Lihtsalt võrratu matkakorraldaja!

Tänapäevastes teraapiates on üks efektiivsemaid sekkumismudeleid minu hinnangul see, et luuakse kujutlused Täiskasvanust ja Lapsest.

Muidugi ei ole oluline, kuidas täpselt isik seda teeb. Peamine on see, et ta suudaks kujutlustega eraldada iseenda keha TUNDE ja ratsionaalse mõtlemisprotsessi. Nii, et ta suudaks nende asjadega tegeleda ükshaaval, suunates kogu töömälu ressursi kas ühele või teisele.... ja lõpuks püüaks enda kogemuse integreerida (dual awareness). Et siis ta on teadlik tunnetest JA suudab käituda parimal viisil. Et siis - kujutlustes -  isiku nn sisalikuaju reatsioonid on ta enda selja taga (sisalikuaju metafoor vt Panksep). Isik on teadlik nn madalama ajuosa tegevusest teadlik JA - AGA -  käitub homo sapiens sapiensi võimetest lähtuvalt.

Pole midagi teha. Nii on meie aju üles ehitatud. Neuronitevahelised populatsioonid on mõneti üsna halva ühendusteega. On Tartu ja on Tallinn ja nende vahel on tee. Me oleme mõlemad. Nii Tartu, nii Tallinn.

Täiskasvanu (metafoor) on täiemõistuslik, täie aruga osa meist. Arvestame kogu tervikut. Eesti ei ole ainult Tallinn!

Laps (metafoor) on haavatud, primitiivsed kehalised tunded. Häbi, hirm, jms traumareaktsioonid; rõõm, rahulolu jne.

Eesmärk on see, et Laps tunneks armastust ja lähedust Täiskasvanu poolt.

Kuidas seda teha?
Kuidas ema annab lapsele mõista, et ta võib nutmise lõpetada?





(pane vastused kirja - sa kindlasti tead sisimas, mida teha....)

Kindlasti on omal kohal verbaalne väljaütlemine:

"Tiina, sa oled armastusväärne. Sa meeldid mulle väga. Ma hoolitsen sinu eest. Ma tahan, et sa tunneksid end turvaliselt. Mul on täiskasvanud, arukas, mõtlemisvõimeline osa. Ma kasutan seda. Ma mõtlen arukaid lahendusi, ma käitun mõtestatult ning sa saad alati olla mu selja taga turvaliselt. Ma korraldan asju. Olukorra juhtimine on minu käes. Sa ei pea olema hirmunud. Mul on üsna palju asjalikke oskusi kogunenud aja jooksul. Ma kasutan neid oskusi.

? Mis oskusi?

Ma oskan suhelda rahuldaval tasemel. Kui teine pool soovib aru saada minust, siis koostöös jõuame arusaamisele. Kui tiene pool on ärritatud ja ei soovi mind kuulata, ma tunnen olukorra ära ja oskan käituda. Ma oskan oodata piisavalt kaua, kuniks teine pool on uuesti suhtlemisvalmis. Ma suudan olla turvalises kohas. Ma oskan olukorda analüüsida ja mitte võtta isiklikult. Ma suudan õppida mitmesugustes olukordades.

? Suudad õppida ja õpid?

Ma suudan õppida mitmesugustes olukordades ja ma ka korraldan võimalusi, et neid õpivõimalusi luua. Ma asetan end erinevatesse olukordadesse. Ma loon endale õpikeskkonna. Näiteks ma esinen suure publiku ees.

Ma suudan su heaolu tagada. Saad rahulikult olla mu selja taga. Sa oled kaitstud. Sa oled hoitud ja armastatud. Ma tean, et uutmoodi olukorrad võivad imelikud välja näha, uutmoodi ja võivad tekitada ka ärevaid tundeid. Ent ma suudan ja ma teen selle, et oled kaitstud ja hoitud. Ma käitun nii, et saad olla turvaliselt.

Sa võid tunda end ebakindlalt. Ent sa näed - ma hoolitsen su eest. Ükskõik mis juhtub, ma reageerin sinu huvides parimal viisil, mis ma oskan."




Täiskasvanu verbaalsest jutust ei piisa. Tuleb ka lapse vajaduste eest hoolitseda. Kui  igapäevaselt hoolitsed edukalt, siis laps õpib sind ja iseennast usaldama. Ta võtab ette julgemaid matku kaugemale, kuna teab kindlalt, et mis iganes juhtub, sa oled olemas ja tegutsed kiiresti lapse huvides.

See võtab aega. Usalduse ühesehitamine on ajas kestev protsess.
Kes ikka teab, mida inimeselt oodata, keda kohtasid esimest korda elus? Eks ootame, käime matkal ja luurel ja näeme, mis ta endast kujutab hetkel. Areneme ju ka.... ENT näeme, mis tasemel on ta täna.

Nii ka lapse ja täiskasvanu suhetega. Iga täiskasvanu ei ole kõige adekvaatsem siin ilmas... Arvestades maailma populatsiooni ka.... vaevalt, et esikoht juhtumisi Eestis on. Seega on meil kõigil arenguruumi. Tahtest üksi ei piisa, reaalsed oskused loevad! Mis väljendub praktikas.

Kui su tunded on väga hirmunud ja ärevil, tasub sul võtta rohkem aega, et iseenda eest hoolitseda. Kui oskused ei ole piisavad, tasub oskusi õppida. Mõne aja pärast võtab laps arvesse, et oled pühendunud, teadlikum ja oled kohal. Lapse käitumine muutub koos tema sotsiaalse olukorraga.
Olen üsnagi kindel, et laps võtab rohkem aega enda jaoks, et maailma lihtsalt vaadelda. Ta ei nuta enam südantlõhestavalt enamiku ööpäevast.

..........

Seega iseendale õpikeskkonna loomine on justkui väikese lapse eest hoolitsemine. Ja see väike laps on meie senised arusaamad, seni õpitud reaktsioonid.

Õpikäitumise taga on tugevad kujutlused, teadvustatud metafoorid. Olen tugev, adekvaatne, teadlik täie mõistusega olend, kes käitub parimal viisil. Täiskasvanu ka mõistab lapse nuttu ja vajalikul hetkel tegeleb lapsega. Samas kehtib see põhimõte, et kuna jonniv laps on füüsiliselt nii pisike, saab täiskasvanu ta igal ajahetkel lihtsalt kaenlasse haarata ja minna sinna, kuhu on mõistlik minna. Jonniv laps ei ole täiskasvanule mingi probleem ega õigustus nn lollideks valikuteks. Keegi täiskasvanutest ei ütle siiralt "see oli lapse süü, kuna ta nuttis ja nõudis seda, et jääksime rongist ja bussist maha". Ükskõik, kuidas täiskasvanu otsustab käituda, laps on temast igal juhul sõltuv. Lapse reaalsus sõltub täiskasvanu tegevusest ja täiskasvanu mitte-tegemisest. Ehk valikud on täiskasvanul. Vastutus on täiskasvanul.



Märkus! Muidugi. Mõni täiskasvanu võib ju öelda ja kindalsti keegi ka ütleb nii: "see oli lapse süü, kuna ta nuttis ja nõudis seda, et jääksime rongist ja bussist maha".
Samas on selge, et teised täiskasvanud juriidiliselt seda ei saa arvestada. Eesti kohtutes ilmselgelt tuleks uurida ka intellektuaalset võimet - ja seda ka arvestatakse. "ma varastasin poest kommi, kuna laps tahtis seda minult". See on muidugi kurb, kui keegi nii ütleb. See annab infot, et isik on ilmsesti kerge kuni raske intellektipuudega. Ja seda saab ka arvesse võtta, ja teised täiskasvanud pakuvad talle kõrvalabi elukorraldusel ja igapäevastes valikutes. Puudega inimestele on rehabilitasioon kui õigus juriidiliselt kehtiv, ehkki de facto võib olla teistmoodi. On aga selge, et enamik täiskasvanud inimesi on kõrgemal arutluse tasemel - ja seda tuleb ka kasutama hakata! Kui sa ei hakka kasutama, on see omakorda analüüsimiseks vajalik koht, mille ületamisel on samuti sinu käes võti - ja kuna sul on võti, on vaid sinul seda õigus kasutada. Selline on praegu Eesti seadusandlus. Keegi seda sinu eest teha ei tohi.... ega saa teha. Ja ei taha teha, isegi kui see oleks võimalik.

.......
Paralleeliks eelmise postitusega - meie rollid ja meie vastasrollid.
Asi on selles, et mõned rollid on seotud häbiga. Ja häbi on traumareaktsioon. Olen strateeg. Sama mündi teine külg on: Olen mitte-strateeg. Kui on olemas olemas omadus, tähendab see seda, et on olemas ka selle antitees. Igal teesil on antitees.
Seda antiteesi tasub teadvustada. Teadvustada. Ja siis sellega toimetama hakata.

Täiskasvanu, ratsionaalse, aruka olendi antitees on vastutustundetu, irratsionaalne olend. Tihti!
Ma väidan seda. Mina, Tiina väidan seda. Selline on see antitees siis, KUI isik ei tegele enda häbiteemadega teadlikult. See on meie vaikeolek. Miks?

Ratsionaalne mõtlemine on tahtlik, energeetiliselt aeganõudev, ressursse kulutav tegevus. Kogu õppimise eesmärk on ju see, et suudaksime edaspidi käituda automaatsemalt - kuidas oleme varem ära õppinud. Tegelikkuse ennetav peegeldus (A.Toomela sõnastuses).
Ei ole just kasulik vahtida iga uut hetke, näpp suus ja mokk töllakil.

See on reaalsus, et tegutseme ära õpitud oskuste najal. Ja seejuures saame olla avatud ainult natukene. Ideaalis teadlikult, konstruktivistlikus paradigmas mõeldes... juhtida enda kogemust teadlikult, arvestades kõiki eelnevaid kogemusi. Üllatus tabab vaid siis, kui meie vaim on hästi ette valmistatud (viidates Bruner, 1961. The act of discovery).

Arukas õppija teadvustab teesi ja antiteesi. Arukas õppija konstrueerib endale parema raamistiku. Ta on võimeline pöörana tähelepanu ka Häbile.

Olen Õppija. Olen Ignorant. Ma otsustan olla kümme minutit Õppija. Siis otsustan olla tund aega Ignorant.

Olen Täiskasvanu kümme minutit. Olen Jonniv Laps tund aega.

Olen SAMAAEGSELT täiskasvanu ja jonniv laps. ma olen mõlemad. Just nüüd. häbi-vabalt. Nii, et mul ei ole traumareaktsiooni mõttest a'la appi, ma polegi maailma kõige targem.

Ja kui saame olla samaaegselt, saame ise ennast juhtida palju paindlikumalt.
Oleme iseenda elu tüüri juures ja meil on juhtimiseks rohkem nuppe. Ja me oskame neid kasutada. Me kasutame neid. ISE!

Seega - organisatsiooni ja inimese tervist saab diagnoosida selle järgi, kuivõrd teadvustatult ta on valmis ja võimeline asjadest rääkima. "kas teie koolis on kiusamist?" EI OLE; MEIE KOOLIS SEDA EI OLE, ei ole, pange kohe oma suu kinni. Mida te endast mõtlete? Süüdistate siin meid? See ei ole avatud isegi kaalumiseks! Me ei tegele sellega mitte mingil tasandil. See kõik elab omasoodu ja meie tähelepanud ja tegevus ei ole sel teemal üldse või kui on, siis sisalikuajust juhituna. sest nii on lihtsalt. ja sa pead selle ära õppima ja arvestama, et nii on ja nii jääbki olema lähiajal. Meist sulle tuge ei ole. oled üksi ja kisa, kui jaksad või kuniks väsid. nii on lihtsalt see reaalsus sinu jaoks.


Turvaline arengukeskkond. Ka sellel on antitees.

Sinu töö on muuta antitees iseenda üheks osaks, milles suudad traumavabalt elada ja toimetada. Ja sa kasutad seda võimalust tihti. Sel juhul suudad iseendaga luurele minna. Ja lähed varsti nii, et ei vappu hirmust. Igasuguseid matkakorraldajaid on olemas. Ka lihtsalt võrratuid!

Vastandeid ei ole, on teljestik.

Teaduses tihti pole vastandeid. Küll aga on omadus ja on omaduse puudumine. Saame paigutada kõik selle teljestikele. On ja ei ole. On armastus ja armastust pole. On tingimused ja tingimusi pole. Saame soovi korral panna need süsteemi nii, et moodustame teljestiksüsteemi. Näide? Panen parem foto.

Ma arvan, et oluline samm süsteem-struktuurse teadmise ilmnemise suunas ongi arusaam, et vastandeid ei ole. Aga see on minu arusaam. Praegu.

Loogiline mõtlemine on halb

Blogi nimi on minu teooriad elu kohta. Ent mis on teooria? Teooria on oletatav väide põhjuslikkuse kohta, mitte suvaline korrelatsioon või suvaline loogiline tähelepanek. Teooria ei ole abitu andmetabel. Andmetabel ei ole teooria.

Teooria ei ole ka jumalik hinnang. Ega ükskõik mis hinnang. Ei moraalne, ei loogiline.

Nagu eelmisest postitusest ilmneb, on loogiline mõtlemine halb. Eks ta ole! Samas on loogilise mõtlemise tase nii mõnelegi kättesaamatu. Kaasa arvatud mulle, kui ma olen liiga väsinud. Või liiga kogenematu mingis vallas. Ent loogilisest mõtlemisest eluks ei piisa. ei piisa, et selles elus kavalalt tegutseda.

Samas, mis on piisavus? Mina ei anna moraalset hinnangut. Ega jumalikku.

Ma ise olen kogenud päris palju groteskseid olukordi, milles ütleja võtab päris halva otsuse vastu sõnadega: "see on loogiline!" Kui see lause üle huulte tuleb, on vaikimisi selge, et otsustaja ise ka aimab, et otsus ei ole optimaalne, ent on üksnes loogiline. Ja see otsus on purustav ja halb.

Loogika on siis, kui me ei suuda näha suuremat pilti ehk uurida eelduste süsteemi. Mis on eeldused just täna, 14. 11. 2017 ?

Näide.
On vaja teksapükstelt eemaldada üliraske plekk. Sul on efektiivne plekieemaldusvedelik, pesupulber ja küürimishari. Plekieemaldusvedelik koos küürimisega eemaldab pleki. Mida teha? Loogilise mõtlemise tase ütleks midagi sellist: võtan plekieemaldaja ja küürin. Tulemus on plekivaba.

Nutikas elukogenud lugeja teab, et plekieemaldaja ja küürimine küll eemaldavad pleki, nagu ka kangalt värvi. Seega loogiline vastus on vale vastus. Elus on see vale vastus. Ent loogiline.

Elus on alati mitu eesmärki.

Näiteks on vaja tappa vähirakud, ent inimene peab jääma ellu. Vähim arv rakke, mis on minimaalselt vajalikud inimese konstrueerimiseks, peavad jääma ellu. Et siis tappa ja jätta allu. Samaaegselt. Dialektiliselt.

Eemaldada plekk ja jätta alles värv. Muidugi teksapüksid, millest ma kõnelesin, on stiilsed, millele on plekk lisatud juba tehases, samuti nagu küürimisjäljed. Ja see on kallis, kuna on moekas.
Ent kas on mõtet alati hinnata kogu süsteemi ja eeldusi? Mõningaid ehk on vaja!

Elu on otsustuste jada, kuidas käituda. Elu väljendub liigutustes ja käitumises. On päris kole, kui käitumine on üksnes loogiline.

Tuleb tolereerida seisu, mil me käitumine on veel loogiline, ent mitte enamat. Tuleb vaadata avatud silmadega ja tekitada endas õpimeeleolu, et saaksime asjadest rohkem aru. Et suudaksime maailma voolamise mustreid näha sellisena, nagu see on... Ja siis olla endaga arukas. Käituda enamalt, kui loogiliselt.

Kui nüüd õigesti mäletan, on esmakursuse tudengite üks hobidest süstemaatiliselt kiusata neid inimesi, kes ei suuda mõelda loogiliselt. Näiteks meenus mulle kurb näide:  mõned arstitudengid organiseerusid, et kiusata ametlikult neid, kes ei ole veel saanud protsentarvutust selgeks.  Nad loovad neile ebaturvalise õpikeskkonna ja garanteerivad selle, et õppur ei suuda teha keerukaid tehteid oma peas. Isegi mitte formaalloogilisi. Ega elulisi.
Kiusamine. Tavaline, nagu ikka.

Kiusaja ise tunneb muidugi enda üle uhkust, et ta ise suudab juba teha mõningaid loogilisi tehteid. Ja pasundab need loogilised vastused abitult välja. Muidugi armastav ema teeb lapsele pai, et ta nii kaugele on jõudnud ning innustab edasi tegutsema. Samuti on vanema vastutus otsustavalt võtta kiusamisega midagi ette. Miks laps kiusab endast nooreimaid ja arenguhäirega lapsi? Ilmselt ta vajab ise turvalisemat keskkonda.

Nii, ja nüüd asendame sõna "laps" sõnaga täisealine. Täisealiseks saamine ehk keha vanus aastates ei garanteeri mitte mingit psüühilist arengutaset. Ka täisealised mõtlevad loogiliselt ja kiusavad. Kiusavad neid, kes nõrgemad. Ja samal ajal ei arenda end edasi. Kardavad. On hirmunud. Hirmunud ja häbis.

Hei-hei! Hop-hop loogilise mõtlemise tasemest välja. Arendagem end nägema asju mitmetahuliselt, süsteemselt, dialektiliselt. Nägema elu ja inimesi. Loogem endale ise turvalise arengukeskkonna! Oled justkui halvatud ja ootad piitsahoope? On aeg luua endale mõnusam armastuskeskkond!

Kui näen, et mu mõttering on üksnes loogiline, ent korduv, on see jumalik märk sellest, et on aeg saada targemaks. Avan silmad ja vaatan uusi detaile. Kaevan iseendas. Küsin teistelt. Teen katsetusi, liigutades iseenda keha füüsilisi elemente: silmi, käsi, jalgu, tagumikku jne. Vaatan. Miskipärast meenus mulle nüüd see Mardi mõttearetus: katsetada-tegutseda! Kuidas küll liikuda edasi seniselt tasemelt? On sul mõni parem teooria?

Kui märkan, et maailm ei ole "õiglane", on see märk sellest, et mu mõtlemise tase on isegi alla loogilise mõtlemise taset. Siis võtan pliiatsi ja paberi ja proovin end hakatuseks viia loogilisse mõtlemisse. JA SEALT EDASI



selline teooria siis.

Astuda maailma, mil liigutame muid mõtteid ja kehaosi. kasutame suud muuks, kui jorinaks kõhkluste teemal ja kasutagem käsi muudmoodi. Uskuke mind, su käsi ei pea kehastuma ojapidaja piitsahoopides, mis maanduvad ligimese ihul.
















(Minu jakk on selja pealt natuke heledam, seal oli mingi hetk näts.)

PS Illustreeriv õppematerjal https://youtu.be/MWA0rukqrYQ

Mina olengi kehastus. Meie oleme! Sina ja mina. Budad ja elu.

Sain täna Margusega kokku - oeh, miljoneid aastaid möödas! Et siis kuidas me oskame rakendada teadmisi enda elus, mida me kõik teame. Mnjah. Raske on elu. Targutada on lihtne. Uusi asju ikka ka õpin, näiteks avastasin eestikeelse sõna kehastus, mida püüan tasemel üks oma igapäevaelus kasutada. Eks näis. Ent ma kirjutan üli-üli-üli tasemest täna.

Sissejuhatuseks on hea teada, et meil mõlemal oli ka aastaid tagasi maru huumorisoon. Tõestus sellele on siin: http://eluteooriad.blogspot.com.ee/2011/08/miks-ma-opin.html

Selles oligi me vestlus, et suhtlemisel ja õppimisel on paraku nii, et kõik me elame täiesti erinevates maailmades. Vahel on vaid õrn aimdus, et äkki meil on umbkaudu sama maailm, sama omailm... http://eluteooriad.blogspot.com.ee/2011/07/manipuleerimine.html
Kohata oma teel inimesi, vaadata lõkke ümber korraks silmadesse ja aimata, et äkki, ehkki seal peegeldus natuke ka maailma, kus olen mina. Võib-olla.

Et siis ütleme otse välja - teisi õpetada ei saa. Igaüks õpib ikka ise. Jälgides su füüsilist keha, kuuldes su häält ja nii edasi. Ja ta õpib siis, kui tunneb end turvaliselt. Ka keskkonna loomises on mul üks pisike, kuid vääramatu rollike. Ja olen õpiagenda füüsiline kehastus.

Emotsionaalne õhkkond on number üks. Turvatunne. Eks see faktike on ära toodud ka kõikides olulistes dokumentides ja lendlehtedes, mis õpetajatele on väljastatud. Et siis et lapsed ja täiskasvanud saaksid õppida. Samas on ka uuring, et õpetamise kvaliteet (loe: õhkkond pluss eeskujulikud metafoorid, ja olla kahastus) ning pedagoogiline haridus ei korreleeru.

Õpetajaks haritud isik ei pea oskama õpetada. Ja õpetada oskab tihti isik, kes ei ole saanud vastavat formaalset koolitust. Ei tea küll, miks? Äkki tema õpetajad ei ole olnud kehastused? Ja pole olnud piisavalt turvaline? Ei tea.

Ja tulles tagasi mu blogipostituse esimese lõigu juurde. See fakt, et olen midagi välja öelnud, et pruugi mitte kui midagi muuta lugeja psüühikas ei ajutiselt ega püsivalt.

Kui ta ise ei loo iseendale vajalikku turvalist õpimeeleolu ja ei aktiveeri endas olemasolevaid teadmisi koos küsimustega, tema teadmiste struktuuri midagi mõttekat ei lisandu.

Nii, jällegi ütlesin enda ja Marguse jaoks midagi olulist välja. Vähemalt mul tekkis küsimus ja Margusel ka. Ja siia kirjutangi selleks, et oleks hea ise seda uuresti lugeda läbi pika elu ja mõelda ikka ja jälle, kuidas mu igapäevases elus nende teadmiste rakendamise ja edasiarendamisega ikkagi on.




Pidasin täna Margusele miniloengu ja ütlesin ära, mis on tiibeti budismi point. Ja kasutasin selleks psühholoogia termineid. Ma tean tema lugemust ja mäletan eelnevaid vestlusi, pluss see, et elame ise igapäevaselt oma missiooniga, mõtestatud elu. Oli see targutamine? Me mõlemad võtsime vastutse iseenda õppimise eest. Kasutasime efektiivseid suhtlemisvõtteid, esitasime endale küsimusi, olime dialoogides, kontaktides ning ei harrastanud iseenda häälekõla imetlemist. Ei monoloogitsenud.

Kõlab nagu ideaal.

Mis on siis tiibeti budismis olulisim point? See on see, et kõige olulisem on suuta hoomata maailma mõtlemise tasemel, mis vastab struktuur-süsteemsele mõtlemisele. See nõuab seda, et endas on välja arendatud psüühiline struktuur, mis on suhteliselt keerukas ja mitmetahuline. Sellel on ka ajukorreldaadid, nagu ikka. Ja see on arukuse kehastus käitumise tasandil.
Ma usun, et Aaro Toomela "Keel, kõne ja minu ise" ning "Minu ise areng. Inimlapsest inimeseks" annab ka siin lugejale minu kasutatud mõisted.
Ühe teise tahu mu mõttele annab ilmselt Wolfang Wagneri käsitletud asjad essentialismi kohta. Muidugi on tore öelda, et ma olen tema õpilane olnud ja talle tutvustanud ka Tartu akadeemiliste joodikute kombeid ja kohti. Ta peaks olema ka praegu sel aastal Eestis.

Et siis budismis on õpetus, et tuleb vabaneda sellest õõvatundest, essentsialismi ikkest. Pole midagi teha, mõtlemine ei saa jääda kinni loogilise mõtlemise tasandile. Mõtestatud eluks sellest ei piisa. Tuleb end arendada beebi-budaks. 

Ilmselt saate aru naljast, et isegi loogilise mõtlemise arengutase on mõnedele päris paras pähkel, mis kätte saada. Tuleb end treenida. Turvalises õhkkonnas. Et neuronid suudaksid sünkroniseeruda ja lainetada. Et suudaksime näha uusi... muutusi keskkonnas ja neid mõtestada jne.

Margus tõi enda eluvaldkonnast programeerijate näite. Et päris pikalt võib mõni programeerija olla tasemel, et suudab teha keerulisi loogilisi süsteeme, ent ei suuda loogilisi süsteeme struktuuriks kokku ühendada. See tähendab ka seda, et ta ei suuda opereerida (programeerimis)maailmas, milles ei programeerita loogiliselt. Loogilisi skeeme rikutakse terviku nimel.

Too much!
Psüühika karjub, et ei, see pole ju õiglane. See ongi see õõv. Selles on koletise essents!

Väljapääs on isennast edasi arendada. Arendada iseenda psüühikat.

Kahjuks iseenda psüühika kogemiseks ei ole olemas retseptoreid. Palju teada fakt, ent kuidas see teadmine enda elutunnetusse rakendada?

Kuidas käituda psühhotraumaga inimestega (loe: ei ole terviklikku psüühikat, ei ole süsteemset struktuuri, ebaturvaline kiindumissuhe, killustatus, disengagement vms, fractured personality vms terminid, uusim mõiste: ei ole spirituaalset maailmatunnetust, kuulumistunnet vms). Et siis traumatiseeritud inimene võrdub see, et psüühika ei ole just nii funktsionaalne, kui see võiks olla.
Et kuidas käituda?

Vastus: do not be in presence. Be presence!

Minu jaoks sai see asi selgeks. Jah!

Ent kuidas seda teadmist edasi anda? Kuidas garanteerida, et mu lugeja, kes ka võib-olla on killustatud mõtlemis ja käitumissüsteemidega traumatiseeritud ebatäiusliku psüühikaga olend, suudaks oma käitumises teha nüüdsest hetkest alates uusi valikuid?

Vastus on: Igaüks saab iseenda psüühikat ikka ise arendada. Mina olen oleviku kehastus. Täiuslik peegel võib-olla, kuigi ma pole kindel, kuidas mõistetakse seda (peegel on reserveeritud metafoor). Ma pean olema buda. Ma pean kogema olemasolu, olema kogemus ise. Ma saan olla maksimaalselt efektiivne siis, kui kogu mu töömälu ühikud on hõivatud asjassepuutuva infoga. Kas see aitab kedagi, kui mu tähelepanu on ametis ego loomisega? Ego eluiga on paar millisekundit. Peale seda tuleb see uuesti tekitada.

mäletate? Psüühika tajumiseks ei ole olemas mitte ühtki retseptorit.

Seda teadmist tuleb kehastada, seda teadmist tuleb elada.


Kas ma elan nii, et suunan enda aju võimekuse iseenda päris-loomiseks siin ja praegu. Ma mõtlen nii, et loon iseennast süsteem-struktuurseks. Mitte loogiliseks. Mitte abituks. Mitte hädiste narratiivide tasemeks. Kas mu metakognitsioonid võimaldavad kõike seda, et tõesti tean, kuidas elada? Kuidas elada nii, et mina ise, minu psüühikale lisanduvad struktuurid oleksid nii-nii-nii...? Uhh. tasemel. Et ma tajuksin end nii, et oleks.... noh.... buda noh. Et oleksin elu enda kehastus, kõik lõhnad ja värvid, kõik tahud ja vesi, et mu käitumine looks ja ei lõhuks pimedas köögis asju. Ja pärast mõtlen, et see tool koos klaasiga ei tohtinud seal olla. see ei olnud loogiline. Ja elu ise keeras mulle ühe mõnusa oraga pepusse.

Okei. Lähen tagasi fookuse juurde. Turvaline õpikeskkond. See on A ja B ja oomega ja kogu maailm. See on haamer ja maailm on nael. Be presence. Ma ei saa eeldada, et mu lugejal on loogiline maailmapilt, milles mina saan luua tingimused, et ta saab selle olemasoleva arendada süsteem-struktuurseks. Aga jah, ülimalt sõbralik keskkond on vajalik. Hirmu olla ei tohi, sest siis inimene ei õpi. Või noh, ta lisab midagi psüühikasse küll, aga arvestada seda, et kogu psüühika toimib down-top süsteemis. Ja kes sellest midagi ei tea: see on paha. Me ei taha seda! Sest sellega ei ole mitte midagi peale hakata meie kapitalistlikus ilmas.

Et siis organisatsioonikultuur. Koostöösuhted. Inimene kui ennastjuhtiv olend. Aastal 2017 ja edasi on robotid ja kratid sunnitöö ära võtnud ja kahjuks jääb inimese funktsiooniks olla terviklikum, ennast ise juhtiv bioloogiline töömasin. ja me võime töö ükskõik kuidas defineerida. Õpime nagunii vaid ise, oma arengutrajektooril, iseenda keskkonnas vaadeldes eeskujusid ja katsetades...

Juhi jaoks on ilmne probleem eesmärkide saavutamisel inimesed, kes ei suuda luua iseenda psüühika sees isenda arendamiseks vajalikku emotsionaalselt turvalist õhkkonda.

Juht võib olla ka perekonnaelu juht. Töiste eesmärkide saavutamise juht. Probleem siis on selles, et kõik inimesed ei ole veel budad (loe: psüühika arengus tasemel, mis vastaks budistlikes terminites tasemele "buda").  Ning ei ole suutelised ka looma endale tingimusi, mis võimaldaksid budaloomusele lähenemise.

Juhi esmane ülesanne on luua tingimused. Olla. Olla turvalisuse kehastus. Ent sellest ei pruugi piisata. Näiteks on koostööpartner stressis ja ei täida oma osa tema isiklikest kohustustest. Ning isegi kui sa ise lood sada protsenti häbivaba ja hirmuvaba õhkkonna, võib olla tema psüühika seisus, kus ta on täielikult haaratud paranoiadest (kui kasutan tänapäevaseid termineid selle kohta, kui inimene on hirmunud ning down-top süsteem on võtnud protsessorivõimsusest ligi sada protsenti kogukapatsiteedist ja tarbib bioloogilisi varuressursse). Ehk maakeeli: sa võid olla sõbralik küll, aga teine ei saa sellest aru!! sic! Oled turvailne, räägid visioonist ja tema osast selles võimaluses. Teine käitub, nagu plaaniksid ta mõrva. Ta ei märka sind. Sind pole ta jaoks olemas. On olemas vaid ta enda psüühika. Mis karjub talle ähvardusi.

Niisiis su kolleegi psüühika karjub talle endale ähvardusi kurja kileda häälega.
Ka sellise inimesega saab koos töötada.
Ent selleks pead olema buda. Ja ta mina ise võib ka areneda nii, et paranoiline närvisüsteem natuke puhkab vahelduseks ja muud osad võtavad üle.

Nüüd tagasi minu ja Marguse elu juurde. Me teame kumbki juba piisavalt. Nii on see olnud juba aastaid. Vaid süsteem vajab arengut. Margus jagas mulle kogemust koostööpartnerist, kes ei ole buda, ei ole ennast juhtiv olend, turvalise arengukeskkonna loomisega iseendale ei õnnestu veel kuigi hästi... ent kes on, ka tegutseb natuke ja maksab ka leppetrahve.  Leppetrahve. Loo-oom-mu-likult ei saa seda asja nimetada selle sõnaga, kuna selles sõnas sisaldub ähvardav konnotatsioon. Ebaturvalisus. On vaja muid sõnu. Ent sisu on sama, ja koostöö ja areng jätkub suunas.... suunas, mille suund ei sõltu täielikult ei minust ega sinust. Meil on vaid oma osa. Oma imepisikene osa. Luua eeldused ja turvalisus. Ent sellest ei piisa, juhul kui inimne on paranoiade seisundis. Sel hetkel iga kohustus, millele viitad, ei ole nende võimalus teha oma osa ja ühendada end süsteemi inimeste ja asjdega, vaid nad tajuvad seda kui ähvardust, mille reaktsiooniks on plaan sind tappa, põgeneda või kiusata sind igavesest ajast igavesti sellest ajast peale.

No buda.

:(

Kui küsid, mida teha siis, kui oled buda ja ikkagi plaanitakse su mõrva. Vastus on arendada endasse uus ja parem psüühiline struktuur, mis vastaks vähemalt struktuur-süsteemsele tasemele. Mitte vähem. Budad arenevad ka, psüühika arengul ei ole piire.

Kui avastad, mida siis teha, ütle ka mulle.

Nii, olulise täiendava vahepalana panen siia ressursse nendele, kel puuduvad veel algelised ehituskivid. Või noh, tellised. Aga siis peab vaatama, et ollakse ikka buda, mitte tellise kehastus. https://youtu.be/qs35t2xFqdU?t=3m7s

1) Prep-paarisuhtekoolitus . http://prep.ee/ Mis on igamehe vastutus ehk kuidas luua turvaline õhkkond. Vägivald on no-no-no-no-no jne. No buda sel juhul ever :(
(ma ise koolitan ka seda programmi. See on maailma parim programm, mida teadlastel on õnnestunud mahutada 16 tunni sisse. Ehk siis kuidas elada how-to for dummies või väga baastase, rõhk, kuidas seda elada. Loodetavasti uusi teadmisi ei tule väga, et igamehe õpi-rõhk kuluks psüühilise süsteemi arendamiseks)
2) Aaro Toomela raamatud, eesti keeles siis
3) James Low. Ta on väga vana. Tal on 9 erineva psühhoteraapiakoolkonna läbimise paberit. Ta on tark ja eduka õpetamise kehastus. Ta ongi metafoorid ja õhkkond.Ta on minu õpetaja ja mõjutaja ka olnud ja on. Eesti keeles on temalt ka asju. Käib Eestis ka. Budismist teab palju. Elab. http://www.simplybeing.co.uk/about-james-low/
4) Wolfgang Wagner ja tema asjad-artiklid, teaduslikud
5) Õppimise asi. Õpetamise kehastus. Kuidas õppida ja õpetada. Parima reitinguga kursus kogu veebis!  https://www.coursera.org/learn/learning-how-to-learn/home/welcome
6) Õppimine ja õpetamine vol 2. https://www.coursera.org/learn/mindshift/home/welcome

7) Ametlik uhke dokument kõrgeimalt olemasolevalt ameerika organisatsioonilt, kõrgeim on vaid Jumal: http://www.apa.org/ed/schools/teaching-learning/top-twenty-principles.aspx

http://www.apa.org/education/k12/relationships.aspx

8) Organisatsioonikultuuri saab diagnoosida vaid ühe küsimusega: "mis juhtub siis, kui teie inimene keerab miskit pekki?" (Brene Brown'i järgi). Ehk siis, kas inimestel on võimalus ja kohustus iseenda tegude tulemiga edasi töötada või saab juba kohe arvestada, et tuleb mõnevõrra sit*ta teistelt, siis liigutakse edasi oma down-top mitte-buda rajal või vahetatakse portfelle (poliitika tasemel).

9) Minu meelest parim põhjalik tänapäevane arusaam, kuidas linkida psühholoogia ja budism. Mediteerimine ja muu selline uus peavool psühholoogias, mis ühendatakse muidugi ka ajuskännerite ja muude vidinate taha. https://www.coursera.org/learn/science-of-meditation

Tere. Minu nimi on Viiol Ving. Mulle ei meeldi, kui tunnustatakse inimesi nende pingutuse eest. See ei meeldi mulle. Ma olen iseenda perekonnaäri kehastus. Minu tööks on öönestada teisi ning viioldada teiste hinge kallal. See on mu elu mõte ja iga neuron mu peas võngub sünkroonselt selles rütmis. See ongi mina. Ma olen ja elan facebookis, kuna olen oma suguvõsa noorim, ajastu pulsiga kohanenud arenguvõimeline teadvus. Mu käsi on selge ja missioon spirituaalselt haarav. Mu töömälu on pühendatud teistele. Ma loon ebaturvalist õhkkonda. Kasutan seda igal pool, garanteerin selle ka enda sõnastustes. Kui magama jään, tunnetan enda varvastes stressi ja ebakindlust, sügavat hirmu. Ma tapan teistes ise mõtlemise impulsid. Ja endas. Sedasi ma uinungi. Ma tegutsen, ent mu mõtlemine ei arene mitte iial isegi loogiliste tehete mustrini. Ma teen endast kõik selle nimel. Ma loon endale ka lapsi. Ka nende kaela ja näpud väänan ma selles õiges suunas. Sest mina tean juba niigi. Mina olen maailma targim. Mina! http://eluteooriad.blogspot.com.ee/2011/04/appi-mind-arendatakse-kuidas-ellu-jaada.html

Ma olen eeskuju. Mina olengi kehastus. Mina. https://youtu.be/5JrtpCM4yMM

Ma olen 2D objekt ja meid on palju.

Maailm on lihtne. Ent mitte lõputult lihtne. On vähemalt kaks asja.

Laps kasvab ning mingil hetkel ta saab aru, kust tuleb ta rõõm  ja valu. Okei, rõõmu tulemine on teadmata, ent valu kohta saab teada küll. Ja sellest ma räägingi.

Kui ütlen, et on kaks asja, ma ei väida, et on vaid ÜKS. Hea lugeja, vaata enda sisse ja vasta, kui väärtuslik olend sa oled. Seejärel ütle, kas sa oled väärtuslikum kui USA president (Trump). Kirjuta vastused paberile.

Esimesest asjast. Sellest ma kirjutasin selles posituses: http://eluteooriad.blogspot.com.ee/2012/01/depressioonist-matemaatikast-ja-inimese.html

Elusolendi väärtus. Kes on moraalselt teistest üle? Või bioloogiliselt? Või jumalikult?

Kõik inimesed on täpselt sama väärtuslikud. Seega sa oled Trumbiga võrdne. Mõtle sellele. Põhjus on selles, et puudub mõõdupuu, millega väärtust mõõta. Ja kui eeldame, et olendid on teadvusel, siis iga teadvuse jaoks on olemas ta ise ja maailm. Ja nii edasi..... Kuidas mõõta väärtust? Jään ootama lugejate panuseid 21. sajandi filosoofia edasiarendustesse. Loeksin lugejate mõttekäikude kohta meeleldi lähitulevikus mõnest asjalikust teadusajakirjast.

Ma tean vaid seda, et ma olen teadvusel ja ma tean, mis mulle meeldib. Ja mis ei meeldi.

Teisest asjast. Teiseks asjaks on see, kuidas inimesed ja loodus üleüldse minu-sinuga suhestuvad. Ehk siis kuidas mina suhestun maailmaga, milles on ka teised elusolendid. Ma saan muuta enda suhestumist. Ma vähemalt eeldan seda. Paljud filosoofid on minuga selles.

Mulle meeldib olukord, kui saan minna vabalt poodi ning tuua sealt süüa. Ju mulle meeldib kapitalismi vili, ütleks siin kindlasti keegi. Nojah, hea söök on.

Mulle meeldib ka nali ja mäng. Eriti meeldib mulle, kui seda saab kellegagi koos teha.

Aga ongi kõik. See ongi see teooria. Inimeste eelistused ja suhted on erinevad, inimesed on teadvusel ning iga maailm algab iga üksiku silmade kõrguselt.



Mis minu huvi on, on see, kuidas seda lastele õpetada. Kuidas?
Kui lapsevanem karjub tänavale jooksnud lapsele: "tule kohe siia!", on see häbistamine kahtlemata. Lapsevanem tahab, et laps oleks elus. Ent lapse autonoomiat rikutakse ja laps tunneb, et ta ei ole väärt. Ei ole väärt armastust. Peab passima hoovis emme juures, mitte minema maailma. Muidu on puuks. Kõik. Ent see ongi - tuleb võtta pärast aeg, et taastada kontakt ja julgustada maailmavaadet, milles on kaks asja. On väärtus ja on suhestumine.

Lugesin just, et keegi geenius suutis alati röökida nii: "Ma armastan sind, kullake, kas sa saad sealt kohe minema!" (või ma teen minu võimuga nii, et sa vahetad asukohta - sinu autonoomia austamist-toetamist EI).

Eks ta ole. On kaks asja.

Kui on vaid üks asi, on su maailmapilt liiga lihtne, et saaksid olla empaatiline. Miks? Sest enamikul on kaks asja.

Kes oli see filosoof, kes küsis: Kui seibidel on vaid kaks mõõdet ja nad libisevad mööda pinda, kas nad saavad 3D objektidest aru?

Kas 1D saab aru 2D objektist? Kas 1D saab kunagi olla 2D? 

Areng on see, kui punktmassist saab inimese kujutis tasapinnal. Kahjuks ma sellist joonist netist ei leidnud ning minu joonistus ei ole sama selgitav kui Darwinil. Juuresoleval gravüüril on kujutatud inimese siirdumist tasapinnalt tantsusaali.

Ning ilu mõttes veel üks.



Valu on siis, kui oled punktmass. Punktmass, ent mitte tasapind. Kes ütles, et punktmass olla on valu (tagumikus). Tiina ütles, filosoof.

Aga lennuk ei kuku alla

Ma'i tea, kuidas teistega on, aga mind paneb muretsema elu, mitte elu lõppemine. Täpsemalt ma mõtlen olukorda, kui lähen lennukisse ja mul pole mitte kui mingit ettekujutust, kus ja mis tingimustel lennuk turvaliselt maandub ning mis ma siis seal teisel tundmatul maal pääle hakkan. Mulle meeldib enne haarata kaasa keegi, kes teeb ära planeerimise ja kujutab ette, kuhu me läheme. Või siis ma planeerin ise ehk otse öelduna ma valmistun ette olukorraks, kui lennuk ei kukugi alla.

Arusaadavalt mu eelnev näide on eluline metafoor, mis kehtib päris paljudes olukordades. Muretseme ja mõtleme hirmudele, ent kurb ja hirmus on hoopiski siis, kui pole loovat energiat, mida teeme siin ilmas ära. Looming, missioon, kujutlus heast uuest ilmast.

Nii ka täna ma avastasin, et me ei tee loovalt plaane ja ei elusta enda energiat ja indu. Sest ma lihtsalt ei tegele sellega. Ja kui ma sellega ei tegele, kujutlengi ette, et hea on nõu teha plaane hullima juhtumise ajaks. Ent hei, mis loogika see ka on?!

Kõige hullem on jääda ellu ja avastada iga hetk, et hingan edasi. Hingan. Nii veel aastakümneid. Ja siis suren.

Kortsus nahaga lapsed

[Räägib vana naine]
Jah, ma olen üsna vana nüüd. Oioi, kui uljas oli mu lapsepõlv! Ent siis saabus äng, lausa mitu korda. Iga kord ma tegutsesin. Ja iga kord väljusin targemana. Ja nüüd olen ma siin. Ma räägin nüüd enda teooria elu kohta.
Nimelt - perverte ei ole olemas!
Eks ta ole, kõik on nimetamise küsimus. Kus mu kaasteelised näevad perverti - oioi, minusugune ta pole - seal näen mina väikest hirmunud last, kelle psüühika on küll ajas tardunud, ent kelle nahk on kortsunud ajapikku eks ikka, kuna on olnud eksponeeritud radiatsioonile. Telomeeridega on nüüd halvasti. Aga see selleks.

Kui lapsed loovad suhteid liivakastis, ja nad üksteist kiusavad ja mängivad toredaid lapselikke asju, täiskasvanud vaatavad heldimusega. Ent kui seesama laps elab veel kolmkümmend aastat, siis teda ei nimetata enam lapseks. Tema nimi on siis pervert!

Olen päris vana. Eks ma olen kasvanud. Ent mitte kõik mu teel kohatud hinged oma maises kehas ei ole aja taktiga oma psüühikat jõudsalt arendanud. Eks rasked olud, stress, saatuse nöögid igal sammul ja vahel ka mõne küüniline märkus..., et kõik lapsed ei kuku tegemise ajal väga hästi välja. Mõned saavad meist rohkem kui teised ellu astumiseks varasid kaasa.

Jah. Mõne käitumine on täisesti tavaline... jah! kui ta oleks laps. Aga ei, ta on juba 35 aastat vana. Ja ajab mulle, 17-aastasele kätt püksi... Eks ta ole! Ent siis avastan, et olen 27 aastat vana, tema on 45 ning käitub samamoodi. Ent nüüd on ta nimi Pervert. Ja meie jutt enam ei klapi kohe üldse. Ei tea küll, miks. Ma arvan, et asi on minus.

Ent tema on see, kes pidi nime vahetama.

Mõelgem sellele!
Vajutan nüüd bloggeris oranzi nupukest. Ohkan sügavalt ja panen endale riided selga. Kell on 13.44. Ma olen juba päris vana. Jah. Ja ma alles hakkan riietuma. Kas ma vajan endale uut nime?

Ma otsustasin, et mu tagumik ootab piitsahoopi.

Piiride seadmine. Teiste käsutamine. Otsustamine.
Mis nendel mõistetel on ühist?
Piiride seadmine ei ole piiride seadmine teisele, vaid ENDALE. Mis afäärides ma osalen? Mis tööd ma õigupoolest teen. Kuhu oma füüsilise keha ja oma vaimu asetan. Et kuhu siis? Ootused on ootused ju iseendale. Ja vaid iseenda käsi ja jalgu saab liigutada. Ka siis, kui selles käes on piits. Vaid minu käsi tõuseb seda hoopi jagama. Teistele. Kui tõuseb. Kui inimene saab vanemaks, ma loodan. et siis tal tõuseb vähem. Sest saab targemaks. Kuniks dementsus tuleb.

Aga see selleks.

Aga mida siis ise teha? Seda peab OTSUSTAMA. Otsustama, mis afäärides sa osaled. Et kuhu oma tagumiku liigutad.

Kui tunned end elus ohvrina, ju tuleb teistmoodi otsustada ja valida paremini, mis sa õigupoolest teed. Ise muidugi.

Aga see ise tegemine võib, aga ei pea muidugi, olla teatud vastuväidetega. Näiteks see vastuväide, et mulle on maailma tähtsaim alluda naabri piitsahoopidele. Ma ootan, kehaosad valmis, mida naaber mulle ütleb... et teha seda ja teist. Ka seda tuleb otsustada. Kui otsustatud, siis ongi su käes su saatus. Ja õnn. Nii lihtne see ongi.

Kas see on liiga lihtne?

Mu elus on missioon. Ja ma täidan seda. Sest elu on lühike. Või ma vaatan oma elule tagasi ja näen, et sel maastikul vilistab kõle tuul. Ma tegutsen. Ma olen otsutanud. Nii ma seangi valmis oma tagumiku, ootamaks naabri piitsahoopi.

Mida naaber küll minust mõtleb. Ava suu ja ütle. Ma jooksen siis. Nagu orav. Või nagu koer. Ma tulin just kapist välja ja ootan avalikult. Mu otsus on kindel ja missioon teada. Olen täiskasvanuks saanud.

Ostan ühe kruvikeeraja

Mart kirjutas valikute mitte-tegemisest. Ent miks on otsutamatus halb? Või noh, miks otsutamatus on isikule ebameeldiv. Ma proovin luua metafoori.

Otsutamatus on väga halva elu elamine päevast-päeva. See on kui ostukeskuses uitamine, lastes enda tähalepanu tõmmata Hiina tilulilul. Oh, kui tore! Aga see ongi Su elu. Uitad ringi ning pöörad pilgu sinna, kustpoolt tuleb suuremat kisa. Ent sedasi võib peksa saada. Ja see, noh, ütleme, ei meeldi 99 protsenti juhtudest. Kui paljud sisenevad supermarketisse, mõtteis osta üks kindel asi - kruvikeeraja ja peitel? Kas keegi üldse teab, kas neid müüakse supermarketis? Novot.

Kes teeb elus otsuseid, see teeb enda kätega midagi ilusat. Ühe riiuli. Ühe pisikese iluasja. Müügiks. Maksab ka arved. Ta siseneb poodi sihiga ja võtab vastutuse, kui ta ei leia soovitut. Siis mõtleb ja uurib ja läheb sinna, kus ta omandab vajalikud vahendid. Ei tunne end ohvrina.

Ta tegutseb oma kodukeses ja töötab voos, tunneb õnne ja naudingut.

Ta ei vahi ringi poes nagu pisikene laps. Ega väsi virvarrist. Ega jonni, kui kõike võõrast, mida silmakesed näevad, ei saagi näppida.

See kõik on hoopis teistmoodi.



(blogi on kunstiline)

Jorin kõhkluste teemal

Kõhklemine võtab aega. Õigupoolest võtab ta kõik aja ära. Kõhklused toituvad ajast. See on naljakas, kuna me tundume arvavat, et kõhklemine säästab meid aja raiskamisest. Et kui me näiteks ei võta vastu otsust, et hakata lugema järgmist peatükki Moby Dickist, siis me säilitame oma aega ja energiat millegi parema jaoks. Aga tegelikkuses, vähemalt minu näitel, tähendab see otsustamatus ainult seda, et ma kulutan oma aja kõhklemisele ning järgneva päeva jooksul jään ma ootama seda, kuni minu eest mingi valik ära tehakse.

Loomulikult tuleb siin mängu ka laiskus. Ehk siis tendents säilitada oma energiat, kui midagi just väga pakilist teha pole vaja. Ma väga hindan logelemist, vedelemist, mittemidagitegemist, AGA... samal ajal... ma südamest vihkan kõhklevat, rahutut logelemist. Võiks nagu midagi teha, aga mul on liiga palju vabandusi. Ma TEAN, mida võiks teha, aga teesklen, et ei tea. Mu ülesanne vaatab mulle otse näkku, aga mina lihtsalt pigistan silmad kinni: NOPE, seda ülesannet pole olemas, ja pealegi, ma olen juba ammu tahtnud mingit head filmi vaadata; see oleks ka ju produktiivne, onju... Kusjuures, ma ei räägi siin isegi eksamiteks õppimisest või esseede õigeks ajaks valmis kirjutamisest, vaid rohkem isegi omaenda projektidest ja ettevõtmistest. Endaalgatuslikud plaanid, nii mittejulgustav kui see ka pole, tahavad veel eriti palju tõukejõudu, et kuhugipoole veerema hakata.

Aga üks asi on küll lohutav: ma arvan, et enamus inimesed tõepoolest teavadki väga hästi, mis neil teha vaja on, et oma kõige olulistemate eesmärkide poole liikuda. Me teame seda! Sina ka, kes sa loed, ilmselt tead seda. Ainus asi on see, et tuleb näha vaeva, planeerida, nokitseda, mida iganes... Kõik see võtab aega, energiat; eriti, kui su plaan on ka midagi üldist, ning su ülesande üks osa on selle spetsiifilisemaks muutmine, tallamata raja sissekäimine. See on kõik meeletu ülesanne, aga vähemalt on suund teada. Kõhkluseid tuleb muidugi tee peal ette, aga enamjaolt on nad lihtsalt suitsukate.

Kusjuures, mulle tundub, et meil kõigil oleks meeletu au saata korda midagi üleinimlikku ja erakordset. Loomulikult on aga unistus sellisest suurejoonelisusest palju magusam, kui see töö mägi, millest ennast läbi puurida. Naljakas, jah... Töö aspekt igast suurest unistusest tundub enamasti varju jääma. See on iga saavutatud unistuse tumeaine.

Kui see jutt kuidagi kokku võtta, siis ilmselt sõnadega: vähem kõhklemist, rohkem tegutsemist. Vana hea ja lollikindel klišee. Sest, mis see töö ikka muud ongi, kui üks tegutsemine asja kallal, mis ideaalis veel ka huvi pakub.

Ma lihtsalt elan siin.

Ega ma neid asju eriti ei tea, aga väidetavalt ei taheta abielluda. Samas, suheldakse teiste inimestega. Ja suheldakse lemmik-inimesega. Ja kuna temaga ei abielluta, saab alati öelda: "ma lihtsalt seisan siin". :) "seisan siin nagu tukunui, ja tunnen end ohvrina, seepärast ma lõugangi" :) :P

Muidugi panen siia ka välise viite Scott Stanley blogist http://slidingvsdeciding.blogspot.com.ee/2016/02/giving-up-options-before-making-choice.html

Stanley väidab, et mitte-otsustamine võib tunduda turvaline.

Kui ma ei tee otsust, ei pea ma millegi pärast vastutama. Aga niimoodi loobume juhtimisest. Ja tunneme end ohvrina. Ent ohvrina tundmine on üks hullemaid asju üldse siin elus.

Seega mitte-abiellumine on enda tegemine ohvriks ning see võrdub rahulolematus.

Teine asi veel: kui otsust ei tehta, aga ikkagi suheldakse, siis suhted arenevad nii ehk naa ning see PIIRAB valikuvabadust. Kui ei tehta väga kindlat otsust, et hoian oma valiku vabana, siis juhuslik tegutsemine suhetes alati piirab valikuvabadust. Miks? Kas ikka on nii? Korteri üürimine üheskoos on soodsam ning tehakse juhuslik valik koos elada. Kassipoeg tundub nunnum kui kuldkala ning ühiselt soetatakse kiisu. Kuidas hiljem sõbralikult lahku kolida? Kuidas jagada kassi hooldusõigus? Nii ollakse valikutega, millest ilma ühise elupinna ja kassita ollakse ammu lahkunud. Ja kes tahaks deitida inimesega, kes elab koos oma elukaaslasega? Kes tahaks deitida inimesega, kes ei taha teha selgeid valikuid?

Ma arvan, et selged otsused on väga suuresti õnne võti. Uurimistöödega on see valdkond väga hästi kaetud. Ma tahan olla koos inimestega, kes elus ette tulevate raskustega tegutsevad normaalselt, mitte ei tee kõva häält, et nad pole "sellega" rahul. Ja selleks teiseks on siis inimene, kes peab oma kaela väänama suunas, mis ohvri meelest on õige. Ja see on emotsionaalne vägivald.

Seega otsustamine vähendab emotsionaalset vägivalda.

Tõeline vabadus on elu ja teisi võtta täpselt sellisena nagu see on ning keskenduda iseenda vastutusalale. Vaid sedasi saan ma tõeliselt vabalt tegutseda. Vaid nii saan luua tõeliselt turvalise õhkkonna. Vaid nii saavad teised lihtsalt olla nagu nad on. Mina olen vaba ja teistel on hea. Teised võivad mind käsutada täiesti vabalt, nad ei pea oma suud sulgema. Ma lihtsalt tegutsen täpselt nii, nagu mu vastutusvõime juhib. Seega teised ei ole süüdi ja mina ei ole ohver.

Ma tean täpselt, kuidas luua lähedust. Vahel ma teen seda. Kui ma otsustan. Ja tegutsen.






Aga noh, elu näitab, et ma ei viitsi ja tihti teen teisi asju. Vahel kirjutan blogisse.

(blogi on kunstiline)

Kuidas endalt tõde küsida. Küsida.

Tere! Postitan ühe näidise, kuidas võiks endaga kirjalikult dialoogi pidada. Küsi endalt küsimusi ja pane vastused kirja. Terve minu arvuti on neid dialooge täis, ja riiulid. Olen neid teinud lapsest saati. Lihtsalt intervjueerid ennast. Küsid küsimuse ja vastad sellele kohe, vastad kuu aja pärast, vastad aasta pärast, vastad kümne aasta pärast. Just täna ma vastasin vanadele kartoteegis sisalduvatele (teaduslikele) küsimustele ikka ja jälle uuesti. Põnev! Mõtlesin, et ärgitan ka teisi mõtlemisele. Minu eeskuju, minu näidis. See on mul üks päris vana dialoog. Saan täna (22.04.2017) teha täiendusi.

Kes kahtleb, kas tegu on efektiivse meetodiga, võib uurida teadust või võtta näiteks selle kursuse siit, tasuta https://www.coursera.org/learn/learning-how-to-learn

Pilt: Teaduslike postrite kinnitamise liim, taaskasutus. Trollid.

******

*Viha? Mis asi see on?

Tahad teada, arvan, et ma ei ole seni oma elus väga eeskujulikult funktsioneerinud. Võib-olla siiski olen jaa. Olen ju siin, eks. Ja keegi ei tea, mis raskendavaid asjaolusid keskkonnas ma olen kogenud. Või mis kergus mind on hellitanud keskkonnas. Seda kõike me ei tea. Võrrelda vast ei saa.

Aga ma olen meelitatud, et küsid. Siiski jumalikku tõde, ma kardan, mul pakkuda ei ole.

*okei. aga mida saad pakkuda?

Subjektiivset kogemust ehk. midagi, mis on minu jaoks töötanud. või siis - mis ei ole. Lollikindlat süsteemi ma pole ju veel avastand.

*Mis siis on toiminud?

Seesama mis ma just tegin. Küsin endalt, mida ma endalt sooviksin. Ja kas tahan õppida, teada saada midagi. Vahel ma ei taha. Vahel tahan vaid õigustusi endale või teadmist, et jumalad on minu poolel.

*Kas jumalad on sinu poolel?

Jah, on küll. Alati on, kui õigesti vaadata. Juba Bob Dylan laulis sellest.

Seega, õigustuse leian alati. see on teada.

*Ahah.

-nonoh.

*Aga jaga enda kogemust siis.

- Ma võin üritada. aga see pole täiuslik. kui see on okei.

*mhmh

Las ma mõtlen. Kõik on mul läbi mõtlemata.

Ma mõtlen ebamugavuse peale.

Ehk saan pahaseks selle üle, mis mind isiklikult trigerdab, mida ma iseendas ei salli. Millega ma tean, et see minu tagumikku kuidagi ei puuduta, seda suudan aktsepteerida. Millega lenneldes toime tulen, selle kohta vaid mõtlen siira rõõmuga, et mõtle kui hea, et mul seda probleemi ei ole.

*Kas see tundub loogiline?

Näiteks mind häirib ühe inimesega suheldes, et ta on minu meelest "lapsik". Ma isegi ei oska näppu peale panna, mis põhjusel ta mind ärritab. Ainuke sõna, mis mul pahameelega meelde tuleb, on sõna "lapsik". Ent mis see minu tagumikku puudutab? Kas puudutab? vaatan praegu oma sisemusse. Jah, ma tunnen ebamugavalt end. Ent miks? Miks? Jumalad saatke mulle vastuseid, miks! Ma tahan teada.

MA võiksin ju olla temaga väga lahke ja vaadata, et ohh, kui nunnu. Naiivsus on vahel nunnu. Nõrkused on nunnud. Aga tema ei tundu mulle nunnu. Sugugi mitte!

*Miks ma nii sallimatu olen?

Kas see on sellepärast, et põlgan hoopis iseennast selle asja pärast, mida tema mulle näitab?

Ma arvan, et see on tõsi. Vähemalt mõnikord. Või vähemalt tasuks kaalumist.

Või ma olen pahane enda peale, et ma ISE midagi adekvaatset ei tee, ehkki näen selgelt, mis on mu ees. Ma ei hoolitse ilmselt enda eest praegu, ja see ajabki vihale.

*Ent mida ma võiksin teha?

Näen, et teine on "lapsik" ja vaatan teda nunnult. Kui tahan ise tarka intellektuaalset seltskonda just praegusel hetkel, astun tagasi, jätan head aega ja lähen räägin skaibis sõbraga, kes oskab mu küsimustele vastata paremini kui mu viha objekt, keda ma nimetasin sõnaga "lapsik".

Järeldus. Mu viha indikeerib, et võiksin midagi teisiti teha ISE. Vahetan seltskonda. Vahetan vestlusteemat. Vahetan ootusi. Lohutan end igavuse pärast. Ma saan alati midagi teha enda heaks. Ma saan suhelda nendega, keda pean endast targemaks. Avan vaid FBi ja saadan palve kohvitamise kokku leppimiseks. Võin saata kiire sõnumi küsimusega, millele saan vastuse siis, kui teine tahab mulle vastata. Nii ongi hea.

Seega viha on mingi sõnum. Aga mis sõnum. Mu jumalad vaikivad. Aga mitte alati.

Ma ei tunne end ohvrina.

Seega: "Ma tõesti tahan teada. Oo Viha, mida Sul on mulle öelda!" Ma ei taha õigustusi, tahan teada. Mul on õigustused niigi. Sest olen intellektuaalselt võimekas. Ma võin valida kulutada oma aega, konstrueerimaks õigustusi, mis on perfektsed. Sest ma suudan.

*Ent vahel ma ei viitsi. Enam.

Laiskusest sünnibki tõde.

Järelikult.

**************************************************

Ma tahan küll end õigustada.
TÕDE järelikult
******** (see on nalja tegemine iseenda seltsis juba väga meeldivas õhkkonnas)

"The first principle is that you must not fool yourself and you are the easiest person to fool." - Richard P. Feynman

DISCLAIMER
Ma ei väida, et ma sain toona oluliselt targemaks, mis asi viha on, ent ma uurisin ennast ja uurisin ebamugavustunde või ärrituse tekkimise tagamaid.

Moodne psühholoogiline diagnoos olukorrale on see, et avastasin väga vana tõdemuse, et teised on meie peeglid. Vaatasin teist ja nägin ainult ennast. Uurin ennast ja avastan, mis on tõeline empowerment. Ma uurin enda tundeid, saan juhised ja teen ise.


EDIT. Viidatud on sellele laulule 

Lyrics

Oh my name it ain't nothin'
My age it means less
The country I come from
Is called the Midwest
I was taught and brought up there
The laws to abide
And that land that I live in
Has God on its side

Oh, the history books tell it
They tell it so well
The cavalries charged
The Indians fell
The cavalries charged
The Indians died
Oh, the country was young
With God on its side

The Spanish-American
War had its day
And the Civil War, too
Was soon laid away
And the names of the heroes
I was made to memorize
With guns in their hands
And God on their side

The First World War, boys
It came and it went
The reason for fighting
I never did get
But I learned to accept it
Accept it with pride
For you don't count the dead
When God's on your side

The Second World War
Came to an end
We forgave the Germans
And then we were friends
Though they murdered six million
In the ovens they fried
The Germans now, too
Have God on their side

I've learned to hate the Russians
All through my whole life
If another war comes
It's them we must fight
To hate them and fear them
To run and to hide
And accept it all bravely
With God on my side

But now we got weapons
Of chemical dust
If fire them, we're forced to
Then fire, them we must
One push of the button
And a shot the world wide
And you never ask questions
When God's on your side

Through many a dark hour
I've been thinkin' about this
That Jesus Christ was
Betrayed by a kiss
But I can't think for you
You'll have to decide
Whether Judas Iscariot
Had God on his side.

So now as I'm leavin'
I'm weary as Hell
The confusion I'm feelin'
Ain't no tongue can tell
The words fill my head
And fall to the floor
That if God's on our side
He'll stop the next war

Bob Dylan