[väsinud kurnatud alamakstud õpetaja räägib oma suhetest õpilastega]
Hiljuti ma pidasin maha teatud isikuga, nimesid nimetamata, järjekordse vaidluse ja see kõik pani mind mõtlema ja teatud määral häbi tundma, kui nüüd vaadata nukraid fakte.
vaatasin järgi, mis ma olin öelnud.
Minu kallis vestluspartner (KVP) ütles: Mulle tundub et sa süüdistad mind
Mina: ei, ma ütlen lihtsalt, et sa oled luuser
Vaadakem, mis juhtus enne seda, mis mind nii kaugele viis :( (oeh)
/---/
Mina: jah, vähemalt mingis aspektis ma arvan, et sa ei saa aru. on see halb?!
KVP: kui ma ei saa aru, on see normaalne. kui sa pead mind võimetuks seda ka peale seletamist mõistma, siis see ei ole
Mina: ja ma ei taha ka sõnadega selgitada, kui sul on targem omal käel õppida. vahel mingi tekst ei hakka sinus kõlama, mõni hakkab, olenevalt sellest, mida oled läbi elanud
KVP: Vaata, tiina. Ma TAHAN sellest aru saada
ja edaspidi kirjutasin ma ka teisi asju faktiliselt, muuhulgas
"Kuidas sa ei õpi", "sa ainult hädaldad", "ahha, sa oled lootusetu", "sa tead küll, mida sa tegema pead", ja "sry, mul on tõsti sellest teemast jäägitult kopp ees" ja mõned kujundlikult väga koledad roppused
*****
(häbi-häbi mulle, aga mind ärritas miski tõesti enne. Mis?! Mis ometi!)
Mind, kurat ärritab see, kui mu verbaalne võimekus jääb alla nõudmistele. Ma üritan ja üritan ja üritan, kuid siis on mul mingi hetk tunne, et püüan värvipimedale selgitada, mis on rohelise ja sinise erinevus. Siis on mul tunne, et oodaku talve, kui silmad jälle harjuvad tal endal ära. Aga ei, ei lepita selle lahendusega, et ela elu ja taipa ise, mõtle ise ja koge.
Mind ärritab, kui olen reziimis, kui olen alla andnud ja maha kandnud nii enda selgitusvõime kui teise tänase arusaamisvõime, KUID teine muudkui on usin ja tahab teada, kuidas maailmas asjad töötavad. Kurat! On tüütu ja talumatu ja jultunud ja ta võiks end...
Tähelepanu! Kui sina oled seda tüüpi inimene, kes ei talu seda, kui inimesed ise täiesti aktiivselt küsimustele vastuseid teada tahavad ja küsivad ise, ÄRA HAKKA ÕPETAJAKS!
Ära lõuga gümnaasiumi ees, et "Te segate mul töötamast. Ma annan tundi praegu". Ära röögi nagu ratta peal, teemaks algkooli lapsed on kõik nii lollid. Lapsed saavad suuremaks ja õpivad, ja ühel hetkel avastab ta hämmingu ja segadustundega,
et
too tädi seal klassi ees,
kes väidab endal olevat närvivapustuse,
seisab seal vabatahtlikult
ja saab veel selle eest ka palka.
WTF?!
Tiina oli üllatunud.
Üritamisel ja üritamisel on ka suur vahe. Kui seletada oma mätta otsast, kasutades oma termineid, ei tohi eeldada, et teine sinust 100% aru saab. Eriti veel, kui sõnakasutus on kergelt ebastandartne.
ReplyDeleteHäirib just see, kui teine eeldab, et sa ta mõtteid loed, ning kui sa seda ei tee, sind kohe lolliks tembeldatakse. Ning teine järjekindlalt väidab, et kogu süü ja lollus on sinu poolel. Suhtlus on kahe inimese vaheline protsess. Kui see on ebaefektiivne, ei ole enamasti kumbki üksi süüdi.
Üldiselt võib seda värvipimedale sinise ja rohelise erinevust väljendada ka "ma ei oska seda sulle seletada" - mis valideerib ka teise inimese maailmapildi, teda lolliks ja lootusetuks tembeldamata.
Ja see oli kogu eelnenud postituse põhisisu.
Lugupidamisega, KVP