Kas armastus on tegu või tunne

Ma olen kohtunud kummaliste inimestega, aga hiljuti kohtasin ma isekat inimest ka. Ma kohtusin iseka inimesega. Ära nüüd imesta, kallis lugeja, kus ma varem olen olnud... Aga tõesti-tõesti, ma pole varem süvenenud isekate inimeste maailma, kuna nad pole minuga tahtnud suhelda. Seletus on rabavalt lihtne ja loogiline - raha mul pole, ja minust nad ei hooli (ega kellestki teisest).  Tegelikult ma ka edaspidi neid ilmselt eraelus niisama lihtsalt ei kohta.

Isekus... hmm... Kuidas neid inimesi aidata? Mida neile öelda? Kuidas olla nendega läbinisti empaatiline, kuid samas juhtida pehmelt ja tugevalt "õigele" rajale? Isekas inimene kannatab, vähemalt need, keda ma kohtasin... Ta kannatab kõvasti. Kannatab üksinduse, kannatab igavuse käes. Ta kannatab, kuna ta tunneb, et ta elu on sügavalt mõttetu. See ongi! Ta elu on tühine, ta ei aita mitte kedagi, ta kaebleb, ta hädaldab... ta tunneb, et teised teevad liiga vähe. Vanemad on halvasti kasvatanud, partner pole piisavalt musitanud, ülemus ei ole piisavalt kiitnud, vestluskaaslased pole piisavalt tänulikud. Riik ei anna talle piisavalt raha. Jah, ja mis kõige olulisem - mitte keegi ei armasta. Ju vist. (Ta on taibukas)

Ma nägin inimtüüpi, kes ei tea, et ta peaks hoolima hakkama, selleks et depressioonist ja igavusest pääseda.

Nojah, enamus meist vajab mõtestatud tegevust, me vajame, et keegi sõltuks meist. Või et me suudaksime midagi muuta, panna kedagi naeratama. Ehk tahame kontrolli millegi üle? Kontrolli elu üle, et kellelgi oleks hea. See ongi vist armastus, kui tunneme tõeliselt sooja tunnet, heldimust, rõõmu ja ühendust. Oleme tõeliselt kaastundlikud, tahame kedagi rõõmustada. Maailm vajab meid.

Ja siis on mõned õnnetud, kes tunnevad end tõeliselt halvasti, kuna neil ei ole mitte kedagi, kellest hoolida. Tuleb tähele panna, et ma nägin nimtüüpi, kes isegi ei tea, et ta peaks teistest hoolima hakkama, selleks et oma depressioonist ja igavusest pääseda.

Kas ma olen julm? Kas ma teen kellelegi oma sõnadega liiga? Kas ma olen südametu, öeldes, et teistest tuleks tõeliselt hoolima hakata? Kas keegi vaidleb vastu, teatades, et hoopis teistel on kohustus ESIMESENA armastama hakata?? Ja siis, sina, oled nagu poes, vaatad ja uurid, kas kaup vastu võtta? Kas see kaup rahuldab mu nõudlikke kapriise? Kas ma tunnen end piisavalt rahuldatuna?

Vaat mina ei julge eraelus öelda, et võiks hoolima hakata. Aga see kohutav kannatusterohke igavus on hirmus.

Kui tunned end ära... lahendus masendusest välja on olemas. Ma annan suuna kätte. Kui see postitus siin kellegi elu suudab muuta, olen õnnelik. Kui keegi on ärritatud, hinga rahulikult.

Sest tõesti, inimesed küsivad minult vastuseid, ja vahel ma otse ei julge öelda. Ma kardan solvata. Sest igaüks tahab mõelda, et nad on juba piisavalt head. Aga probleemiks on salajane mõttetuse tunne.

Kui tunned, et sa niisama oled mõttetu ja väärtusetu, tee mingi heategu maailmale. Su elu muutub mõttekaks.

Soovitus: Jätkata hoolimist, tubli! või  alustada hoolimisega, jätkata regulaarselt.

Hoolitse taime eest, silita kassi, naerata, tee mingi töö ära, anna midagi maailmale oma kutsetööd tehes, tegele vabatahtliku tegevusega, mängi naabrite lapsukestega, pühi trepikoda ära, aita kellelgi poes käia... toeta noorte ettevõtmisi, osta teatripilet....

Jah, vahepeal võib mind teatrisse vaatama tulla. Genialistide klubis on viimased  "Rääkiva inimese" etendused. Rääkiv inimene. Tõeliselt diip.  Tõeliselt meelelahutuslik. Samaaegselt. Ja piletirahaga toetad toredate noorte teatritegemist. Siis sa hoolid. Ma tean.

"Rääkiv inimene"