Käisin sel nädalavahetusel ühel juhtide koolitusel. Üks lektoritest esitas motivatsioonist rääkides järgneva lihtsa küsimuse:
"Kas enamus otsuseid maailmas tehakse mõistuse või südamega?"
Ning ma ei saanud küsimusest aru.
Ma sain aru sõnadest. Ma sain aru, mida mõistuse ja südame all mõeldakse.
Ma ei saanud aru, miks keegi peaks neid kahte eraldama. Või ütlema, et otsuse aluseks on neist vaid üks.
Dihhotoomia "Tunded ja tajud" vs "Kaine verbaalne mõtlemine". Illusioonide tipp.
Ometi, kui Tiina mult küsis, kas ma seda pooldan, pidin vastama et "Teatud eeldustel".
Teooriat, millest lähtuvalt oma arusaama põhjendatan, nimetatakse kogniviise koormuse (cognitive load) teooriaks. Lihtsustatult öeldes on inimese teadliku analüüsi ja mõtlemise võime väga piiratud, mis tähendab, et kõigele korraga mõtlemiseks ei ole ega saa kunagi energiat olema.
Ehk siis, me töötame kogu aeg piiratud resursside tingimustes. Nagu rahaga - seda pole kunagi kõige jaoks piisavalt. Niiet tuleb teha valikuid - kas ostan täna süüa ja veedan öö tänaval, või nälgin, kuid saan altkäemaksuga ööseks varjupaika sisse. Või siis ei söö ega maga vaid kogun Ferrari jaoks tulevikus.
Sama moodi ka peas kogu aeg - kas kuulan enda emotsioone, või vaatan ringi ja üritan teiste omi mõista? Või siis seostada neid kaht infovoogu eelneva elukogemuse või teoreetiliste teadmistega. Või siis arendada teoreetilist raamistikku edasi? Kõiki oleks nagu vaja, aga kõike nagu korraga ei jaksa.
"I'm a man with a one-track mind, so much to do in one lifetime", nagu Freddy Mercury kunagi laulis.
Ometi, mõned saavad paremini hakkama kui teised. Kuidas?
Noh, levib teooria, et mõnedele ongi lihtsalt rohkem antud kui teistele. Et IQ ongi suuresti geenidega määratud. Aga et see väga laetud teema on, hoiaksin sellest eemale, ning kirjutaks pigem hoopis teisest olulisest komponendist.
Harjutamisest. Ja muusikast.
Teadlased on palju uurinud, mis teeb virtuoosse muusiku virtuoosseks. Ning leidnud, et ainus asi, mis tõesti loeb, on see, mitu tundi inimene oma elu jooksul mõttega harjutanud on.
Miks? Sest pillivirtuoos peab suutma mõelda väga mitmest asjast korraga väga mitmel eri tasandil. Sõrmede liigutustest, ees olevast noodikirjast, pala üldisest meeleolust, struktuurist, rütmist, sellest mida teised tema ümber teevad, meloodiast, harmooniast... nimekiri tundub hulluksajav. Eriti algajale muusikule. Aga samm-haaval muutuvad need asjad kõik automaatseks - ei ole vaja enam käeliigutusele mõelda, mõtled noodile, ning käsi liigub ise õigesse kohta. Varsti ei ole vaja enam ka noodile mõelda - mõtled meloodiale, ning noot tuleb iseeneesest. Ja nii edasi. Harjutamisega muutuvad lihtsamad asjad järjest vähem resursinõudlikuks, ning nii jääbki rohkem energiat keerulisemate asjade peale.
Eks nii ka meie mõistuse ja südamega. Kui ühiskond on sind õpetanud terve elu oma tundeid ignoreerima, on nende teadvustamine alguses väga raske. Muud ei jaksagi selle kõrvale teha. Selle jaoks on vaja eraldi aega võtta. Natukese harjutamisega muutub see lihtsamaks, ja jaksad juba mõelda ka selle peale, mida need tunded tähendavad. Natuke edasi ja suudad neid ka välise infoga (nt ülemuse poolt tuleva sõimamisega) seostada.. veel edasi ning ehk oskad selle infoga ka midagi peale hakata. Ja siis avastad, et tundeid märkad sa juba automaatselt ning ei pea enam vaeva nägema nende pinnale kiskumiseks.
Jah, see on "enda loomulikku olekusse tagasi viimine", "asjade lihtsalt tegemine" jne. Aga see ei tähenda, et see loomulikult tulema peaks kohe. Viiuldajale on viiuli mängimine kõige loomulikum tegevus maailmas - aga see ei tähenda automaatselt, et ta nii sündis, või et sellise tasemeni saab jõuda lihtsalt "mitte midagi tehes".
Loomulikkus nõuab tihti verd, higi ja vaeva!
Ärge laske endale vastupidist väita. Meisterlikkus pole laiskadele!
Kuule, Margus. Ma saan aru, et see lektor oli kas poliitik, tegeles kettäriga või vajas lihtsalt jüngreid. See on retoorikavõte. et nuuh, lapsukesed, kas teie mõtlete ka või kuulate oma südant. ja kui tunnistada, et mõtleme ka, siis on see paha-paha ja pean ta sekti astuma, et mu hind (hing) saaks päästetud.
ReplyDeleteSiit ka küsimus - Mis oli selle kõnemehe meelest ÕIGE vastus?
Ja mis oli sinu meelest tema sõnum (selles ta dihhotoomias), kui ütled sina kõrvaltvaatajana intelligentse inimesena teisele mõtlemisvõimelisele inimesele?!
Järgnev jutt keskendus sellele, kuidas südamega tehtud otsuseid kiputakse kahetsema, niiet mõelda tuleks ikka veidi pikemas plaanis. Aga Ta jõudis ringiga tagasi algusse lõpus - et teha tuleks ikka südamelähedasi asju, siis on motivatsioon suurem.
ReplyDeleteEhk siis, polnud ta nii sektijuht midagi. Võinoh, eeldused olid olemas, aga näis et ta parasjagu ei otsi uusi jüngreid.
Üks lause on üllatav "südamega tehtud asju kiputakse kahetsema".
ReplyDeleteKas süda tähendab tema mõistes, et süda=juhuslikud impulsid??
Igal juhul tundub see suur loogikaviga. Või mitte?
Kahtsetakse südame tegusid, kuid neid tehakse suure motivatsiooniga. Mida siis "tuleks" teha? Kas tuleks mõelda või südamega...? Või ohverdada üks või teine?
Minu jaoks on see juba tähenärimine. Aga noh, ma võin sulle ju vastu tulla ja vastata.
ReplyDeleteSüdamelähedaste asemel olid tal vist pigem Suured asjad. Olulised asjad. Niiet ei olnud demagoogia, vähemalt mitte selle nurga alt.