järg teemale "kas sa esimesel kohtumisel kätte annad?"

Mul on võib-olla probleem. Võib-olla talitan valesti? Või mida sellest arvata? Aga mul on oma arvmus vähemalt, pagana pihta!

Rääkisin kunagi sellest, et leidub inimesi, kes ei anna end esimesel kohtumisel kätte. Minu soovitus kõigile, kes tahavad kohest kätteandmist, oli see, et tuleb küsida siiralt, et kas kätte annab ja kui ei anna, kehitada õlgu ja mitte minna kohtingule. Milleks end traumeerida?! Nutikamad aga näevad siin paradoksi. Kuidas seda küsida, kui inimene end nagunii kohe kätte ei anna? Kuidas saada vastus? Mida teie pakute?

Jah, täiesti õige, ma ei räägi siin seekord "kätte andmisest" mõistes "ühismasturbeerimine" Olles kuulnud korduvalt seda kätte andmise väljendit kasutatavat, on praegune kontekst ebatavaline. Ma ei räägi voodisse minemisest, vaid "kätte andmisest", mis tähendab ausust ja lähedust ja enda esitlemist nii, et inimesd võivad lõõgastunult aega veeta ja nalja heita, kartmata oma nägu ja hinge häbistada. Nad teavad kindlalt, et seda ei juhtu, kuna on teatav vastastikune meeldimine ja usaldus. Selline pilt siis, millega tegu, ei mingeid kahtlusi, ainult hea usaldus.

Kunagine vestlus Mardi ja paari teisega avaldas tõsiasja, et võiks öelda, et mina annan end võõrastele kergelt kätte. Teatud olukordades ma pingutan selle nimel, et end võimalikult kergelt kätte anda. Võib-olla pean selleks eelnevalt keskendumagi ja vakselt pea tühjendama oma muredest. Aga jaa, see peletab nii paljud mehed minema, mis on jäägitult tore asi.  Või jäävad uskumatult vahtima, saamata aru, millest ma üldse räägin ja miks ma ei veiderda nagu kohtingul kombeks. Ma olen uhke selle üle, nii et seda võib nimetada ka juba lausa narrimiseks. Ma olen teist parem, kõigist teist, võin seda oma käitumisega välja näidata, kaudselt sümbolitesse panna. Kõik, kes tunnevad ebamugavalt selle tõttu, et ma lihtsalt ei viitsi odavate vahenditega flirtida ega endast salapärast muljet jätta, võiksid võimalikult kiiresti põgeneda. Kui ma ei meeldi kui inimene, ja kui Sulle ei meeldi mu tegelikud mõtted ja tunded minu komplektis, siis - justnimelt tänu sellele, et olen end kohe kätte andnud, ei ole mul enam võimalik aega asjatult kulutada.

Pean ilmselt lähemalt selgitama, kuna mulle on heidetud ette, et jätan siiski endast reserveeritud mulje, mis puudutab suhteid vastassooga. OK, ma tuletan meelde, mida ma paar aastat tagasi oma sõbrale selgitasin vestluses: On vaja välja selgitada ja endale siiralt otsa vaadata ja küsida, milleks sul meest vaja on. Milleks? Et võtan ühe suvalise ja panen ta nurka istuma nagu Pontu? Jah, ka Pontul on siirad silmad ja ta on nummi ja sööb nii armsasti ja temaga saab jooksmas käia. Aga mida veel? Kas pole alandav, kui mingi inimolevus on samas rollis? Meessoost päälegi. Siis on veel see põhjus, et mehed hädaldavad, et naine tahab ainult nende raha. Jep, ma avaldan tõe, teile võib tunduda täiesti õigesti. Iseasi ka, kas naispool on seda endale teadvustanud. End üles tuunida ja sellega lasta endale asju osta, vastutasuks teadagi mida, see ei ole peen kavalus minu isiklike tõekspidamiste kohaselt, ja see ei ole mu eesmärk. Aga ma olen kokku puutunud, et naised arvavad, et nad on jube kavalad sellega ja väljendavad üleolekut teiste omasuguste naiste seltsis. On teenused, mida pakutakse, vastutasuks räägitakse meestest halvasti ja kritiseeritakse väiksemaid kehaosi. Ükskõik mis, vastuteened mõne (minu) meelest on prostitutsioon, ja mitte sümbioos.

Ühesõnaga, tuleb mõelda, mida oodatakse ühelt suhtelt teise inimesega ja mis tundeid ja suhtumist tahetakse endale lubada. Kui eesmärk on mees rõngastada (nt abieluleping), raha küsida, pidada skoorimise päevikut või midagi muud, siis loomulikult kehtib see lihtne põhimõte, et eesmärk pühendab abinõu. Ilmselt ei ole kõige mõistlikum avaldada kohe, et mu elu eesmärk on saada omale mees, kes oleks nõus minuga abielluma, või et kedagi enda omandiks pidada. Ei ole mõistlik ka öelda, et huvi pärast tahan näha su riista võimekust, et sellest pärast sõbrantsidega rääkida. Ei ole hea mõte rääkida võõrale purjus mehele, et proovin kõigi meestega last saada. Kui oled mees, siis ei ole mõistlik kohe alguses naisele öelda, et tahan proovida, kas mu trikid mõjuvad, et sind täna voodisse saada (sõbrad juba vedasid kihla, nää seal nad ongi). Ahjaa, kooli ajal oli see veel pagana "käimise" mõiste, kes kellega on käinud või käib või on suutnud käia.

Pidage meeles, et ma ei arvusta mingist pühalikust vaatepunktist, kuidas maailm peaks toimima õigesti või hästi. Eeldan, et on olemas vaid põhjus ja tagajärg ja vaba tahe põhjuseid suunata. Seega ma ütlen, et kui Su eesmärk on  "saada tänaseks ööks omale naisekeha", siis on kindlasti nõuga abiks kogu see kirjandus, kuhu on kirja pandud hunnikute viisi meetodeid ja õpetlikke tekste, kuidas suhteliselt "rumalaid" naisi haneks tõmmata ja meelitada ja trikitada tegema seda, mida Sa tahad. Ilma, et nad ise endale teadvustaksid. Neil, kes nii teevad, on täitsa põhjendatud eetiline loogika -  kui kõigile subjektiivselt meeldib, miks siis mitte?! Kui sõnastada see ärakasutamisena, siis muidugi ei meeldiks ja seega tuleb vältida seda mõttekäiku avaldamast.

Nüüd on õige hetk rääkida minu eesmärkidest. Tahan end hästi tunda ja nautida koos oldud aega teise inimesega. Kõige mõnusam on siis, kui saan olla ärevusevaba ja tunda seda, et tean teist piisavalt hästi, nii et ma ei pea miskit kartma. Mulle meeldib mõelda, jagada infot, arutleda, teha nalja, kuid mis peamine - et meie mõtted liiguksid mingi ühise eesmärgi nimel või enam-vähem samadel radadel. Selline ühenduse loomine ongi ju suhtlemise mõte. Ma ei ütle, et ma suhtlen arvutiga, kui ise infot otsin, kuid teise inimesega võiks ju ikka tunda, et "suheldakse", et teisel on mingi vaba tahe ja mõtted ja üllatusi, mida saab jagada. Mingi eriline asi, mida minus ei ole, võiks öelda selle kohta. Kogemuse üle arutlemine, vaimse stimulatsiooni tundmine. Ma tunnen ju ära, kui mulle meeldib. Mõistate? Ma tahan teada, kuidas maailm toimib, mulle meeldib mõelda ja mulle meeldib suhelda ja tunda, et pole päris üksi. Mulle ei meeldi, kui mind kritiseeritakse ja rumalaks peetakse, ei meeldi kui mina ei meeldi ja minus nähakse mingite selliste eesmärkide rahuldajat, mis mulle ei meeldi. Ma olen alati öelnud, et mulle meeldivad inimesed, kellele mina meeldin. See on naljakas mõnede meelest, aga on ju loogiline? Miks ma peaksin tahtma vabatahtlikult enda omaks inimest, kellele mina ei meeldi? Ma mõtlen isiklikke intiimseid suhteid, mitte suhtlust ärikeskkonnas. Miks ma peaksin end sappa haakima inimesele, kes mulle ei meeldi, kuna ta suhtub minusse halvasti? Miks peaksin olema huvitatud enda maha tegemisest ja jätkuvast möödarääkimisest. See ei meeldi ju mulle!

Ma arvan, et ma olen end piisavalt selgitanud ning selle valguses ilmselt koorub välja see, miks on mõistlik end kohe kätte anda. Kui sa end kätte ei anna, siis lood endale reaalajas agooniat. Me küll vahetame repliike, aga kas see ongi elu? Jah! See ongi, elu käib kogu aeg. Mina häälitsen, tema häälitseb, kumbki sotti ei saa, vahetame fakte. Kõlab nagu ärikohtumine?! Vabal ajal!

Ühesõnaga, kui ma teadvustan, et ma elan nüüd ja praegu ja minu eesmärk on vahvalt vestelda, jagada end ja mõelda ja teha midagi koos ja kõik see muu hea, siis aega ei ole raisata, kahjuks. Mis mõttega ma lähen mingi inimesega  baari, kes saatis mulle netis kirja mu välimuse teemal, et ainult tühiseid repliike vahetada? Jajaa, äkki peaksin vaatama näljaselt teda, äkki muidu ta pole nõus minuga abielluma? Kas pean üksinduses mõistatama, kas teise jaoks on mu rinnad piisavalt suured. Jah ja ma mõtlen, et ilmselgelt ju innustavast vestlusest pole me kumbki huvitatud, kui me ei ole sellega juba kohe praegu alustanud. :( Masendav lihtsalt. Kas ta mõttes on ühismasturbeerimine? Kas mina pean olema objekt, kes peaks olema talle sellega abiks?

Et sellisest totrusest välja tulla, panen ette end kohe kätte anda. See on vaba maa. Ma ei pea täitma isegi viisakusreegleid, ma ei pea istuma kenasti jalad koos ja naeratama, et kõigile meestele meeldida (loe: ma ei pea olema kõigile maitsev toit, nämm-nämm). Kui ma teen midagi ainult selleks, et meeldida neile, kes mulle ei meeldi, siis ma esitlen end kui toitu. Mina ei saa midagi, aga mind tarbitakse (nämm, oli hea?). Kui ma saan miskit kenast käitumisest, millega rahule jään ise, see on teine olukord. Meil on vaba maa, ma pole ori ega omand, idee poolest. Ma esitlen end parima äranägemise järgi. Ja ma ütlen ja annan nõu, et tuleb end kätte anda. Kui su eesmärk ongi huvitav ja aus vestlus, tulebki see letti lüüa. Või tuleb rinnad letti lüüa? Inimesed, kes pole huvitatud ja kes on ka vaba tahtega vabal maa, tutvuvad kaubaga ausalt ja kui ei meeldi, lahkuvad väärikalt või paluvad mul lahkuda. Võib-olla vaatan veel selgel pilgul paar sekundikest vastasseina, joon pitsi tühjaks, panen mõõduka liigutusega lauale ning sammun väärikal sammul uksest välja. Lihtne ja aus. Mul ongi ausus eesmärgiks ja juba ma olengi sujuvalt eesmärgi saavutanud. Suurepärane.

Kui eesmärk on nautida närvikõdi ning erutust teistega trikitamise ja mängimise võlust, oleksin teistsugune ja käituksin hoopis teistmoodi. Mis mõttega ma lähen välja, et mängida võõraste meestega mängu  "issand, sa ei hammusta mind läbi ja arva ära, mida ma praegu mõtlen". seltskond koguneb ka vastav siis Su ümber. Kujutan ette, kuidas mõnedki mu sõbrad lihtsalt naeraksid kõva häälega, kui näeksid kuskil  mind baaris, näpp suus, silmi plõksutamas ja eputavaid fraase pillamas. Minu puhul oleks see nali, mõnede suguõdede puhul on see karm huumorivaba tegelikkus. Neil on ka parajad satelliidid ümber tiirlemas.

Su käitumisel on olemas mõju. Ma pole käitumise ekspert ja ma ei oska ennustada ette kõiki olukordi. Aga ma saan end usaldada ja oma tähelepanekutest õppida. Ma saan olla endast rohkem teadlik ja julgustan ka teisi selles suunas liikuma. Praegune teema "kas sa esimesel kohtumisel kätte annad" võiks julgustada Sind mõtlema, et kas see, mida teed ja kuidas Sa suhtled, täidab ikka eesmärgid või ei. Mul on eesmärk end jagada ja vestelda huvitavatel teemadel, seega pole mul (vist??) teadlikult mõtet jätta endast valet muljet. Räägin oma mure ära ja igaüks teab ise, mida ta minuga siis peale hakkab. Ma arvan, et see on mõistlik. Mul on kogemusi ja alust nii arvata, kuna ma arvan, et mu praegused sõbrad kui  päris hõivatud inimesed ei viitsi kunagi flirtimismänge raamatu järgi sooritada, sest need on ju surmigavad. On mulle, neilegi on. Ma usun, et kui inimene tahab näiteks minuga tutvuda, siis ma ei viitsi oma aega kulutada, et peale kümnendat kohtumiskorda küsida, et "noh, mis muidu mõtled ka?" ja põnevusega oodata ja aimata, kas ta on huvitatud enda avamisest või ei, või vilistab temas kõle tühjus. Kui inimene pole võimeline kohe mu huvi köitma, teist korda ei tule. Aus kaup võiks olla kaugelt näha, et mind ligi meelitada, vältida eksitusi ja ajaraisku.

Nüüd ma hädaldan. Ma ei oska käituda ja ma ei oska olla, ma ei oska saada seda, mida ma tahan. Ma võib-olla keeran kohe head tutvused sellega mokka, et ei viitsi liiga kaua viisakusi vahetada. Võib-olla areneks sellest midagi head veel, aga näe, möödusime pilkugi vahetamata. Ma ei oska end reklaamida nendele, kellega ma tahaksin suhelda. Ma kardan, et ma ehmatan inimesed minema ja ma jään igaveseks üksi kööki istuma ja üksi mööda Tähe tänavat lonkima. Ma kardan, et mind peetakse rumalaks ja mind põlatakse ära. Mul on jäägitult madal enesehinnag aeg-ajalt. Ma tunnen vahel, et ma pean end reklaamima paremana kui ma tegelikult olen. Aga ma ei oska, ma ei suuda ja ma olen loll ja liiga noor, et midagi teada. Ma peaksin enda haletsemisega minema nii kaugele, et tahaksin tapeediga ühte sulada, et keegi mu hädisust ja haledat meeleolu ei märkaks. Võib-olla peaksin minema välja ja maalima näo ja käituma õpiku järgi ja pärast endale ütlema, et ma olen võimas ja ma saan inimesi lollitada ja kõik nad on nii madalalt väikesed, kes nad minu naiselikule mõjule allusid, mis pole ju minu süü! Võib-olla peaksin ma endast neil hetkedel mõtlema halvasti ja teistest samamoodi, kuna nad ei oska näha mu tegelikku palet.

Ma tean vaid üht. Ja see on fakt. Ma võin olla mures, et ma ei meeldi ja olen ebakompetentne, käitumaks õigesti, kuid on olemas midagi veel hullemat. See on see õudusmoment, mis tabab mind siis, kui ma käitun valelikult ning püüan jätta täie teadmisega endast parema mulje kui ma enda meelest väärt olen. Sel meeldejääval viivul kaotan ma automaatselt kogu austuse nende vastu, kellele ma meeldin. Ma mõtlen siis nii, et nad elavad vales, ja nad on liiga rumalad, et sellest läbi näha. Ma olen suur võimas emane mamma, kes karjatab rivistatult sipelgapesa enda järel. Kas pole võimas? Minu isiklik hädiste isaste isendite paraad. Mida ma nendega peale hakkan? Saadan pärast päeva lõppedes nad igaüks oma koju tudule, ise lähen duši alla, pesen maski näolt, ohkan ja lähen peale viivukest haletsushetke rahulikult magama?! 

Ma tean seda, et ma tunnen end siis hästi, kui ma saan inimesest mõelda kui võimsast ja sõltumatust, vabast ja üllatusi täis isikust, kes on vabast tahtest minuga nõus tee peal kohtuma, maha istuma ja lõkke ümber lugusid jutustama. Võib-olla siis läheme oma teed, kuid mul on midagi ilusat kaasas, kas elutarkus, maailma jagamine, uus mõte või teadmine, et ma pole oma hinges üksi. See toidab usku, et teisi on veel, kes pole hingetud arvutid. Kes on võimsad, jõulised, elujõudu täis loomad, kes elavad karjakesti ja suhtlevad. Mulle meeldib, kui mehed kutsuvad oma kaaslasi "vend", see ikkagi väljendab kokkukuuluvust. Isegi, kui see rõhk on kergelt negatiivne "too vend on ikka veider" või "too vend ei jaga absull matsu". kuidagi südamelähedane on ikka see, et räägitakse ikka justkui ühest omade sekka kuuluvast. Mulle meeldiks, kui saaksin olla kellegi n.ö vaimne Tütar, et õppida, või Õde, või Teekäija, või Õpetaja, kel on oma pojad ja tütred. See kujutlus on aktsepteeritav. Vastand on mina kui "toit, mida võõrad tarbivad" või mina kui "piitsaga väepealik-mamma" või mina kui "lihtsameelne hoor".

Ma tahan jätta endast ausalt pilti sellest, kes ma olen. Ma võin olla veel kogenematu ja puusse panna ja eksida rämedalt sotsiaalsete normide ja mainekujundusreeglite vastu. Aga ma tean kindlalt seda, et kui ma lähen välja enda karja otsima ja ma käitun teadlikult kui "lihtsameelne hoor", siis ma ei leia oma karja, mida otsin. Kui ka sina tead õdesid või tütreid, kes sellest lihtsalt tõest aru pole saanud, oleks väga armastusväärne seda neile selgitada. On ikka pagana raske leida ühtekuuluvust ja armastust ja kõike seda head, kui käitutakse ja riietutakse kui  "hoor" (mõned on raskemini kättesaadavad, mõned rumalamad ja seega lihtsamini). Mainekujundus on oluline küll, tuleb reklaamida õigesti. Muidu on häda majas.

Jah, ma ise ei näe, oma eesmärke vaadates, et on mõtet pingutada selles suunas, et olla lihtsalt kallim ja luksuslikum prostituut. See oleks nukker. Seega ma pole välja mõelnud paremat viisi selle vältimiseks kui end kohe kätte anda, sest seda ma ju tahangi. Ma tahan, et vabatahtlikud  inimesed oleksid minu käes ja mina nende käes, oleksime koos. Ma ei mõtle lihakehade lähenemist selle mõistega.

Võib-olla talitan valesti ja hirmutan inimesi ja olen lõpuks elu lõpul kibestunud ja üksi, kuid ma ei oska paremini. Võib-olla tasuks trikitamine ära?! Ma olen kannatamatu ja ei oska. Võib-olla tuleks inimestele anda rohkem aega? Võib-olla inimene teeb minu kohta valesid järeldusi (on loll järelikult!!!!) Pagan, aga seda ma tean kindlalt - kui ma talitaksin teisiti, ei tahaks mina jälle neid. See on ürgne kuidagi. Ma ei saa võtta meest erutava ja elevusttekitava partnerina, kui mul on ettekujutus, et ta on nii loll, et ei saa arugi, kuidas mina olen ta ümber sõrme keeranud. Mees võib mind ümber sõrme keerata, kui ma sellest aru ei saa, palun! Kui ma ei tea ja talle meeldib, on kaup hea ja aus, kuna see ei häiri mind. Kui meeldib, siis meeldib. 

Nii lihtne see ongi. Võta või jäta. Mind võidakse petta, ja ka näiteks mina võin Sulle tahtmatult või tahtlikult valetada ja võib-olla valetasin ma kogu selle postitusega praegu (ütled ära, kus?) Kuid minu jaoks algab ületamatu probleem alles siis, kui hakkan Sinust mõtlema kui rumalast, kes ei tule minuga toime sellisena nagu parasjagu olen või esitlen.