Ma vaatasin talle otsa ja nägin ennast. Ta rääkis, ma kuulasin. Ent see, mida ma kuulsin... ma kuulsin üksnes ennast.
Oijah, on vist väga kulunud ütlemine, et oleme üksteisele peeglid. Ja kes teisele nime annab, see ise seda kannab. Ja see, et psühhopaadid ei mõista hirmu ja vastikust, isegi kui neile püüdlikult sõnaraamatuga seletada. Seletasin küll, ent nii hea oli mul iseenda häält kuulda. Ma täitsa naudin seda. Ja siis veel lapsed - tõesti keegi ei oota vist, et väike laps näeks täiskasvanud inimese peeneid nüansse emotsionaalses maailmas. Ja ma ise ei saanud loota endalt lapsena, et suudaksin aru saada täiskasvanute kummalistest reaktsioonidest. Ma ootasin põnevusega kasvamist.
"Ta ei mõista mind. Ta peab mind mõistma."
Mõistmine ei ole võimalik. Okei, kui inimesed on sarnased, siis võib-olla nad kogevad sarnaseid asju. Võib-olla. Meil on ikkagi sarnased geenid ja sarnane keskkond. Ent see on kõik võib-olla. Selle nähtuse nimi on "teadvuse suur probleem". Tegelikult me ei tea isegi seda, kas teised üldse olemas on. See selleks.
Ent just nii - teisi inimesi ei ole võimalik mõista. Mitte iialgi. Mitte ühelgi tingimusel.
See öeldud, miks viia end stressi iseenda mõttest, et appi, teised ei mõista mind. Mis appi? Ja misasja, et "teised peavad....". See kõik on mõttetu vestlus minu jaoks.
Jah, me võime teisi mõjutada, et nad nii üksi ei tunneks. Teeme nägusid, oleme sõbraliku ilmega, kuulame peegeldavalt. Ent see on suuresti kasuks lastega suhtlemisel, täiskasvanud mõnikord suudavad täiesti ükisi iseseisvalt mõelda, tunda, muuta oma mõtteid ja emotsioone. Muuta maailma. Nii sisemist, nii välist maailma.
Kuidas muuta? Olles ise eeskujuks. Laps näeb, laps teeb. Näiteks teed midagi, filmid, ja paned youtube'i üles. Teised vaatavad ja teevad järgi.
OK, see kõik on väga lihtne. Vahel harva kohtume lõkke ääres ja vahel mul on tunne, et vaatan kaasmaalase hingepõhja, korraks. Ja jätkame taaskord oma teed. Privaatselt.
Ent hei! Sel kõigel, mis ma olen just öelnud, on väga hea loogiline järeldus, mida ma väga palju naudin. Ma tõesti soovitan seda mõtteviisi ja arvestada selle toreda faktiga. Ükskõik kui palju me iseenda ka ei avaks, pole iial seda ohtu, et meie privaatsus oleks rikutud. Minu jaoks on see äärmiselt mugav. Sest ma ei ole kunagi läbi nähtud, lõpuni. Ja teised ei saa minu mõistust ja emotsioone enda kontrolli alla. See on võimatu.
Isegi siis, kui pingutan eneseavamisega sada protsenti, võtan selleks 5 aastat või 10 või kogu elu - ma jään ikka alati privaatselt iseendaga üksi. Ainult mida saan enda eest hoolt kanda, iseenda mõtteid mõelda, iseenda emotsioone tunda, iseenda keha liigutada, iseenda näppusid vaadata. Ainult mina. Ja see teadmine on uks minu enda kuningriiki, minu enda paradiisi.
Mida enam ma ennast avan, seda enam näevad teised ennast, kui vaatavad mind. Siis nad on minu vastu sõbralikud. See mulle sobib. Ent mina ise loon selle õhkkonna. Vaid mina.
Keegi vaatab mind ja tunneb ebamugavust. Ta näeb ennast. Jah. Ent mõni neist tahab anda mulle nuuti, et nad võiksid igavesti vaadata seina. Nad ei taha näha, iseennast ei taha näha. Seepärast on mõnes olukorras viisakas kanda maski. On peegid, kuid kõik olgu hoolega kinni kaetud. Mõni kodanik võib saada muidu trigerdatud.
Mõni vaatab mind ja tunneb siirast hirmu. Hirmu, et ta ei näe mind, või ei tunne iseennast mugavasti ära minu häälekõlas, välimuses ja minu viisis istuda. Vahel ma pöördun näiteks etiketi poole, loomaks turvatunnet, kui mina seda tahan. Ma sotsialiseerisin ennast ka - ma tean vahel, kuidas olla ja millise rütmiga on rahustav noogutada. Vahel ma tean.
Minu jutus peitub kaks kingitust.
Okei, mu jutu mõte on selles, et kui näed kedagi, ja tunned ärritust, saad enda eest hoolitseda sellega, et vaatad teises suunas. Kui arvad, et see on mõistlik. Vaata rahus teises suunas.
Ja teiseks - kui keegi Sind vaadates ärritub, ei pea kahtlustama, et kaotad privaatsuse või ärritus on sinu põhjustatud. Ei ole. Teisel on iseendaga mingid teemad minevikust ja olevikust, miks ta ärritus. Maailm ei keerle ei minu, ei Sinu ümber. Ja see, ma ütlen, on ikka kur...di hea tunne!
Vaatan oma näppe, vaatan, kuidas need liiguvad. Milline võim ja milline vabadus! Olen vaid mina ja minu näpud. On vaid minu tunded ja minu otsus olla teistega sõbralik.
No comments:
Post a Comment