Ma'i tea, kuidas teistega on, aga mind paneb muretsema elu, mitte elu lõppemine. Täpsemalt ma mõtlen olukorda, kui lähen lennukisse ja mul pole mitte kui mingit ettekujutust, kus ja mis tingimustel lennuk turvaliselt maandub ning mis ma siis seal teisel tundmatul maal pääle hakkan. Mulle meeldib enne haarata kaasa keegi, kes teeb ära planeerimise ja kujutab ette, kuhu me läheme. Või siis ma planeerin ise ehk otse öelduna ma valmistun ette olukorraks, kui lennuk ei kukugi alla.
Arusaadavalt mu eelnev näide on eluline metafoor, mis kehtib päris paljudes olukordades. Muretseme ja mõtleme hirmudele, ent kurb ja hirmus on hoopiski siis, kui pole loovat energiat, mida teeme siin ilmas ära. Looming, missioon, kujutlus heast uuest ilmast.
Nii ka täna ma avastasin, et me ei tee loovalt plaane ja ei elusta enda energiat ja indu. Sest ma lihtsalt ei tegele sellega. Ja kui ma sellega ei tegele, kujutlengi ette, et hea on nõu teha plaane hullima juhtumise ajaks. Ent hei, mis loogika see ka on?!
Kõige hullem on jääda ellu ja avastada iga hetk, et hingan edasi. Hingan. Nii veel aastakümneid. Ja siis suren.
No comments:
Post a Comment