Tagajärjest tehakse põhjus ja usutakse tõsimeeli, et see ongi loodusseadus.
Kui inimene aeg-ajalt miskit ei taipa, hakatakse teda kutsuma "loll". Kui küsida, mis põhjusel sa mõelda ei viitsi, vastab ta "sest ma olen loll".
Kui inimene on pikemalt aega nukker, öeldakse lühidalt, et tal on "depressioon". Kui küsida, miks sa nukker oled, vastab ta "sest mul on depressioon". Jah, päevad läbi voodis vedelemist nimetatakse tõesti depressiooniks, aga ikkagi - mis põhjusel?
Keel oma olemuselt on mõeldud selleks, et mingi sõnaga tähistada midagi, mida me võime näha või tunda. Et suhtlemine oleks lihtne.
Inimesi, kes pika aja jooksul käituvad väga impulsiivselt ja pidetult, on hakatud ajaloolistel põhjustel tähistama imeliku sõnaga - "piirialane". Keegi ei tea, mis ühel või teisel juhul selle on põhjustanud. Mõtlemisvead? Raske lapsepõlv? Pikaajaline posttraumaatiline stress? Kaasasündinud häired kehakeemias? Positiivsete eeskujude puudumine? Elu kaassõltlasena? arutlusi on lõputult. Kui aga inimeselt küsida: "miks sa nii käitud?" vastab ta "sest ma olen piirialane".
Minul on 4 aastat kestnud kõhuvalud põie piirkonnas, mille põhjust keegi ei tea. Kui põhjust ei leita, pannakse kannatajale haiguslukku kirja diagnoos "interstitiaalne tsüstiit". See nimetus tähistab, et mitte keegi ei tea, mis on põhjus. Seega seda diagnoosi kandvad miljonid inimesed üle maailma on sisuliselt (mõne arvates) kompott eri põhjustest (haigustest), mida täna veel ei osata ravida. Minust oleks rumal öelda, et mu kõht valutab, "sest et mul on intertsitiaalne tsüstiit". Ainuke, mida ma saan teha, on panna tähele seaduspärasusi, kunas mu valu on väiksem ja tegutseda sellest lähtuvalt.
Mõned arstid ütlevad, et "ma ei tea, mis haigus see on" ja "seepärast oled sa terve ja sa ei tohi mõelda, et sul on midagi viga". Põhjendamise ring
sümptomid -> paar uuringut-> uuringu vastuseid ei oska keegi lugeda-> ravida ei oska -> järelikult oled terve -> sümptomid kestavad edasi -> järelikult oled psühhiaatriline
Mul oleks ka nõuanne arstidele. Ei tahaks kriitikat teha, kuid lihtsalt üks mõtlemiskoht. Kui oled kindel, et sulle ei ütle korrast ära proovid või luudeformatsiooniga kontidega röndgenipilt absoluutselt mitte midagi ning ravi ei oska planeerida, siis palun ütle, mis mõtet on üldse uuringuid teha? Mis mõtet on teha miljon analüüsi ja mitu kiirituspilti? Mis mõtet on nentida pärast, et ohh, on küll midagi pahasti. Aga kuna ma seda ravida ei oska, siis järelikult "pöördu psühhiaatri poolde, järelikult on sümptomid ärevusest" või "õpi sellega elama".
Teate, elama õppida võib märksa väärikamalt, patsiendi seisukohast.
Kas pole nii, et patsient suurema tõenäosusega võib end terveks mõelda ja haigus mööduda, kui ta ei tea, et analüüsid on tõesti korrast ära? Nutikamad ju saavad aru loogilisest vastuolust.
Mida rohkem objektiivseid näitajaid on normist hälbinud, seda vähem usutavam on kuplialuse (või vabalt pea ümber hõljuva psüühika) korrast ära olemise hüpotees.
Ma ei saa aru arstist, kes teeb järjekordse röngenipildi selleks, et öelda mulle taaskord "ohhoo, issand kui kõver su selgroog ühele poole on!", millele eelnevalt pole olnud mingit plaani. Ja plaani ka ei järgne. Ei ühtegi soovitust, nõuannet. Milleks siis teha neid ebameeldivaid protseduure? Et pärast seda, kui patsient muret ilmutab "ahhaa, hüpohondria!".
Mida rohkem objektiivseid näitajaid on normist hälbinud, seda vähem usutavam on kuplialuse (või vabalt pea ümber hõljuva psüühika) korrast ära olemise hüpotees.
Ma ei saa aru arstist, kes teeb järjekordse röngenipildi selleks, et öelda mulle taaskord "ohhoo, issand kui kõver su selgroog ühele poole on!", millele eelnevalt pole olnud mingit plaani. Ja plaani ka ei järgne. Ei ühtegi soovitust, nõuannet. Milleks siis teha neid ebameeldivaid protseduure? Et pärast seda, kui patsient muret ilmutab "ahhaa, hüpohondria!".
Ma arvan, et uuringuid tuleb planeerida nagu teaduses ikka - et saaks hüpoteese ümber lükata ja hiljem võtta vastu otsuseid. Kui pole mingit iva ega plaani midagi ette võtta, pole mõtet suvaliste andmete kogumist planeerida. Kui sina oled elus pettunud ja läbi põlenud ja teed uuringuid selleks, et ette planeeritult hiljem öelda "näete, kõik on korras" ja saata tülin uksest välja, siis tuleb kaaluda eetilisi põhimõtteid. Võib-olla, tõesti võib-olla inimene tuli sel põhjusel, et häda ei anna häbeneda.
Miks sa mõelda ei viitsi? Miks sa ei taha teha seda, mis sulle endale meeldib? Miks su selg valutab? Miks sa käitud sedasi?
- sest et.....???
(?)
Oma tegude põhjendamine n-ö tagajärje kaudu on jah hämmastavalt sage. Samas suheldes on ju nii lihtne ütelda lihtsalt: "Ma käitun depressiivselt sest ma olen depressioonis." Kui aga alustad oma juttu: "Ma käitun depressiivselt, sest see ja see põhjustab minus depressiooni," siis enamus kodanikke kaotab umbes poole lause peal huvi. Liiga põhjalik!
ReplyDeleteMul isiklikult oli selline kogemus: selgitasin ühele kursavennale, miks mulle meeldib peale praktikumidetsükli lõppu paar päeva vabaks võtta ja alles siis eksamiteks õppima hakata. Kui ma oleks öelnud lihtsalt, et mul on depressioon, oleks asi selge olnud ja jutul lõpp. Aga mina, loll, hakkasin seletama, kuidas mul see depressioon tekkis ja kuidas mul iga aasta see uuesti tekib ja.. Ilmselgelt kadus tal vahepeal huvi ära ja näost oli näha, et ta ei saa mittekuidagi aru, kuidas inimene niiviisi depressiooni võib langeda ja et milleks tal ikkagi neid vabu päevasid vaja on, miks ta kohe eksamiks õppima ei saa hakata...
Aga Tiina, kas sa siis oleksid rahul olnud, kui arst oleks sind korra üle vaadanud, su jutu ära kuulanud ja siis õlgu kehitanud: "Mina ei tea, mis sul viga on," ja su minema saatnud kohe?
ReplyDeleteSellise juhtumi puhul on arst väga keerulises olukorras. Minu meedikuna näen siin kahte varianti:
1. kuulan Tiina jutu ära, vaatan ta üle ja jõuan järeldusele, et mina ei saa siin midagi teha. Ütlen seda tiinale ja saadan Tiina ära. Tiina on rahulolematu, et temaga üldse ei tegeldud ja ta ei saanud abi.
2. kuulan Tiina jutu ära, vaatan üle ja teen kõik võimalikud testid, et äkki näkkab ja leian midagi. Kahjuks ei leia midagi või ei oska testitulemustest midagi välja lugeda. Ütlen seda Tiinale ja saadan Tiina ära. Tiina on rahulolematu, et temale tehti mittevajalikke protseduure ja ta ei saanud abi.
Kokkuvõte: tee, mis sa tahad, ikka on Tiina rahulolematu.
Väga huvitavad kommentaarid :)
ReplyDeletedepressiooni osa kohta ma nõustun - Kui on tavapärane suhtlus, siis see lühike info sotsiaalses olukorras kõlbab küll. nt "ei, olen väsinud" ning enamasti pole mõtet lahata, miks täpselt. Kui aga isekeskis hakata sel teemal rumineerima ja end tagajärje kaudu haletsema, on küll probleem. nt "ma ei jõua midagi kunagi tehtud, kuna mul on väsimus" Ilmselgelt siin vaadatakse üle nii põhjuste otsismisest kui võimalustest midagi muuta (vahel pole vaja teada täpseid põhjuseid, saab ka ilma selleta olukorda muuta, kui vaja)
Arstidel on tõesti raske (eestlastega ainult?). Ise patsiendina olen kuulanud mitu korda oma perearsti pihtimusi, kui inimesed on teda avalikult sõimanud ja nõudnud analüüse. Ise nägin pealt. Arst: "teil pole ju mingeid kaebusi ja ma ei saa teile niisama analüüse teha" Mees: "ma nõuan analüüse" Arst: "hästi, milliseid?" Mees: "kust mina tean. teie olete ju arst! teie teate selliseid asju. teie käisite ju koolis" jne jne.
Või siis patsiendid organiseerivad ukse taga oma järjekorra ning ülbitsevad avalikult arstiga, kes neid enda valitud järjekorras julgevad sisse kutsuda.
Kui minu arvamusest rääkida, siis arstid tunduvad olevat läbi põlenud. Samas kuigi saan sellest aru, ei lepi sellega, et kergekäeliselt hakatakse suvalisi rohtusid välja kirjutama ja neid peale pressima või määratakse, et mõtlemise asi. Samuti leian, et mõttetud protseduurid on mõttetud, kui arst ei oska enda jaoks ära põhjendada, mida ta tulemustega peale hakkab.
Ses mõttes, et vahel on jäänud mulje, et arstid teevad uuringuid selleks, et patsiendist vabaneda. Selle asemel et tunnistada - ma ei tea, tehakse uuringud, mille vastus on juba ammu arvutiekraanil olemas ning siis pärast uusi, täpselt samu uuringuid ülbelt öeldakse - nonäed, mingit haigust pole. :) Kusjuures - vahel on küll proovid korrast ära, kuid sellest hoolimata öeldakse, et küllap see ei saa olla põhjus :P
Tuleb mõelda, et kas vaimud võivad eksisteerida hoolimata sellele, et teadus ei ole leidnud tõendeid või tunnistada, et need siiski võivad olemas olla.
Kui patsient on väljakannatamatutes valudes, võib ju mõelda, mida ta vaevusega teha, mitte talle öelda, et näete, kahe analüüsi järgi kolmest olete terve ja minge minema.
Mulle isiklikult meeldib, kui arstiga saab rääkida avatult. Arutleda, välistada võimalusi, proovida asju ja otsida lahendusi. Ta on ju targem mõnes mõttes, kuid arst ei tasuks kahelda, et mul on subjektiivsed kaebused, ma ei valeta. Mulle absoluutselt ei meeldi, kui arst (või õde!!) teatab: selliseid kõrvaltoimeid ei saa olla, ärge valetage!
Samas loen hiljem PubMedist, et 15 protsendil on raskekujuliselt, rääkimata hoiatusest infolehel (kuigi selle täieliku nimekirja info on null).
Ma olen seisukohal, et vahel on kodus passimine kasulikum kui sellisele arstile minna, kes mõtlemata määrab suvalise ravi (sellega kaasnevad tohutud probleemid) või saadab lühidalt ja ülbelt uksest välja.
Tunnistada, et ma ei leidnud põhjust, on normaalne. See peaks ju olema töös igapäevane?! Tuleks seda harjutada kenasti ja intelligentselt tegema ja samas anda soovitusi, mis elust edasi saab.
Alternatiiv on see, et traumapunkti uksele on palgatud inimene, kes kõiki lombakaid veenab, et nad on terved ja professionaalset abi ei otsiks. Kah võimalus :)
Soovitan tulevastele arstidele, et nad otsiksid võimalust praktiseerida oma eetiliste põhimõtetega kooskõlas ning end edasi täiendada. Teadusuuringud käivad ju kogu aeg. Kui töökohal boss nõuab arstilt, et tunnis tuleb uurida ja ravitseda vähemalt X (nt 5? 10?) patsienti... Ennast sa tunned, tee omad ennustused ja järeldused, kuhu see su viia võib.