Õhust oled sa võetud

Kust tuleb puu? Isegi eliitsete ülikoolide lõpetajad ei oska sellele vastata. Millest puu on tehtud? Kuhu läheb puu, kui ta kaob? Mädaneb "ära" või põleb?

Ega siin palju variante ei ole, mis inimeste mõtteisse tuleb...

Vesi?
Maa?
Õhk?

Milline siis?

Ma luban, et vastust on meeletult palju "raiutud" keskkooli süsisnikühendite keemiatunnis. Ja bioloogias. Ja mujal.

Süsinikühendite keemia detaile tundmata ei saa lõpetada keskkooli.
Okei, nüüd tuleb spoiler.

Ma ei nõua fotosünteesi ja põlemise täpseid valemeid....

Õige vastus on loomulikult "õhk". Arusaadavalt, nagu selgub, on minu sõnakasutus "loomulikult" irooniline. Enamik ei oska sellele vastata. Kuigi on lõpetanud kõik koolid.

Sa lähed parki, vaatled puud - ja sul pole aimugi, kust see tuli.

Sa vaatled pargis inimesi, vaatled neid, ja - sul pole aimugi, kust nad võetud on?

Õige vastus on: õhk!

See, et me ei oska arvestada selle faktiga igapäevaelus, ja arvame, et võime lõputult asju põletada, tekitab palju probleeme. Üks probleemi nimetus on "kliimasoojenemine". See ei tulene soojusest. See tuleneb süsinikust. Sellest, et oleme hingavaid olendeid hävitanud. Jah, ka puud hingavad (vaata põhikooli õpikusse).
Nafta on iidsed sõnajalad. (samuti on õpikus kirjas).
Just sõnajalgu me põletame.

Kui võtad kaalust alla ühe kilo... naljahambad on välja arvutanud, kui palju see panustab kliimasoojenemisse. Mis sa arvad, kuhu sinu keha läheb? Osa kehast? Õhku, loomulikult.

Nii on "eimiskist" võetud kõik hingavad olendid. St õhust, peamiselt. See, et saad lähedase tuhka riiulis hoida, on tore sümbol sellest, et inimene ei ole ainult õhust ja veest. Kuivaineid saab säilitada paremini.

Suurest kivist saab alfalt. Ja asfalditolmu me hingame sisse. Ja see jääb kopsudesse.

Muide, kunagi oli "moes" laibad viia Koplisse (see on Tallinna linnaosa). Anonüümsed kehad olid need - st lihtsalt laip, ilma dokumentideta. Siis eksperdid said lõigata lahti, uurida kopsude sisu ning oletada, millises linnaosas inimene elas või töötas. Sest linnaosati on tolmu koostis erinev.  See tähendab ka: inimese koostis on erinev.


Kui keegi loeb budistliku teskti tõlkest: Me koosneme eimiskist. Siis - siis - siis see ei tähenda, et meid ja maailma ei ole olemas. Lol! Vaid seda, et tühjus on alati võtnud mingi nähtava vormi. Või siis vormi, mida inimese silmad ja meeled ei taju. Ent see vorm ei ole püsiv. Arusaadavalt, kui inimene sureb, siis ta keha ei säili isegi konservatide mõjul kuigi kaua. Või kui kasvatad endale tilli, kurgi, kapsa... sööd ära, see saab osa sinu kehast ja psüühikast. Ilma toiduta ei ole kuigi kauaks "sind". Kui vitamiine ei söö, ei ole kuigi kauaks tervemõistuslikku "sind". Ja nii edasi. Kui "valed" bakterid on su kõhus, samamoodi suht nukker pilt... depressiivsus ja muud hädad. Kannatused.

Asi ei ole selles, et meie koolis ei õpetata seda, kuidas asjad ON. Õpetatakse. Ent õpetaja-õpilase suhe peaks olema tihedam, et õpetaja suudaks näha, kuivõrd õpilane suudab niimoodi mõtlustada oma teadmisi, et need on integreeritud reaalsusega. Ümbrusega. Käitumiskeskkonnaga. Et jah, just seesama fenomen on seotud sellega, mida keemias eile tuupisin. Arusaadavalt, ka õpetaja peab siis mediteerima pargis, et veenduda... et veenduda selles, kuidas maailm ON. Taas-veenduda. Ja siis minema klassiruumi, kõik värskelt meeles. Mitte meeles, mitte töömälus, aga seisundis. Töömälu peaks olema puhas, kasutatav olevikus, nagu vaja.

Seega, tegelikult on õpilane-õpetaja suhe number kaks. Esimene prioriteet on õpetaja suhe teadmiste ja reaalsusega. Kas tal on ikka kõik meeles ka täna?? Kas ta on täna buda kehastus? Just nüüd.