Sõprus on normaalne,

Ma mõtlen praegu, et kelle süü ja kaotus see on, kui inimene ei sobitu kollektiivi.

Vahel on näha inimesi, kes on väga nukrad, kui neil pole töö juures sõpru ning üritavad iga hinna eest kellegiga kampa lüüa ning olla teistele meelepärane. Mis saabki olla selle vastu, kui inimene on hästi kohanenud ning teab, et enamiku meelest on teistega semutsemine kõigi huvides - teistel on hea ja inimene ise saab ka endast mõelda, et ta pole -  kas just hälvik -  aga sõpradeta üksiklane küll.

Teistega semutsemist peetakse heaks asjaks; see näitab oskust olla viisakas, ja see on normaalsuse tunnus.

Sain vist täna osaks üllatusele, et mõned kaaskodanikud tunnevad end selliste inimeste seltsis, kes kõigiga lobisema ei kipu, väga ebamugavalt. "Mis tal viga on? Inimesel peavad olema sõbrad, selleks et neil oleks hea. Kui mõni arvab, et sõbrustada ei tasu, siis see on kõigi kaotus. Kui inimene on juba nii imelik, ma siis ka ei sõbrusta temaga"

Sõprus on ikka veider värk. See on nagu moega kaasas käimine. Inimene, kes kannab eelmise aasta riideid, vaadatakse kohe: "Mis tal viga on, et ta ühiskonda kohaneda ei taha? Ta ju võiks pingutada selle nimel, et teistega sarnaneda ja hea välja paista. Ta on imelik, nii et meie ka ei suhtle temaga. See on tema valik"

Sõprus on veider värk, tõesti. See on nagu sobiva ülikonna valimine poest, kusjuures on kohustus valida teatud kriteeriumite järgi - valida tuleb moodne, ja mitte enda keha järgi sobilik. Kes julgeb teisi otsuseid teha, sellega inimlikult suhelda ei saa. Inimene, ära ole selline! Ole selline, nagu ma tahan ja kuidas olema peab! Inimene, palun vasta minu stereotüübile! Kui sa ei vasta, siis mina sinuga ei suhtle ja see on sinu kaotus ja sinu ebaõnnestumine.

Hämmastus tuleb sellest, et mõned inimesed otsustavad valida käitumisviisi endale sobilikuma ning ei viitsi palju vaeva näha kolleegidele pugemisega. Nad on õnnelikud, kui teevad oma tööd hästi ning ei tunne suurt puudust sellest, kui jätavad välja kogu üleliigse semutsemise inimestega, kes nõuavad ainult kohandumist stereotüüpidega.

Sõprus on ikka tõesti imelik. Sõber ju tähendab idee poolest seda, et inimesega ollakse valmis suhtlema sügavamal tasandil kui viisakuste vahetamine. Tõeline sõprus ilmselt solvub selle peale, kui võtan ta kaenlasse, et ainult teistele näidata, et käin moega kaasas.

Paradoks on tõesti selles, et inimesed tahavad üksiklasest kaaslast aidata, surudes peale oma sõprust. Ja solvuvad, kui inimene vastab siiralt ning näib olevat isegi õnnelik selle üle, et funktsioneerib vaatamata sellele, et kaaslastele viisakusmängude vahetamisega ja pugemisega vääriliselt ei hiilga. Ja siis need massid pahaselt pöörduvad oma sõpruse pakkumisega minema ja isegi ülbitsevad veel juurde, et kuidas on see võimalik, et inimene on täiesti omamoodi. Ja "see on tema enda kaotus, et mina temaga sõber ei taha olla, kuna ta on teistsugune. Ärgu siis olgu! Mis tal viga on, et ta ei ole nagu teised?"

Minu jaoks on asi lihtne. Kui lähed poodi, on 2 võimalust - kas valid selle, mis on moes, või selle, mis enda ihule mõnusam. Kollektiivis, kus väärtustatakse ainult puhtlalt ja täiuslikult moega kaasas käimist, ei tee selgeks võimalust, et võib-olla mõni eelistab sensoorset mugavust ja on poogen sellest, kas inimesed tulevad lipitsema või ei. Ja ma võin öelda - mõnel on isegi hea meel sellest, et nii lihtsal mõel on võimalik vältida igasuguseid probleeme võlts-sõpradega. Nad pole lihtsalt huvitatud. Sõprust on mõnes mõttes lihtne defineerida: tuleb lihtsalt loetleda kõik punktid, mida sõprus ei ole. Stereotüübid ei ole sõbrad. Mõned vihkavad stereotüüpe ja vormiriideid ja ei tee sellest põlgusest endale probleemi.

Ka nii on võimalik elada. Tuleb lihtsalt otsida päris ehtsaid asju või elada rahus vähemaga. Kellele seda mõttetut träni lõppeks siis vaja on?