Ole normaalne

Milline inimene on normaalne? Mäletan, et just see oli minu kõige esimene kliinilise psühholoogia loeng, mida ma ülikoolis kuulsin. Videost. Juba toona, ammu. Kui ma veel matemaatikat õppisin.

Normaalne. See sõna on oluliselt muutunud. Minu ajal ei tahtnud olla keeri normaalne, vaid eriline. Nüüd aga noored kinnitavad, et nad on normaalsed - ja usuvad, et kõik teised ka. "Minu arust kõik on normaalsed". Sõna tähendus on nihkunud.

Just selles loengus näitena, ja hiljem kliinilise psühholoogia magistriseminaris arutlesime üht juhtumit. Nimelt tollele vana, kogenud psühholoogi vastuvõtule oli tulnud murelik mediteerija. Ta oli väga tõsiselt seda asja võtnud, pühendunult praktiseerinud - ja - ja siis ta kogeski, et kõik on ta meele loodud. Ja kuidas ta koges? Koges! Tajud muutusid tema tahtele alludes, ta oli võimeline  minataju liigutama tolle objekti suunas, mida ta vaatles. Kui tore!

Siit siis tulidki kriitilised küsimused? Kas see häirib teda? Kas see häirib teisi? Kas see on ebatavaline (statistiliselt haruldane sündmus normaaljaotuse kõveral)? Kas see allub tahtele?

Arusaadavalt, määravaks saab viimane punkt - kas see allub tahtele. Jah! Järelikult on see normaalne! Palju õnne, sul tuli meditatsioon välja... lõpuks! Hurraa!

Või noh, õigem oleks keeleliselt väljendada - nautisid meditatsiooni vilju. Meditatsioon nii ehk naa on treening kui selline ja kes ikka saab öelda, kas treening tuli välja.

Siit ilmselgelt koorubki arusaam, et miks on õpilase ja õpetaja suhe oluline, et see oleks ülisõbralik, turvaline kiindumussuhe (nagu lääne psühholoogias kirjeldatakse). Need kogemused ja taipamised, nihked maailmatajus võivad olla hirmutavad. Siis on vaja turvalist kallit, eriti väikelaste puhul. Ja ka vanemate puhul... kuigi see kalli, turvaembus võib olla spirituaalne, emotsionaalne turva-baas.

Miks seda vaja on? Selline üleminek, psüühika reorganiseerumise protsess on küllalt lühike, ent väga ebameeldiv kogemus. jah, see saab olla ka meeldiv, kuivõrd näiteks sünnitus võib olla orgastiline (ja mõnedel andmetel peabki olema komplikatsioonide ennetamise nimel) - mitte keegi aga ei võta valu ja muutuse kannatust ära!

Lääne kõrgtaseme mõtlejad on väga hästi aru saanud, nagu ka mujal... et see on ju suremine. Ja sündimine! Ja selleks, et areneda, on vaja otsustada surra. Surra sellena, kes ollakse. Et sündida uuena, konstrueerida reaalsus kokku uuelt tasandilt. Teistmoodi.

Ja matemaatiliselt on selge, et maksimaalse arvu arengut annab seisund, kus surm ja sünd on silmapilkne, nii tihe, et moodustab konstantse flow, vookogemuse, või ka "tsooni", nagu  nägin selle nii tõlgituna olevat ühes blogis....

Pidev surmasoov ja sünnitahe... Selle metafooriks on keskpäev, midagi toimub kuskil "vahel", näiteks on sellest täis tuubitud Nietzsche "nõnda kõneles zarathustra". Lõppetamatud taas-tulemised - ent ometi uued, kui psüühika on vahepeal uueks end loonud. Meenub ka film "Groundhog Day" ning muidugi "Westworld" kui sari. Budistlikus koolis on selle mõiste nimi "bardo". Lääne psühholoogiateaduses praegu "liminal...." Liminal- midagi. Segane värk. Guugel ehk aitab leida lisaks...



Nutikamad arvutavad välja, et maksimaalse arengu saavutamiseks on vaja olla pidevas bardos, pidevas "ebamugavuses", kus mitte ühtki turvaobjekti ei ole. Outs!

Kui on turvaline kiindumussuhe, laps õpib olema kallistatud-olemise-tundes lõpuks ka ilma emata, ilma lähedaste füüsilise kohaloluta. Kui olla selles seisus kaua-kaua-kaua, siis see seis muutub harjumuspäraseks. Seetõttu on väga vaja väga-väga turvalist suhet kellegagi, täiskasvanuga. Nimetagem seda "kasvatus". Seega kasvatus on turvatunde pakkumine, mitte arenema sundimine. Kasvatus on see, kui laps saab igas sekundis surra, turvaliselt. (Ma räägin psüühika kadumisest ja taas-konstrueerimisest).

Nii, ja nüüd ma räägin endast. Kas mina olen normaalne? Ma olen varase seksuaalkasvatuse ja varase budismi, matemaatika ja teaduse ohver. Ohver oli eksponeeritud raamautriiulile, alumine riiul sünnitusabi detailne kirjeldus koos piltidega. Siis budsmist tihedat teksti, koos piltidega. Üks joogaraamat oli pea tervenisti fotod. Ajakiri "paradoks", mida isa ostis (koos muu kõikvõimaliku kraamiga). Muidugi oli vaja lapsena treenida end, et olla nagu "päris" - hoida minuteid hinge kinni, tõmmata naba vastu selgroogu, seista pea peal, mediteerida pimedas metsas igal õhtul. Minna 16-aastaselt noorema vennaga ilma vanemateta metsa. Mäletan, et siis tuli välja kohutavas tõlkes "väga efektiivse teismelise 7 harjumust", kus oli instruktsioonid iseenda matuste ettekujutamiseks. Või noh, ma pole isegi kindel, kes see ikka oli teismeliste versioonis... Igal juhul reaalsus oli see, et tõusin vennaga keset suve üles kaks korda päevas, et teha kaks käiku metsa marju korjama - ja mediteerima. Keskpäeval magasime, ja pimedas - kaks korda päevas.

Ja muidugi ma mäletan seda õudust ja ebamugavust, mis tunne on seda teha üksi, või noh - vend oli ju ka. Kuna õnnestumine on seda suurem, kuivõrd turvaline on tänapäev, see hetk, milles seda teha.... siis on perfektselt ratsionaalne panustada turvasuhte kujundamisele.

Mitte keegi ei saa minu eest padja peale, või kännu peale istuda, et see raske mõttetöö ära teha minu eest. Et minu eest kujundada minu tajusid! Ei saa! Mitte keegi ei saa minu eest mulle "tajudesse süstida" mänglevat kergust, et saaksin ise enda maailma ja seisundit juhtida. Mitte keegi ei saa minu eest ära teha matemaatikatehteid, et saaksin elus elegantse kiirusega näha asjalikke mustreid olukordades ja inimestes.

Aga kui mul ei ole ühtki turvalist isikut? Siis on nii, et võta peoga mulda ja ütle valjult: Sinust saab minu tunnistaja! Sinu turvakoht on maapind, gravitatsioon ei reeda sind iial! Taevas su kohal, maapind sinu all. Sina perfektselt seal vahel. Sa võid sellele kindel olla. Võid turvaliselt surra. Ja sündida. Su keha on hoitud. sa lihtsalt sured! Ei ole vajadust karta!

Mine puu alla, puu pakkumas päikese eest kaitset. Talle võib kindel olla. Ja võida iseenda soov ellu jääda. Sa sured koos oma deemonitega. Sa alistad nad, loobudes psüühika-taastootmisest koos oma deemonitega. Sa saad, sa saad sellega hakkama.

Sa tuled sellega toime!

Nii, ja nüüd teine teema. Kuidas olla normaalne. Ehk empaatiline.
Süsteem on selles, et kõik, mida sa näed, on sinu oma. Sinus on see kaaa! Jaa! Kui oled võimeline tajuma, järelikult sa oled see! Kui sa ei näe, siis see sa pole! See on rabavalt loogiline. Kui inimene "ei näe", siis ta on täielikult võimetu "selleks", mida ta ei näe.


Ma sellesse mõttekäiku ei taha süveneda väga. Kindlasti on neid lugejaid ka, et - mismõttes see nii on? Vastus on ajukahjustusega juhtumite uuringutes. Kui isik ei koge miskit enda psüühikas, siis seda ta ka ei näe, ei taju, ega oska öelda ka nimetusi. Näiteks mõni ei taju vastikust ja hirmu - vastikuid pilte vaadates ta ei kujuta ette, mismoodi vastikus teistel välja näeb...

Kui vaatad teist ja ütled tema kohta miskit - ükskõik mida - on see üksnes sina! Sest mitte midagi see olla ei saa. Põlgus, haletsus ja hukkamõist - kui pead kedagi selle vääriliseks, siis järelikult sa tajud, et sa ise ka oled see hukkamõistu vääriline - ja - ja - oled iseenda suhtes vägivaldne! Juhul, kui oled kuri kellegi suhtes, siis oled iseenda põlgur. Nüpeldad iseennast vaid!

Jah, ma olen teadlik, kui raskelt see tõdemus tuleb.


Et kas tõesti mina olen SEE!! Jah, oled. Kui su tingimused ja seisund on hetkel parem, siis see vaid tähendab, et oled "eelmistes eludes" see siiski olnud. Kui sul on ajukahjustus, või arendamata psüühika osa, siis sa üldse ei näe mingit fenomeni. Aga kui näed - järelikult on sul piisavalt võimet ja kogemust endal!

Nii, ja see nägemine on väga hea esimene samm! Teine samm on tuletada see eelmine elu meelde - ehk siis #metoo - tundega tõesti saada aru sellest. Jah, ka mina olen olnud selles situatsioonis, ka olen seda kogenud.

Kui sisened iseenda seisu, mida teises ka näed, ja mudeldad ette kaastunde iseenda suhtes - siis see on perfektne kallistus teisele. Siis ka teine õpib, kuidas iseenda seisus surra ja sündida uuena. Siis on parim turvasuhe, parim kasvatus. Siis oled teise jaoks parim maapind, kes hoiab teda kindlalt enda embuses.

Kui olin laps, paljud tunded ja olukorrad olid minu jaoks täielik mitte-olemine, seda ei olnud olemas minu jaoks. Mäletan, kuidas juurdlesin, mis siis on armumise tunne. Mul olid pikad teooriad selle kohta. Isegi keskkoolis vene keele kirjanduse tunnis, teoses "Asja"... mul polnud halli aimugi, et tütarlaps võis olla armunud. Ja seda vastust ei tulnud ka siis, kui õpetaja mind püüdlikult intervjueeris ja suunas. Lõpuks pidi ta ise ette ütlema - ja ma olin hämmingus ja püüdsin aru saada, mis see tähendab.... Ja kas see tõesti seletab seda käitumist... Seal ma seisin. Püüdsin aru saada.

Empaatia on võimalik siis, kui mäletad enda eelmisi elusid - tahtlikult taastekitad selle seisundi kogemise teatavas mõttes -  ja oled enda suhtes empaatiline, täiskasvanulik, olevikus. Seda nimetatakse dual awareness. Taaskord saab guugeldada. Siis saad näidata ümbritsevatele, kuidas nemad saavad sinu eeskujul enda seisundiga toime tulla. Ütleme nii, et keegi kogeb armumist ja tal on puudu kontseptsioonid, käitumisjuhised ja empaatia. Sa saad ette mudeldada, eeskujuna.

ja nüüd siis on selge ka mitte-empaatia definitsioon. See on iseenda vältimine, iseenda eitamine ja iseenda mitte-arendamine, mitte-laiendamine. See seis väljendub juhmuses, eituses, targutamises, põlgamises, kurjuses... , mikromanageerimises, süüdistamsies, põlguses, haletsuses. "Sympathy". oioi kui kole - kui hea, et mul seda pole. Ehk siis täielik eitus, iseendale valetamine, ignorantsus, ehkki mõni budistlik õpetaja ütleb selle välja otsevastena inglise keeles - stupid!

Sest KUI sa juba näed! Kui näed, siis see juba sul ON. Ja kui siis näed, ja eitad - oled eituses!
Definitsioon on vääramatu!

Aga miks mõned näevad ja eitavad? Miks mina olen selline?

Vastus on psühhotrauma. Võime nii öelda. Trauma sellest, et isik ei ole endale tekitanud turvalist kohta, kus surra. Ta vanemate patud on nuheldud tema peal. Vanemad olid eituses ehk traumatiseeritud. Kui kaua on sõdadest möödas? Kasvasid üles lastekodus kurjade kasvatajatega? Vabandust, matemaatikaolümpiaadidele pole sul asja! Adopteerisid oma vaimseks vanemaks spirituaalselt adekvaatse naabritädi? Palju õnne, sead oma arengurööpaid nüüd ise! Avastasid, et kohaliku noortekeskuse juhendaja on normaalne? Kui tore, et nüüd temaga hängid.

Valisid traumatiseerimata abikaasa? Elu peavõit! Sa ei pea kurvastuse läbielamiseks lahkuma isegi kodust. Su vanemad on normaalsed! Milline haruldane võimalus olla kõik!

Tean-tean. Kindlasti nüüd nii mõnigi lugeja vaatab enasse ja diagnoosib ennast, et tal ei ole turvalist suremise kohta, et ta ise on liiga palju jätnud tegemate oma eelnevates eludes - või ta vanemad. Jah, kiire on tõesti - et siis NÜÜD kohe luua endas suur empaatia, suur kaastunne. Koos parima arengukeskkonnaga. Oled vanaema? Kui tore! Siis see on parim aeg võtta palgatöölt vähemaks, kui tunned vajadust, teha valikuid äratada endas suur kaastunne ja näidata noortele ette. Näidata ette, mis tähendab võtta omaks kõik iseendas sõbralikult, kaastundlikult, eituseta. Sõda ei ole praegu. On aeg lastada kasvada noortel, kel kasvavad sel viisil supervõimed!

Oled traumatiseeritud? Säti end turvaliselt selili lamama, tunneta sõrmede vahel muru. Sa oled hoitud. Sa saad omastada kõik, mis oled sina. Kõik sinu traumad, kõik sinu rõõmud.... Sa saad iseennast emmata. Sa oled tuul, oled maa ja päikesepaiste. Oled kõik oma tajud.

„Ning kuulsin puude vahel tuhandete häälte sosinat. Tundsin, kuidas vajun jahedasse vette ning taipasin, et matk läbi valu lõppeb täieliku tühjusega. Selles on kõik ja mittemiski. Püha tuli ja põhjatu pimedus. Ma olin kogu eksistents. Olin metsas iga puuleht, iga kastetilk, olin Paula ja ka Isabel. Ma olin mittemiski - ja kõik elav. Surematu. Jää jumalaga, naine – Paula. Tere tulemast, vaim – Paula.” Isabel Allende "Paula"

Üks vahva kirjeldus sellest protsessist: https://www.ted.com/talks/eve_ensler/

Minu minevikus ammu oli arutelu sellest, et kas tõesti peab psühholoog aru saama ka väga raskest psühhoosist? Kuidas see võimalik on? See on võimalik! Ka siis. Näiteks oli juhtum, mil isik oli psühhoosis, olles palvetanud Jeesuse suunas kolm ööd ja päeva. Ta tõesti tahtis osa saada jumalusest. Sel juhul tuleks küsida, et okei, ta palvetas - see on see, mis ta tegi. Aga mida ta ei teinud? Õige vastus on, ilmselgelt: Ta ei maganud! Nii ka mina olen kogenud väga selgeid hallutsinatsioone ja mõttekäigu-veidrusi peale sellist tegevust. Proovige ka! Mäletan, et Tartu hansapäevade ajal oli köögis kiire 19,5 tundi järjest. Siis läksin koju, uni ei tulnud, ja kuulsin selgelt, kuidas mu korterinaaber minuga räägib. Ja samal ajal teadsin ka, et teda ei ole minu toas.

Nii ka tolles metsaretriidis 16-aastasena esimest korda. Iseenda matuste kujustamine ja muu kraam. Ja marjad - mustikad. Nii mitugi on selgelt kogenud marju, olles juba voodis.

Tavaelus tõtates samuti, teatava distsipliiniga saab kergelt näha visuaalseid hallutsinatsioone. Vähemalt mul tuleb see välja mõneti. siis on lihtne teha töömälus rotatsioone ehk mõelda matemaatiliselt. On tüüpe, kes vahivad selle treenimiseks 90 minutit seina. Või kauem. Märksõna on süstemaatiline treening.

Kui aga psühhoos on tekkinud iseenda immuunrünnakust iseenda rakkude suhtes - siis ikkagi saad sa seisundit mõista, ehk olla normaalne kaaslane ehk empaatiline - ja siis leiad üles põhjuse arstina ning - määrad adekvaatse ravi, mis immuunsüsteemi rünnaku alla surub. Mitte olles koledusest nii suures shokis ja eituses, et teatad: "skisofreenia ei ole minu teema, viskame ta psüühiaatrile". Ehk siis mis just Sinul takistab haige uurimist ja mõistmist? Eks ikka eitus. Iseenda omamata kraam!

Et samm-sammult endas avastada ja läbi töötada suure empaatiaga iseenda teemasid, mis su teed takistavad, selleks on mitu väga head töölehte. Võta näiteks see,  - ja pea meeles - ei kuku sa kuhugi. Ega lenda! http://thework.com/sites/thework/eesti/


Muidugi tasub alati leida keegi, kelle spirituaalne tugi on kasvand tugevaks - ja kes on normaalne - ehk võimeline olema empaatiline. Kes "omab" iseenda teemasid täiel määral. Kes pole ignoratsuses ja kes on valmis tegema empaatilise matka iseenda "eelnevatesse eludesse"*, sinuga samas ruumis.


*Kes ei upu minevikku, vaid kes tõesti "mäletab" vaid, mitte pole iseenda traumapiltidest konsumeeritud. Posttraumaatilise stressihäire sümptomaatika vallandumist nimetatakse mõnes paradigmas "halb sünd" - ehk olevik lõppeb sel kujul, ja kogu seisund muutub kannatusterohkeks, mälusüsteemid transformeeruvad jne, isik n-ö unustab, et need sündmused on läbi, mis ta nimi on, kui vana ta on ja et on aasta 2018, just selle õige kuupäeva ja kellaajaga. Praegu on 18. juuni kell 14.11.

EDIT. Kunagi mõtlesin, et see blogi siin ei saa olla muud, kui kunstiline. Seda joont püüan ka hoida, ent kuna mu motivatsioon on nõrgem siis, kui olen sõpradest füüsiliselt kaugemal... noh, hmm, siis natuke kombineerin seda stiili eneseabi-stiiliga nüüd.. mis sobib ka lugejale, kes ei pea olema minu vana sõber tingimata - et nalja mõista. Kirjutan siis nii, et mul endal oleks toredam just nüüd. Pluss see, et keegi leiab midagi enda jaoks ehk. ;) Ja ehk saan mõne uue fänni ka - kellele edaspidi kirjutan. Kirjutage kommentaaridesse muljeid, või mulle!

EDIT 2. Lääne teadlastest on üks tõsiseltvõtavamaid budistiliku treeningu produktide uurijaid Brene Brown.  (guugelda!) Tema tõlgib tolle hapra seisundi "vulnerability". Ta ise ka tegi üsna pika treeningu läbi koos õpetajaga ja nüüd siis aataid blogib, uurib ja populariseerib sprituaalsuse olemust, vilju, ja kuidas uurida, arendada jne.

EDIT 3. Minu enda õpetajad on olnud kaua ilmselt Diane Poole Heller ja Terrence Real, samuti Babette Rothschild (ka eesti keeles on üks raamat). Just see psühhotraumateraapia läänestatud pool, budistliku õpetuse ülim lihtsustus. Maksimaalne lihtsus.

EDIT 4. Mäletan, kuidas Jaan Valsiner "sundis" mind Tallinna vanalinnas leidma füüsilisi objekte, ja seisma pikalt tema ette öeldud kohtades - ja vaatlema inimesi, kuidas nad kiirustavad sellest kohast "läbi". Üks asi lõppes ja teine ei ole veel alanud. Ja ma kannatan - see on puhas valu! Seista kiriku eesruumis. Seista müüri all, viibida kohas, kus üks lõppes ja teine veel pole... need äratehtud näod, hinge kinnihoidmine, kiirus, et kiiresti saaks juba.... sinna teise, teise kohta. Kohta, mis on paremini defineeritud, mida me ise oleme paremini defineerinud enda lugudes, mida endale räägime.

EDIT Lugege parem, mis blogi autor Mart on ilusti öelnud. Lühidalt.