manipuleerimine?

[vana tark naine räägib lõkke ääres]

Ma elan nagu oskan ja mul on head kavatsused ja olen oma eetikatundega kooskõlas ja olen ja elan. Jah, ühel päeval Sa hakkad oma hinge kallal närima ja avastad, et Sinu eksistentsil on kõigele mõju. Sa kasvad suureks ja Sa avastad, et mõjutad teisi ja planeeti ja loodust lihtsalt oma eksisteerimse faktiga. Istud vaikselt puu all, ja juba loomade käimised moodustavad uusi kujundeid, nad suunduvad ümber sinu ja liblikas leiab Su õlal paiga, et korraks maha istuda ja tiibu sirutada. Isegi kui sured, on Sul teistele mõju. Sa elad mälestustes edasi ja mõned lilled surevad, et su haual Sind mälestada. On see halb? On Sul tõesti ainuvastutus selle pärast, et julged elada ja teistele olemas olla ja elada ja mõjutada? Kas eelistad muunduda liibuvaks mustuseks mööblil hämaras salongis?  Kas oled pisike talutav täpp tapeedil, kes midagi ei tee ega kellelegi korda ei lähe?

Ma tean inimesi, mu laps, kes eelistavad määrdunud seinaga ühte sulada - ja vabandavad ja mõtlevad oma tohutule manipulatiivsele potentsiaalile. Nad tunnevad end jumalaina, kelle siira loomingu nimi on Manipulatsioon. Nad nuusutavad elu mõrkjat erutavat lõhna, tunnevad iha ürgses tantsus osaleda, iga rakuke tahab tuksuda selles joovastavas rütmis. Ei! nad tahaksid sirutada käe, kuid keelavad tundmise endale igavesti. Nad kannatavad, vahtides lummatuna kristallvaasil liikuvaid varje. Arst ütleks Sulle, et nad on ärevil ja valves ja haiged ja vajavad süsti ja steriilseid heledaid seinu. Aga ei, nad magavad ja on otsustanud mitte kunagi ärgata. Nad avavad oma suu ja sealt kostub habras kare hääl, mis väidab olevat tugev ja uhke enda üle oma ülla võimega sel alternatiivsel viisil eksisteerida. Nad väidavad end olevat teistest üle, nad kutsuvad ka Sind muda üksluist mekki tunnetama. Nad liigutavad oma tuimi ja tühjusega täidetud jäsemeid, kuid hing on vangipõlves heidetud roiskuvasse keldrisse. On nad surnud juba?

On see halb, elada ja jagada end teistega ja kasutada oma teadmisi ja kogemust? Kas teised on võimetud andestama Sulle Su ebatäiuslikud teadmised? Kas teised hinged Su ümber panevad pahaks Su elu ja loodusrütmidega kohandumist ja teiste inimhingedega ümber käimise tarkust? Sa oled ja elad ja jagad enda kohaolekut. Sa räägid õdedele lõkke ümber lugusid. Aeg-ajalt juhtub, et teed teistele haiget ka. Vahel rõõmustad neid, Sa rõõmustad nendega koos. See on täielik leppimine eluga, nagu see oma olemuses parasjagu on; see on rahu tegemine enda olemasoluga. Vahel oled eeskujuks, kelle selge pilgu järgi eksimatult ja kindlalt seada fookus õigesse kohta, et lihtsalt olla tunnistajaks Emakese looduse imele. On seda siis nii võimatu andestada, mu laps?