Piiride seadmine. Teiste käsutamine. Otsustamine.
Mis nendel mõistetel on ühist?
Piiride seadmine ei ole piiride seadmine teisele, vaid ENDALE. Mis afäärides ma osalen? Mis tööd ma õigupoolest teen. Kuhu oma füüsilise keha ja oma vaimu asetan. Et kuhu siis? Ootused on ootused ju iseendale. Ja vaid iseenda käsi ja jalgu saab liigutada. Ka siis, kui selles käes on piits. Vaid minu käsi tõuseb seda hoopi jagama. Teistele. Kui tõuseb. Kui inimene saab vanemaks, ma loodan. et siis tal tõuseb vähem. Sest saab targemaks. Kuniks dementsus tuleb.
Aga see selleks.
Aga mida siis ise teha? Seda peab OTSUSTAMA. Otsustama, mis afäärides sa osaled. Et kuhu oma tagumiku liigutad.
Kui tunned end elus ohvrina, ju tuleb teistmoodi otsustada ja valida paremini, mis sa õigupoolest teed. Ise muidugi.
Aga see ise tegemine võib, aga ei pea muidugi, olla teatud vastuväidetega. Näiteks see vastuväide, et mulle on maailma tähtsaim alluda naabri piitsahoopidele. Ma ootan, kehaosad valmis, mida naaber mulle ütleb... et teha seda ja teist. Ka seda tuleb otsustada. Kui otsustatud, siis ongi su käes su saatus. Ja õnn. Nii lihtne see ongi.
Kas see on liiga lihtne?
Mu elus on missioon. Ja ma täidan seda. Sest elu on lühike. Või ma vaatan oma elule tagasi ja näen, et sel maastikul vilistab kõle tuul. Ma tegutsen. Ma olen otsutanud. Nii ma seangi valmis oma tagumiku, ootamaks naabri piitsahoopi.
Mida naaber küll minust mõtleb. Ava suu ja ütle. Ma jooksen siis. Nagu orav. Või nagu koer. Ma tulin just kapist välja ja ootan avalikult. Mu otsus on kindel ja missioon teada. Olen täiskasvanuks saanud.
Et siis ma otsin viise, et lõimida selle aasta teemad paremini üheks tervikuks.
ReplyDeletePiiride seadmine on nimelt iseenda juhtimine ise, otsustamine ja vastutamine täiskasvanulikult. Mitte oodata, mida teised lapsemeelsed/täiskasvanud otsustavad teha või kuidas inspireerida. Ja teistele asjade dikteerimine, stressist ajendatuna just ka - kui on tagasilangus - ei ole just koht tänulikkuseks, et inimsoole on tervet mõistust antud. Et siis just see kuulus mõiste psühholoogias (boundaries) on ikka isiklikuks otstarbeks, et ennast paremini juhtida ja teha võimalikuks küpsed, täiskasvanulikud inimsuhted.
nonii, mu lugeja. Kuidas tundus? Mida ma tegema pean? Kas meeldis? Mina olengi toit, mida sa sööd nõudliku maitsemeelega. Kas jääd rahule ja võin rõõmustada kavalat rõõmu? Sest nüüd on sinu kord minu suvaks teha asju. hahahahaa. Ma nõuan selle õiguse sinult sisse.
ReplyDeleteHave never focused on decision-making so much. Just did what I wanted. No boundaries were needed or expected to be found. All the existential principles are already hardwired into my head and directly influencing my wishes or reasons.
ReplyDeleteShould be careful not to get formalistic and diffuse a possibility into particles, though. If I want it, the consequences of my choice are inseparable in the context of its elements. Considered all the info at hand and the causality did not discourage me - I go ahead.
I would sink in all the options there are. Would let them through my system. Only one usually feels the best. Never felt myself a victim, fortunately.
Not sure where I place others in that system :D