Kortsus nahaga lapsed

[Räägib vana naine]
Jah, ma olen üsna vana nüüd. Oioi, kui uljas oli mu lapsepõlv! Ent siis saabus äng, lausa mitu korda. Iga kord ma tegutsesin. Ja iga kord väljusin targemana. Ja nüüd olen ma siin. Ma räägin nüüd enda teooria elu kohta.
Nimelt - perverte ei ole olemas!
Eks ta ole, kõik on nimetamise küsimus. Kus mu kaasteelised näevad perverti - oioi, minusugune ta pole - seal näen mina väikest hirmunud last, kelle psüühika on küll ajas tardunud, ent kelle nahk on kortsunud ajapikku eks ikka, kuna on olnud eksponeeritud radiatsioonile. Telomeeridega on nüüd halvasti. Aga see selleks.

Kui lapsed loovad suhteid liivakastis, ja nad üksteist kiusavad ja mängivad toredaid lapselikke asju, täiskasvanud vaatavad heldimusega. Ent kui seesama laps elab veel kolmkümmend aastat, siis teda ei nimetata enam lapseks. Tema nimi on siis pervert!

Olen päris vana. Eks ma olen kasvanud. Ent mitte kõik mu teel kohatud hinged oma maises kehas ei ole aja taktiga oma psüühikat jõudsalt arendanud. Eks rasked olud, stress, saatuse nöögid igal sammul ja vahel ka mõne küüniline märkus..., et kõik lapsed ei kuku tegemise ajal väga hästi välja. Mõned saavad meist rohkem kui teised ellu astumiseks varasid kaasa.

Jah. Mõne käitumine on täisesti tavaline... jah! kui ta oleks laps. Aga ei, ta on juba 35 aastat vana. Ja ajab mulle, 17-aastasele kätt püksi... Eks ta ole! Ent siis avastan, et olen 27 aastat vana, tema on 45 ning käitub samamoodi. Ent nüüd on ta nimi Pervert. Ja meie jutt enam ei klapi kohe üldse. Ei tea küll, miks. Ma arvan, et asi on minus.

Ent tema on see, kes pidi nime vahetama.

Mõelgem sellele!
Vajutan nüüd bloggeris oranzi nupukest. Ohkan sügavalt ja panen endale riided selga. Kell on 13.44. Ma olen juba päris vana. Jah. Ja ma alles hakkan riietuma. Kas ma vajan endale uut nime?