Paranoiad lähisuhetes pakuvad meelelahutust

[räägib tavaline igav koduperenaine, kes otsib päevadesse vaimset stimulatsiooni]

Mulle jõudis kohale hiljuti, mis mind kohe eriliselt närvi ajab tavalises suhtluses. See on Paranoia. Saa tuttavaks - mu sõber härra või proua Paranoia. Täna räägin ma Sulle temast, sest 1.ka Sul on neid sõpru ja 2. see ajab Sind närvi. Võib-olla pole Sa seda ainult endale teadvustanud, kuid minu paranoilise tunde põhjal just sel hetkel just nüüd tundub mulle, et just Paranoiad pakuvad meile suhtluses meeldejäävat meelelahutust, ajatäidet ja tänuväärset ekstreemsporti omas kodus, kohvikus, tänaval... Igal pool! Mõttetegevus on tervitatav ja need inimesed mõtlevad täiega, panevad mõnuga, või kuidas selle kohta öeldakse?

Suhtlus paranoilise isikuga on erakordselt keeruline, muidugi veel keerulisem on minu jaoks siis, kui ma ise olen paranoiline, kuna see ajab mind veelgi rohkem närvi, täpsemalt - ma ise pühendan eriti palju aega selleks, et end üksi närvi ajada. Kas tõesti tahetakse mulle halba, küsin ma endalt. Jah, tõepoolest, kui mälus väikesi vestluskillukesi valikuliselt meenutama hakkan, kuni mul tekib veendumus, et see nii ka on. Ja siis on mul eriti keeruline fakte kontrollima asuda, kuna olen vihane ja ma teen väga halba spioonitööd, kui teised ka minu pärast ärrituvad ja kaitsepositsioonid võtavad. Ja milleks kontrollida, kui mu teooria on nii ilus ja täiuslik?! See öeldud, tunnistan ma sellega oma kahtlustavat ehk paranoilist poolt endas ja vabandan, kui sellega suhtlemisblokke olen põhjustanud ja põhjustan ka edaspidi aeg-ajalt. 

Edaspidi tahan aga ütlusi anda teiste Paranoiast ja selle mõjudest mulle. Nimelt Paranoia on Usalduse vastand. Usaldus on hea ja turvaline mulle, Paranoia aga paha, ebakindel, hirmunud, agressiivne ja valelik. Inimene, kes kahtlustab ja on hirmunud ja enesekaitses, süüditav  - mis on mu võimalused temaga normaalselt ja tervislikult aega veeta? Mida ma tegema peaksin? Kes on selles olukorras süüdi? Kes on vastutav? Kuidas ma peaksin käituma? See on mõtlemiskoht.

Paranoia on usalduse vastand

Kas mul on "õigus" püüda seda inimest ümber veenda? Kas mul on kohustus talle "tõestada", et ma tõesti ei taha paha ja ta eksib kõigis oma veendumustes, mis tal mu kavatsuste kohta öelda ja kurta on? 

Kas peaksin temasse suhtuma kui erivajadustega inimesse, kellele peab jääma viimane sõna? "Jah, loomulikult olen ma pätt, kaabakas, plaanin vandenõusid, hooran ringi... nimeta vaid...!"

Kas peaksin sütel käima ning vaikima salapäraselt? "Las jaurab, asja temaga, ta ongi siuke, tead küll...", nagu mõned tagaselja näiteks oma kallist abikaasast räägivad. Mulle ei meeldi see suhtumine, kuna see on ju alandav, kas pole?! Kui keegi räägib oma lähedasest sedasi avalikult halvustavas toonis, on minu jaoks see reetmine. Ma ei taha olla reetur! (muuseas - Paranoia ei usuks seda elu sees ja salvestaks selle lause siin mu blogis kui tõendi Tiina valetamisaktist)

Häirib see, et paranoilised inimesed ei ole ise siirad, vähe sellest et nad teisi valetamises ja vassimises süüdistavad. Sel ajal, kui nad kahtlustavalt ümber minu käivad, on nad ülivalvsad ning petavad enda ja kõige kohta selle kavala tagamõttega, et mind pahaaimamatut mu enda käitumisega, või pigem käitumuslike sümbolmärkidega "vahele tõmmata". 

"Ahhaaa," ütlevad nad. "Ma teadsin, et tõesti mul oli õigus ja sa jäidki vahele, tehes seda, mis süboliseerib ju täiesti selgelt seda karmi asjaolu, et sa tõesti tahadki mulle paha! Kui hakkad tagasi ajama ja ei vabanda oma kuritegelikkuse pärast, näitab see briljantselt, et mul ongi õigus."

Siinkohal meenub mulle ühe Y ülestunnistus, et tal kulus X pikka aastat, et lõpuks taibata, et võib-olla tegelikult tõesti ta naine ei tahtnudki talle halba. (Nüüd tunneb ta endal vastutust tema hulluks ajamise pärast, kui ma õigesti aru sain).

Aga hea, et ta kahtlustas ja sellega end igaks juhuks "päästis"! Sest asi võinuksi olla nagu ta kahtlustas. Ja siis oleks ju tal olnud õigus. Seekord ei olnud, aga see selleks.

Ma näen igal sammul inimesi, kes üritavad end igaks juhuks kõigi käest päästa. Nii nagu mina püüan end kaitsta aeg-ajalt sel armetul viisil mu oma Paranoiat kuulates, olen ma täiesti nõutu ja kaitsetu nende ees, kes üritavad end minu eest päästa ja minuga võidelda ja keerata täiesti rahumeelsed olukorrad sõjaks, väites, et mina olevat tahtnud kakelda ja olevat puhunud sõjapasunat, sest see on nii lihtsalt ju, ja see ei kuulu vaidlustamisele, tuginedes tunnistajate ütlustele, eksimatutele mäluandmetele ja kehalistele tundmustele ja üha süvenevale veendumusele, et see just nii oli, ja mitte teisiti, ükskõik mida ka süüdlane jubedast valelikust suust välja ajab, mis on sünnitatud täiesti ebaadekvaatse ja päädimatu ajutegevuse poolt, väljendatuna just nii nagu  tundetõendid ütlevad ja ma ei saa ometi selles eksida või tahab keegi väita et olen tõesti nii loll või mis.

Kui vale mees teeb õiget asja, kukub see valesti välja

Kujutage ette, et teie hea sõber tunnistab teile, et ei ole kunagi jalgrattaga sõitma õppinud, ning palub, et te teda õpetaksite.

"Nojah... einoh, põhiline on ennast püsti hoida...... et kui hakkad ühele poole kalduma, kalluta teisele poole..... ja hoog võiks ka vist sees olla... võinoh, see aitab, ma arvan...."

Kas sõbral oleks sellisest õpetamisest kasu? Tõenäoliselt mitte väga. Ta tõenäoliselt üritab ise ka kõike seda teha juba. Lihtsalt, alguses ei kuku välja. Aga peale natukest harjutamist hakkavad liigutused automaatseks muutuma ning peale paari õhtut katsetamist on inimene ilmselt võimeline juba mööda linna ringi sõitma.

Kohati on mul tunne, et erinevate religioonide või ühiskondade eetikareeglid (nt kümme käsku) on umbes samasugused, nagu need eelkirjeldatud õpetused. Et kui elamise kunst käppas on, tuleb nende järgimine loomulikult. Ning kui ei ole, ei ole neist reeglitest endist ka mingit kasu.

Mis aga veel kurvem - tihti õpitakse need reeglid lihtsalt pähe ja sunnitakse ennast nende järgi käituma. Põrgutule hirmus... või siis lihtsalt vajadusest tunda ennast "hea inimesena". Sest hea inimene ju ei vihasta teiste peale. Ja tugev inimene ju ei karda kunagi kedagi ega midagi.

Üritatakse matkida headuse (pühaduse) sümptomeid, süvenematta pühaduse olemusse. Ning saamata aru inimloomuse toimeprintsiipidest, sunnitakse end lihtsalt reegleid täpselt järgima, lootes et sellest piisab.

Vaimne vägivald enda kallal. Reeglina tuleb see millegi hinnaga. Näiteks depressiooni... või alkoholisõltuvuse. Kusjuures, üks ei välista teist. Ja variante on veel.

Konfutsius kirjutas kogu aeg stiilis "Pühamees ei varasta" või "Tark mees ei tapa". Ja kui talt küsiti, kas ta tunneb mõnda inimest, keda väärib targaks nimetada, vastas ta et tal on ühe kohta hüpotees, aga kindel pole ta kellegi suhtes.

Kui inimene lõpuks "valgustatuse" (või "lunastuse" või kuidas iganes seda nimetada soovite) saavutab, siis ta lihtsalt ei saa enam ise haiget, ega tunne vajadust enam teistele haiget teha. Sest ta saab ja oskab ilma.

Aga kui sa veel seal maal ei ole, siis on täiesti okei aeg-ajalt inimeste peale vihastada, ning seda neile ka (viisakalt) väljendada. Sest emotsioonide alla surumine teeb asja ainult hullemaks.

PALJU hullemaks. Räägin pikaajalisest kogemusest.

Emotsioonide alla surumine teeb tuimaks. See ei ole lahendus. See ei arenda.

Aga mis siis aitab? Õppida oma emotsioone mõistma ja konstruktiivselt väljendama. Jõuda mõistmiseni, et emotsioonid on signaalid, mida tuleb jälgida, kuid et viha taga on enamasti valu, valu taga hirm, hirmu taga enesesüüdistus ja enesesüüdistuse taga teistest hoolimine ehk armastus.

Aga see ahel tuleb läbi käia. Alguses teadlikult, isegi sõnades välja öeldult. Hiljem teadlikult peas. Lõpuks ehk muutub automaatseks - nagu pühakutel :)

Mõistus ja Süda

Käisin sel nädalavahetusel ühel juhtide koolitusel. Üks lektoritest esitas motivatsioonist rääkides järgneva lihtsa küsimuse:

"Kas enamus otsuseid maailmas tehakse mõistuse või südamega?"

Ning ma ei saanud küsimusest aru.

Ma sain aru sõnadest. Ma sain aru, mida mõistuse ja südame all mõeldakse.

Ma ei saanud aru, miks keegi peaks neid kahte eraldama. Või ütlema, et otsuse aluseks on neist vaid üks.

Dihhotoomia "Tunded ja tajud" vs "Kaine verbaalne mõtlemine". Illusioonide tipp.

Ometi, kui Tiina mult küsis, kas ma seda pooldan, pidin vastama et "Teatud eeldustel".

Teooriat, millest lähtuvalt oma arusaama põhjendatan, nimetatakse kogniviise koormuse (cognitive load) teooriaks. Lihtsustatult öeldes on inimese teadliku analüüsi ja mõtlemise võime väga piiratud, mis tähendab, et kõigele korraga mõtlemiseks ei ole ega saa kunagi energiat olema.

Ehk siis, me töötame kogu aeg piiratud resursside tingimustes. Nagu rahaga - seda pole kunagi kõige jaoks piisavalt. Niiet tuleb teha valikuid - kas ostan täna süüa ja veedan öö tänaval, või nälgin, kuid saan altkäemaksuga ööseks varjupaika sisse. Või siis ei söö ega maga vaid kogun Ferrari jaoks tulevikus.

Sama moodi ka peas kogu aeg - kas kuulan enda emotsioone, või vaatan ringi ja üritan teiste omi mõista? Või siis seostada neid kaht infovoogu eelneva elukogemuse või teoreetiliste teadmistega. Või siis arendada teoreetilist raamistikku edasi? Kõiki oleks nagu vaja, aga kõike nagu korraga ei jaksa.

"I'm a man with a one-track mind, so much to do in one lifetime", nagu Freddy Mercury kunagi laulis.

Ometi, mõned saavad paremini hakkama kui teised. Kuidas?

Noh, levib teooria, et mõnedele ongi lihtsalt rohkem antud kui teistele. Et IQ ongi suuresti geenidega määratud. Aga et see väga laetud teema on, hoiaksin sellest eemale, ning kirjutaks pigem hoopis teisest olulisest komponendist.

Harjutamisest. Ja muusikast.

Teadlased on palju uurinud, mis teeb virtuoosse muusiku virtuoosseks. Ning leidnud, et ainus asi, mis tõesti loeb, on see, mitu tundi inimene oma elu jooksul mõttega harjutanud on.

Miks? Sest pillivirtuoos peab suutma mõelda väga mitmest asjast korraga väga mitmel eri tasandil. Sõrmede liigutustest, ees olevast noodikirjast, pala üldisest meeleolust, struktuurist, rütmist, sellest mida teised tema ümber teevad, meloodiast, harmooniast... nimekiri tundub hulluksajav. Eriti algajale muusikule. Aga samm-haaval muutuvad need asjad kõik automaatseks - ei ole vaja enam käeliigutusele mõelda, mõtled noodile, ning käsi liigub ise õigesse kohta. Varsti ei ole vaja enam ka noodile mõelda - mõtled meloodiale, ning noot tuleb iseeneesest. Ja nii edasi. Harjutamisega muutuvad lihtsamad asjad järjest vähem resursinõudlikuks, ning nii jääbki rohkem energiat keerulisemate asjade peale.

Eks nii ka meie mõistuse ja südamega. Kui ühiskond on sind õpetanud terve elu oma tundeid ignoreerima, on nende teadvustamine alguses väga raske. Muud ei jaksagi selle kõrvale teha. Selle jaoks on vaja eraldi aega võtta. Natukese harjutamisega muutub see lihtsamaks, ja jaksad juba mõelda ka selle peale, mida need tunded tähendavad. Natuke edasi ja suudad neid ka välise infoga (nt ülemuse poolt tuleva sõimamisega) seostada.. veel edasi ning ehk oskad selle infoga ka midagi peale hakata. Ja siis avastad, et tundeid märkad sa juba automaatselt ning ei pea enam vaeva nägema nende pinnale kiskumiseks.

Jah, see on "enda loomulikku olekusse tagasi viimine", "asjade lihtsalt tegemine" jne. Aga see ei tähenda, et see loomulikult tulema peaks kohe. Viiuldajale on viiuli mängimine kõige loomulikum tegevus maailmas - aga see ei tähenda automaatselt, et ta nii sündis, või et sellise tasemeni saab jõuda lihtsalt "mitte midagi tehes".

Loomulikkus nõuab tihti verd, higi ja vaeva!

Ärge laske endale vastupidist väita. Meisterlikkus pole laiskadele!

asjad on iseenesest halvad

Inimesi iseloomustab see, et neil on palju lihtsustusi. Asjad on halvad, asjad on head. Miks, see ei kuulu arutlemisele.

Näiteks peetakse abielurikkumist suureks patuks. See on nii jube, et võiks öelda, et halvim, mis võib juhtuda.

Ometi ma tean mitut, kes on kogu oma elu rõõmsalt ja ausalt polügaamsetes suhetes elanud. Pigem on neil väline probleem teiste hukkamõistu pärast, mitte asjas iseeneses. 

"Petmine" sõnana viitaks justkui valetamisele või pettusele ju. Abielu petmine?

Halva ja hea hinnangud on suuresti kultuurispetsiifilised. Aga mitte ainult, on kaasa sündinud tendentsid ka, näiteks empaatia takistab teatud asju tegemast, ükskõik mis seltskond ütleb.

Vanemate inimeste juures on tihti märgata selgeid reegleid. Noored on lugupidamatud, hukas, mokas. Miks? - sest nad rikuvad meie reegleid. Lugu pidamatus ise aga minu meelest on pigem inimese sisemine seisund, mitte kultuuriteadmatus. Aga ei, kultuuri ja kavatsuse vahel on võrdusmärk tihti.

Näiteks võib jämedalt solvata, kui inimene ei tea reegleid. Kavatsused ei lugenud, loeb objektiivne.

Samas ka seadused on ehitatud nii, et teadmatus nendest ei vabasta seaduse täitmisest, ja rikkumisel järgneb karistus.

Ma tahan väita, et inimsuhetes on samamoodi. Inimestel on jäigad ettekujutused reeglitest ning nende rikkumine toob kaasa tohutuid probleeme. Kusjuures otsitakse süüdlasi, ja mitte põhjust ja tagajärge või omavahelist kokkulepet.

Mina arvan, et reeglid on kokkuleppe küsimus, aga ma unustan ära, et paljude jaoks see nii ei ole. Asjad on halvad või head iseeneses. Nad ei ole huvitatud mu nägemusest, nende maailmas ei eksisteeri seda. Nad arvavad, et oma nägemuse selgitamine on õigustamine ning süü endast eemale veeretamine. 

Kas oma nägemuse avamine on automaatselt õigustamine ja välise süüdlase otsimine?

Mu hea ammune sõber küsis hiljuti, et kas mulle meeldib, kui ta minuga flirdib. ja kas ta äkki peaks lõpetama. Ma tõesti ei osanud midagi kosta, kehitasin õlgu ja ütlesin: "ma ei tea, kokkuleppe küsimus". Tõesti on. Kui oleme kahekesti, ei tule ju selle peale ka, et huvitav-huvitav, mida ühiskond või jumal pilve peal jalgu kõlgutades meie suhtlemisest praegu mõtleb. Kui meil on hea side ja teame juba ammu, mida mõtleme ja mida teeme, on maailm kergendavalt vaba ja loominguline. Mul on oma põhimõtted ja tunded ja me mõlemad nagunii teame neid enam-vähem. Siis pole mõtet oma hinge kallal närida, et "tea, kas võin selliseid nalju teha või silmi pilgutada, me ju pole paar". Kui inimesed on jõudnud nii kaugele, et on lõpetanud omavahelise peituse, pole ju sellistel välistel sümbolitel tähtsust enam. 

Aga minuga ei nõustu paljud. Ei nõustu. Näiteks mõni arvab, et abielunaised ei suhtle (st ei räägi!!) vallaliste meestega. Kui naine seda teeb, siis tähendab see automaatselt seda, et ta ei austa oma meest. Suhtlemise sisu ja omavahelised kokkulepped ei loe midagi. 

Mõni arvab, et naine ei käi meestega koos saunas. Kui ta seda teeb, tähendab  see seda, et ta ei pea endast piisavalt lugu. See, mida osalejad tajuvad, ei oma tähtsust. Sellel käitumisel on selgus iseenesest.

Mu sõbranna esivanem arvab, et tütarlaps ei tohi elada ühegi mehega samades eluruumides enne abielu. Kui ta seda teeb, kogu küla naerab. (Tal on ka minust halb arvamus, ei tasu mainidagi. Automaatselt)

Mõni arvab, et kui ma teise tehtud veale tähelepanu juhin, tähendab see automaatselt seda, et ma ei viitsi teise eksimusi ise vaikselt ära paranda ja solvan teda meelega oma õpetussõnadega. "Nii on lihtsalt, sa tegid seda meelega! Ära õigusta ennast".

Põhikoolist on tihti meeles manitsused, kui end vägivalla eest kaitsesin: "ja tütarlaps ka veel". Poisid võivad peksta tüdrukuid, kuna poisid teevadki seda, kuid tüdruku vastuhakk tähendab seda, et tüdruk on kasvatamatu. "Tüdrukud ei vägivallatse ja nii on!" Vestluse lõpp.

Ma elan ja käitun ja mul on oma sisemine loogika. Ma olen õnnetu, kui keegi on kõrval, kellel on asjad välja kujunenud. Mõni isegi ei tule selle peale, et võiks uurida teistsuguseid interpretatsioone. Mul endal on ka palju lihtsustusi ja ei viitsi nendele keskenduda, eriti kui olen väsinud. Ma ka ei viitsi teistesse vahel süveneda.

Kui kolisin kunagi sõbranna vanematekoju elama, torkasid sealsed kirjutamata reeglid silma, millele alles uustulnuk oma konfliktiga tähelepanu juhtis. Kultuurid põrkuvad. Aga saab olla avatud, saab enda kodusele kultuurile kindlaks jääda, saab luua uued mõttelised tähenduste süsteemid, saab vastu tulla, saab end ka ahistatuna tunda.

Ma väidan, et suur hulke probleeme mu ellu tuleb tänu sellele, et ma ei tuvasta teise tähenduste süsteemi või ei lepi nendega. Aga peamiselt - kõige rohkem on probleeme siis, kui ma tunnen, et minu tähenduste süsteemi kuidagi solvatakse täieliku eitusega. Mul on oma ajalugu ja sündmused ja mõttetöö selja taga, nii et olen praeguses punktis ja sellel on oma sisemine minu arvates heatahtlik põhjendus. Mulle ei meeldi, kui kogu mu olemus ühe nupulevajatusega läbi kriipsutatakse. Võin vastu tulla ja teisiti käituda, kuid ma ei lepi, et mu algselt teistsugusel käitumisel oli iseenesest halb ja hukkamõistu vääriv tähendus. Olin enne paha laps, väga paha. Ja mind võib heaks kasvatada. See suhtumine ei meeldi mulle absoluutselt. Saa aru, enne oli kellegi meelest see käitumine hea või vähemasti põhjendatud. Kui sina seda näha ei taha, fain! Aga see on seal olemas!

On teooriad, kui koguneb rohkem tõendeid, loon uued teooriad ja võib-olla valin uued käitumisviisid. Jah, ma aeg-ajalt ikka isiklikult solvun, kui keegi vana tuttav või sõber oma paha tujuga tuleb ja ütleb, et olen selline ainult sellepärast, et olen pahatahtlik (või kohtlane) ja seda on ilmselgelt näha (hoolega otsitud!) asjadest endist. 

Samas on kõigil õigus oma loogikale ja ma ei tohiks pahandada, kui ta oma vabast inimõigusest on otustanud arvata minust halba. Tal on testsugune ajalugu kui mul, tema süsteemis on tema kindel nägemus nägemustest, selline metatasandi puudulikkus. Eriti, kui inimene on ärev või masenduses, mõnel on see seisund kogu aeg. Tean seda, kuid tagajärgi hinnates - Mina ju lõppeks ikkagi otsustasin enda tõlgendusele kindlaks jääda ja ikkagi omamoodi käituda :)

1.Ja võib-olla ma teadsin juba ette, et teise meelest pean ma sellega samahästi kui vangi minema.

2. võib-olla ma ei viitsinud välja selgitada teise maailmapilti või kultuuri või seadusi ja olen sellega süüdi

3. võib-olla meelega rikun teise reegleid ja tegutsen omamoodi, kuna mul on ükskõik. kui eine ei ole viitsinud minu maailma siseneda või teise nägemus mulle endale omaks võtmiseks ei sobi

Maailm on selles mõttes lahing ja ma parem ei eita seda.

PS!
Kontrollimiseks!!
Kui sa automaatselt arvad, et eelarvamuste lahkamine naise-mehe monogaamsuse dogma näitel tähendab seda, et ma propageerin polügaamiat või ütleb midagi mu enda selleteemaliste suundumuste kohta, mõtle hoolega järele ja tunnista, et ma kirjutasin täpselt õige nurga alt õigest asjast.
Olen ma öelnud midagi enda eelistuste kohta? ei! Aga selle teema lahkamine automaatselt tähendab seda, et õigustan neid inimesi (ja miks mitte ka iseennast). Kas pole?

Sõprus on normaalne,

Ma mõtlen praegu, et kelle süü ja kaotus see on, kui inimene ei sobitu kollektiivi.

Vahel on näha inimesi, kes on väga nukrad, kui neil pole töö juures sõpru ning üritavad iga hinna eest kellegiga kampa lüüa ning olla teistele meelepärane. Mis saabki olla selle vastu, kui inimene on hästi kohanenud ning teab, et enamiku meelest on teistega semutsemine kõigi huvides - teistel on hea ja inimene ise saab ka endast mõelda, et ta pole -  kas just hälvik -  aga sõpradeta üksiklane küll.

Teistega semutsemist peetakse heaks asjaks; see näitab oskust olla viisakas, ja see on normaalsuse tunnus.

Sain vist täna osaks üllatusele, et mõned kaaskodanikud tunnevad end selliste inimeste seltsis, kes kõigiga lobisema ei kipu, väga ebamugavalt. "Mis tal viga on? Inimesel peavad olema sõbrad, selleks et neil oleks hea. Kui mõni arvab, et sõbrustada ei tasu, siis see on kõigi kaotus. Kui inimene on juba nii imelik, ma siis ka ei sõbrusta temaga"

Sõprus on ikka veider värk. See on nagu moega kaasas käimine. Inimene, kes kannab eelmise aasta riideid, vaadatakse kohe: "Mis tal viga on, et ta ühiskonda kohaneda ei taha? Ta ju võiks pingutada selle nimel, et teistega sarnaneda ja hea välja paista. Ta on imelik, nii et meie ka ei suhtle temaga. See on tema valik"

Sõprus on veider värk, tõesti. See on nagu sobiva ülikonna valimine poest, kusjuures on kohustus valida teatud kriteeriumite järgi - valida tuleb moodne, ja mitte enda keha järgi sobilik. Kes julgeb teisi otsuseid teha, sellega inimlikult suhelda ei saa. Inimene, ära ole selline! Ole selline, nagu ma tahan ja kuidas olema peab! Inimene, palun vasta minu stereotüübile! Kui sa ei vasta, siis mina sinuga ei suhtle ja see on sinu kaotus ja sinu ebaõnnestumine.

Hämmastus tuleb sellest, et mõned inimesed otsustavad valida käitumisviisi endale sobilikuma ning ei viitsi palju vaeva näha kolleegidele pugemisega. Nad on õnnelikud, kui teevad oma tööd hästi ning ei tunne suurt puudust sellest, kui jätavad välja kogu üleliigse semutsemise inimestega, kes nõuavad ainult kohandumist stereotüüpidega.

Sõprus on ikka tõesti imelik. Sõber ju tähendab idee poolest seda, et inimesega ollakse valmis suhtlema sügavamal tasandil kui viisakuste vahetamine. Tõeline sõprus ilmselt solvub selle peale, kui võtan ta kaenlasse, et ainult teistele näidata, et käin moega kaasas.

Paradoks on tõesti selles, et inimesed tahavad üksiklasest kaaslast aidata, surudes peale oma sõprust. Ja solvuvad, kui inimene vastab siiralt ning näib olevat isegi õnnelik selle üle, et funktsioneerib vaatamata sellele, et kaaslastele viisakusmängude vahetamisega ja pugemisega vääriliselt ei hiilga. Ja siis need massid pahaselt pöörduvad oma sõpruse pakkumisega minema ja isegi ülbitsevad veel juurde, et kuidas on see võimalik, et inimene on täiesti omamoodi. Ja "see on tema enda kaotus, et mina temaga sõber ei taha olla, kuna ta on teistsugune. Ärgu siis olgu! Mis tal viga on, et ta ei ole nagu teised?"

Minu jaoks on asi lihtne. Kui lähed poodi, on 2 võimalust - kas valid selle, mis on moes, või selle, mis enda ihule mõnusam. Kollektiivis, kus väärtustatakse ainult puhtlalt ja täiuslikult moega kaasas käimist, ei tee selgeks võimalust, et võib-olla mõni eelistab sensoorset mugavust ja on poogen sellest, kas inimesed tulevad lipitsema või ei. Ja ma võin öelda - mõnel on isegi hea meel sellest, et nii lihtsal mõel on võimalik vältida igasuguseid probleeme võlts-sõpradega. Nad pole lihtsalt huvitatud. Sõprust on mõnes mõttes lihtne defineerida: tuleb lihtsalt loetleda kõik punktid, mida sõprus ei ole. Stereotüübid ei ole sõbrad. Mõned vihkavad stereotüüpe ja vormiriideid ja ei tee sellest põlgusest endale probleemi.

Ka nii on võimalik elada. Tuleb lihtsalt otsida päris ehtsaid asju või elada rahus vähemaga. Kellele seda mõttetut träni lõppeks siis vaja on?

tagajärg=põhjus???

Tagajärjest tehakse põhjus ja usutakse tõsimeeli, et see ongi loodusseadus.

Kui inimene aeg-ajalt miskit ei taipa, hakatakse teda kutsuma "loll". Kui küsida, mis põhjusel sa mõelda ei viitsi, vastab ta "sest ma olen loll".

Kui inimene on pikemalt aega nukker, öeldakse lühidalt, et tal on "depressioon". Kui küsida, miks sa nukker oled, vastab ta "sest mul on depressioon". Jah, päevad läbi voodis vedelemist nimetatakse tõesti depressiooniks, aga ikkagi - mis põhjusel?

Keel oma olemuselt on mõeldud selleks, et mingi sõnaga tähistada midagi, mida me võime näha või tunda. Et suhtlemine oleks lihtne.

Inimesi, kes pika aja jooksul käituvad väga impulsiivselt ja pidetult, on hakatud ajaloolistel põhjustel tähistama imeliku sõnaga - "piirialane". Keegi ei tea, mis ühel või teisel juhul selle on põhjustanud. Mõtlemisvead? Raske lapsepõlv? Pikaajaline posttraumaatiline stress? Kaasasündinud häired kehakeemias? Positiivsete eeskujude puudumine? Elu kaassõltlasena? arutlusi on lõputult. Kui aga inimeselt küsida: "miks sa nii käitud?" vastab ta "sest ma olen piirialane".

Minul on 4 aastat kestnud kõhuvalud põie piirkonnas, mille põhjust keegi ei tea. Kui põhjust ei leita, pannakse kannatajale haiguslukku kirja diagnoos "interstitiaalne tsüstiit". See nimetus tähistab, et mitte keegi ei tea, mis on põhjus. Seega seda diagnoosi kandvad miljonid inimesed üle maailma on sisuliselt (mõne arvates) kompott eri põhjustest (haigustest), mida täna veel ei osata ravida. Minust oleks rumal öelda, et mu kõht valutab, "sest et mul on intertsitiaalne tsüstiit". Ainuke, mida ma saan teha, on panna tähele seaduspärasusi, kunas mu valu on väiksem  ja tegutseda sellest lähtuvalt.

Mõned arstid ütlevad, et "ma ei tea, mis haigus see on" ja "seepärast oled sa terve ja sa ei tohi mõelda, et sul on midagi viga". Põhjendamise ring 

sümptomid -> paar uuringut-> uuringu vastuseid ei oska keegi lugeda-> ravida ei oska -> järelikult oled terve -> sümptomid kestavad edasi -> järelikult oled psühhiaatriline 

Mul oleks ka nõuanne arstidele. Ei tahaks kriitikat teha, kuid lihtsalt üks mõtlemiskoht. Kui oled kindel, et sulle ei ütle korrast ära proovid või luudeformatsiooniga kontidega röndgenipilt absoluutselt mitte midagi ning ravi ei oska planeerida, siis palun ütle, mis mõtet on üldse uuringuid teha? Mis mõtet on teha miljon analüüsi ja mitu kiirituspilti? Mis mõtet on nentida pärast, et ohh, on küll midagi pahasti. Aga kuna ma seda ravida ei oska, siis järelikult "pöördu psühhiaatri poolde, järelikult on sümptomid ärevusest" või "õpi sellega elama". 

Teate, elama õppida võib märksa väärikamalt, patsiendi seisukohast.

 Kas pole nii, et patsient suurema tõenäosusega võib end terveks mõelda ja haigus mööduda, kui ta ei tea, et analüüsid on tõesti korrast ära? Nutikamad ju saavad aru loogilisest vastuolust.
Mida rohkem objektiivseid näitajaid on normist hälbinud, seda vähem usutavam on kuplialuse (või vabalt pea ümber hõljuva psüühika) korrast ära olemise hüpotees.
Ma ei saa aru arstist, kes teeb järjekordse röngenipildi selleks, et öelda mulle taaskord "ohhoo, issand kui kõver su selgroog ühele poole on!", millele eelnevalt pole olnud mingit plaani. Ja plaani ka ei järgne. Ei ühtegi soovitust, nõuannet. Milleks siis teha neid ebameeldivaid protseduure? Et pärast seda, kui patsient muret ilmutab "ahhaa, hüpohondria!".

Ma arvan, et uuringuid tuleb planeerida nagu teaduses ikka - et saaks hüpoteese ümber lükata ja hiljem võtta vastu otsuseid. Kui pole mingit iva ega plaani midagi ette võtta, pole mõtet suvaliste andmete kogumist planeerida. Kui sina oled elus pettunud ja läbi põlenud ja teed uuringuid selleks, et ette planeeritult hiljem öelda "näete, kõik on korras" ja saata tülin uksest välja, siis tuleb kaaluda eetilisi põhimõtteid. Võib-olla, tõesti võib-olla inimene tuli sel põhjusel, et häda ei anna häbeneda.

Miks sa mõelda ei viitsi? Miks sa ei taha teha seda, mis sulle endale meeldib? Miks su selg valutab? Miks sa käitud sedasi?

- sest et.....???

(?)