Ja nii ka ennast. Üks ainumas neuron tekitas mul mingi idee, ja ma vägistan end tegutsema. Nõõõõõ! Sihkat-sahkat. Tee seda ja tee toda, piira ja blokeeri, kamanda ja käsuta. Liiguta ometi, sunnik! Ma keeldun oma sisemist tarkust kuulda võtmast. Ma keeldun. Lülitan sisse ärevuse. Annan oma käitumise üle minu aju kõige algelisematele struktuuridele. Ma ei kavatsegi ennast online tuua. Mind pole kohal.
Ma püüan ka teisi kamandada, ma vajan seda. Ma püüan olla eriti kena. Ja ilus.
oi kui jube! Aeg on kuulata end, tegutseda enda hüvanguks targalt, end armastada. Ai-ai-ai. Kui paha! Sa hakka end armastama, raisk! Ma õpetan. Ma sunnin. Teen seda vaid sinu enda heaoluks. Tegele enesesõbralikkusega. Pliks ja plaks käib piits. viuh ja viuh läbi õhu su paljale kannikale. Uhh. Maailm saab päästetud. Sest mina vajan seda. Siis on mu silmaksed rahul.
Sest mina armastan sind. Minu raske töö on olla sinu vaimne õpetaja. Mina käänan su õigesse suunda veel, mina!!! Mina valin armastamise. Ma kägistan su hellalt oma roosade saapapaeltega ja oma mainiküüris hästi hooldatud sõrmekestega. Ma olen eeskujuks.
No comments:
Post a Comment