Saa parem heaga tuttavaks - märter!

[räägib mees, aus sõjamees, omas kodus]

Elu on sõda.

Kui keegi on sulle sõja kuulutanud, siis teeselda, et mitte midagi pole juhtunud, on väga vale tee. Kui on selge, kui suheldes on pilgud kohtunud ja hinged selguses noogutanud ja tunnistanud seda hetke, et jah, meie vahel on sõda ja see on täiesti kindel... mida Sina teed? Ma räägin täna, mida teeb "kena märter".

On palju inimesi, kes on otsustanud olla "kenad" ja "märtrid". Selgusehetkedel nad teesklevad rumalat ja teevad pähe näo, nagu nad ei taipaks midagi. Nad söödavad end ette, et pärast saaksid halada ja ulguda, et kuidas see küll juhtus, et vastane nende pool tagumikku lõunasöögiks haukas. Ja nad muudkui annavad end siia ja sinna ja igale poole ja teesklevad üllatust näol, kui jälle ase ära varastatakse ja pool nahka seinale riputatakse. EI, kütid on olnud ausad - nad on eelnevalt olnud kindel, et nad on  TEAVITATUD, et on sõda. Mida Sina teed, kui keegi hakkab sinuga sõdima? Kas aktsepteerid elu nagu see on või eitad võitlust ja enese eest seismise vajadust?

Ja siis - taaskord - halavad "märtrid" oma hävitatud elu varemetel, ja nuruvad kõikide haletsust. Nende silmis on siiras viha. Aga tead mis on õudne?  - See pole viha oma rumaluse ja kergeusklikkuse pärast, sest nad pole iial rumalad ja taipmatud, mitte iial; see on viha elu vastu, sest nad TEADSID täpselt, mis toimub. Ja lasid endaga teadlikult ja magusa naudinguga sedasi toimetada, mässates selle aktiga justkui elu enda ja looduse seaduste vastu.

Kuidas küll selliseid inimesi aidata? Eip, see on vale küsimus. Kuidas end nende eest kaitsta? on õige! Seal nad on, halavad ja paluvad "abi", uskudes selgete silmade taga raudkindlalt, et kuidas küla neile, nii nemad külale. Ja seal nad siis on, salakavalalt kättemaksuks Elu enese vastu, ründavad kõiki - oma lähedasi, sugulasi, sõpru ja hingekaaslasi. Sest temale, hädisele, ju tehakse liiga. Nüüd...  "on Minu kord," teatab ta endale - kuid tema ei hoiata ette, tal pole aumehe tunnetust selgete reeglitega duellile kutsuda. Nemad ei katsu jõudu, nemad on Märtrid.

See on valimatus. Neisse ei suhtuta hästi; õnneks haakub see suurepäraselt märterlusega.

Hundid ei murra oma kodu lähedalt, muuseas. Nemad küll. Kui me ei taha muutuda inimprahiks, leppigem, et vahel on elu sõda, lahingud ja võimumängud. Eitamine on enese söötmine teistele ja oma liigikaaslaste söömine. Kas see on mõistlik ja arukas kättemaks elule? Aumehed, jookske, te ei saa magada Märtrite lähistel! Tal on relvi, mille olemasolust pole teie, autundega empaatilised karjaloomad, teadlikudki. Märter toitub teie hingedest, ta vajab seda - oma haavade lunastuseks. Keegi peab ju surema, et saada lunastus pattudele.