Kõigile, kellele Tiina loogikapostitus hirmu naha vahele tõi - siin on paar lohutavat sõna. Nimelt, kiputakse mõtlema, et need va rangelt loogilised inimesed on nii küünilised ja kuivetud, et kui ise loogiliseks hakata, kaob igasugune liha kontidelt ja muutud ise ka üheks hammasrattaks mingis hingetus masinas. Ma võin aga julgelt kinnitada, et loogika on alati olnud loovuse sõber ja veelgi enam võin kinnitada ümberpöördut: loovus on suur loogika sõber. Ehk sa võid olla ühtaegu loogilise mõtlemisega ja samaaegselt näha maailmas iga nurga peal ilu, lugeda kõikvõimalikest hetkedest välja poeesiat ja muheleda rahus.
Mulle miskipärast tundub, et sellised kiiksud, nagu näiteks maltsasöömine või siis kettkirjade mütoloogiliste maailmade edasikandmine, on paljuski kantud põhimõttelisest kaitsehoiakust vaenuliku välismaailma suhtes. Tõmmatakse vahepeal range joon "sisemise" ja "välimise" vahele. Antakse põlglikke hinnanguid egoismi, väliste väärtuste ja mis iganes muude nähtuste osas, mis ahistavaks võivad osutuda. Tuntakse, et see maailm on põhimõtteliselt kuri ja üritatakse sellest kõikehõlmavast kurjusest pääseda. Aga samas avastatakse, et see, mida peetakse kurjaks, on siiski mestis meie vana teada-tuntud loogikaga. Ilmneb, et käib tapmine, üksteise söömine; nähtub, et tugevamad kontrollivad nõrgemaid, et kurvad asjad ei juhtu alati mingil õiglasel eesmärgil, et elu lõpeb surmaga jne. Ja siiski - alles jääb loogika, kõik klapib, et nii need asjad käivadki. Pöördutakse siis kõige sellise poole, mis pakub leevendust oma hirmule. Selle külma ja vaenuliku maailma keskele luuakse rõhutatult irratsionaane saareke, kus kehtivad just sellised reeglid, mis kuidagiviisi sobituvad mingi üksikisiku kapseldunud maailmapildiga, mida ta siis võib-olla nimetab spirituaalseks või heaks.
Me jõuame mingil maal järeldusele, et see külm, elutu masin, mida me nimetame väliseks maailmaks, on tegelikult kirjeldamatu tohuvabohu, mis võimaldab endas juhtuda kõike. Ja mida rohkem me sellele julgeme mõelda, mida rohkem me julgeme selle juures peatuda, seda enam me võime avastada, et lõpeks on maailm just elu täis. Me vaatame, kuidas käib lõputu tants, mis on nii suur, võimas ja tuline, et kohutabki eemale need, kes elu kardavad. Nemad aga, uskudes endid siiski olevat elusolendid, hakkavad taidlema - loovad oma maailmakesed.
Vaadakem siis, kui julgeme, oma varjutamata silmadega, maailma just sellisena, nagu ta on. On hämmastav, mida me sealt leida võime. Ühtaegu tarretav ja inspireeriv, elu oma lugematuis tahkudes on tõepoolest ime: mõelge kas või selle peale, kuidas töötavad meie meeled, kuidas töötab meie aju. Ja kirss selle tordi peal on asjaolu, et see ime on loogiline. See kõlab paradoksaalselt - aga kõikide taidluste kiuste - pole seda. Hoidugem loogikast küll rääkimast kui mingist jumalusest, mis vastab kõikidele küsimustele, sest, olgem ausad, nõnda võib kapselduda uude ebaloogilisse üle-intellektuaalsesse süsteemi. Kasutage oma elu elamisel julgelt ka intuitsiooni, kõhutunnet, kui tahate, ka unenägusid, aga ärge unustage loogikat, sest loogika paneb kõikidele nägemustele, kõikidele tunnetustele, aimdustele lõpliku ja kinnitava punkti, mis paneb värisema ka kõige ebareligioossema küüniku.
Mina olen tähele pannud käibetõde, mille sisuks on loovuse vastandamine hoopis teadmistega. Et kui sul on rohkem olemasolevaid klotse, siis oleks sinu iseseisvalt sünteesimise võimalused justkui piiratumad. Vs palju olemasolevaid klotse avardab sinu iseseisvalt sünteesimise võimalusi, kuna on rohkem võimalusi olemasolevaid klotse omavahel seostada. Aga teine lähenemine on liiga loogiline.
ReplyDeleteKusjuures loogika vastandamist loovusele ma ise ei ole tähele pannud - kuigi suudan seda ette kujutada eelkõige olukorras, kus sinu meelest ebaloogiline väide vms osutub kellegi loominguks.
Loogilise mõtlemise puudumine/vältimine paistab olevat laialt levinud praktika. Mis on selle evolutsiooniline eelis? Olen kuulnud väiteid, et religioossus on evolutsiooniliselt põhjendatud ning viitab sellele, et uskujatel on rohkem õigus kui mitteuskujatel.