Vahel inimesed suhtlevad, kuid nad ainult räägivad. Seega - nad ei suhtle. See on pentsik.
Täna on mul esimest päeva uus telefon ja ootasin põnevusega esimest kõnet. Helistas keegi võõras ja küsis mu nime ja rahule jäänud, tutvustas ennast. Ma sain pärast paari lauset aru, et ma olen vale inimene, keda ta otsib. Ma olen nimekaim. Ma andsin sellest märku ja üheskoos järeldasime, et nii ongi. Edasi läks asi veidramaks.
Teisel pool hakkas pihta suur ärevusega segatud vabandamine. Ütlesin, et sellest pole ju midagi. Mind ei kuulatud, ainult vabandati tuhat korda. Ütlesin humoorikalt, et ikka juhtub, vahel inkassaatorid muutuvad ka väga kurvaks, kui mulle helistavad. Mul pole midagi. Ja teile edu otsingutes, tõesti. Aga ei. See vaene hing muudkui vabandas, justkui ma ei saaks aru, kui jubeda patu ta korda on saatnud. Ma ütlesin, et tõesti pole miskit. Ta ei suhelnud minuga. Polnud vist eriti vahet, mida ma ütleksin. Ta oli ärev.
ANALÜÜS. Inimene helistab ja räägib asja ära. Mina ütlen ausa hinnangu. Ta ignoreerib ja annab mõista, et sellel, mida ma ütlen, pole mitte mingit tähtsust.
Võimalikke tähendusi.
1) isik arvab, et olen loll ja ei oska ise aru saada, mida ma ütlen. Tema on spetsialist, mitte mina
2) isik arvab, et ma valetan. Ma valetan, kuid ühtlasi ta on sellest üle. Ta annab seda ka mõista, kuna ta on kõike mu öeldut ignoreerinud. Ema küsib, laps valetab, ema jätkab noomimist, andes mõista, et valed ei loe.
3) isik ei taha suhelda. Ta tahab ise rääkida. Küsimused on vaid ettekääne, et simuleerida suhtlemist. See on lõks. Vestluspartner satub segadusse ja ei lahku vestlusest, isik jätkab lihtsalt oma juttu. Iga sõna, mille vastane poetab, see on ettekääne jutu jätkamiseks. Eriti põnev on veel siis, kui vastused on vajalikud soovitud suuna jätkamiseks.
4) isik soovib anda märku, kui närvis ta on. Ta vabandab enda olemasolu pärast. Issand, mul on paanika. vabandust, vabandust, ma ei saa aru, mida sa ütlesid, vabandust. Vabandust, tegin ja olin. Kuidas ma olemas olen?!
Ka neljas olukord on imelikult lahenduv. Mida siis teha? Öelda, et pole midagi, võõrastele helistamine ongi hirmus.
'''
Ma tuvastasin, et isik ei taha teada, kui palju tüli ta mulle tegi. Ta oli selles reziimis, kus ta keskendus enda tülile ja enda vaevale. Järgmine kord ma enam ei keskendugi enda tülile vaid ütlen midagi, et tegelikult suhelda. näiteks et "võõrastega suhtlemine ongi vist päris suur väljakutse? Teil on kahju, et te ei leidnud õiget inimest." Või on see liiga isiklikuks minemine? Ma võin võõrale väita neid lauseid, ma olen võõras. Võin eksida. Kui eksin, on ikkagi side. Mind korrigeeritakse. See ongi suhtlus. Kui ei, siis suhtlust pole.
ALTERNATIIV on see, et me mõlemad teeskleme, et jutt käib teemal minu tüli. Vahetame lauseid, kuni viitsime. Räägime mööda, teeskleme, et ei taipa. Ikkagi võõrad. Siis lõpetame kõne. Elame edasi. Nagu ikka.
Me rääkisime monolooge. Ma koputasin, kuid kedagi polnud kodus. Ärevus istus sees. Eks siis mõni teine kord tulen või? ...
vaikus
No comments:
Post a Comment