Minna taha, olles ees

Leppisin Mardiga kokku, et vähemalt mina jätkan rutiini iga päev miskit kirjutada. Miks mitte ka blogisse?

Eile mõtlesin sellele, mis on kõrgintellekt. Ja kuidas sellest aru saada? Peamine tingimus on, et toetuspunkt või "tunnistaja" on reaalsus. Kui mingit "päris" viidatavat ei ole, elu, kes teeb omad korrektiivid.... siis see on ju puhas loba, häälituste ja kritselduste ussipesa. Verbalism - nii ütlevad selle kohta psühholoogid.
Tunnistajaks on Emake Loodus ise! Või siis tehis-ilm ja selles kehtivad reeglid.
Kes orienteerub kiirelt maailma segaduses, "nähes" neid seaduspärasid, olles tõlkinud need seadused psüühika keelde - see on läinud mingist tavareaalsusest "läbi". Ent pange tähele, ma räägin praegu psüühikast. Mitte kehast, mis on astunud Taevariiki või paraleeluniversumisse. Et käis pauk ja läinud ta oligi. Ei!

Psüühika on imetabane. Psüühika treenimiseks ja seoste nägemiseks on loodud mitmeid psüühika-kosmoloogia-värke. Et on kirjeldus, kuidas selles "puhtas" seostemaailmas asjad on ja mis on seaduspärad. Erinevatel filosoofidel on erinevad kirjeldused, erinevad arhetüübid, konstruktid. Mõni konstrukt on kasulik ja rakendatav inimese käitumiskeskkonda, teised aga on mõttetud... Noh näiteks, inimene treenib end eriliselt reageerima iga kord, kui näeb kollaka alatooniga autot. Mis mõte sellel diskrimineerimisel on? See sõltub õpetajast, kuidas ta oskab enda süsteemi müüa...

Ja nüüd näide, mida see tähendab. Kuidas näha seoseid igapäevaelus? Kus on too reaalajas nähtamatu retsept, et kuhu ja millele tähelepanu suunata? Kuidas minna läbi värava? Kuidas olla beyond?Vist üks ilmekam näide tollest on see filmilõik.
Mees saab imevõimed äkki, läbi prillide. Arusaadavalt tuleb päriselus selle nimel teatavate protokollide läbi treenida iga päev.

Ole normaalne

Milline inimene on normaalne? Mäletan, et just see oli minu kõige esimene kliinilise psühholoogia loeng, mida ma ülikoolis kuulsin. Videost. Juba toona, ammu. Kui ma veel matemaatikat õppisin.

Normaalne. See sõna on oluliselt muutunud. Minu ajal ei tahtnud olla keeri normaalne, vaid eriline. Nüüd aga noored kinnitavad, et nad on normaalsed - ja usuvad, et kõik teised ka. "Minu arust kõik on normaalsed". Sõna tähendus on nihkunud.

Just selles loengus näitena, ja hiljem kliinilise psühholoogia magistriseminaris arutlesime üht juhtumit. Nimelt tollele vana, kogenud psühholoogi vastuvõtule oli tulnud murelik mediteerija. Ta oli väga tõsiselt seda asja võtnud, pühendunult praktiseerinud - ja - ja siis ta kogeski, et kõik on ta meele loodud. Ja kuidas ta koges? Koges! Tajud muutusid tema tahtele alludes, ta oli võimeline  minataju liigutama tolle objekti suunas, mida ta vaatles. Kui tore!

Siit siis tulidki kriitilised küsimused? Kas see häirib teda? Kas see häirib teisi? Kas see on ebatavaline (statistiliselt haruldane sündmus normaaljaotuse kõveral)? Kas see allub tahtele?

Arusaadavalt, määravaks saab viimane punkt - kas see allub tahtele. Jah! Järelikult on see normaalne! Palju õnne, sul tuli meditatsioon välja... lõpuks! Hurraa!

Või noh, õigem oleks keeleliselt väljendada - nautisid meditatsiooni vilju. Meditatsioon nii ehk naa on treening kui selline ja kes ikka saab öelda, kas treening tuli välja.

Siit ilmselgelt koorubki arusaam, et miks on õpilase ja õpetaja suhe oluline, et see oleks ülisõbralik, turvaline kiindumussuhe (nagu lääne psühholoogias kirjeldatakse). Need kogemused ja taipamised, nihked maailmatajus võivad olla hirmutavad. Siis on vaja turvalist kallit, eriti väikelaste puhul. Ja ka vanemate puhul... kuigi see kalli, turvaembus võib olla spirituaalne, emotsionaalne turva-baas.

Miks seda vaja on? Selline üleminek, psüühika reorganiseerumise protsess on küllalt lühike, ent väga ebameeldiv kogemus. jah, see saab olla ka meeldiv, kuivõrd näiteks sünnitus võib olla orgastiline (ja mõnedel andmetel peabki olema komplikatsioonide ennetamise nimel) - mitte keegi aga ei võta valu ja muutuse kannatust ära!

Lääne kõrgtaseme mõtlejad on väga hästi aru saanud, nagu ka mujal... et see on ju suremine. Ja sündimine! Ja selleks, et areneda, on vaja otsustada surra. Surra sellena, kes ollakse. Et sündida uuena, konstrueerida reaalsus kokku uuelt tasandilt. Teistmoodi.

Ja matemaatiliselt on selge, et maksimaalse arvu arengut annab seisund, kus surm ja sünd on silmapilkne, nii tihe, et moodustab konstantse flow, vookogemuse, või ka "tsooni", nagu  nägin selle nii tõlgituna olevat ühes blogis....

Pidev surmasoov ja sünnitahe... Selle metafooriks on keskpäev, midagi toimub kuskil "vahel", näiteks on sellest täis tuubitud Nietzsche "nõnda kõneles zarathustra". Lõppetamatud taas-tulemised - ent ometi uued, kui psüühika on vahepeal uueks end loonud. Meenub ka film "Groundhog Day" ning muidugi "Westworld" kui sari. Budistlikus koolis on selle mõiste nimi "bardo". Lääne psühholoogiateaduses praegu "liminal...." Liminal- midagi. Segane värk. Guugel ehk aitab leida lisaks...



Nutikamad arvutavad välja, et maksimaalse arengu saavutamiseks on vaja olla pidevas bardos, pidevas "ebamugavuses", kus mitte ühtki turvaobjekti ei ole. Outs!

Kui on turvaline kiindumussuhe, laps õpib olema kallistatud-olemise-tundes lõpuks ka ilma emata, ilma lähedaste füüsilise kohaloluta. Kui olla selles seisus kaua-kaua-kaua, siis see seis muutub harjumuspäraseks. Seetõttu on väga vaja väga-väga turvalist suhet kellegagi, täiskasvanuga. Nimetagem seda "kasvatus". Seega kasvatus on turvatunde pakkumine, mitte arenema sundimine. Kasvatus on see, kui laps saab igas sekundis surra, turvaliselt. (Ma räägin psüühika kadumisest ja taas-konstrueerimisest).

Nii, ja nüüd ma räägin endast. Kas mina olen normaalne? Ma olen varase seksuaalkasvatuse ja varase budismi, matemaatika ja teaduse ohver. Ohver oli eksponeeritud raamautriiulile, alumine riiul sünnitusabi detailne kirjeldus koos piltidega. Siis budsmist tihedat teksti, koos piltidega. Üks joogaraamat oli pea tervenisti fotod. Ajakiri "paradoks", mida isa ostis (koos muu kõikvõimaliku kraamiga). Muidugi oli vaja lapsena treenida end, et olla nagu "päris" - hoida minuteid hinge kinni, tõmmata naba vastu selgroogu, seista pea peal, mediteerida pimedas metsas igal õhtul. Minna 16-aastaselt noorema vennaga ilma vanemateta metsa. Mäletan, et siis tuli välja kohutavas tõlkes "väga efektiivse teismelise 7 harjumust", kus oli instruktsioonid iseenda matuste ettekujutamiseks. Või noh, ma pole isegi kindel, kes see ikka oli teismeliste versioonis... Igal juhul reaalsus oli see, et tõusin vennaga keset suve üles kaks korda päevas, et teha kaks käiku metsa marju korjama - ja mediteerima. Keskpäeval magasime, ja pimedas - kaks korda päevas.

Ja muidugi ma mäletan seda õudust ja ebamugavust, mis tunne on seda teha üksi, või noh - vend oli ju ka. Kuna õnnestumine on seda suurem, kuivõrd turvaline on tänapäev, see hetk, milles seda teha.... siis on perfektselt ratsionaalne panustada turvasuhte kujundamisele.

Mitte keegi ei saa minu eest padja peale, või kännu peale istuda, et see raske mõttetöö ära teha minu eest. Et minu eest kujundada minu tajusid! Ei saa! Mitte keegi ei saa minu eest mulle "tajudesse süstida" mänglevat kergust, et saaksin ise enda maailma ja seisundit juhtida. Mitte keegi ei saa minu eest ära teha matemaatikatehteid, et saaksin elus elegantse kiirusega näha asjalikke mustreid olukordades ja inimestes.

Aga kui mul ei ole ühtki turvalist isikut? Siis on nii, et võta peoga mulda ja ütle valjult: Sinust saab minu tunnistaja! Sinu turvakoht on maapind, gravitatsioon ei reeda sind iial! Taevas su kohal, maapind sinu all. Sina perfektselt seal vahel. Sa võid sellele kindel olla. Võid turvaliselt surra. Ja sündida. Su keha on hoitud. sa lihtsalt sured! Ei ole vajadust karta!

Mine puu alla, puu pakkumas päikese eest kaitset. Talle võib kindel olla. Ja võida iseenda soov ellu jääda. Sa sured koos oma deemonitega. Sa alistad nad, loobudes psüühika-taastootmisest koos oma deemonitega. Sa saad, sa saad sellega hakkama.

Sa tuled sellega toime!

Nii, ja nüüd teine teema. Kuidas olla normaalne. Ehk empaatiline.
Süsteem on selles, et kõik, mida sa näed, on sinu oma. Sinus on see kaaa! Jaa! Kui oled võimeline tajuma, järelikult sa oled see! Kui sa ei näe, siis see sa pole! See on rabavalt loogiline. Kui inimene "ei näe", siis ta on täielikult võimetu "selleks", mida ta ei näe.


Ma sellesse mõttekäiku ei taha süveneda väga. Kindlasti on neid lugejaid ka, et - mismõttes see nii on? Vastus on ajukahjustusega juhtumite uuringutes. Kui isik ei koge miskit enda psüühikas, siis seda ta ka ei näe, ei taju, ega oska öelda ka nimetusi. Näiteks mõni ei taju vastikust ja hirmu - vastikuid pilte vaadates ta ei kujuta ette, mismoodi vastikus teistel välja näeb...

Kui vaatad teist ja ütled tema kohta miskit - ükskõik mida - on see üksnes sina! Sest mitte midagi see olla ei saa. Põlgus, haletsus ja hukkamõist - kui pead kedagi selle vääriliseks, siis järelikult sa tajud, et sa ise ka oled see hukkamõistu vääriline - ja - ja - oled iseenda suhtes vägivaldne! Juhul, kui oled kuri kellegi suhtes, siis oled iseenda põlgur. Nüpeldad iseennast vaid!

Jah, ma olen teadlik, kui raskelt see tõdemus tuleb.


Et kas tõesti mina olen SEE!! Jah, oled. Kui su tingimused ja seisund on hetkel parem, siis see vaid tähendab, et oled "eelmistes eludes" see siiski olnud. Kui sul on ajukahjustus, või arendamata psüühika osa, siis sa üldse ei näe mingit fenomeni. Aga kui näed - järelikult on sul piisavalt võimet ja kogemust endal!

Nii, ja see nägemine on väga hea esimene samm! Teine samm on tuletada see eelmine elu meelde - ehk siis #metoo - tundega tõesti saada aru sellest. Jah, ka mina olen olnud selles situatsioonis, ka olen seda kogenud.

Kui sisened iseenda seisu, mida teises ka näed, ja mudeldad ette kaastunde iseenda suhtes - siis see on perfektne kallistus teisele. Siis ka teine õpib, kuidas iseenda seisus surra ja sündida uuena. Siis on parim turvasuhe, parim kasvatus. Siis oled teise jaoks parim maapind, kes hoiab teda kindlalt enda embuses.

Kui olin laps, paljud tunded ja olukorrad olid minu jaoks täielik mitte-olemine, seda ei olnud olemas minu jaoks. Mäletan, kuidas juurdlesin, mis siis on armumise tunne. Mul olid pikad teooriad selle kohta. Isegi keskkoolis vene keele kirjanduse tunnis, teoses "Asja"... mul polnud halli aimugi, et tütarlaps võis olla armunud. Ja seda vastust ei tulnud ka siis, kui õpetaja mind püüdlikult intervjueeris ja suunas. Lõpuks pidi ta ise ette ütlema - ja ma olin hämmingus ja püüdsin aru saada, mis see tähendab.... Ja kas see tõesti seletab seda käitumist... Seal ma seisin. Püüdsin aru saada.

Empaatia on võimalik siis, kui mäletad enda eelmisi elusid - tahtlikult taastekitad selle seisundi kogemise teatavas mõttes -  ja oled enda suhtes empaatiline, täiskasvanulik, olevikus. Seda nimetatakse dual awareness. Taaskord saab guugeldada. Siis saad näidata ümbritsevatele, kuidas nemad saavad sinu eeskujul enda seisundiga toime tulla. Ütleme nii, et keegi kogeb armumist ja tal on puudu kontseptsioonid, käitumisjuhised ja empaatia. Sa saad ette mudeldada, eeskujuna.

ja nüüd siis on selge ka mitte-empaatia definitsioon. See on iseenda vältimine, iseenda eitamine ja iseenda mitte-arendamine, mitte-laiendamine. See seis väljendub juhmuses, eituses, targutamises, põlgamises, kurjuses... , mikromanageerimises, süüdistamsies, põlguses, haletsuses. "Sympathy". oioi kui kole - kui hea, et mul seda pole. Ehk siis täielik eitus, iseendale valetamine, ignorantsus, ehkki mõni budistlik õpetaja ütleb selle välja otsevastena inglise keeles - stupid!

Sest KUI sa juba näed! Kui näed, siis see juba sul ON. Ja kui siis näed, ja eitad - oled eituses!
Definitsioon on vääramatu!

Aga miks mõned näevad ja eitavad? Miks mina olen selline?

Vastus on psühhotrauma. Võime nii öelda. Trauma sellest, et isik ei ole endale tekitanud turvalist kohta, kus surra. Ta vanemate patud on nuheldud tema peal. Vanemad olid eituses ehk traumatiseeritud. Kui kaua on sõdadest möödas? Kasvasid üles lastekodus kurjade kasvatajatega? Vabandust, matemaatikaolümpiaadidele pole sul asja! Adopteerisid oma vaimseks vanemaks spirituaalselt adekvaatse naabritädi? Palju õnne, sead oma arengurööpaid nüüd ise! Avastasid, et kohaliku noortekeskuse juhendaja on normaalne? Kui tore, et nüüd temaga hängid.

Valisid traumatiseerimata abikaasa? Elu peavõit! Sa ei pea kurvastuse läbielamiseks lahkuma isegi kodust. Su vanemad on normaalsed! Milline haruldane võimalus olla kõik!

Tean-tean. Kindlasti nüüd nii mõnigi lugeja vaatab enasse ja diagnoosib ennast, et tal ei ole turvalist suremise kohta, et ta ise on liiga palju jätnud tegemate oma eelnevates eludes - või ta vanemad. Jah, kiire on tõesti - et siis NÜÜD kohe luua endas suur empaatia, suur kaastunne. Koos parima arengukeskkonnaga. Oled vanaema? Kui tore! Siis see on parim aeg võtta palgatöölt vähemaks, kui tunned vajadust, teha valikuid äratada endas suur kaastunne ja näidata noortele ette. Näidata ette, mis tähendab võtta omaks kõik iseendas sõbralikult, kaastundlikult, eituseta. Sõda ei ole praegu. On aeg lastada kasvada noortel, kel kasvavad sel viisil supervõimed!

Oled traumatiseeritud? Säti end turvaliselt selili lamama, tunneta sõrmede vahel muru. Sa oled hoitud. Sa saad omastada kõik, mis oled sina. Kõik sinu traumad, kõik sinu rõõmud.... Sa saad iseennast emmata. Sa oled tuul, oled maa ja päikesepaiste. Oled kõik oma tajud.

„Ning kuulsin puude vahel tuhandete häälte sosinat. Tundsin, kuidas vajun jahedasse vette ning taipasin, et matk läbi valu lõppeb täieliku tühjusega. Selles on kõik ja mittemiski. Püha tuli ja põhjatu pimedus. Ma olin kogu eksistents. Olin metsas iga puuleht, iga kastetilk, olin Paula ja ka Isabel. Ma olin mittemiski - ja kõik elav. Surematu. Jää jumalaga, naine – Paula. Tere tulemast, vaim – Paula.” Isabel Allende "Paula"

Üks vahva kirjeldus sellest protsessist: https://www.ted.com/talks/eve_ensler/

Minu minevikus ammu oli arutelu sellest, et kas tõesti peab psühholoog aru saama ka väga raskest psühhoosist? Kuidas see võimalik on? See on võimalik! Ka siis. Näiteks oli juhtum, mil isik oli psühhoosis, olles palvetanud Jeesuse suunas kolm ööd ja päeva. Ta tõesti tahtis osa saada jumalusest. Sel juhul tuleks küsida, et okei, ta palvetas - see on see, mis ta tegi. Aga mida ta ei teinud? Õige vastus on, ilmselgelt: Ta ei maganud! Nii ka mina olen kogenud väga selgeid hallutsinatsioone ja mõttekäigu-veidrusi peale sellist tegevust. Proovige ka! Mäletan, et Tartu hansapäevade ajal oli köögis kiire 19,5 tundi järjest. Siis läksin koju, uni ei tulnud, ja kuulsin selgelt, kuidas mu korterinaaber minuga räägib. Ja samal ajal teadsin ka, et teda ei ole minu toas.

Nii ka tolles metsaretriidis 16-aastasena esimest korda. Iseenda matuste kujustamine ja muu kraam. Ja marjad - mustikad. Nii mitugi on selgelt kogenud marju, olles juba voodis.

Tavaelus tõtates samuti, teatava distsipliiniga saab kergelt näha visuaalseid hallutsinatsioone. Vähemalt mul tuleb see välja mõneti. siis on lihtne teha töömälus rotatsioone ehk mõelda matemaatiliselt. On tüüpe, kes vahivad selle treenimiseks 90 minutit seina. Või kauem. Märksõna on süstemaatiline treening.

Kui aga psühhoos on tekkinud iseenda immuunrünnakust iseenda rakkude suhtes - siis ikkagi saad sa seisundit mõista, ehk olla normaalne kaaslane ehk empaatiline - ja siis leiad üles põhjuse arstina ning - määrad adekvaatse ravi, mis immuunsüsteemi rünnaku alla surub. Mitte olles koledusest nii suures shokis ja eituses, et teatad: "skisofreenia ei ole minu teema, viskame ta psüühiaatrile". Ehk siis mis just Sinul takistab haige uurimist ja mõistmist? Eks ikka eitus. Iseenda omamata kraam!

Et samm-sammult endas avastada ja läbi töötada suure empaatiaga iseenda teemasid, mis su teed takistavad, selleks on mitu väga head töölehte. Võta näiteks see,  - ja pea meeles - ei kuku sa kuhugi. Ega lenda! http://thework.com/sites/thework/eesti/


Muidugi tasub alati leida keegi, kelle spirituaalne tugi on kasvand tugevaks - ja kes on normaalne - ehk võimeline olema empaatiline. Kes "omab" iseenda teemasid täiel määral. Kes pole ignoratsuses ja kes on valmis tegema empaatilise matka iseenda "eelnevatesse eludesse"*, sinuga samas ruumis.


*Kes ei upu minevikku, vaid kes tõesti "mäletab" vaid, mitte pole iseenda traumapiltidest konsumeeritud. Posttraumaatilise stressihäire sümptomaatika vallandumist nimetatakse mõnes paradigmas "halb sünd" - ehk olevik lõppeb sel kujul, ja kogu seisund muutub kannatusterohkeks, mälusüsteemid transformeeruvad jne, isik n-ö unustab, et need sündmused on läbi, mis ta nimi on, kui vana ta on ja et on aasta 2018, just selle õige kuupäeva ja kellaajaga. Praegu on 18. juuni kell 14.11.

EDIT. Kunagi mõtlesin, et see blogi siin ei saa olla muud, kui kunstiline. Seda joont püüan ka hoida, ent kuna mu motivatsioon on nõrgem siis, kui olen sõpradest füüsiliselt kaugemal... noh, hmm, siis natuke kombineerin seda stiili eneseabi-stiiliga nüüd.. mis sobib ka lugejale, kes ei pea olema minu vana sõber tingimata - et nalja mõista. Kirjutan siis nii, et mul endal oleks toredam just nüüd. Pluss see, et keegi leiab midagi enda jaoks ehk. ;) Ja ehk saan mõne uue fänni ka - kellele edaspidi kirjutan. Kirjutage kommentaaridesse muljeid, või mulle!

EDIT 2. Lääne teadlastest on üks tõsiseltvõtavamaid budistiliku treeningu produktide uurijaid Brene Brown.  (guugelda!) Tema tõlgib tolle hapra seisundi "vulnerability". Ta ise ka tegi üsna pika treeningu läbi koos õpetajaga ja nüüd siis aataid blogib, uurib ja populariseerib sprituaalsuse olemust, vilju, ja kuidas uurida, arendada jne.

EDIT 3. Minu enda õpetajad on olnud kaua ilmselt Diane Poole Heller ja Terrence Real, samuti Babette Rothschild (ka eesti keeles on üks raamat). Just see psühhotraumateraapia läänestatud pool, budistliku õpetuse ülim lihtsustus. Maksimaalne lihtsus.

EDIT 4. Mäletan, kuidas Jaan Valsiner "sundis" mind Tallinna vanalinnas leidma füüsilisi objekte, ja seisma pikalt tema ette öeldud kohtades - ja vaatlema inimesi, kuidas nad kiirustavad sellest kohast "läbi". Üks asi lõppes ja teine ei ole veel alanud. Ja ma kannatan - see on puhas valu! Seista kiriku eesruumis. Seista müüri all, viibida kohas, kus üks lõppes ja teine veel pole... need äratehtud näod, hinge kinnihoidmine, kiirus, et kiiresti saaks juba.... sinna teise, teise kohta. Kohta, mis on paremini defineeritud, mida me ise oleme paremini defineerinud enda lugudes, mida endale räägime.

EDIT Lugege parem, mis blogi autor Mart on ilusti öelnud. Lühidalt. 

Õhust oled sa võetud

Kust tuleb puu? Isegi eliitsete ülikoolide lõpetajad ei oska sellele vastata. Millest puu on tehtud? Kuhu läheb puu, kui ta kaob? Mädaneb "ära" või põleb?

Ega siin palju variante ei ole, mis inimeste mõtteisse tuleb...

Vesi?
Maa?
Õhk?

Milline siis?

Ma luban, et vastust on meeletult palju "raiutud" keskkooli süsisnikühendite keemiatunnis. Ja bioloogias. Ja mujal.

Süsinikühendite keemia detaile tundmata ei saa lõpetada keskkooli.
Okei, nüüd tuleb spoiler.

Ma ei nõua fotosünteesi ja põlemise täpseid valemeid....

Õige vastus on loomulikult "õhk". Arusaadavalt, nagu selgub, on minu sõnakasutus "loomulikult" irooniline. Enamik ei oska sellele vastata. Kuigi on lõpetanud kõik koolid.

Sa lähed parki, vaatled puud - ja sul pole aimugi, kust see tuli.

Sa vaatled pargis inimesi, vaatled neid, ja - sul pole aimugi, kust nad võetud on?

Õige vastus on: õhk!

See, et me ei oska arvestada selle faktiga igapäevaelus, ja arvame, et võime lõputult asju põletada, tekitab palju probleeme. Üks probleemi nimetus on "kliimasoojenemine". See ei tulene soojusest. See tuleneb süsinikust. Sellest, et oleme hingavaid olendeid hävitanud. Jah, ka puud hingavad (vaata põhikooli õpikusse).
Nafta on iidsed sõnajalad. (samuti on õpikus kirjas).
Just sõnajalgu me põletame.

Kui võtad kaalust alla ühe kilo... naljahambad on välja arvutanud, kui palju see panustab kliimasoojenemisse. Mis sa arvad, kuhu sinu keha läheb? Osa kehast? Õhku, loomulikult.

Nii on "eimiskist" võetud kõik hingavad olendid. St õhust, peamiselt. See, et saad lähedase tuhka riiulis hoida, on tore sümbol sellest, et inimene ei ole ainult õhust ja veest. Kuivaineid saab säilitada paremini.

Suurest kivist saab alfalt. Ja asfalditolmu me hingame sisse. Ja see jääb kopsudesse.

Muide, kunagi oli "moes" laibad viia Koplisse (see on Tallinna linnaosa). Anonüümsed kehad olid need - st lihtsalt laip, ilma dokumentideta. Siis eksperdid said lõigata lahti, uurida kopsude sisu ning oletada, millises linnaosas inimene elas või töötas. Sest linnaosati on tolmu koostis erinev.  See tähendab ka: inimese koostis on erinev.


Kui keegi loeb budistliku teskti tõlkest: Me koosneme eimiskist. Siis - siis - siis see ei tähenda, et meid ja maailma ei ole olemas. Lol! Vaid seda, et tühjus on alati võtnud mingi nähtava vormi. Või siis vormi, mida inimese silmad ja meeled ei taju. Ent see vorm ei ole püsiv. Arusaadavalt, kui inimene sureb, siis ta keha ei säili isegi konservatide mõjul kuigi kaua. Või kui kasvatad endale tilli, kurgi, kapsa... sööd ära, see saab osa sinu kehast ja psüühikast. Ilma toiduta ei ole kuigi kauaks "sind". Kui vitamiine ei söö, ei ole kuigi kauaks tervemõistuslikku "sind". Ja nii edasi. Kui "valed" bakterid on su kõhus, samamoodi suht nukker pilt... depressiivsus ja muud hädad. Kannatused.

Asi ei ole selles, et meie koolis ei õpetata seda, kuidas asjad ON. Õpetatakse. Ent õpetaja-õpilase suhe peaks olema tihedam, et õpetaja suudaks näha, kuivõrd õpilane suudab niimoodi mõtlustada oma teadmisi, et need on integreeritud reaalsusega. Ümbrusega. Käitumiskeskkonnaga. Et jah, just seesama fenomen on seotud sellega, mida keemias eile tuupisin. Arusaadavalt, ka õpetaja peab siis mediteerima pargis, et veenduda... et veenduda selles, kuidas maailm ON. Taas-veenduda. Ja siis minema klassiruumi, kõik värskelt meeles. Mitte meeles, mitte töömälus, aga seisundis. Töömälu peaks olema puhas, kasutatav olevikus, nagu vaja.

Seega, tegelikult on õpilane-õpetaja suhe number kaks. Esimene prioriteet on õpetaja suhe teadmiste ja reaalsusega. Kas tal on ikka kõik meeles ka täna?? Kas ta on täna buda kehastus? Just nüüd.

Suurushullustunud

Maailm algab iga uue inimese sünniga uuesti. Ja suu varvaste kohal hakkab targutama. On nii, nagu ma näen - ja mis siin arutada. See on omaolemise esimene õilis tõde. Ma saadan eetrisse seda, mida silmad mu varvaste kohal näevad. Olen ju inimene. Seisan püsti ja olen tark. Järelikult tean. Sest nii on, ja mitte grammigi teisiti. Minu töö on vägistada teiste silmad õigesse vormi, mõõtu, universumisse. Õigesse universumisse. Sest nii tuleb teha. Ma raevutsen, kui see ei õnnestu.

Aga millest see raev? Mis korrelatsioonid? Mis põhjuslikkus?

Las ma ütlen siis ära: See on enesearmastuse puudus. Võimetus end terviklikult armastada: end kuulda võtta, end lohutada, end täiskasvanulikult suunata, soovida teistele head ja kannatuste vähenemist, ja sedaläbi käituda enda suhtes arukalt. Tehes endale õigete kavatsustega head ja vähendades iseenda kannatusi. Muidugi on enesearmastuse programmis arukas, väga arukas, perfektselt arukas käitumine.

Enesearmastuse käitumuslik elegants ei kehastu teistega pahandamises, passiiv-agressiivsetes märkustes, mikromanageerimise ülistuskõnes. Ega piitsahoope ootavates tagumikes.

Kui keegi naine lõugab oma mehe suunas. Tuleb teda kiita: kui vahva, et tahad asjad teha ideaalseks. Sa pole rahul ja oled valmis tegutsema. Kui tore. Ja otsid tarkust. Seda on leida ilmas. Ja nüüd tegutsema selles suunas. Ja käitumist treenima. Sest saab palju, palju rohkem. Palju elegantsemalt. Saab elada rohkemalt.

Minu kirjeldatu kirjeldab paradigmanihet. Nihet, mida saavad psühhoterapeudid ette näidata. Ja õpetajad. Ja sõbrad. Ja tuttavad.

Selle kohta öeldakse inglise keeles sõna "beyond". Budistlikes harjutustes kujutatakse vaimusilma see miski, mis läheneb südamele, minnakse lähemale, kuniks see saab südamesse, ja ollaksegi millegi taga. Justkui füüsiliselt. Uues maailmas. Uues universumis.

Metafoor? Olete mänginud lauamängu, mille mängimise loogika on see, et kas kõik mängijad võidavad või mitte keegi ei võida? Mina olen. Kui tore!
Ent ma pole mänginud mängu, kus oleks võimalik mängida mitut versiooni. Üksteise VASTU ja samal ajal loota, et kõik võidavad.

Selleks ikka otsustavalt tuleb minna läbi lauamänguvalikute, kuniks kuskilt sealt tagant ilmneb "see miski", millega edasi toimetada.

Seega - veelkord - vastandeid ei ole, on teljestik. Teljestik, milles sisaldub kõik - kogu maailm. Ja see sulatatud, õmblusteta mina olengi see "mina," kes on tegelik mina, egovaba, omaolemuseta mina. Kes poleks selline just nende valikute ja vastasmõjudeta, mis ulatuvad ka ürginimesest läbi, veelgi kaugemale vastastikmõjude sulamisse.

Seega mind ei ole olemas. Ja minul ei ole mitte kedagi süüdistada. Ja järelikult on mul piiritu võim. Piiritu võimalus teha vabasid valikuid ja mõjutada kõike. Selleks leian ma inimestega keele just nüüd, just siin.

Kui valgustunuid ei ole ühiskonnas kriitiliselt palju, on natuke raske leida keelelisi vahendeid. Kuidas seletada kalale, et ta on vees? Kuidas kala seda kogema meelitada? Kuidas seletada, misasi on consumer society? Mis asi on tarbimisühiskonna produkt, inimesele, kelle töömälu on täis kujustustest, iseendast, ta tahaks uusi trendikaid teksaseid osta. Ehkki vanad ei ole veel katki. (Aga uued on)

Aga no mis teha, mu tagumik ei ole trendika kujuga nendes. Ja kujustan perset. Pükse, mis on prerfektselt full of self.

Ma pole rahul.
Ja jätkan seiklustega sansaara maailma järgmises osas.

Mis tuletab mulle meelde, et Westworldil on uued osad väljas.

Panen siia nüüd ühe lingi lääne psühhoterapeudile, hiljutine raadiosaade.  https://www.terryreal.com/narcissism-and-grandiosity/
Tema raamatute autor on siiski märgitud Terrence Real. Juhul, kui keegi soovib kohe miskit alla laadida.

Ta on mu ammune lemmik ja olen soovitanud tema raamatuid paljudele. Sees vana tarkus, mitte viimane trend Kevad 2018.

Vabatahtlikke ei ole.

Oled see, millele mõtled.

Kui defineerid enda jaoks "hea", siis vältimatult pead tegelema selle vastandi ehk "halva" vältimisega. Sellest saab sinu elu, et otsid ja defineerid pidevalt halba. Kogu meel, tähelepanu ja mõtlemine on sellest hõivatud. Nii ei saagi sa oma elus muud kui seda halba. Sa ise muutud selleks. Sina oledki see mõtlemine.

Sa köidad end köiteta. 

Kui tahad olla puhas, pead olema väljaspool sedasorti mõtlemismalli. Kui tahad olla puhas ja vaba, pead leidma õnnestunud mõisted.

Õnneks on päris suur osa psühholoogiast väljaspool patologiseerimist. Psühholoogide roll ei ole enam aastal 2018 "spot the looney" ehk nagu kunagi Martin Seligman selle välja ütles aastal 2004.

Koolis, abielus, ühiskonnas ei ole mõistlik otsida süütuid, mõeldes süüdlastele. Nii ka endaga suhtluses on arukas pöörduda tarkuse poole, mitte heietada kättemaksu ja vaenu. Elu ju kulub. Tiks-tiks.

Kes siis on alfasüüdlane?

Ja kes on esimeses klassis paha, kes hea laps? Lapsevanem ei ole rahul sellega, et õpetaja kulutab kõigile väärtuslikku õpiaega. Pealegi läheks kohe jagelemiseks. Sest kes siis on paha? Ja kõige paha-m? Pahim. Laps. Kes viitsiks töötada välja usaldusväärsed, valideeritud mõõdikud?

Keegi? Uuu?

Okei. Vabatahtlikke ei leidu. Läheme edasi suhtlemistreeninguga.

Matemaatika religioonis

Muidugi on mõtteid teemal, et kas väärt õpetaja kasutab skeeme ja metafoore, mis on traditsioonilised. Või mitte. Traditsioonilsed ehk võtab kohalikust kultuurist, st religioonist. Religioonist võtta on lihtne. Ja kui õpetajad on adekvaatsed, siis miks peaks lapse pesuveega välja viskama?

Mul on mõnest õpetajast olnud ülim kasu isiklikult, kes on kasutanud kristluse metafoore. Samas - samas! Eestis on päris palju neid kristlikke õpetajaid, kellel ei ole väga efektiivset süsteemi. Nagu on eba-optimaalseid õpetajaid igal pool. Läbi ajaloo.

Minu ajalooõpikus oli üks teema, mida ma tõesti õppisin. See oli Suur Prantsuse revolutsioon ja asjad, mis oli elu enne. Nimelt oli õpikus näide indulgentside müümisest. Kalli raha eest müüdi pattude lunastusi isegi tegudest ette. Enne tegude tegemist. Et ikka siis, kui sussid püsti, võiks Taevariigis mõnulema kukkuda. Keegi ostis kalli raha eest indulgentsi ette - ja siis röövis toda kirikupappi. Patud said ju lunastatud.

hei! Jeesus ei ole selles ju otseselt süüdi, mis 18. sajandil toimus. Jeesus ametlike allikate kohaselt oli selleks asjaks juba surnud.

Nii ka geenius Nietzsche ei ole süüdi selles, et ta mitte-nii-geeniusest õde üllitas peale Nietzsche surma tema tsitaatidekogumiku. Käristas metafoorid kontekstist välja. Ja pole Nietzsche süüdi selles, et Adolf Hitler amfetamiini ja tsitaatidega liialdas. Teame paraku kõik ju, mis siis sai. Kurb!

Keegi peatas mind tänaval ning näitas Piiblis kohta, kus oli kirjas, et jumalaid oli mitu. Ma naersin tõeliselt lustlikult. Kui tore!

Veel toredam oleks aga, kui leitaks koht, kus on kirjas, et Taevariigi asukoht on igamehe sees. Vot see oleks tore. Või perverssem - oleneb kujustajast.

Samas psüühika arengut saab kirjeldada tõesti astudes kõrgemale, mägedesse, üle-inimeseks. Paremaks. veel üks ja teine ja kolmaski kiht. Nagu matemaatika, on see mudel. Metafoor. Või joonis. Joonis, mis kirjeldab kogu maailma psüühika jaoks. Seda nimetatakse mandala.

Kui on väga häid kristlikke õpetajaid, kes mulle suudaksid samm-sammult teha selgeks, kuidas lapsukeste psüühikat arendada - ma kuulan. Nagu ma kuulan budistlikke õpetajaid, kes näitavad mulle treeningmeetodeid ja individuaalseid meetodeid. Ega iga pakk pole terav sünnipäraselt.

Kui on keegi, kes on teinud täiesti oma süsteemi, oma metafoorid - ma kuulan. Ja vaatan. Kui tore!

Samas on mulle selge, et igapäevaelus ei ole mõtet, käed rüpes oodata, mida tähed toovad. Mida jumal teeb. Mida saatus minuga toimetab. Selle üle rumineerida ei ole mõtet. Vaid hop-hop ohvripositsioonist välja ja rakendagem enda jõudu. Olgem enda elu disainerid. Ja siis ei pea rumineerima teemal "jumal". Selle asemel saab pühenduda jumalikkusele - matemaatika ja ülim kaastunne, laste õpetamine. Armastuse ülimad vormid.

ma ei võta endale õpetajaks noortekoguduse liiget, kes pitchib mulle kristlust, kui best safe deal - tee mis sa teed siin elus pattu - juba kristlane olles on su saatus peale surma garanteeritud Taevas. Ja siis saab mõnuga õlut lasta, nagu praegu....

Maailm on, nagu ta on. Meis on võti miskit teha. Ja tõesti ei ole vahet, mis metafooriga ohvrit süüdistavaid, täielikult abitult ignorantseid repliike jagada: "ju olid sa pattu teinud, et su laps suri - jumalal olid temaga oma plaanid" või "oi, küll nad olid endale halba karmat kogunud, et kõik need juudid ahju aeti". See viimane olla päris budistliku õpetaja kommentaar olnud ammu. Ju ta imestas, et mis see karma siis tegi.... Ju jäigi imestama - arvan ma - kui ta just ei näinud vajadust teemad enda jaoks veelkord lahti mõelda.

Loo moraal? Ignorantsus on paratamatu ja vältimatu, kui isik ei ole iseend veel ületanud. Iga laps sünnib jäägitult ignorantsena. Ent igas lapses on kuni surmani mingi võimalus kasvada, areneda, muutuda, transformeeruda. Mida keegi õpib, sõltub kultuurikontekstist, meie perest, ehk meie kõigi õpetajate pädevusest. Nemad õpetavad meile elu, näidates meile ette - kuidas elada. Ja mida öelda. Meie ise saame pelgalt sünteesida - juhul kui jõuame arengus nii kaugele. Või siis matkida, reageerida. Pelgalt.

Juhul kui isik ei saa aru põhjuse ja tagajärje seostest, ajab ta ülirumalat juttu täpselt niikaua, kuniks ta ära õpib oma õpetajatelt, kuidas olle arukam. Ja seda tööd ei saa keegi kellegi eest ära teha.

Nii võib arst uurida patsienti, otsida sümptomeid, ja leida diagnoosi. Siis lugeda diagnoosi ja vastata: ohhoo - teil on need sümptomid, kuna teil on see diagnoos. Adumata, et kui ei oleks sümptomeid, ei oleks ta minevikus - oma eelnevates eludes - pannud ka diagnoosi. Kui kurb!


Seega. Rahvas. Kelle vastutus on otsida endale adekvaatne õpetaja? Kas oled ikka veel eesti keele ohver ja ei suuda uskuda, et parimad matemaatikaõpikud on venekeelsed?

Hop-hop ohvripositsioonist välja. Kui Eestis ei ole... siis ei ole!

EDIT: triger warning. Vist kõige humoorikam ühe tuntud  kristliku metafoori tõlgendus on päris naljakas ja ropp... "kui sind vägistatakse, siis keera teine auk ette" :P (st Kui keegi lööb sind vastu üht põske, keera ette teine põsk)

Ja veelkord - mina seda metafoori välja ei mõelnud ja minu isik ei ole vastutav selles, et need metafoorid on olemas maailmas - ja neid kasutatakse.

EDIT nr 2. soovitan soojalt enda jaoks asjad läbi mõelda. Mitte mõtlejatele vihast nõretavaid kirju saata. Miks? Sest see kulutab su elu aega. Samas võib ka kiusulektüüri lugeda sama rütmiliselt ja elurõõmsalt kui Shakespeare'i teoseid: ;)