Ma SUNNIN inimesi valima

Tere!
Ma taaskord olen vanade ja uute sõpradega aja maha võtnud ja mõtlen elu üle...
Ma kirjutasin, et Sina pead oma kaaslased teadlikult VALIMA.
Ja et inimesed, andke end kohe esimesel kohtamisel kätte. Avage end ja avaldage oma unistused, avaldage oma rõõmud ja nõrkused. Vaid siis saame tunda tõelist lähedust ja teha tõelist koostööd. Vaid siis tunneme intellektuaalselt ja seksuaalselt tõmmet. Vaid siis me oleme emotsionaalselt inspireeritud.

Minu kirjutise keskseks mõisteks on INIMENE ehk subjet. Inimene on teadvusel ja tal on subjektiivsed elamused, tahtmised, soovid ja ettekujutused, erinevad elukogemused. Seega ka tunded, vabadus ja vastutus ja õigus vastutada ja saada läbi kogemuse tagasisidet. Nii ka mina kirjutan vaid iseenda mätta otsast Sulle omi tähelepanekuid ja ei saa võtta vastutust iseenda tajude osas. Sulle võib-olla tundub kõik täiesti teistmoodi.

Nüüd ma olen oma elus punktis, kus SUNNIN inimesi muutuma. Ma sunnin naisi end avama ja sunnin mehi tundeid avaldama. Sest kuigi inimesed küsivad-paluvad ja on meeleheitel, kui heaga ma oma ideid maha ei müü... siis ma sunnin, kaudselt ja otseselt. Ma sunnin muutusteks, sest tihti teist teed ei ole (inimesed ise ütlevad veenvalt, et neil on endisest elust kõrini). Seega on valikus kas enesetapp või muutus.

Mehed küsivad minult, et kuidas naisi saada. Räägi oma ihadest, nõrkustest avameelselt. Ütle "ma tahan...", ja maailm on su ees valla. Räägi oma isiklikest nõrkustest selgelt (ja mitte targutades), ja inimesed sulavad lähedustundest (sest ka neil on olnud neid hetki oma elus). Siis tuntakse, et sina oled keegi, oled inimene, oled isikus, oled mees, oled hingega naine... Oled hingega. Et Sina oled olemas ja sa tead seda.

Kui me varjame ennast, siis varem või hiljem me abikaasa tunneb, et TEMA ON PETTA SAANUD. Et ta ei osanud arvestada SELLEGA! Naised näägutavad, ja keelduvad leppimast, nad ei taha SEDA.... Tunnevad, et neid on petetud Elu Enese poolt.

Inimesi, kes tõeliselt julgevad olla, on veel natuke liiga vähe minu arvates. Seega ma soovitan muutuda. Aga miks? Sest mina ja paljud mu sõbrad tahame näha ehedaid inimesi! sest me tahame tunda lähedust! Me tahame kaasa elada TÕELISELT teisele hingele. Me tahame, et inimesed oleksid vabamad (vale)häbist, mis vaid ehitab müüre me ümber.

Miks ma agiteerin inimesi eneseavamisele?

 Isegi kui on igati põhjendatud filosoofiliselt ja praktiliselt.. mul isiklikult on iga kord pagana raske soovitada teistmoodi käitumist. Ja on raske teistmoodi käituda ka, sest ootamatused tekitavad kriise. Sest muutuja tunneb häbi. Ootuspärane on tallata juba käidud radu. Häbi on sotsiaalne reaktsioon, tavaliselt on ebatavalisest käitumisest just kaaslastel (!!!) häbi. Ja seepärast minu arvates inimesed käituvadki konformselt (jäigalt tavade ja reeglite järgi).  Nad ei taha kogeda piinlikkust ja häbi (reeglite rikkuja tõttu). Seega, kui olen inimene ja nõustaja, ma teadlikult pean soovitama iseolemise julgust ja riski, ja nõudma, et vanu Reegleid Ei tohi järgida. Ma tean, et lähedased on šokis ja üllatunud. Ma ise tunnen juba ette valu ja kriise, mida mu nõuanded põhjustavad. Aga ma tekitangi teadlikult SEDA valu, kuna vanamoodi ei ole hea.

Ma mõtlen, et kui käitun teistmoodi, nt ööklubis tantsides, siis kaaslastel võib hoopis häbi hakata. Mulle üks geimees ütles pool aastat tagasi: "Tiina, sa ei oska tantsida."
Enamasti ehk mitu korda on juhtunud inimesed tulevad mu juurde ja ütlevad: "Ma tõesti naudin, kui ma vaatan sind, kui sa tantsid." Või oleme koos end liigutanud.

Seega ma vähemalt ühe inimese arvates ei oska tantsimise Reegleid täita, aga teistele pakun inimlikku rõõmu.
Ma võin otsustada taluda, et ma teen midagi valesti ehk - rikun Reegleid.

Või kui keegi räägib enda piinlikust elusündmusest, tema eest tuntakse häbi (et ta avalikult rääkis). Ehkki kergendus ja lähedus võib olla samaaegselt, ikkagi inimestel on alguses ärevus ja valehäbi. Meeste seas liigub "tõde", et mees peab olema cool ja enesekindel, mis ei sisalda enda nõrkuste või eksimuste tunnistamist. Mulle see "tõde" küll ei meeldi. Minu arvates kõige suurem turnoff on mees, kes "enesekindlalt" (eks oma tähtuses veendunult) sunnib minu nägemuses elukauget, ebapraktilist ja lapsikut jäika maailmapilti mulle kui minu enda arvates kah üsnagi targale naisele peale. Et kui julgen oma elukogemust ja teisiti arvamist jagada, ta muutub vihaseks, et mina mehe rumalusi ei upita ega imetle. Olen ka sellest fenomenist kirjutanud postituses "tüüpiline mees 20ndates. Pähh."
Kui kohtan ülbust täis noormeest, siis vahel ma võtan väljakutse vastu ja "tõestan" vastase lolluse. See on justkui paraolümpia minu tajudes, võin võita imeltuse, kuid olen ikkagi elus abivajadusega. Ja taoline võitlus õiguse pärast on minu elu aja raiskamine.

Ma tahan suhelda inimesega, kes tunnistab ja adub, et meil kõigil on subjektiivne elukogemus ja maailmataju. Ma tahan suhelda inimesega, kes teab, et tema ei ole maailma targim inimene. Sest kui ta enda arvates ei ole valmis tark, ta järelikult on seni kõigilt palju ja väärikalt õppinud. Ta on tunnistanud oma vigu. Siis on minul mõttekas temalt õppida. Ja tema õpib minult. Sest ma kah olen alandlik ja õpin kogu aeg. Meil on midagi öelda, midagi jagada. Seevastu meelega-kurtidel ja meelega-pimedatel targutajatel pole minu üle muud võimu kui tekitada minus minu siiras haletsus. Ja emainstinkt, teades et need mehed saavad edaspidi naistelt vaid haletsusseksi (ja verinoorte tütarlastega ja ullikestega).

Ja ma mõtlen veel, miks inimesed ei taha siis endaks jääda. Ma ei tea, aga mulle tundub vahel võõrastega suheldes, et vist teemaks on see neediness (vajadus valimatult meeldida). Ütleme, kui võõras mees ka vahel minu juurde tuleb ja tahab tuttavaks saada, siis ta tihti tahab mulle meeldida. Ja tihti mees ei mõtle, kas mina inimesena TEMALE võiksin meeldida ja sobida igas mõttes. Ja ma olen ju suvaline ettejuhtuv mingis ruumipunktis, eks. Vähemasti enne tutvumist ma satun juhuslikult olema kuskil, ja ma kas olen üles löödud või ei ole (kas minu välimus tekitab ja determineerib vajaduse valimatult meeldida mulle??).

Ja see valimatus on mõnes mõttes päris kurb, sest siis ollakse juba alusest peale kaotanud nii iseend kui võimaluse teist tundma õppida. Seega ei saa ei endal ega teisel olla, nagu ta ise tahab olla. Me ei saagi teadlikuks teise eneseteadvuse detailidest.

Ja kuna ei taheta riskida "äkki ma ei meeldi", siis ei saa avaldada ju ka oma soove ja tahtmisi (valimatult peab meeldima), ja teisel poolel pole võimalustki kaaslast rõõmustada oma vabast tahtest. Mul pole võimalsustki teise sügavate unistuste täitumiseks panustada ja rõõmustada koos temaga.

Pealegi siis kui teised ei ava end, seega püüavad mulle valimatult meeldida, et näiteks mina ei saa sobitada nendega kauaaegseid tutvusi. Kui inimene on nii meeleheitel minule meeldimisega, et üldse ei julge kuidagi olla ega endast midagi siiralt rääkida.... Mis on siis minu roll tema elus? Ma ei tea ja ma lähen siis eemale.  Siis on reaalsus see, et  ikkagi ei meeldi kõigile (minule ja minusugustele). Mina ei näe enam mõtet suhelda tihti.

Õigupoolest on inimeste grupp, kes üldse on nõus sellistel enda mitte-paljastamise tingimustel suhtlema, vägagi pisike ja piiratud. Sest eneseavamine ju on jõud, mis paneb teised tundma end ka hästi, vabalt ja lähedaselt ja minu hinnangul on tänapäeval väga suur hulk intelligentseid inimesi, kes lähedust ja iseendaks olemise kogemist oma elus on kogenud ja teadlikult otsivad ka kaaslasi, kes ka tahavad tõeliselt ise olla. Ja siis suurim rõõm on ju jagamise rõõm - aitada vastastikku, aidata kellelgi teisel tema isiklikke unistusi ja püüdlusi saavutada.

Ma mõtlen, et räägitakse enesekindlusest tutvumise kontekstis, aga tegelikult on see vist pigem vaprus julgeda tõeliselt kogeda ja end väljendada teistele. Sest see väljendamine ei pruugi teistele sobida ja kiiresti saab selgeks, kes on "omad" ja kellele too olemise viis põrmugi ei sobi. Kui ebasobivad lahkuvad, siis see on julgus seda lahkumist taluda ja õnnistada - et me ei raiska oma elu inimestega, kellega me viljakat koostööd teha ei saa. Et me ei ahista kedagi, sundides esimest ettejutuvat meiega sobituma.

Kes täidab Reegleid (Reeglid, kuidas saada mehele), leiab omale mänguritest mehed, kellele meeldivadki manipulatiivsed naised. Kõigile meestele ei meeldi golddiggerid. Aga on mehi, kes võtavad väljakutse vastu ja mängivad vastu. Mul on üks selline messoost sõber, kellele meeldib raskesti kättesaadava mängu mängivaid naisi üle mängida. Paljudel meestel on eesmärk suhelda naisega, inimesega, mitte bitchiga. Mitte olendiga, kel on suur issue lähedusega. Paljud mehed ei taha endale naist, kes vajab meest, iga hinna eest, ja jumala eest.... (kardab) olla keegi, kuna äkki mehele ei meeldi. Ma jätan siia välislingi, naiste saamise ekspert Mark Manson kirjutanud minu arvates suurepäraseid näitedialooge, kuidas loobuda "mängimisest".

Nii liikusin juba oma mõtetes elu õnne ja isiksusliku kasvamise teemalt eetika teemadeni. On sügalalt ebaeetiline end väljendamata jätta, kuna siis teine ei tea, millega ta peab edaspidi leppima. Teine ei tea, kelleks tema peab end paratamatult kohandama.

See öeldud, siis ma mõtlen oma suhetele ja üritan leida paralleeele. Kui kõik on "aus", siis minu arvates on lihtne leppida oma kaaslasega, nagu ta on. Ma mõtlen ka ebameeldivusi. Inimestel on hämmastav kohanemisvõime ka asjadega, mis ei ole meeldivad. Aga kui on mingi teadlikkus ja avameelsus, siis ei pea hetkekski end pahasena tundma. Ja pahaseks ma saan üksnes siis kui mõtlen: "no nii ei käituta (minuga)" s.t ilmne soov muuta olukorda, teisi.

Et kui olen selgeks mõelnud, ja ongi selge, mis mul on, siis saan keskenduda ju endale, eneseväljendamisele ja ühistele asjadele, lähedusele ja siiralt rõõmustada.

Muidu kui ollakse kinnised ja illusioonides, vihjete maailmas, siis endal pikas plaanis hakkab ju  väga halb, ja loomulikult püütakse olukorda muuta, teisele tehes "vihjeid", et me suudaksime taluda. Siis naised võivad vihjamisi TEIST mõnitama hakata, ehkki see on avalikumast avalikum ja väga halb kõigile. Ja ikkagi siis inimesed ei tegele eneseavamisega. Ehkki etteheited on kindel hukk, eneseavamine vaid on "risk" kiiresti valu lõpetada ja leida uusi võimalusi olemiseks. Õigemini eneseavamine ja teise eneseavamise lubamine on ainuke mõeldav viis minu praeguses nägemuses, kuidas tänapäeval oma elule esitatavate nõudmisteni jõuda.

Kui abikaasa tuleb postipakist või sõbrad on perekonna poolt ette määratud (nagu ida traditsioonides), siis tõesti tuleb mediteerida ja tuleb kõigega leppida. Õigupoolest ju mediteerimine, leppimise värk on hädavajalik, et sealses kultuuris kohaneda.

ma mõtlen, et meie siin Eestis nt võiksime traditsioone kombineerida - natuke nagu valida ka, kellega koostööd teha (s.t võime natuke lihaleti traditsiooni lubada, et valime mitte esimese ettejuhtuva, vaid sobivama), ja seejärel saab kõigega leppida täiesti mindful-olekus (ei pea vihastama, et on halb toode ja meid on petetud). Ja kui vaja, võime koostöösuhteid muuta, samuti avameelsuse pinnalt, kuna meil on see suurepärane võimalus. Just because we can.

Meie abielud ja paarisuhteid ei ole pelgalt sotsiaalabi. Me võime püüelda õnne poole.

Ma parem olen kvoodinaine kui suhuvõtja-naine!

Kvoodid naiste suuremaks kaasamiseks olevat "halvad". Kuna siis muutuvad naised kvoodi-naisteks, muretsevad nii paljud intelligentsed naised. Ja siis igaüks kõõritavat, kas see Seelik on kvoodi-naine või on tal ka natukegi aru peas. Et nemad nii ei taha end õigustada....
Tundub hirmus? Nojah, sõnastus on tõesti kole. Emotsioon on piinav. Aga mina ütlen siis, et alternatiivid on veel hullemad. Vähemalt minu jaoks. Ma usun, et leian poolehoidjaid.

Aga minu isiklik kogemus hetkeolukorrast on tõesti veel piinavam. Olen täheldanud, et kõrgetel kohtadel naised on suure osa inimeste silmis munadega naised, trügija-naised ja suhuvõtja-naised. Nad pole päris-naised. Kui naine on juhi isiklik abililine (ehk juhtpositsioonil number 2), kolleegid ja koostööpartnerid kõõritavad ja juurdlevad: Häbilugu, hargitas jalgu, sai kõrgemale. Otsitakse sekretäri, töötajad juba pinevil: tea, kas uus (tibi või eit!) annab kätte või ei. Vallandamise põhjuseid on mõne ettevõtte kollektiivi silmis kaks: 1)andis kätte ja boss tüdines temast 2) ei andnud kätte






Minu isiklik emotsioon on jälkus. Korduvalt.

Olukord: koostööpartneriga kohtumine, vastas on naine... ja kliendil on paratamatult kahtlus, kas teda hanitatakase ("kammoon, me tahame OTSUSTAJAGA läbi rääkida!"). Olen korduvalt kuulnud lahendist, et (näiteks Läti) ettevõtetega äritsedes palkab Eesti naisjuht mees-läbirääkija. Sest muidu ei tule ärist miskit ja kõik. Eraettevõtja aga taotleb kasumit. Seega teeme geniaalse ja odava lahenduse: palun: Teiega kõnõleb Keegi Mees.

Naise stereotüüp meil lihtsalt on vist kultuuri ja traditsioonide tõttu. Kunagi olid sunnitud olud sellised vist. Kuuldavasti Nõukogude ajal kehtinud kohustuslik pension vanuse kukkudes jättis täies elujõus keskealised naised koju. Uskudes anekdoote, nende tegevuseks oli vastiku ämmana noorte elu põrguks teha; ja väimehe "kohus" oli naise ema mõrva kaaludes otsida olukorrast väljapääsu.... Aga kas panete tähele pannud? Ämma-anekdoote viimasel ajal enam eriti ei ole, need ei tundu enam naljakad. Ma arvan, et põhjus on selles, et naised võivad (ja on kohustatud, kuna pensioniiga tõsteti) kauem töötama. (Mõned konservatiivid ütlevad, et sunniviisiline kojujäämine ongi hää...vanemate naiste kohus ühiskonas olgu noortele tasuta lapsehoidmisteenust pakkuda.... aga see on juba veidike teine teema)

Hetkel on minu kogemuse järgi meie Eesti ühiskonnas kõnetav ja naljakas Jan Uuspõllu legendaarne kohtumine naisega, kes istus oma ilusas autos ja põlgas Luuser-Vaene-Rahatamees-Jani. Teate ju küll? Naine teatas pahaselt: Kas sa tead ka, mitu kilomeetrit mu**i ma olen pidanud imema, et seda autot saada?

Kui naine on juht, siis peab tal olema mees-läbirääkija (et edukat äri teha), või kui ta on assistent, siis... teadagi. Mainekujundus on tehtud sinu eest. Sa võid vaid end õigutada, aga keegi sisimas ikka ei usu... Trügiv tundetu emane, kes trügib üle laipade ja sellest hoolimata peab meestele pugema, et nende liigasse pääseda. Et pääseda Edukate Meeste Klubisse.

Minu arvates on paraegu reaalsus kohutavalt kurb. Naistesse suhtutakse eelarvamusega, pole miskit parata. Just vanad naised halvustavad, on minu kogemus. Mina eelistan iga kell olla kvoodi-naine kui suhuvõtja-naine. Kui olen kvoodi-naine, pean end tõestama intellektuaalselt ja pädevusega, kuna ettevõtjad tahavad kasumit. Niisama ullikesi ei ole ju mõtet palgata.

Mündil veel üks räpane külg. Edukad mehed tahavad oma isiklike naiste mainet kaitsta. Nii nad sunnivad naised kodudesse vangi. Et mehe mainele ei si*taks. Et maine oleks laitmatu.

Aga hei! Tarkade edukate meeste naised, õed ja tütred võiksid ju saada meie uues ühiskonnas  parema maine?!

Eduka mehe kõrgel positsioonil naist koheldaks kvootide tõttu väärikalt, kuna pole litsakuse kahtlust, kui töötab edukas ettevõttes meestega (pole pelgalt ülemuse voodikaaslane). Ma isiklikult olen kohanud mitut naist, kelle kõrgel positsioonil töötav mees palub (ja survestab!) naisel "koju jääda", et pere mainekujundus poleks ohus. Anekdootide kangelanna on sekretär, ülemuse armuke. Miks peab asjaajaja õigustama igal sammu, et eiei, ma pole "selline". Selline(!?) naine!

Kui on kvoot, pole midagi parata. Tuleb võtta naine. Ja tark naine. Sest me tahame olla edukad. Kvoodi naised on väärikad naised, nad pole trügija-naised ja pole suhuvõtja-naised. Kvoodi-naised käivad meestega õlg-õla kõrval, sest nad on valituks osutunud kvoodi-naised. Neid peetakse asja pärast, kuna nad on pädevad. Sest muidu võetake teine kvoodinaine. Äri tahab olla edukas. Või mitte?! Me tahame edukat äri.

Mina tahan olla kvoodi-naine. Päeval ja ööl.

Kui mul on ilus auto, ma ei taha olla mõtteaine, millise rikka mehe naine ma olen. Ma tahan tõeliselt olla edukas ja pädev ja ettevõttele kasulik kvoodinaine.

Ma hajutan kõik kahtlused, kuna mina olengi kvoodinaine.

Ma pole selline naine, ma olen kvoodiga naine.


PS. Käisin Eestimaa VI Naiskongressil http://www.naisliit.ee/failid/kutse_070314.pdf
Korraldajad olid: Eesti Naisliit,Eesti Ettevõtlike Naiste Assotsiatsioon, Eesti Juristide Liit, Eesti Naisjuristide Liit, Eesti Naiste Ümarlaud, Eesti Naistoimetajad, Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskus, Eesti Politsei Naisühendus, soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku büroo, Zonta Rahvusvaheline Klubi

Vastu võetud manifest on leitav siit: http://www.postimees.ee/2722084/naiste-kongressi-manifest-nouab-valitsuses-soolist-tasakaalu

Annan enesele maksimaalselt kõrge hinnangu. Sest ma olen osavaim.

Minu arvates on eestlaste seas enesehinnangu mõiste äärmiselt mitmeti mõistetud. Ma tahan õhku visata paar tõsist mõtlemise kohta ja ettepaneku, et mõiste "enesehinnang" tuleks me mõistete süsteemis üle vaadata.

Esiteks, kui inimsed räägivad enesehinnangust, siis nad tavaliselt viitavad enda sooritusvõimele. Kõrge enesehinnang viitab sisekõnele "ma saan sellega hakkama" ja "ma teen selle hästi ära". Psühholoogiliselt terveks peetakse justkui inimest, kes usub, et ta suudab ei-tea-mida ära teha. Aga no kuulge! Enamasti pole see ju tõsi!

Aga jah, mis siis, kui inimese sooritus ei ole hea? Kui lasteaialaps teeb joonisuse, siis selle kunstiline väärtus ühiskonna arvates on ümmargune null. Just hiljuti oli meedias juhtum kuulsast ja kallist maalist, mis osutus võlsinguks. Selle asemel, et väidetava autori nimi maha kriipsutada, tahetakse maal hävitada. Aga äkki mõnele meeldib? Näiteks maali omanikule, kes maksis suure summa raha. Aga keegi ilmselgelt otsustab nii, et see maal on kräpp.
(ok, saan aru, et siin keegi kardab suure kunstniku nime määrimise pärast)

Minu sooritus suure kirjanikuna võib olla kräpp (see moodne sõna!). Aga ometi mul on oma blogikene. Ja mul on lugejad, kes mulle kaasa elavad, ja mõtlevad. On tunnistajateks.

Minu enesehinnang on, et ma olen diletant, amatöör, asjaarmastaja... Las ma teen, kui see mulle rõõmu pakub. Ja ma kirjutan, kuna see rikastab mu emotsionaalset elu. Ja - kui tahan olla pedagoogiline - eks sel ole ka hariduslik eesmärk mulle endale. Või siis missoon, jagada targutamise läbi infokillukesi oma jüngritele (ehk kuulajaskonnale).

Ma õpin ja arenen ja tegutsen, kuna mul on eneseaustus või eneseväärikus. Ma hoolitsen enda vajaduste eest. Ma hoolitsen ka enda emotsionaalsete vajaduste eest.

Ma olen kohtunud mõne emaga, kes sisuliselt keelduvad oma väikelapsega rääkimast, kuna "nendega ei anna intelligentset vestlust arendada veel ju". Jah, ma mõistan. Lapsed ongi lollakad. Kui võrrelda neid täiskasvanud haritud koolitatud mõtlemsvõimega ja peene väljapeetud sõnavara ja kommetelt lihvitud kodanikega.

Niisiis, laps kes mõtleb, et enamik täiskasvanuid on temast informeeritumad, on adekvaatse enesehinnanguga.

Eneseväärikus tähendab, et ma austan enda vajadusi ja hoolitsen enda eest. Otsin võimalusi, et enda vajadusi rahuldada, tegutsen, uurin maailma, olen uudishimulik ja õpin. Saan kogemusi, avastan uusi põnevaid asju ning saan oma kogemusi jagada. Ja kuulan teisi põnevusega.

Kui ma kardan, et ma väga hästi eksamil ei esine, küllap on mul õigus. Ma ju tean, palju ma õppisin. Küllap ma tean ka eksamineerijate veidrusi ja vimkasid.

Lapsevanemad, kes iga asja peale "sa saad sellega hakkama" ja "sul tuli hästi välja" ütlevad, kultiveerivad mingit imelikku keelelist veidrust. Ei mina seda mõista! Neil sõnadel pole reaalsusega mingit pistmist. Kes tahaks oksonil osta algkooliõpilase joonistust pingviinist? Samuti on "katkise plaadi peal" lapsevanemad, kes alatasa ütlevad "pinguta rohkem" ja "see küll midagi väärt ei ole". Kui palju siis peab pingutama, kui olen niigi katkemise äärel? Ja kas on vajalik kõik rahasse ümber panna?

Me ütleme tühje sõnu.

Uuringute järgi USA lapsed arvavad, et nad on matemaatikas osavad. Objektiivsete testide järgi skoorivad nad ühed nõrgemad tulemused. Nende vanemad on neile valetanud.

Enesehinnang on imelik mõiste. Kui keegi ütleb, et ta ilmselt sooritab halvasti, ma usun teda. Sest ilmselt on see tõsi. Kui ta pole just meister.
:)
Aga seniks piisavalt eneseväärikust, et õppida-õppida-uurida oma eluteel maailma ja küsida igasuguseid küsimusi. Teha katsetusi ja koostööd.

Tänud tähelepanu eest.

Me pole masinad, kellele on antud kvaliteedihinnang tootmisvõime järgi. Me oleme elusad olendid.