Kas loobuda viisakuse tõttu küsimustest?
Jah, vahel on hädasti vaja, et keegi ütleks: "See kuningas on ju alasti?"
Aga viisakad inimesed ei küsi. Ega võta seda teemat päevakorda (agendasse).
Võib vist öeda küll, et mina esitan tavaliselt väga palju küsimusi, aga ma tean, et vahel on mõned teemad tabud. Aga mitte ainult. Vahel pole meie õhtune vaba aeg mõeldud "probleemide" arutamiseks. Vahel ma ise ütlen, et "kuule, räägime parem millestki rõõmsast hetkel!" Või siis vastupidi: "ma tahaks kurval teemal arutada," või siis: "ma tahaks mingil teemal väidelda/mõelda selle üle," täiesti neutraalse meeleoluga.
Seetõttu ongi enesekehtestamisoskus nii oluline asi: me ise saame valida vestlusteemasid, kuna meil endal on oskus oma aega ja oma elu ise planeerida!
Vastasel juhul - kui sa iial ei oska "viisakuse" tõttu vestlust suunata, lähedased ise peavad sinu enesetunde eest vastutama ja "viisakusest" vältima kõiki küsimusi, vältima kõiki potentsiaalselt ebamugavust tekitavaid teemasid, vältima küsimusi, millele ei leidu ühest vastust. Et sind mitte pahandada.
Hiljuti ma tahtsin ühele küsimusele vastust, kuid mu vestluspartner ei tahtnud seda tol momendil päevakorda võtta. Ma nägin küll, kuidas ta üritas "vihjata", et mu küsimus on "valedel alustel" või et ma ise olen väheinformeeritud.
-Mida sel juhul teha? Haarata sõnasabast ja hakata vaidlema? - Jah, ma olen vähe informeeritud. Seetõttu ma ju küsingi?! Kas mul pole "õigust" seda küsida?! No eks igaüks tahab ju maailmast sotti saada ja sõnavabadus on Põhiseaduses sees. Minu võit vaidluses on ette teada.
Aga jah, mida siis teha? Kas olla "viisakas" ja tunnistada, et mu küsimus on rumal?
Mõnes seltskonnas on vestluse metatasand ja enesetunde teemad alati päevakorrast maas.
Kui läheneda ainult empaatiliselt, psühholoogi mängides, võin teisel aidata saada oma tunnetega kontakti: "ma näen, et sa tahaksid praegu tegeleda hoopis muude asjadega, kui mu keerulistele küsimustele vastust anda. Millele, ma isegi tunnen, pole ühest vastust. Kas tahaksid sellest rääkida millalgi hiljem? Mul oleks selle üle hea meel, kui saaksid mind veidi aidata" -See viis on üsna mõistlik paljudes olukordades.
Jah, aga point on selles, et mõnes seltskonnas on tunnete teema (ja vestluse metatasand) täielikult agendast maas. Ka tunnetele vihjamine võib olla ebaviisakas tegu. Eriti, kui tunnetest ei räägita kunagi. Siis viisakas inimene saab nõiaväel vihjest aru, et ta "küsimus ise on rumal", ja lõpetab vestluse.
Aga see ebakonstruktiivne suhtlemismuster ei pea selliseks jääma! Kui õpime ära, kuidas edastada enda soove, oma tundeid, ehk end kehtestada, saan olla oma väljendustes vabam. Siis mu lähedane ei ründa mind pahaselt, vihjates: "no see ei ole sinust just ilus"
Aga on ilus! Ilu on küsmuste esitamises. Ilu ongi maailma uurimises, uudishimus ning elurõõmus, uute muljete saamises, õppimises, tunnete jagamises, avatud meeles.
Kui see kaob, oleme vanad. Meie ajud kärbuvad.
Jah, eelistan agenda valimise oskust, mitte viisakat vaikimist. Eelistan viisakat agenda valimise oskust, mitte ründamist. Eelistan endast lugupidavat agenda valimise oskust, mitte tallalakkumist. Eelistan siirust, mitte silmakirjalikku vihjamist.
Eks ma solvun vahel vihjamise peale :) Kuna mul on teised väärtused, jah vahel ma tunnen, et teised võiksid pigem minu reeglite järgi mängida. Ja minu reeglid on, et parem räägime juba otse, kui ründame vestluspartnerit kõrvalise teemaga või teeskleme solvumist. Ma vahel kiusust ei arvesta vihjeid. Ma vahel väsimusest ei jaksa vihjeid jälgida. Või siis tahan end vabalt tunda ja leian, et mu moraalne kohus pole vihjeid otsida.
Miks siis mitte õppida enesekehtestamisvõtted ning suhelda vabamalt?!
Jah, ma väldin neid vihje-inimesi. Sest see on emotsionaalselt kurnav, ja klatsh iseeneses on surmavalt igav! Kui samal ajal on meil maailm valla, mida siiralt uurida! ....kui samal ajal saame minna lähemale, mitte ehitada seinu üksteise vahele. Seinu teadmiste ja seinu inimlikkuse vahele.
Küsimuste küsimine aitab meil jõuda lähemale teadmisele, lähemale üksteisele, lähemale mõistmisele ja hoolimisele. Loobudes küsimustest, loobun empaatiast.
Jah, "viisakusel" on vahel väga kõrge hind. See maksab inimlikkuse. Me loobume empaatiavõimest.
Sest!
Me ei saa aru.
No comments:
Post a Comment