Sa oled lootusetu?!

Alustasin paar nädalat tagasi ühe arvutimängu mängimist. Mäng on üle interneti, kus sind pannakse tiimi teiste inimestega. Ning, et ma alles algaja olin, kuulsin ma väga tihti sõna "noob" ning mid huvitavaid solvanguid oma intellekti pihta ("vaadake milline lollpea". "Pane mäng kinni ja kustuta see arvutist ära, idioot").

Kuidas ma peaks neile reageerima? Südamesse võtma ja solvuma? Miks?

Sest fakt on see, et ma olingi noob (algaja). Ning miks ma peaks seda häbenema?

Solvumine oleks loogiline vaid juhul, kus sa usud et sa tõesti oledki võimetu selles mängus arenema. Et sa oledki loll, rumal ning sul puudub õppimisvõime. Et sa oledki lootusetu.

Aga - väike vihje kogenud pedagoogilt - selliseid inimesi tegelikult ei ole. Jah, mõni õpib kiiremini, teine aeglasemalt, mõnel on rohkem seonduvat elukogemust, teisel vähem, aga - KÕIK on arenemis ja õppimisvõimelised. Küll aga on palju inimesi, kes endast ise vastupidist arvavad (vähemalt mingis valdkonnas), ning nendega on tihti raske.

Kõige hullem on aga see, kui seda, et sa lootusetu olevad, arvavad ja ütlevad ka su lähedased. "Ah, sa ei saa niikuinii aru". "Sa ei oska, ma teen parem ise". Mõlemad vihjavad tegelikult sellele, et teine pool arvab et sa ei ole võimeline seda asja omandama. Et oledki, lootusetu.

Ja nii tekibki nähtus mida psühholoogid "õpitud abituseks" nimetavad. Inimene arvabki, et ta ei oska midagi ning on lootusetu. Ja satub masendusse.

Nüüd postituse praktilise poole peale. Kuidas siis peaks suhtuma? Ning kuidas õpitud abitusega hakkama saada, nii endas kui teistes?

Kõigepealt tuleks lähtepunktiks võtta see, et sul on õigus olla see, kes sa oled. Õigus olla algaja. Õigus olla naiivne teatud maailma asjade suhtes. Õigus mitte olla täiuslik suhtleja, täiuslik inimene.

Sul on oma minevik, oma taust, mis on sind toonud sinna kus sa parasjagu oled. Mõnda on see viinud kaugemale, mõnda lähemale. Aga minevik on minevik. Seda ei saa muuta. Küll aga saad sa tulevikku muuta - ning igasugune soov areneda on kiiduväärt. Niiet 30-selt õhtukeskkooli minek ei ole häbiasi vaid väärib pigem kiitust. Ning sama käib tegelikult ka teismeeast omandamata jäänud suhtlusoskuste järgi õppimise kohta oma 20-te keskel. Jah, on kahju, et neid asju "õigel" ajal ei taibanud teha - aga siiski, parem hilja kui mitte kunagi!!

Järgmine asi, millega peab arvestama - areng ja õppimine tähendab enamasti ka vigade tegemist. Alguses suurte, mida aeg edasi, seda väiksemate. Ka see on normaalne, ning ei ole häbiasi (kuni need vead teistele olulist kahju ei põhjusta).

Alati on muidugi inimesi, kellele need vead ei meeldi. Öeldakse asju nagu "Kuidas sa saad nii loll olla" või "Sa oled lootusetu, ei õpi ka oma vigadest kunagi".

Selliste näidetega nõustuda ei tohi. See on allaheitlik, vale. Tähendab, et te võtate omaks teise inimese arvamuse, et teie - inimesena - oletegi lootusetu. Sest need laused käivad teie isiksuse, mitte teie oskuste kohta. Mis on põhjus, miks nad ehk kõige valusamad on - sest neis peegeldub see, et teid kui inimest ei austata ega aktsepteerita.

Samas, kui keegi lihtsalt "noob" ütleb - võtke naeratusega lihtsalt omaks, sest nii ju ongi. See on juba konkreetsem, sest ütleb, et te olete "algaja" selles ühes asjas. Mis on ju täiesti õige :) Lisaboonusena on selline vastus enamasti täiesti ootamatu, ning paneb sind solvata üritanud inimese natukeseks vait. Kui sellest siiski ei piisa, võite lisada midagi stiilis "Kui selle pidev meelde tuletamine sind kuidagi aitab, anna minna. Mind see ei häiri." Enamasti nad peale seda enam ei tülita :P

Ning noh, ka oma sõpradega. Kritiseerige palun tegu, mitte inimest, nagu psühholoogiaõpikud soovitavad ;) Ning õppimise soodustamiseks, tuletage meelde, et te inimesena hindate teist, aga et antud olukorrad oleks saanud paremini käituda, või et ülesande lahendus peaks tegelikult hoopis teisiti toimima jne.

Aga kui mu sõber ei saagi minust aru. Et ta ongi nii juhm, et ma tean et mul pole mõtet seda talle seletada? Kõigepealt - mille pealt sa selle otsuse langetad? Inimesed võivad vahel üllatada. Ning vahel ei ole asi mitte tema võimetuses asjast aru saada, vaid tema võimetuses sinu seletusest aru saada. Taaskord, maksab seda eristada - sest kui sa ütled, et "sa ei saagi sellest aru saada", on see solvav sest käib isiku pihta, kui aga "ma ei oska seda sulle seletada nii, et sa aru saaks", siis enam ei ole, sest käib olukorra pihta.

Kuigi - enamasti on inimesed võimelised vähemalt mingi ettekujutuse saama enamvähem kõigest. Jah, ehk ei ole võimeline 100% aru saama, mida sa mõtlesid. Aga ka 70% oleks päris hea. Ning ka 30% on kuldaväärt, kui ta varem asjast midagi ei teadnud. Arusaamine ei ole enamasti binaarne - et kas sai või ei saanud. Nagu õpetaja Laur "Kevades" - "Kui tervet tükki ei saa - tee siis pool".

Aga selleks, et nende madalamate protsentideni jõuda, tuleb seletamist alustada lihtsalt piisavalt madalalt alt, kus see kindlasti teise inimese maailmavaatega haakub. Ning liikuda sealt sujuvalt edasi arengu ja mõistmise suunas. Sest teist edasi aidata selles suunas saab kindlasti - kui sa ise antud asjas eespool oled. Võgotski "Lähima arengu tsooni" (ZPD) teooria - on teatud piirkond asju, mida inimene on võimeline omandama välise abi ja toega, aga mitte üksi. Tuleb leida, kus teine inimene oma teadmistega on, ning sealt lähtepunktist vaikselt edasi sammuda.

Vastupidiselt siis lähenemisele "Siin on minu teadmised, nii nagu ma parasjagu arvan heaks neid esitada. Kui teie minust aru ei saa, peate te lollid, naiivsed ja abitud olema." Mis ongi binaarne tihti. Tugeng kas sai 90% aru, või ta ei saanud midagi aru. Mis kahjuks ka ülikoolis väga levinud on - ning mis viib maru kähku õppejõu enda läbipõlemiseni sest sellise lähenemise järgi ongi enamus tudengeid "lollid" - ning see on tegelikult suhteliselt masendav, sest tegelikult tahavad kõik (ka õppejõud), et neist aru saadaks.

Hea õpetaja jaoks ei ole lootusetut õpilast. On õpilased, keda on raskem õpetada - sest nende maailmapilt ja väärtused on teised, sest neil puudub vastav taust või sest neil käib õppimine aeglasemalt. Ning et aeg on piiratud, siis tuleb vahel leppida sellega, et mõne õpilaseni jõuda ei õnnestu... või et tema õpetamine võtaks lihtsalt liiga kaua aega, ning ei võimaldaks teistega piisavalt tegeleda. Aga see ei tähenda, et see õpilane selle pärast halb oleks. Või lootusetu.

Ning tihti võib usk inimeste võimetesse tegelikult imesid teha. Olen seda ülikoolis programmeerimist õpetades korduvalt näinud. Kui nõrgemat, aga püüdlikku tudengit sõbralikult toetada, ning väljendada oma usku temasse ("Jah, sul on praegu raskuseid, aga kui sa kodus veel harjutad, siis ma usun et sa saad kontrolltööl edukalt hakkama!"), siis reeglina ta saabki. Kellelegi käega löömine annab aga täiesti vastupidise efekti.

Ehk siis kokkuvõtlikult praktilisest poolest:
a) Teil ja ka teistel inimestel on õigus olla mittetäiuslik
b) See et inimene teeb õppimise käigus vigu, on normaalne, mitte taunitav
c) Asjadest võib enamasti aru saada mitmel eri tasandil. 100% õige arusaamine ei peagi alguses olema eesmärk, alguseks piisab ka 30%.
c) Kui inimesesse toetavalt suhtuda, õpib ta kiiremini ning võib teid tihti üllatada.

Ning - kui inimene tahab ise areneda, EI TOHI teda lootusetuks tembeldada. See on kuritegelik!