asjad on iseenesest halvad

Inimesi iseloomustab see, et neil on palju lihtsustusi. Asjad on halvad, asjad on head. Miks, see ei kuulu arutlemisele.

Näiteks peetakse abielurikkumist suureks patuks. See on nii jube, et võiks öelda, et halvim, mis võib juhtuda.

Ometi ma tean mitut, kes on kogu oma elu rõõmsalt ja ausalt polügaamsetes suhetes elanud. Pigem on neil väline probleem teiste hukkamõistu pärast, mitte asjas iseeneses. 

"Petmine" sõnana viitaks justkui valetamisele või pettusele ju. Abielu petmine?

Halva ja hea hinnangud on suuresti kultuurispetsiifilised. Aga mitte ainult, on kaasa sündinud tendentsid ka, näiteks empaatia takistab teatud asju tegemast, ükskõik mis seltskond ütleb.

Vanemate inimeste juures on tihti märgata selgeid reegleid. Noored on lugupidamatud, hukas, mokas. Miks? - sest nad rikuvad meie reegleid. Lugu pidamatus ise aga minu meelest on pigem inimese sisemine seisund, mitte kultuuriteadmatus. Aga ei, kultuuri ja kavatsuse vahel on võrdusmärk tihti.

Näiteks võib jämedalt solvata, kui inimene ei tea reegleid. Kavatsused ei lugenud, loeb objektiivne.

Samas ka seadused on ehitatud nii, et teadmatus nendest ei vabasta seaduse täitmisest, ja rikkumisel järgneb karistus.

Ma tahan väita, et inimsuhetes on samamoodi. Inimestel on jäigad ettekujutused reeglitest ning nende rikkumine toob kaasa tohutuid probleeme. Kusjuures otsitakse süüdlasi, ja mitte põhjust ja tagajärge või omavahelist kokkulepet.

Mina arvan, et reeglid on kokkuleppe küsimus, aga ma unustan ära, et paljude jaoks see nii ei ole. Asjad on halvad või head iseeneses. Nad ei ole huvitatud mu nägemusest, nende maailmas ei eksisteeri seda. Nad arvavad, et oma nägemuse selgitamine on õigustamine ning süü endast eemale veeretamine. 

Kas oma nägemuse avamine on automaatselt õigustamine ja välise süüdlase otsimine?

Mu hea ammune sõber küsis hiljuti, et kas mulle meeldib, kui ta minuga flirdib. ja kas ta äkki peaks lõpetama. Ma tõesti ei osanud midagi kosta, kehitasin õlgu ja ütlesin: "ma ei tea, kokkuleppe küsimus". Tõesti on. Kui oleme kahekesti, ei tule ju selle peale ka, et huvitav-huvitav, mida ühiskond või jumal pilve peal jalgu kõlgutades meie suhtlemisest praegu mõtleb. Kui meil on hea side ja teame juba ammu, mida mõtleme ja mida teeme, on maailm kergendavalt vaba ja loominguline. Mul on oma põhimõtted ja tunded ja me mõlemad nagunii teame neid enam-vähem. Siis pole mõtet oma hinge kallal närida, et "tea, kas võin selliseid nalju teha või silmi pilgutada, me ju pole paar". Kui inimesed on jõudnud nii kaugele, et on lõpetanud omavahelise peituse, pole ju sellistel välistel sümbolitel tähtsust enam. 

Aga minuga ei nõustu paljud. Ei nõustu. Näiteks mõni arvab, et abielunaised ei suhtle (st ei räägi!!) vallaliste meestega. Kui naine seda teeb, siis tähendab see automaatselt seda, et ta ei austa oma meest. Suhtlemise sisu ja omavahelised kokkulepped ei loe midagi. 

Mõni arvab, et naine ei käi meestega koos saunas. Kui ta seda teeb, tähendab  see seda, et ta ei pea endast piisavalt lugu. See, mida osalejad tajuvad, ei oma tähtsust. Sellel käitumisel on selgus iseenesest.

Mu sõbranna esivanem arvab, et tütarlaps ei tohi elada ühegi mehega samades eluruumides enne abielu. Kui ta seda teeb, kogu küla naerab. (Tal on ka minust halb arvamus, ei tasu mainidagi. Automaatselt)

Mõni arvab, et kui ma teise tehtud veale tähelepanu juhin, tähendab see automaatselt seda, et ma ei viitsi teise eksimusi ise vaikselt ära paranda ja solvan teda meelega oma õpetussõnadega. "Nii on lihtsalt, sa tegid seda meelega! Ära õigusta ennast".

Põhikoolist on tihti meeles manitsused, kui end vägivalla eest kaitsesin: "ja tütarlaps ka veel". Poisid võivad peksta tüdrukuid, kuna poisid teevadki seda, kuid tüdruku vastuhakk tähendab seda, et tüdruk on kasvatamatu. "Tüdrukud ei vägivallatse ja nii on!" Vestluse lõpp.

Ma elan ja käitun ja mul on oma sisemine loogika. Ma olen õnnetu, kui keegi on kõrval, kellel on asjad välja kujunenud. Mõni isegi ei tule selle peale, et võiks uurida teistsuguseid interpretatsioone. Mul endal on ka palju lihtsustusi ja ei viitsi nendele keskenduda, eriti kui olen väsinud. Ma ka ei viitsi teistesse vahel süveneda.

Kui kolisin kunagi sõbranna vanematekoju elama, torkasid sealsed kirjutamata reeglid silma, millele alles uustulnuk oma konfliktiga tähelepanu juhtis. Kultuurid põrkuvad. Aga saab olla avatud, saab enda kodusele kultuurile kindlaks jääda, saab luua uued mõttelised tähenduste süsteemid, saab vastu tulla, saab end ka ahistatuna tunda.

Ma väidan, et suur hulke probleeme mu ellu tuleb tänu sellele, et ma ei tuvasta teise tähenduste süsteemi või ei lepi nendega. Aga peamiselt - kõige rohkem on probleeme siis, kui ma tunnen, et minu tähenduste süsteemi kuidagi solvatakse täieliku eitusega. Mul on oma ajalugu ja sündmused ja mõttetöö selja taga, nii et olen praeguses punktis ja sellel on oma sisemine minu arvates heatahtlik põhjendus. Mulle ei meeldi, kui kogu mu olemus ühe nupulevajatusega läbi kriipsutatakse. Võin vastu tulla ja teisiti käituda, kuid ma ei lepi, et mu algselt teistsugusel käitumisel oli iseenesest halb ja hukkamõistu vääriv tähendus. Olin enne paha laps, väga paha. Ja mind võib heaks kasvatada. See suhtumine ei meeldi mulle absoluutselt. Saa aru, enne oli kellegi meelest see käitumine hea või vähemasti põhjendatud. Kui sina seda näha ei taha, fain! Aga see on seal olemas!

On teooriad, kui koguneb rohkem tõendeid, loon uued teooriad ja võib-olla valin uued käitumisviisid. Jah, ma aeg-ajalt ikka isiklikult solvun, kui keegi vana tuttav või sõber oma paha tujuga tuleb ja ütleb, et olen selline ainult sellepärast, et olen pahatahtlik (või kohtlane) ja seda on ilmselgelt näha (hoolega otsitud!) asjadest endist. 

Samas on kõigil õigus oma loogikale ja ma ei tohiks pahandada, kui ta oma vabast inimõigusest on otustanud arvata minust halba. Tal on testsugune ajalugu kui mul, tema süsteemis on tema kindel nägemus nägemustest, selline metatasandi puudulikkus. Eriti, kui inimene on ärev või masenduses, mõnel on see seisund kogu aeg. Tean seda, kuid tagajärgi hinnates - Mina ju lõppeks ikkagi otsustasin enda tõlgendusele kindlaks jääda ja ikkagi omamoodi käituda :)

1.Ja võib-olla ma teadsin juba ette, et teise meelest pean ma sellega samahästi kui vangi minema.

2. võib-olla ma ei viitsinud välja selgitada teise maailmapilti või kultuuri või seadusi ja olen sellega süüdi

3. võib-olla meelega rikun teise reegleid ja tegutsen omamoodi, kuna mul on ükskõik. kui eine ei ole viitsinud minu maailma siseneda või teise nägemus mulle endale omaks võtmiseks ei sobi

Maailm on selles mõttes lahing ja ma parem ei eita seda.

PS!
Kontrollimiseks!!
Kui sa automaatselt arvad, et eelarvamuste lahkamine naise-mehe monogaamsuse dogma näitel tähendab seda, et ma propageerin polügaamiat või ütleb midagi mu enda selleteemaliste suundumuste kohta, mõtle hoolega järele ja tunnista, et ma kirjutasin täpselt õige nurga alt õigest asjast.
Olen ma öelnud midagi enda eelistuste kohta? ei! Aga selle teema lahkamine automaatselt tähendab seda, et õigustan neid inimesi (ja miks mitte ka iseennast). Kas pole?