Kes mida otsustab

Kust tulevad otsused? initsiatiiv? motivatsioon? kõik see hea kraam, mille küttel inimesed suuri asju korda saadavad? Enne kui ilmselge vastuse juurde asuda, et jah – iseendast, loomulikult, bla bla, midaiganes – peaks asja vist natuke lähemalt uurima, et pääseda ülelihtsustavalt targutavate vastuste mõnitavast paralüüsist. Muidugi, asjade lähemal uurimisel võivad selguda mõned ürpisiki ebameeldivad asjaolud. Ei pruugi olla näiteks kerge endale tunnistada, et meis pesitseb kusagil teatav orjameelsus, või et, ütleme, meil on raskusi ilma emmeta hakkama saada, olgugi et nähtavasti asume juba ammu täiskasvanud inimese kehas. Ka taolised tõdemused kõlavad nagu mõnitused; ja ma usun, et asi ei ole lihtsalt minus – meil, inimestel, ongi kalduvus asju polariseerida (halb/hea, kasulik/kahjulik, mõnitus/imetlus), mis põhjendab ka meie kohati piinlikult etteennustatavat käitumist. Ja mõnitus, muuhulgas, võib olla ka paljude jaoks tugev motivaator.

Narr lugu tõesti – kõik välised näitajad viitavad tõsiasjale, et peaksin olema täiskasvanud inimene, aga sisemuses kusagil tuleb välja, et vajan ikkagi piitsa, et midagi teha. See on nii harjumuspärane, et on raske isegi märgata seda piitsa ootamise seisundit, kus ma puhkan ja mängin, trotsides kõike, mis isegi kaudselt kuidagi tööd meenutab, nihkudes üksnes siis, kui on tunda piitsa ajalist või ruumilist lähedust. Nihkudes üksnes niipalju kui on vaja, et piitsahoobist pääseda. Tuletamaks mõnikord meelde, et see piits – olgu ta näiteks siis mõnitus, pahandamine, hinne F või koolist välja viskamine – on tõepoolest reaalne, lasen ma tal ka vahelduseks endale pihta saada.

Nüüd aga kõrvalt seda mehhanismi vaadates saame koheselt aru, et see ei ole päris ratsionaalne käitumine. No fucking shit, eks ole. Kõik see värk näeb välja nagu mingi palavik või deliirium – ainus vahe on see, et antud juhul on tegu täielikult internaliseeritud käitumismustriga, mis on nii tavaline, nii argine, et seda võiks vaat et lausa isikuomaduseks nimetada. Võib ka samas ju väita, et nii ongi normaalne, et eks me kõik ju mingil määral seda tee… Aga asi on selles, et piitsa ootamisest saabki tihtipeale sedavõrd harjumuspärane tegevus, et ta kandub üle enam vähem kõikidesse eluvaldkondadesse. Seesamunegi piitsa ootamine, mis teisest küljest on ka piitsa hirm, võtab enda alla palju väärtuslikku aega ja energiat – ta halvab ja türanniseerib. Ekstreemses vormis on see piitsafetiš kõikide tegevuste lävel.

Elada alalises põgenemises, kõigest ja kõigist mingisugust hukkamõistu oodates, nähes kõikides ilmades kättemaksutaevaste peatset avanemist, olles unenägudeski tagaaetav müstiliste jõudude poolt… on elada sõna otseses mõttes hirmu valitsuses. Aga kui tõepoolest on elatud suurem osa elust taolises poolvalikulises türannias, siis kuidas mõista sellist asja nagu vabadus? Eelnevalt oleme rääkinud motivatsioonist, mis tuleb selja tagant. See on teisisõnu motivatsioon põgeneda. Kui aga lõpuks lubada endal veenduda, et meil pole tegelikult millegi eest põgeneda ega kuhugi ka pakku joosta – kui puurida läbi oma hoolega välja töötatud mängust, milles meie roll on lihtsalt jääda ellu – võib avaneda täiesti uus ja kummaline maailm… Maailm, milles peamine eesmärk pole alatasa vaadata üle oma õla, vaid kus peamiseks aineseks saab kõik see, mis alaliselt uuenevana lasub me ees.

Jäetuna üksi avastama iseennast ning ümberkaudset maailma, avastab inimene varem või hiljem, et tal on käed. Vaadates käsi, saab ta aru, et need liiguvad täpselt nii nagu ta seda ette näeb (mida rohkem seda mehhanismi rakendada, seda täpsemini vastavad liigutused tahtele). Edasi arenedes saab see kontroll nii enesestmõistetavaks, et ta muutub automaatseks. See aga tähendab, et kontroll saab väljast poolt kergemini ülevõetavaks. Ning olgugi et meie tegude üle otsustav täidesaatev võim lasub alati meie endi kätes, jääb meile üha rohkem mulje, et meid kontrollivad võõrad jõud. Samas, iga otsuse lõplikuks langetajaks jääb alati just seesama entiteet, kes otseselt kõiki jäsemeid, mõtteid ja kujutluspilte koordineerib… kui asi ei puutu just refleksiivsetesse liigutustesse.

Võimutunnetus kasvab iga teadliku otsuse elluviimisega, ent tuhmub ka kiirelt kui oma võimu mitte rakendada. Selle all ma mõtlengi pilgu suunamist selja tagant enda ette. Võtta ilma häbitundeta omaks otsuste tegija positsioon ning teada, et mitte ainult unistamine või plaanide tegemine, vaid ka nende samm-sammuline elluviimine on puhtalt meist endist lähtuv pidev loomine. Seega, tunnistagem oma võimu igas tegevuses.