Ma istun põrandal oma arvuti ees ning avastan ennast tulevat hiilgavale ideele, kuidas oma päeva asjaliku tegevusega sisustada, lunastamaks minuteid, mil ma oma kooliasjadega ei tegele - kirjutada selleteemaline blogipostitus. Sõnad reastuvad meeldiva kuulekusega, tegevus tundub kulgevat mõnusa lihtsusega. Ma olen kindel, et selle lihtsuse taga seisab suure peidetud jõuna mingi raskestimõistetav konfrontatsioon kohustuse ja mängu vahel, tuues minus esile ennenägematud oskused kõiges selles, mis ei puuduta koolitöid, või mis iganes muid päevakohaseid kohustusi.
Mis siis juhtuks, kui ma jätaks kõik tüütu ja ebameeldiva sinnapaika? Mis siis juhtuks näiteks,kui ma otsustaksin lihtsalt kooli pooleli jätta? Lasen fantaasia lendu... mis siis saaks? Või mis siis ära jääks? Ju ma leiaks midagi muud teha, mõtlen ma optimistlikult. See mõte on siiski hirmutav, kas pole? Natuke ikka on hirmutav küll... aga miks? Miks peaks olema hirmutav mõelda, et jätad kooli pooleli? Mis on see ettekujutus, selle hirmu allikas? Jah, tõsi: ma võib-olla ei tea, mida edasi teha? Võib-olla kardan, et pärast seda on ainult töö tegemine ja ongi noorus otsas? Või kardan, et ma jään millestki väga väärtuslikust ilma... mingist haridusest või midagi? Pean tunnistama, et siiamaani on keeruline päris selgelt mõista, mida me seal koolis teeme ning, mis veel olulisem, miks me seal tegelikult oleme. Kust pärineb see tunne, et, ütleme, ülikooli minek on nii õige ja hea valik, nagu ma mingi aeg arvasin, et on?
Aga ikkagi, mis juhtub siis, kui ma lihtsalt lasen üle oma tähtajad... Kui kaugele võib nii minna? Mis juhtuda võib? Ja kas ma tegelikult tahaksin seda teha? Või on ülelaskmise kujutlus osa tollest ürgsest ja mõistetamatust konfrontatsioonist kohustuse ja mängu vahel? Võib-olla on see konflikt minu üks suuri inspiratsiooniallikaid ja seega vajalik?
Lõppkokkuvõtteks taanduvad kõik eelnevad küsimused sellele: ühest küljest ma ei viitsi oma tegevust süstematiseerida, end distsiplineerida ja teisalt ei julge ka välja rabeleda oma tänasest taustsüsteemist, et millessegi tõesti süveneda. Võiks juba midagi ära otsustada. Segadus aina kasvab; segadus keset lõputuid teoreetilisi valikuid, millest ainult ühega saab korraga tegeleda.
Lähen teen midagi süüa.
No comments:
Post a Comment