Ihnsaga luurele ei minda

Saaks ainult natukenegi kaltse juurde. Ja tere kah.

Üks oluline tähelepanu fookus on andmise praktika. On väga suur vahe, kas isiku silmad ja mõtted liiguvad ahnitsemiseks või isik märkab, kuidas ta saab head teha. Ja hea eest ka siis tasu vastu võtta.
Vähemalt mõned väidavad nii.

Toon näite enda elust. Tudengina nooruses on mul olnud õnn tutvuda mitmete lahkete isikutega, kes on mulle eluaset pakkunud. Kohe räägin, mida ma neist mäletan. Mu tunded on soojad ja kuumad täna isiku suhtes, kes kolis oma kodust välja ja soovis mulle ja meile igati head. Kui küsisin, et kas võin ta taldrikuid kasutada ja muid asju, ta vastas. Ja mina küsisin, et mis saab siis, kui miskit lõhun ma. Ja ta viitas elule endale ja mis on selle loomus. Käisin luurel. Lähen luurele. Tore on. Temaga. Mõelda mõtteid.

Näide kaks. Mälupilt: Sisse kolides korter isiklikke asju täis (nagu ma pean tavaliseks). Ent asjad on kasutud ja neid on palju. Pagendan need siis nurkadesse, kappidesse, seina äärde, enda asjade vahele. Isik käib siis vahel külas, uurib ja pistab asju sinna, kust ta võttis. Tagasi. Harva paigutab ümber. Viitan, et ta asju on kapp täis ja kas ta vajab midagi ja tahab näha. Ei. Ta ei taha näha, ei aidata mulle pinda vabastada. Kui märkab mingit kaltsu, minu asjade vahel - ja see on tema - ahnitseb enda kätte. Ja kardab vist. Et see sente väärt ribal ei saaks mulle liiga lähedaseks. Külastada mind kesk tema omaks peetavat prügi, ja kui ka ütelda tere, siis fookus liigub tere asemel sinna, et saaks natukenegi asju juurde. Et üüriline ikka elaks rämpsu sees ja keegi ei oleks kasutusse võtnud kardinaid, mis olid surutud kapi ja seina vahele.... Sest....
Ta ei võtnud endaga lahkudes iial midagi kaasa. Jättis koorma korterisse. Alati. Ta tegi ahnitsemise praktikat. Lahkudes ta enda poole kõverdatud küüned lõtvusid ja käed vajusid rüppe ja pühad rekvisiidid potsatasid tagasi pühakotta minu hoolde. Lükkasin seina äärde, toppisin kappi vabadesse aukudesse, pressisin pragudesse.

See oli nii.

Fookus isiku silmadel on sihkat-sahkat. Mul ei tule mitte ühtki luureplaani. Ei olnud seda toona, ei ole ka nüüd. Miks peakski? Suhtun temasse ka soojalt, ent tunne reaalselt kuumaks ei lähe.

Kas ta olla. Ehk kohtume taas.

Kui kohtume taas, ei tea.... Või just tean ette määratult, determineeritult, tema vaba tahet välistades. Eks ikka on tal sihkat-sahkat. Ilmselt ta vestluse asemel mõtleb, kuidas mult midagi saada kohe. Võib-olla. Mina ju ei ole iial ta sisse näinud. Ehk uurib mu keha ja mis sellest loota.... Ei tea.

See öeldud....

...räägin nüüd, kuidas ma päris ise käitusin. Kui ammu kolisin, oli mul karp vanu kunstitarbeid. Pliiatsid, poolkuivand vildikad. Kolisin. Kirikuõpetaja oli külas ja pakkusin kogemata, et kas ta tahaks. Ta mõtles ja ütles, et jah, lapsed ehk. Ja sel hetkel välgatas minus ihnsus. Äkki ikka endale hoida? Arusaadavalt ta tajus seda, et nonii, luure jääb ära. Lapsed imegu käppa. Ja nii jäigi. Võtsin oma karbi, kolisin ahnitsetud kuuri külma kätte, siis korteri riiuli kõrvale hunnikusse, siis prügisse. Ehk siis vildikad kuivasid riburadapidi ja maksin korteri kütte eest, et seda ruumalaühikut soojendada ja mitte oma jalga sinna tõsta. Kas kuivavad rahus. Nii on ja oli mu ihnsuse treening.

Inimesed kohtavad mind, näevad mu hinge ja fookust ja teevad omad järeldused. Ja see tegelikkus on!

Vahel imestan. Vahel ei taipa imestada. Vahel kibestun või näen ise kibestunud hingi. Vahel nemadki imestavad. Või kurdavad, et elu on ebaõiglane.

Saaks ainult natukenegi kaltse juurde.... ja tere kah.

Minu lugu on läbi. Ent mõneti jätkub.

Nii et vaimse teekonna üks juur-alustala on andmise harjutamine. Et saaks natukenegi fookus... No et oleksid rohkem päris, elus inimese moodi.

Et oleks luuramine, mitte hiilimine. Mitte nillimine. Luuramine. Mitte pillimine. Luuramine. Mitte pommimine. Hoolimine.

Silmad käivad sihkat-sahkat, sihkat-sahkat. Ette-taha, üles ja alla. Saaks ainult natukenegi ihu ligi rohkem ja rohkem ja rohkem träni, mida paigutada.... No kuhugi ikka leiab kinnisvara.

Või ühe pisikese uru. Või augu.

Ja kui ei.... Nende jaoks on muud praktikad. Millegagi peab ju elus tegelema.

Äkki ahnitseks kokku suurema kirstu!? Aga kust saaks kirsturaha juurde? Sihkat-sahkat, silmad käivad, silmad käivad....

Ikka head
Tiina