mõtlesin kirjutada, et kaastunne ja tarkus on alati kõigi hädade ravi
Üks näide. Lugesin kurba lugu.
Kui kurb on, saab igaüks ise otsustada.
Nimelt kuskil arenenud maal oli sisserändajate perekond. Nad kõik perega haisesid lihtsalt väga hirmsalt. Kortermaja elanikud püüdsid rääkida nendega sel teemal. Mingil põhjusel ei saanud sellest asja. Võib-olla nad ei mõistnud keelt? Kes teab, mina seda infot ei tea.
Üritasime olukorda mõista. Keegi teadis anda arusaamisele suuna: ta reisis kuhugi eksootilisse riiki ja seega teadis rääkida, et kohalikud haisesid ja ta ei teadnud, miks. Hotell ka lehkas spetsiifiliselt. Ent keegi siis soovitas kohalikku alternatiivse meditsiini ravimiks peetud asja, mis pidi kannatusi leevendama - ning siis ta sai aru. Ta manustas,
ta hakkas haisema.
Igal juhul meie lugu läks edasi.
Aga mis sa arvad, kuidas?
Sisserändajad andsid asja kohtusse kaebusega, et inimesed väldivad neid trepikojas - pööravad pea ära ja mõni hoiab ka ninast kinni. Kohus tegutses. Kohus mõistis maja elanikud süüdi rassismis.
See on minu üks lugu, mida ma lugesin. Ja seda päeval, kui inimesed küsivad, et kas tõesti alati on arukus ja kaastunne kõigi koleduste ravi. Vastuses peaks igaüks veenduma ja olgu lood õpetuseks, juhul kui inimesed söandavad vaadata väga-väga hoolikalt ja tõesti mõista. Mõista, et kõik tahame olla õnnelikud ja kannatustest vabad. Me kõik tahame neid eesmärke saavutada. Ja tegutseme selles suunas.
Tegutseme.
Mina tegutsen.
Sina tegutsed.
Tegutseb ka tema.
Kõik tegutsevad.
Ja asjad muudki kulgevad. Ja olgu mul palve: olgu me tegevus selline, et tõesti aitab võimalikul suurel hulgal - kui mitte kõigil - kannatustest vabaneda. Ja saagu sa mõistmise kehastuseks.
Nimelt kuskil arenenud maal oli sisserändajate perekond. Nad kõik perega haisesid lihtsalt väga hirmsalt. Kortermaja elanikud püüdsid rääkida nendega sel teemal. Mingil põhjusel ei saanud sellest asja. Võib-olla nad ei mõistnud keelt? Kes teab, mina seda infot ei tea.
Üritasime olukorda mõista. Keegi teadis anda arusaamisele suuna: ta reisis kuhugi eksootilisse riiki ja seega teadis rääkida, et kohalikud haisesid ja ta ei teadnud, miks. Hotell ka lehkas spetsiifiliselt. Ent keegi siis soovitas kohalikku alternatiivse meditsiini ravimiks peetud asja, mis pidi kannatusi leevendama - ning siis ta sai aru. Ta manustas,
ta hakkas haisema.
Igal juhul meie lugu läks edasi.
Aga mis sa arvad, kuidas?
Sisserändajad andsid asja kohtusse kaebusega, et inimesed väldivad neid trepikojas - pööravad pea ära ja mõni hoiab ka ninast kinni. Kohus tegutses. Kohus mõistis maja elanikud süüdi rassismis.
See on minu üks lugu, mida ma lugesin. Ja seda päeval, kui inimesed küsivad, et kas tõesti alati on arukus ja kaastunne kõigi koleduste ravi. Vastuses peaks igaüks veenduma ja olgu lood õpetuseks, juhul kui inimesed söandavad vaadata väga-väga hoolikalt ja tõesti mõista. Mõista, et kõik tahame olla õnnelikud ja kannatustest vabad. Me kõik tahame neid eesmärke saavutada. Ja tegutseme selles suunas.
Tegutseme.
Mina tegutsen.
Sina tegutsed.
Tegutseb ka tema.
Kõik tegutsevad.
Ja asjad muudki kulgevad. Ja olgu mul palve: olgu me tegevus selline, et tõesti aitab võimalikul suurel hulgal - kui mitte kõigil - kannatustest vabaneda. Ja saagu sa mõistmise kehastuseks.
Kohtunik ei olnud ülima tarkuse kehastus. Ega kaastunde. Küll aga ülima võimu kehastus.
ReplyDeleteKohtunikul võib ju omast arust olla mingi agenda - JA elu teeb omad korrektiivid.
DeleteLugu pole läbi. Kes tuleb tolle maja ja sellega seotud inimesi rehabiliteerima, näeb keerukat lugu, mis sai alguse alguseta aegadest ja mis kulgeb ja kulgeb.... Inimesed tulid, läksid, tulevad, lähevad ja saavad ka edaspidi omal viisil..... jne jne jne
Delete