Ei üllata mind, raisk.

Tänane teema on vanade sõpruste katkemine. Kui suhted katkevad, siis kaotame olulise toe ja ellujäämist võimaldava tugisamba. Ometi, mõnikord inimesed lahkuvad me juurest kas vaikselt või draamadega. Miks?

Vastus on see, et inimesed tahavad ette teada, mida nende vestluskaaslane ütleb. Ja kui ei, on see üllatus. Ja üllatus tähendab hirm. Hirm.

Hirm tekib, kui inimene hakkab reaalselt surema. Teine hirmu põhjus on see, et täiskasvanu ei ole ära õppinud, et ta ei sure ära, enam... kuna ta pole väike laps. Väiksed lapsed surevad küll kohe, kui ema jätab mõneks tunniks lapse üksi, igal sammul on oht kukkuda, nälgida, saada surma igas asendis. Ja kui ka ei saa surma, on pidev surma-ootus igal ambivalentsel juhul.

Kui täiskasvanu kardab ohutuid olukordi, on see väga suures osas intellektiprobleem. Me võime alati ümber õppida, end ümber õpetada. Ja foobiate ravi on lihtne. Õnneks.

Tihti piisab lihtsalt tõdemusest, et aha, olen täiskasvanu, teen mõistlikke asju. Hea küll hirm, küll õpid ümber. Ja õpibki.

Uhhh! Küll on hea olla täiskasvanu! Ma ei pea kartma teisi inimesi. Ma saan neilt õppida. Ja õpin iga üllatusmomendiga. Aitäh, mu sõbrad. Ma üllatun. Õpin.

Ja ongi mu lugu läbi. Ilmselt ei pea ma sõnama enam ühtki asja, kui kõik oleks arusaadav.

Nii ka mina ei suuda alati olla vaid etteaimatav ja viisakas ja ohutu, ja olgem ausad - ma võin öelda - enamasti keegi ei suuda mu mõtteid ära arvata - on minu valik, kuivõrd ma paljastan ärevatele täiskasvanutele oma mõtteid. Sest vahel ikka inimesel on, faktiliselt, peas mõtteid. Ja neid on kiiksuga, naljaga.


Ent mõelgem - iga nali on vaid siis naljakas, kui selles paljastub mingi üllatusmoment.

Ent iga üllatus võib olla ka hirmu vallandaja, kui isik ei talu üllatusi. Ja miks ta ei talu üllatusi? võib-olla seepärast, et ta ongi juba ärevuses ja hirmunud, seega täiskasvanu temas on mõneti lahkunud. Täiskasvanut ei ole enam kodus, tema peas.

Ära hirmuta lapsi. See pole ilus.

See on põhjus, miks mõned sõbrad ja tuttavad lahkuvad. Näiteks elatakse ja õpitakse olude sunnil samas klassis või samas korteris, ja kui eemalduda füüsiliselt, ei suuda teine enam su sõnu ette ennustada. Ja sina ei oska lauseid genereerida nii, et teine suudab seda enne väljaütlemist oma peas kuulda. Ja kui nii, on iga sekund üllatus. Ja üllatus tähendab surmahirmu. Seda muidugi juhul, kui täiskasvanu ei ole tema peas online. Mõnel ei ole mitte kunagi.

Mõni on kuri iga kord, kui ta abikaasa ütleb midagi, milles ei ole kokku lepitud. On see suhtlemine topisega. Jah. Väga piinlik. Aga nemad ei tahagi olla täiskasvanud.

Ja mis siis? On ütelus, et ega santi ei saa sundida, kui sant ei taha kõndida. Miks Sa üldse tahad kellegagi suhelda? Jah, õige. Sest seda on vaja ellujäämiseks. Aga kas ikka on vaja? Jah, tuleb õppida ära kõik viisakused, kõik fraasid, kõik näoilmed, ja palun, teised ei taha üllatusi. Sa ise ju ka ei taha.

Nii, ja nii minagi panen küünla põlema kõikide mu kaaslaste mäletuseks, kellega ma kunagi olen olnud toredasti koos. Ma soovin head.

Ma loodan väga, et minu blogipostitus ei üllatunud ühtegi lugejat.

(Tervitan nüüd Kristjanit.)