Minasõnum ON parim! Iga lapski näeb nii ilmselget fakti!

Hei kuumad fännid, kes ootavad põnevaid sõnumeid! Lubage esitleda - see ON ülimalt efektiivne ja mõjus õppevahend minasõnumi temaatikast! Ühtlasi paari sõnaga ka demagoofiast! Sest see on nii! Fakt.
:D
(Piinlik fakt)

Niisiis!  (aitab naljast :P)
Draamatekst  minasõnumi mittekasutamisest ja tagajärgedest on siin (ma ise autor, 2011.a) http://eluteooriad.blogspot.com/2011/09/vaidluste-sonumid-intelligentsetele.html

Ma kirjutan lubatud kokkuvõtte TÜs toimunud seminaridest, mille käigus õppisime efektiivsete ja emotsionaalselt mõjusate sõnumite koostamise põhimõtteid. Tegime rollimängudega olulised näited läbi (eriti suur osakaal rollimängul oli Marguse rühmades). Mu sõnumi põhimõte oli üldjoontes vaid tõdemuses, et nii teiste kui iseendaga suhtlemisel tuleks vältida kategoorilist kõneviisi ehk „on“ kasutamist, kuna kategooriliste tõdede väljastamine (ikka teaduslike!) uuringute järgi tekitab inimestes stressi ja mõjub nende mõtlemist halvavalt. Kas ikka ON? ON? Isegi teaduskeeles kasutatakse ettevaatlikult: „Hüpotees sai (justkui, meie tagasihoidlike andmete põhjal) kinnitust...“ Inimest, kes väljastab mõttetuid lauseid a´la: taevas on sinine, taevas on roheline, taevas on ilus... tajutakse (ikka mingite uuringute järgi) kas nähtamatuna (probleem paarisuhetes) või ärritavana ja väheusutavana (justkui katkine arvuti, kellel on veateade). Sama probleem on käskude jagamisega. „(Palun) vii prügi välja“ või "Palun korja mänguasjad kokku" :P Minu arvates on vaimustav teada, et teadlik spetsialist võib ennustada paarisuhte püsimist või lagunemist 94 % täpsusega, olles jälginud suhtlust vaid mõned minutid (autor John Gottman).

Rääkisime, et eneseteadvusega olend mõtleb siis tihti, et „mis õigusega“ mind käsutatakse vms, ja isegi kui ta ei mõtle teadlikult, võib ta tajuda automaatselt stressi ja vastumeelsust. Mina isiklikult usun, olles enda mõtlemist uurinud, et vastumeelsuse juured minu puhul on segases sõnumis. Mina jään mõtlema, et miks ja milleks ning kas ikka on vaja ja kas tõesti kohe....jne. Parem on (uuringud soovitavad!) öelda soojade suhete nimel: „Mina tahan, et...“. Selline enda eest kõnelemine aitab luua kontakti oma tunnetega ja mis parim – aitab arendada eneseteadvust ka teistel inimestel (loomulikult uuringute järgi). Eneseteadvus on paljude inimeste jaoks hoomamatu, aga mul on hea ja vabastav teada, et õnneks saab eneseteadvust arendada formaalse koolihariduse omandamisega ja elukestva teadliku õppimisega. On korduvalt veenvate uuringutega näidatud, et haridusel on meie mõtlemisele, mälu, emotsioonide ja käitumise juhtimise võimele oluline mõju. Sellist head ja efektiivset sõnumit nimetatakse minakeeleks, minasõnumiks või enesekehtestamiseks.

Mis õigusega minuga targutatakse? Sõna „on“ on mõjus demagoogiavõte, mis tekitab võimsaid emotsioone. :D Aga kel jäi midagi arusaamatuks... ma ei taha, et kurvastaksite, et kohe seminaris kõigele pihta ei saanud. Ma vähemalt üritan selles kirjas arusaamatud kohad puust ja punaselt näidete varal selgeks teha.... Ma loodan, et nutikamad oskavad selle näite toel näha, kuidas erinev keelekasutus tekitab tugevaid emotsioone ja kehalisi aistinguid, see kas motiveerib või demotiveerib. Seminaride lõpus tegin teadmiste kontrolli, mille teksti ma ka analüüsisin. Instruktsioon seminari lõpus oli: „Ma tahan tagisisidet“. Nii et ma ei andnud spetsiaalset käsku, et vot, nüüd te PEATE õpitut rakendama. Ometi on kontekst selge: tagasisidet loen mina ja mina saan sellest endale tagasisidet. Nutikamad aimasid, et nad võivad mind mõjutada ja eriti nutikad taipasid, et nad võivad endale reklaami teha, kirjutades lehele ka enda nime (mis loomulikult jäi mulle ka meelde, kui oli eriti efektiivne sõnum). Reedestes rühmades ma küsisin tagasisidet kaks korda. Vastuste autor võis jääda anonüümseks, kuid vastuste lehed olid omavahel lingitud. Teise tagasiside instruktsioon sisaldas rõhutust, et see on minu motiveerimiseks ja endale reklaami tegemiseks, et ma tahaks teid tööle palgata. Aga kõigest kohe edaspidi...., mis algab nüüd!

Hei hästi motiveeritud tudengid!

Mul on väga hea meel, et nädal on läbi ning saan arvuti taga istuda. Ma lubasin kirjutada kokkuvõtte koos lisaselgitustega ja kergendatult ma tõden nüüd, et leidsin selleks siiski ka aega. Paljud teist väljendasid mitmel viisil isiklikku vaimustust teema vastu ning innustasid mind edukalt teema üle lähemalt mõtlema. Ma tahaksin vastata küsimustele ja sain teie sõnumite analüüsiga (tagasiside keelekasutuse analüüs) ka lõpuks valmis. Kes motiveeritud ei ole, ma ennustan, ka nemad peaksid saama siiski sellest kirjast väga kasulikku infot. Ma ei kirjuta liialt keeruliselt, ma luban. Ja pealegi – te elasite seminari üle. :D

Mul on soe tunne, et mõned edumeelsemad teist tahavad endale võtta suurima väljakutse – suhtlus inimestega. Arvutid, isegi kõige võimsamad neist, on minu arvates suhteliselt väike väljakutse. Mind paeluvad suurimad väljakutsed, programmeerimisega tegelenud ma ei ole juba mõnda aega (milline kergendus!), selle asemel huvitun nüüd inimese ajust, mälust, mõtlemisest, emotsioonidest... ja uurin ka praktikas, kuidas inimese sees toimuvaid protsesse on võimalik mõjutada. Mul on ülimalt hea tunne, kui minu isiklikku vaimustust jagatakse. :D

Mul on hea meel, et Margus, mu vana ja kartmatu sõber, usaldas mulle suure väljakutse. Ma olen uhke, et Margus kaasa tegi ning meie ühine suhtlus osutus suurepäraseks õppematerjaliks, mis mõnedes tekitas küll mõnes tudengis segadust (ja emotsioone), kuid mõnede jaoks oli nende sõnul silmiavav kogemus. :) Muidugi aitäh Mirjamile, kes oma rühmades vedas praktikumi osa täiesti üksinda. Aitäh Kristale, kes mu noore kolleegina nõustus tudengeid praktikumi osas juhendama. Aitäh innustunud tudengitele, kes tulid rohkete küsimustega ning aitäh neile, kes ärritusest hoolimata suutsid rahulikuks jääda ja mitte karjuma hakata.

Niisiis – praktikumide sisuks oli sõnum, et suhtlemine kui protsess ja õige keelekasutus ON inimeste puhul üüratult oluline.

Ma arvan, et leian teie tausta teades sobiva metafoori kirjeldamaks ajuteaduses kehtivat seaduspära arvutite analoogiat kasutades:

Kui kasutada vale sõnastust või tooni, ajus toimuvad protsessid ei kulge eesmärgipäraselt. Inimaju on justkui tohutu võimas kompuuter, mis koosneb mitmest kihist. Kihid on omavahel ühendatud. Info töötlemiseks kulub inimajul ülimalt vähe aega: näiteks me suudame ülikiiresti ja vigadeta otsustada, kas pildil on auto. Arvutitel kulub selleks aega kaua ning vigade protsent on suur. Mõningatel juhtudel on masinad õpetatud tohutute andmekogumite abiga niimoodi välja, et nad suudaksid tuvastada inimesest kiiremini, näiteks vähirakke. Aga masinõppest oskab rääkida ka Margus, sest ma tean seda kindlalt. :)

Närvirakk üksi töötab ka umbes nagu kompuuter – tal on võimalik vaid kaks olekut – signaal on olemas või signaali ei ole. Võib tähistada küll, et on olemas 1 ja 0. Nagu arvutil.

Miks on inimese aju nii võimas? Võimas aju aitab meil keerukate ülesannetega hakkama saada.

Kuidas saab inimse aju otsustada nii kiiresti, kuigi temas on tohutult protsesse? - sest inimesel on emotsioonid.

Emotsioonid on loodud infotöötluse kiirendamiseks.
Miks on meil eneseteadvus? - Eneseteadvus on loodud paremaks info haldamiseks ja eesmärgipäraseks käitumiseks.

Mis on intelligentsus? - Intelligentsus on võime infot töödelda KIIRESTI ja VIGADETA.

Me rääkisime seminaris meie inimestega suhtlemise keelekasutusest, keele kasutamine võib meid teha AUTOMAATSELT ärevaks. Keelekasutus võib meie sees luua AUTOMAATSELT vaba ja motiveeritud tunde. Keelekasutus võib meie aju töö AUTOMAATSELT halvata. Keelekasutus võib meie aju tööd AUTOMAATSELT muuta loominguliseks ja leidma probleemidele uudseid ja efektiivseid lahendusi. AUTOMAATSELT all mina mõtlen teadvuse väliselt, Sinu teadliku tahte väliseid protsesse. Väga jämedalt võttes – ärevusega tegeleb sümpaatiline närvisüsteem; innustuse ja rahuliku loogilise mõtlemisega parasümpaatiline närvisüsteem.

Mõnes seminarirühmas ei uskunud mitte keegi, et suhtlemiseta võib üks inimene hakkama saada. Mõnes seminarirühmas mööndi, et autistid võivad internetist leida valmis toodetud sõnumeid ja neid oma tegevuses ära kasutada (kui nad neid mõistavad mingil tasemel). Aga infot ise teistele inimestele nad tootma ei pea. Ma isiklikult kahtlen, kas ilma kasvõi kaudse kommunikatsioonita on teistel inimestel võimalik autistide vajadusi rahuldada. Ma usun, et mingil viisil väljendavad ka erivajadustega inimesed oma täitmata vajadusi. Mõnede uuringute järgi võib rahuldamata vajadus ilmneda agressiivsuses või depressioonis, või... (ilmselt oskad ise näiteid tuua...)

Milline on efektiivne kommunikatsioon? Efektiivne teistele inimestele arusaadav sõnum on peaaegu alati mina-keskne. See tähendab, et info päritolu ja usaldusväärsus on arusaadav, mistõttu teised inimesed saavad infot efektiivselt enda jaoks ära kasutada. Kui inimene väljendab sõnumeid viisil, et ta ise ei ole teadlik, kust tema info pärineb, siis inimest tajutakse teiste inimeste poolt kui katkist arvutit, mis väljastab mõttetuid andmebaite. Seda tajutakse emotsionaalselt häirivalt. Inimese automaatne töötlus „toodab“ vastiku emotsiooni.

Emotsionaalne seisund inimesel määrab aga selle, kuidas ta on võimeline mõtlema ja tegutsema. :) Lisaks arvavad mõned humanistid, et inimese heaolu on väärtus omaette ning õnn on parem kui kannatus. :P

Miks on tudengil suhtlemise oskust vaja?

Eesmärke on mitmeid. (kas ikka on nii, kas sa mõtled ise või tahad võtta vastu mu käsu, et õpi ära?)

1.Et olla rahuldustpakkuvates suhetes, mis teevad tunde nii heaks, et kõik ajuprotsessid kulgevad tõrgeteta.

2. Tõrgeteta info edastamine (kas kedagi üllatab? :P)

3. Saavutada koostöös eesmärk hankida süüa, peavari jne (käia mammutijahil? :P)

jne

Mind kurvastab, et efektiivse sõnumi koostamisega said hakkama üllatuslikult vähem tudengeid, kui Margus ennustas. Mina ei üllatunud halbade tulemuste üle, mina olin meeldivalt üllatunud, et Marguse rühmades umbes 3 tudengit sai edukalt efektiivse, selge ja lugejat motiveeriva sõnumiga hakkama. Uuringute järgi tehnoloogiavaldkonna tudengid on (muidugi olenevalt sisseastumiskatsete normist) keskmiselt vähem võimekad efektiivsete arusaadavate sõnumite koostamisel.

Minu ja Marguse seminaris olevad subjektid väljastasid mulle kontrolltestis (ehk tagasisides) mulle lugemiseks ja analüüsimiseks selliseid sõnumeid ehk „fakte“, nagu....

Seletused olid pigem arusaadavad. Sisu kui selline jäi arusaamatuks. Nägite Margusega välja nagu vana abielupaar. Teemad olid paljutõotavad. Margusest oli palju abi, ta aitas Teie laused paremini lahti mõtestada. Näited ei olnud väga hästi valitud. Tuleb välja, et paari lause vahetamise taga on peidus palju rohkem mõtteid ja tundeid, kui välja paistab. Raiskasid 1h minu elust. Tänases seminaris oli tore see, et kõneldi ka psühholoogiast. Liiga palju näiteid oli alguses. Jutt on liiga teoreetiline ning kõlab pigem poliitilise kampaaniana. Kohati läks liiga filosoofiliseks. Jättis külmaks/tuimaks. Kahekõnet oli kohati huvitav jälgida ja näha, kuidas erinevad tagasisided ja vastused mõjutavad inimesi. Vahepeal läks natuke segaseks. Kõik arvamused on ju tegelt õiged või siis parandatavad. Jutt ei olnud kaasahaarav ning kohati ka arusaadav. Jätkuvalt pole eriti sisukad need seminarid. Oluliselt uut infot ei tulnud, sest olen iseseisvalt palju uurinud psühholoogia kohta. Lisaks polnud ka kogu mina-sõnimi teema veenev. Võiks käituda enesekindlamalt. Mõjuv esinemine oli. Tiina on täielik läbikukkumine. Täiskasvanud inimesed oskavad suhelda. Kui lapsele anda vaba voli, kas ta õpib või mitte, siis ta ei käiks koolis ja ei õpi. Emotsioon on hea vähemalt. Käsutamine pole hea. Päris keeruline oli jälgida. Teema ette kandmine oli arusaadav ja seda oli lihtne jälgida.

Aga vaadake palun parem ise lõiku iseenda teksti näidistest, mida te väljastate paberile! Kas pole mitte mõttetu segapuder vigastest „faktidest“!!! Kas te kõik olete vigased masinad, kes väljastavad suvalisi lauseid?! Kus on tõde? KUS??

Te olete punt noori halvasti programmeeritud ja väheinformeeritud kompuutrid, kes ei taju OBJEKTIIVSEID FAKTE!!! Mis see kõik siis oli? Mu analüüs näitas, et SAMA seminari kohta oli vastandlikke „fakte“. Kas te ei suuda hoomata, et TEISED TAJUVAD OLUKORDA TEISITI??? „Faktide“ väljastamine paneb mind kurvastama, kuna see on ilmne märk eneseteadvuse puudumisest. Ja mida kindamalt ja jäigemalt te seda teete, seda suurem ON teie isiklik läbikukkumine inimesena! Te olete vigane masin, kes ei jõua teistega kokkuleppele. Masin, mis ei kompileeru. Masin, mis ei suuda end võrku ühendada. Fuih! Noh, kas nõustute mu lausega? 

Kas tunnete enda kõhus pinget?

Kas tunnete end innustatuna?

Miks?

Millise sõnumi keelekasutus mõjutas?
Ping?

Arvamusi oli palju, nädalas oli 8 seminari (fakt!), igas seminaris oli paras ports inimesi. Esmaspäevases Mirjami rühmas tagasisidet ei küsinud, reedel palusin mõlemas rühmas 2 korda järjest arvamusi kirjutada. Ma küsisin esinemise lõpus: „Ma tahan tagasisidet endale:“ peale arvamuse kirjutamist oli instruktsioon midagi sellist: „Ma tahan endale motiveerivat tagasidet nii, et ma tahaksin enda käitumist muuta ja ühtlasi tahaksin Teid endale tööle palgata. Te tegelete ka enda mainekujundusega.“

Marguse seminarides oli tudengite hulk, kes suutis koostada selge enda muljeid ja emotsiooni kajastava sõnumi, keskmiselt 3, ning muljetavaldav hulk isikuid sai hakkama enda mõtte- ja mäluprotsesside kirjeldamisega (sest ma tegin analüüsi). Mirjami rühmas kolmapäeval ja neljapäeval oli tudengite hulk, kes sellega praktikumi lõpuks hakkama sai, ümmargune null. See kurvastas mind väga, kuna mul oli tunne, et Mirjami praktikumi osas te vist ei teinud mitte midagi ega saanud hästi aru, miks te seal olete??? Kas Mirjam oli ebaveenev või teie olite laisad? Reedel toimunud seminari Mirjami rühmas osutus, et suurem osa tudengeid soovis proovida koostada lause, mis kajastaks isiku subjektiivset arvamust või muljet. Kusjuures täiendav ülesanne – motiveerige mind teadlikult – ei muutnud efektiivsete sõnumite hulka. Ma lootsingi suuremat õpimomenti tekitada, kuna püüdsin luua emotsionaalselt häiriva õhkkonna (kuna eelmised Mirjami rühmad tundusid olevat halva õpiefektiga). Minu motiveerimise asemel üritati abitult väljendada, et mina olen isiklikult süüdi faktis, et tudeng ei suuda oma emotsiooni reguleerida või ei suutnud viisakalt varem ära minna ja jäi minu pärast bussist maha. (Mul on tema pärast tõesti piinlik). Mul oli ka hale meel lugeda süüdistusi ja kui ma ei oskaks oma emotsiooni ja mõtteid reguleerida, ilmselt hakkaksin ka karjuma.

Kas teie tahaksite mind tööle võtta, kui ma ei suuda õigel ajal bussi peale minna?

Ma usun, et tudeng tõesti jäi bussist maha (ma usun seda fakti), kuna ta mõjus mulle veenvalt. Kui see oli peen nali, siis nüüd teate, et ma ei taju seda kui peent nalja. Küllap tunnete nüüd mind paremini ja oskate enda sõnumeid paremini koostada ;)

Oskate paremini ja teadlikumalt enda tulevasi tekste ja kõnet koostada. Te oskate. Tõepoolest! Te olete rohkem mindful. Te olete rohkem teadvelolekus, ärksameelsed.

Minu südant soojendas ja meelitas kõige rohkem üks naljahammas esmaspäevases rühmas, kes üritas demonstreerida, et ta on minu soovitatud naistega suhtlemise lektüüri lugenud ja üritas mind oma kavala sõnumiga ära sebida. :P :D Kirjutas oma nime ka peale ja puha... hmmm... (see nimi jäi mul ka kergesti meelde, kuna mul tekkis emotsioon).

Ma tahaks nüüd asja kokku võtta, kuna kell on hiline. Minu sõnum oli loodetavasti selline, et arukas inimene arvestab sõnumi koostamisel sõnumi vastuvõtjaga ning teeb seda osavalt. Arukas eneseteadvusega inimene definitsiooni järgi:

1) suudab iseenda emotsioone ja mõtteid teadvustada

2) suudab enda emotsioone ja mõtteid muuta

3) inimene tajub oma keskkonda ja oskab seda sihipäraselt muuta

4) inimene mõistab teisi inimesi ning mõistab, kuidas tema tegevus mõjutab teisi

5) inimene oskab enda ja teiste käitumist juhtida

:)

Naistele meeldivad eneseteadvusega mehed, ja mehi erutab (lisaks värskele naise korpusele) ka mõtlemisvõimeline ja emotsioonidega eneseteadlik inimene. Fakt. :P

Ma tahan, et seminar jääks teie emotsionaalsesse mällu ning edaspidi selle kogemuse mõjul läbi elu paneksite tähele, kuidas meie suhtlemise stiil ja toon mõjutab teisi inimesi. Ma tahan, et te paneksite tähele teksti, mis teil niinimetatud loomulikus olekus „torust tuleb“. :)

Ma tahan huvilistele hea meelega lisaks materjali anda, kuid üldise kõigile mõeldud kirja kirjutamiseks olen hetkel vähe motiveeritud. Ma tajun, et võib-olla on asi selles, et (väike) osa tudengeid teatas, et psühholoogia ja suhtlemine ja suhted on totaalselt mõttetu värk. :P

Raamat, millest minasõnumi näited maha lugesin (mõned juba kirjutasid üles ka): „Psühholoogia. Poliitika. Võitlus. Kuidas võita avalikus väitluses?“ autor Anatoly M. Zimichev (konsulteeris väidetavalt ka Obama valimisvõitlust).

Naiste sebimise ekspert nohikutele: David DeAngelo (Mulle meeldib ta õpetus väga. Ma soovin, et kõik mu vestluskaaslased oskaksid sedasi käituda, küll siis oleks mul hää...)

Paarisuhte teadlane: John Gottman (juutuubis on ka näited) Gottman on uurinud laboris intiimpartnerite suhtlemisstiili juba 40 aastat, keskendub nii armumise tunde säilitamisele kui ka ülesannete sooritamise edukusele. Tema võrrand on hämmastavalt täpse ennustusväärtusega.

Mõnedes seminarides oli ka juttu, kuidas tunda ära hea inimkäitumise konsultant (ehk psühholoog), kes inimestega toime tulemise kohta võiks head nõu anda. Leidsin minu hinnangul netist päris hea koha lugemiseks, mida soovitan: http://askdrrobert.dr-robert.com/goodtherapist.html. Ma tahan veelkord meelde tuletada ja südamele panna, et Eestis on psühholoogi ametinimetus reguleerimata, mistõttu töötab sellel alal igasuguse tausta ja teadmiste ja eetiliste tõekspidamistega inimesi. On teadusliku tõe otsijaid, on ajaloolise tõe praktiseerijaid, on isehakanud tõdede pealesurujaid. Psühholoogiks hakkamine võib ajendatud olla võimujanust, võib olla soov midagi tõeliselt kasulikku ära teha (2 peamist põhjust uuringute järgi).

Lõpuks ma tahan väga öelda ka seda, et teget kogu matemaatika ja statistika on loodud, et keerulisi protsesse mudeldada. Faktoranalüüs, korrelatsioon.... isegi keskmise arvutamine... Psühholoogid on loonud nutikaid meetodeid, et ennustada inimkäitumist ja mõjutada tulevikku. Psühholoogia uurimisvaldkond (kõik, kellel on süsinikust kompuuter ehk närvisüsteem) on keerukam, palju keerukam kui räniühenditest koosnevad arvutid. :) Ja keerukam kui füüsika, kus me saame muuta ka inimesed punktmassideks. Aga füüsika on ka äge (minu arvates)! Elan Higgsile kaasa hetkel.

Ma üritan tuvastada viiruseid inimese mõtlemisprotsessides, ja need kõrvaldada, nii et mõtlemisprotsessid ja emotsioonid toimiksid jälle efektiivselt ja miks mitte – ka nauditavalt.

Mulle meeldib isegi vabal ajal psühholoogia ja aju teemadel mõelda, tegelen ka juba aastaid näitlemisega (Tartu Üliõpilasteater, Emajõe Suveteater) ning kirjutan suure naudinguga igasuguseid veidraid tekste, proovin inimesi loogiliselt (ja emotsionaalselt) mõtlema panna. Juba aastaid olen Marguse (ja veel mõne inimsega) pidanud mulle väga nauditavalt ja innustavalt ägedat blogi, mis rõõmustab, kurvastav ja ärritab arutlevate, emotsionaalsete ja provotseerivate sõnumitega meie ustavaid ja uusi fänne.

Võib-olla tekkis Sul isu vaadata Steve Jobsi esinemisi ja oskate vajadusel samuti koostada nii mõjukaid kõnesid kui tema (ilma selle soovita ei võetavat mõnesse kohta töölegi), ning veelkord – „I Have a Dream,“ Martin Luther King.

Parimat!
Tiina
(ja Tiina tõeliselt innustav abiline)

PS Mis puudutab assistenti, siis maagia hakkab tööle vaid siis, kui kommunikatsioon on erakordselt efektiivne ja innustav (nii näitavad mainekad uuringud).

Mina oma assistenti ei ähvarda (osa tudengeid soovitas ähvardada, et ta tahaks paremini tööd teha). Fakt. :) ...ja fakt!
.
















(vabandust väga, aga tänan tähelepanu eest... hiilides vaikselt minema. ja nüüd olen ma jälle nähtamatu)




EDIT: Minult küsiti, kas minasõnum on tõesti nii hää ja lahendab kõik probleemid. Vastus on ei. Loe mu varasemat sõnavõttu http://eluteooriad.blogspot.com/2012/11/kes-sa-mulle-oled-labiraakija.html

Suhtlemisoskuse ABC ei ole piisav, lahendamaks eksistentsiaalseid ja olmeprobleeme, ega ka raskeid suhteprobleeme. Samuti on suhtejutuga aja täitmine sisutühi elu elamise viis.

Loe lisaks arutlevat mõttekäiku näiteks http://www.psychologytoday.com/blog/cui-bono/201211/are-i-statements-better-you-statements

ABC on vajalik. Aga tähestiku valdamine pole piisav, et töö eest palka saada. :) Kui ABC-d ei valda, võib kaasa tunda, ABC teadlik eiramine aga on vägivald. Loe väikest näidisdialoogi (ise koostasin mõjuka stseeni) http://eluteooriad.blogspot.com/2011/05/aitah-mu-vanad-sobrad.html

Tühja rääkimise ja mõttetu hädaldamise-kaeblemise eest palka ei maksta!
Suu las parem kiidab kedagi või seisku jõude! Pikem filosofeerimine -  http://eluteooriad.blogspot.com/2013/09/on-raakimine-hea-voi-halb-sorry-naised.html
Minu enda elust üks mu enda emotsioon - http://eluteooriad.blogspot.com/2013/05/hadaldav-elustiil-teeb-tuju-sks.html

Samuti - vahel üliraskete suhteprobleemide korral, kui inimene hakkab tasahilju ennast väljendama (ma tahan, ma tunnen, ma soovin)... võib vastuseks tulla suur tüli ja röögatus: "Sinu tahtmised ei loe siin majas midagi!" Noh, siis on asjade seis selge ning kui orjaseisusest ei ole võimalik põgeneda.... tuleb hoida madalat pofiili, nagu öeldakse.
Siis oleks vist "Maul halten und weiter dienen" kohane väljandus, mida suhetega toimetulemisel meeles pidada. Minasõnumi vormi saab kasutada vägivallaakti teostamisel
 lühikesed näited -  http://eluteooriad.blogspot.com/2011/05/sonavabadus.html
ilukirjanduslik mahlakas kirjeldus, kui kohtad võimukat inimest http://eluteooriad.blogspot.com/2011/04/appi-mind-arendatakse-kuidas-ellu-jaada.html

Nüüd on päevakorral küsimus, et miks ma nii palju iseenda kirjutistele viitan. Põhjus on selles, et ma olen produtseerinud paari aastaga siia päris palju teksti. Olgu, see on põhjendus, mitte põhjus. Ma tahan iseenda kogemusele viidata, võttes metatasandil kirjutatu ja välja öeldud asjad kokku. Minu kogemust te vaidlustada ei saa ning minu enda kogemus on Teile veenev materjal. Nutikamad juba ammu on guugeldanud otsisõnu laiast internetist ja käinud ka raamatukogus viidatud teoste järel (nagu Erich), nii et MINA praegu saan seda teksti siin vääristada nimelt just iseendaga. Aga sellest oli kogu mu sõnum. 

Armukadedus viib sihile

Täna kirjutan päris nukralt. Ma olen kurb. Mul on kohutavalt valus.

Ma kohtusin armukadedusega. Armukadedus tähendab soovi omandit endale pidada. See on paaniline hirm. Et võetakse miskit ära. Hirm ilma jääda.

Hirmu tunnevad need, kes on nõrgad.

Kas rohi armukadedusele on tugevaks saada? Jah! Aga kui tugevaks saada ei saa või ei taha? - Siis tuleb varandus ära peita.

Abikaasa peitmine korteri seinte vahele on efektiivne strateegia. Nii ei saa keegi teda leida. Ja võib-olla siis lõpuks ta ka ei oskagi ära minna.

Kes otsib üles korteritesse vangistatud hinged, et lasta nad teiste lastega aasale mängima? Kes toob nad kogema õnne ja rõõmu? Kas meie, need teised lapsed?

Vangistatud süda harjub valuga. Me harjume valuga. Nii saab meid peksta ja alandada. Me ei jaksagi ära minna. Me oleme unustanud õnne.

Kes tooks nad välja?

Kes?
---

Aga vangistaja tahab ju süüdlasi tappa. Ta on vihane. Väga, väga vihane.

Kes julgekski võtta?

----
Mul on valus. Ma vaatan ängistust pealt.

On rääkimine hea või halb? (Sorry, naised!)

Ma kavatsen tulevikus võib-olla (?) avada psühholoogi targutamisnurga. Nimetagem selle üllaks kogukonnatööks. Sest vaadates goolge otsisõnu... näen, et inimesed otsivad hüva nõu. Ja google arvab, et meie blogi avitab. Aga nõu siin pole. Aidakem siis neid! Kuniks küpseb mõte, kuidas teostada praktiliste nõuannete plagu, eluabi, mõtelgem turvaliselt vanadel radadel, asetades mõtted vanasse kasti... Täites eluliste teooriate vormi just siin, Eluteooriates! Aga, hm... ma juba mõtlen.... et mida sisukat ja huvitavat võiks lugeja Targutajalt (s.t psühholoogilt) küsida?!

Jajaa, ma tean. Targutaja Tiina alustab. Kui kellelgi on vastuseta küsimusi, palun!. Ma haaran kondi hambusse. Ma pole ju suu peale kukkunud. Küsimus:

Kas rääkimine on hea või halb?

Kas see on ehk liiga üldine küsimus? Aga ma kitsendan: kas rääkimine on suhetele hea? On murede korral rääkimine vajalik?  Küsimuse varjatud mõte on tegelikult ilmne: Mida teha murede korral? Kas rääkida kellelegi? On rääkimine hea või saab ka ilma läbi? Vastus on mul hoolikalt kaalutletud: vahel on rääkimine hea, vahel surmavalt  halb!(mul on kahju, naised).  ...surmab suhted, ennetab uusi.  Halb on rääkimine millele? - elule ja olule, Meeleolule, suhetele. Selgitan ebatraditsioonilist seisukohta kohe lähemalt. (Meenutagem, et naised terroriseerivad mehi rääkimiskohustusega, nii mehed ju kurdavad... ja seepeale jätavad naised maha:(... Aga ärgem rutakem mõttelõngaga ette, alustagem ikka heast, mitte masendavate teadetega!)

Esiteks - rääkimine on mõtlemine. Vahel öeldakse halvustavalt mõne rääkiva inimese kohta, et ta enne räägib, siis mõtleb. Sellega ma nõus ei ole - mõtlemine toimub rääkimise ajal! Ja rääkides on lihtsam mõelda. Lihtsustatult: rääkimine = mõtlemine. Mõtleme valjusti. "ta mõtleb valjusti". Me teeme häält. See on väga efektiivne. Me mõtleme sõnades. Me mõtleme verbaalselt. Me juhime ennast ise verbaalselt. Vaikse sisekõnega.  Aga valjusti rääkides kuuled paremini ära, kus mõte segamini läheb. Vaikselt sisekõnet kuulata polegi nii lihtne! See on isegi et pööraselt raske! Me saame oma kaaslast - rääkijat aidata, lihtsalt andes neile võimaluse mõelda. Me oleme nendega koos, me julgustame neid mõtlema, tunnetama maailma, mõtestama kogemusi. Me oleme kohal, me loome ühiseid mälestusi.

Valjult mõtlemises on niisisiis lisaks selgele mõttekäigule veel üks tohutu eelis: LÄHEDUS. Kui keegi kuulab mind ja on mõttes minuga, tunnetan lähedust. Rääkimine on vist üks efektiivsemaid sisemaailma avamise meetodeid. Läheduse loomine lihtsustub rääkides. Aga läheduse loomise lihtsus pole rääkimise ainus eelis. Oluline on ka, et Kuulaja, juhul kui ta tõesti mõtleb kaasa, leiab su mõttekäigus segased kohad, ebaloogilised asjaolud ja paneb tähele vasturääkivusi. Mõtlemine on vaimne protsess meie võimete piiril, ja mõttelõng võib kergesti käest libiseda, tähelepanu hajuda. Siis saab Kuulaja sind otseselt AIDATA mõtlemisprotsessi täiustamisel. Hea, kui keegi juhib tähelepanu: "sul see koht veidi läks sassi". Seda nimetatakse moodsa sõnaga: tagasiside. Mõtleme koos! kaks pead on etem kui üks. Teeme koostööd. Lahendame koos probleemi. :) Nii see sõprus kasvabki. Nii loob end lähedus. Ja Kuulaja saab sind aidata ja sul on hea meel. Ja sul on hea meel ja Kuulaja rõõmustab seepeale. Kuulaja tunneb, et ta tegi midagi olulist su heaks ära.  (Ja lisandub kõik see muu hää, mis suhetest tuleneb, parem tervis ja rõõmsam meel ja parem uni ja pikem eluiga jne..... Ja lisandub see hää, mis Mõtlemisest tuleneb nagu vaimne kirkus ja aju treenimine ja nooruse säilimine ja et inimesed ütlevad su kohta, et oled huvitav jne. Nagu ikka...Aga see selleks, pöördugem tagasi teemasse...)

Teine rääkimise suur eesmärk on ajaveetmine ja vaikuse täitmine. Elu täitmine, päeva täitmine. Siinkohal ma tõesti panen südamele: teha muredest meelelahutus?! Ei, parem mitte!!  Ma ei tahaks selles seltskonnas kaua olla. Ja ma pole üksi!! Sest mõttetute teemade üle lõputult arutlemine on KOHUTAVALT TÜÜTU! Teisisõnu - masendav. Ja kui ajaveetmine on niivõrd üksluine, tuleb Masendav Meeleolu. Aga masendus pole mõnus. Masendus pole efektiivne! Masendus pole lõbus! Masendus ei aita sõprust sobitada. Masendus ei aita elu paremaks luua. Depressiooniteooriaist üks sõnastab kultuurinähtuse, et naised on masendusele kättesaadavam saak ka seetõttu, et nad veedavad oma vaba aja - mis on ette nähtud positiivsete emotsioonide kogemiseks - sõbrannadega...  HÄDALDADES!! Häda-häda-häda kuus tundi järjest kolm ja enam korda nädalas.

Ohh...
Päris hirmus, kas pole?

Mu süda tunneb kurbust, kui mõtlen, kuivõrd masendava matusemeeleolu on need depressiooniklubide liikmed võimelised looma. Ja nad ka kasutavad oma oskusi. Mul on kurb seda mõtet mõeldes, kuna ma tean, et need vaesed hinged kogevad ahistavat tunnet. See on nagu kurva filmi vaatamine, sisseelamine... millel ei tule kunagi head lõppu. Pole õnnelikku lõppu. Happy end on puudu, mis võib olla küll vahel hea vaheldus "tavalistele" filmidele. Aga nimetatud ühingu liikmed vaatavad sama filmi, nädalast nädalasse, ja ei midagi muud! See meeleolu jääb kestma. Abitus tuleb ju ka, kui sul lõpuks polegi oskust midagi muud vaadata! Sest taolise klubi liikmed on sünged kui öö ning neil on raske uusi sõpru leida. Matusemeeleolu sunnitud loomist mõistlikud inimesed ju ei harrasta! (oh häda?) Enamik ju vaistlikult, vabatahtlikult ja teadlikult väldib aja veetmist jõuetult ja masendavalt. Vaba aega võiks pigem sisistada kvaliteetselt - kvaliteetaeg, nagu seda nimetatakse. Mängin lastega, kuulan kaaslase unistusi. Olen temaga koos. Aitan kedagi.

Sünge Meeleolu Klubi  liikmed ise ei taha uusi sõpru vastu võtta, kuna nad kalduvad isiklikult solvuma, kui mitte-liikmed hädaldamisharjumust ei jaga, ega tunnusta. Mõistetav. Neil on kirg, mida mina ei taha jagada! Neil on südames miski. Jah, aga nad on üksi. Head masendusklubide liikmed! Ma tean ja tunnetan juba, kuidas te seda teksti lugedes olete salamisi solvunud. Et ma ei mõista teid. Et ma ei mõista, kui kirglikud, keskendunud, pühendunud te olete. Ei, ma arvan end mõistvat just teid väga hästi: te olete oma asjas täiesti sees! Ma ise olen ka kirglik inimene. Ja masendus on huvitav uurimisteema. Mu lugejad, te mõtlete just praegu minuga kaasa päris huvitaval teemal. Ja see on ka arengule, (vaImsele) kasvamisele kasulik. Võib-olla tunnete põnevaid emotsioone või elevust, mida pakub huvi kogemine. Võib-olla mõtlete, kuidas te ise asju teistmoodi sõnastaksite. Kirjutaksite ehk minust hulga paremini. Ma tean, et paljud on mõttes minuga. Ma tean, et paljud teist tunnevad mu suhtes poolehoidu: sest nad kuuluvad Mõistlike Inimeste Klubisse. Me oleme vaimselt samal lainel, meil on ühised eesmärgid. Hei masetsejad, hei hädaldajad! On teisi liigasid, kuhu kuuluda. On paremaid klubisid. Me ootame värsket verd.

Kas rääkimine on siis hea või halb?: Mõtleda on mõnus, kasulik ja hea. Valjult rääkimine on efektiivne mõtlemine. Kaaslase kohalolu aitab ja loob lähedust. Aga - mure vaba aja veetmise harjumuseks muuta on ülimalt vilets ja igav, koguni masendav. Niiviisi palju sõpru ei leia, viies elukese sisutühjuse ja tõsiste sotsiaalsete probleemideni. Jajah, kas ma pean masenduses inimesi igavaks ja sisutühjaks? Sest masendus on isegi defineeritud nõnda, et selles seisundis inimesel kaob loovus ja spontaansus, nende elu on tõepoolest mõttetu ja ebaproduktiivne (Nad ise aktiivselt kurdavad seda. Ma usun neid).

Mina ei tee valikut liituda masendusklubiga, kuna mul endal oleks igav. Ja igav on ka teistel. Mulle piisab täielikult kõigist neist kurbadest südmustest, mida elu niisama õnnetu juhuse tõttu mu eluteele aeg-ajalt veeretab, mis mind niigi kurvastama panevad. Ma parem peatun hetkeks ja puhkan siiralt, nuusutan lilli ja hoian kaaslase käest kinni.  Te olete aeg-ajalt üksi, mu Häda ja mu Vaev! Ma jätan teid maha!

Hei! Suur kunst on hoida meeleolu kõrgel, luua meeleolu. Et tuju ei läheks ära, kui meil on veel tööd teha. Oskused tulid püüdes, usinalt harjutades. Pingutus tasub end ära: töö saab tehtud, elu saab edendatud, heateod teostatud. Ja me polegi nii väsinud, kui võiks arvata. Me oleme tublid, me tahe on tugev ja töömoraal ei kustu. Me oleme ikka veel siin. Langenuid on vähe. Me oskame üksteise eest hoolt kanda. Meil on hea koos olla. Me tahame siin olla! Me tahame elada. Me ootame homset põnevusega! Meile meeldib mõelda. Meile meeldib rääkida. Me oleme lähedased. Me oleme vaimselt heas vormis. Me räägime üksteisega. Me oleme heas vormis.

---

Suhtenõu meestele (mõttenõu, kui naine nõuab lõputult probleemidest heietamist):

"Naised, mul pole kohustust liituda teie hädaldamisklubiga. Ma armastan tegutseda, olla ja elada, mulle meeldib mõelda ja rääkida. Aga mulle mitte ei meeldi hädaldada täpselt samadel teemadel, päevast päeva. Ma armastan vaikides, ma armastan tegutsedes, ma armastan, rääkides headest asjadest. Mulle meeldib mõelda. Mulle meeldib lähedus."

Suhtenõu naistele (nõu, kui moodne meespool nõuab lõputult "me peame probleemidest ja suhetest rääkima."  Ja nõu, kui tekib küsimus, kas mängida abitut hädaldajat ja rumalukest, või seda mitte teha)

"Mehed, ma olen tundlik naine. Mulle meeldib mõelda olulistest asjadest, mulle meeldib teha mõstlikke plaane, mulle meeldib tegutseda. Ma jagan meeleldi häid mõtteid, häid sõnu. Ma ei kuluta aega mõttetule halale. Kaeblemine teeb mu meeleolu kalgiks. Ma iialgi ei käi sõbrannadega väljas, rääkides meestest inetusi. Mulle meeldib mõelda maailma asjade üle. See meeldib arukatele naistele, see meeldib arukatele meestele. Meestele meeldivad mõtlevad naised, sest kaasa mõtlevate kaaslastega on hea ja huvitav olla. Mul on hea rääkida, mul on huvitav kaaslast kuulata ja kaasa mõelda. Ma tunnetan niigi iga keharakuga, kui mees armastab mind. Ma ei nõua kelleltki tühje sõnu."

Kel veel jäi kiusatus lõputult end korrata, võib lugeda minu pingelisest koostöökogemusest kroonilise hädaldajaga  - Hädaldav elustiil teeb tuju s...ks

Kas meie ühiskond väärkohtleb meid?

Hiljuti lugesin raamatut laste väärkohtlemsest, viies end kurssi kõikvõimalike lastkahjustavate käitumisviisidega. Hea teada. Kummitama jäi üks paradoks, millele ma seni head vastust ei tea - kui väärkohtlemisega harjumine tähendab madalat enesehinnangut ("minuga võib nii käituda"), siis väärkohtlemisega mitteleppimine viib ju peresuhete lagunemiseni, kuna emotsionaalne vastuhakk ("minuga nii ei tohi käituda") on mäss oma vanemate autoriteedi vastu. Kui vanemad ei taha anda ära autoriteeti - kas alternatiiv on siis tänavalapse elu? Või lastekodulapse elu?

Reaalsuses on lapsel ta vanemad kõik, mis tal väärtuslikku on. nemad pakuvad hellust ja hoolt. Vahel ka tekitavad arengutõkkeid ja emotsionaalseid piinu. Kui laps on emotsionaalse piinaga kohanenud, vaikselt nurgas kannatab... kas siis see pole normaalne kohanemine? On! Seetõttu on raamatutarkus, et väärkohtlemine tuleb lõpetada kolmandate isikute poolt. Sekkuda. Just, väärkohtlemine tuleb lõpetada, mitte tegeleda lapse enesehinnangu tõstmisega. Sest kui lapse enesehinnang on tõusnud, võib ta vanematele oma õigusi meelde tuletada, saada koguni vihaseks või füüsiliselt vastu hakata - ja vanemate hellus jääb veelgi vähemaks, vägivaldsus kasvab. Nii käib meie targas väärkohtlemise raamatus defineeritud "ohver" kuumadel sütel, kikivarvul.

Aga mida siis teha, kui enesehinnangu tõstmine on potentsiaalselt ohtlik tegevus ja väärkohtlemist lõpetada pole kolmandal isikul jaksu? Vaatame pealt küll, aga südametunnistus piinab. Tahaks midagi teha.

Ma päris täpselt ei tea. Praktikas paljud kirjutavad lapsele rahustid. Sest siis lapse vastuhakk väheneb ja on hea mõelda, et meie vaatepunktist defineeritud ohvril- lapsel - on mõnus olla, kui rahustid on sees.

Hea on meenutada Romain Gary romaani "Elu alles ees". See on muuseas hea raamat, aga see on ka hea sotsiaalsete probleemide valgustaja. Arste ja emasid on mitmesuguseid - osa neist eelistab siis, kui lapsed möllavad, anda lastele rahustit. Aga mõni ema võtab rahustit ise.

Ma olen ise ka enda peal tähele pannud, et ma võin kõik rahulikult ära kannatada, aga niipea, kui peast käib läbi mõte: "no minuga nii ei käituta", muutun ma vihaseks. Tundub ebaõiglane. Noh, ja kui teine juba on emotsionaalselt kõrgendatud meeleolus, JA on huvitatud konflikti jätkumisest (näiteks nõuab valjuhäälselt "ärakuulamist" ja muid asju), võib põgenemispüüd lõppeda füüsiliste kahjustustega. Samas, kui keegi karjub ja tuletab meelde kõiki maailma patte, ei jaksa ta seda teha siiski mitte lõputult kaua. Eriti, kui rahulikum pool "võtab kiiresti omaks" enda arvatavad patud. Ajaraisk, seda küll. Ja hiljem võib filosofeerida, kes sellist hullust moraalse kohustusena peab välja kannatama. Ma olen kannatlik, aga kui ma hakkan mõtlema, et "ma ei pea seda taluma", muutun kannatamatuks. On see kõrge enesehinnang? Jah. Sest kui see jääbki nii, siis selline suhtumine viib ikkagi suhtlemise lõppemiseni. Sest kui vastaspool ei muuda oma käitumist, mis mind vihaseks ajab, on konflikt nähtav kõigile.

Kõrge enesehinnang tähendab jah teatud kvaliteediga - kõrge kvaliteediga - suhteid. Aga jah  - mis siis, kui alternatiivi õieti polegi? On siis toeks vaid usk, et lähengi ära, ja loon paremad suhted mõistlikuma inimesega??
Kui sekkumise vahendid väljaspoolt on piiratud, lagundab see perekonda. Siis ei saagi parandada midagi, kuniks kannatus katkeb. Siis tuleb põgeneda jäädavalt. Kui saaks teha nii, et vägivallatseja (ka emotsionaalse vägivallatseja) käitumisest oleneb, kui tihti ta oma peret näha saab, parandaks see emotsionaalset heaolu kõigil. Ohver ei pea kannatama, ohver ei pea olema allaheitlik. Ja väärkohtlejal on motivatsioon teisiti käituda. Käitud korralikult, saad seda, mida tahad. Elementaarne psühholoogia.

Aga kuniks see sekkumine pole teostatav, soovitan ma ohvril moka maas hoida. Muidu läheb hullemaks.

Konflikt paisub.

Ka täiskasvanute suhetes soovitavad targad raamatud harrastada äärmuslikku aktsepteerimist - kuula ära, tunnusta teise mõtteid ja tundeid. Isegi, kui see kõik tundub hullumeelne - ja vahel me ka teame, et teine on hullumeelne. Pole midagi, kuula, tunnusta, aktsepteeri. Kuni see üle läheb, kui läheb... Tihti ei lähe üle.

Enesehinnangu tõstmine ohvril pole lihtsakoeline tegevus, a´la "sa oled rohkemat väärt", sest.... sest muidu meie riiki ei jääks enam mõistlikke inimesi, kes dementseid vanainimesi hooldaksid. Või abikaasasid, kes on nõus vaimuhaiguse saanud abikaasaga ka edaspidi suhtlema.

Lahendus on kolmandate osapooltega suhtlemine. Toetusvõrgustikuga suhtlemine. Suhtlemine ühiskonnaga, teisisõnu. Sest ühiskond määrab, kes teist kahest on "arust ära" ja kes peab käitumist muutma. Tunnistajad on neli seina ja ühiskond. Meie ühiskonnas mees naist vägistada ei tohi, olgugi tal ahvatlevad hilbud üll. Mõnes teises ühiskonnas on naine vastutav, kui lahkus kodust ilma meessoost saatjata. See on relatiivsus. Kas peretüli on olemas, kui keegi seda ei kuule? Mõnes kohas on pereasjad pere omad, nii ei küsita, kui hästi lapsed kasvavad ja kas naine on OK seisundis "pere siseasjadesse nina ei topita", ...vahel siiski olen kuulnud seda ka eestlase suust. Nii jäävad teatamata laste julmad väärkohtlemise juhtumid. Üldiselt aga arvatakse, et "väärkohtlemine tuleb lõpetada" ning emotsionaalselt "kus on sotsiaaltöötaja silmad!!" Tuleb suhelda toetajatega. Vastuoluline on Eestis seadus, et lapsed peavad oma vanemaid igal juhul hooldama - ka siis, kui vanemate poolselt oli, ja tihti jätkuvalt on, püsiv väärkohtlemine.

Jah, meie ühiskond õnneks tervitab abielulahtusi, kui tunneme end ahistatult. Me usume, et oleme väärt õnne ning inimlikku kohtlemist. Ma arvan, et see on hea. Küps individualism tähendab seda, et saame ise valida oma kaaslased, suhelda inimestega, kes kosuvad meie armastusest, kes annavad meile tunnustust ja heakskiitu, mida me vajame. Me vajame vaid veidi julgustust, et jõuda endast anda veel, ja veel, ja veel... Head inimesed on tulvil väljaütlemist ootavaid häid sõnu, mis võivad saada hääle, kui meie ümber on õiged inimesed; inimesed, kes hindavad meie armastust. Maailmas on nii palju inimesi, kes tahaksid meeleheitlikult olla head inimesed, tunnustada kaaslasi, toetada, julgustada. Nad võivad kokku saada, võivad üksteist leida. Ja see on hea.

Kui suhted heade inimestega, toetajatega, oled valmis andma suure tüki iseendast, hooldades vanainimest, kes sind muuhulgas karguga vastu selga peksab, kui talle toitu viid. Võid kuulata tundide kaupa ämma sõimu. Sa jaksad. 

Läbi toetusvõrgustiku käib empaatiline toetamine, tõeline tugi. Eneseabiraamatute enesehinnangu tõstmise temaatika "olen rohkem väärt" on praktikas minu arvates jama. See teeb inimesed vihaseks. Ja siis nad põgenevad. Põgenevad Eestist ära. Põgenevad "ebaõiglaste" kohustuste eest ära. Kelle enesehinnang on mõistlikult madal, jäävad kohale. Nemad, kuulekad, lepivad, kuna nad pole vihased. Nad on ehk hästi väsinud, aga mitte lõputult masendunud. Nad ei ole frustreeritud ja vihaselt masendunud, et mitte keegi ei tee nende heaks teab-mida. Kui ühiskond ei sekku, nii ongi hea. Sest alternatiiv on mäss, vastuhakk, lahkumine jäädavalt. Nii võib keegi meid veel pubekateks pidada.

 Me pole oma riigile head lapsed.

:)

SOTSIAALABI - paarisuhe

Ma siin mõtisklen, eelmisele teemale jätkuks... et ressursid on ikka määravad! Ega siis inimesed väga teadvusta seda kõike, aga käitumises on siiski enda OMANDI kaitsmine sügavalt sees. Ja eks me tahame sotsaalabi ka (sotsiaalseid garantiisid).

1. armukadedus.
peites oma kallima tuppa, keegi ei saa teda endale võita, ega ära viia. Naised, kes teesklevad peavalu, kui mees välja läheb, teevad instinktiivselt õigesti. Pead enda oma kalliks, kui mõtled, et paremat nagunii ei saa. Halb on, aga kuhu mujale mul minna? kelle rinna najal nutta?

2. võitlus kinnisvara pärast.
Vanainimene, kes dementseks jäänud, kardab, et temalt võetakse ta vara. Saab aru küll, enda jõust jääb väheks. Nii siis kaitseb, kuis oskab. Kõik on kahtlased. Eriti minia. Või see kahtlane pulgajunkur.

3. väärt info varjamine.
igaks juhuks....

4. SOTSIAALSED GARANTIID!

Mees, kes oma naist oma korteris peab, teeb õigesti, kui ta teda välja ei luba. Nii ei saa naine põgeneda. Paljudes riikides on naiste liikumisvabadus äärmiselt piiratud. Sest muidu võib keegi teine mees nad endale võtta. Või naine võib võõra mehe juurde joosta, suurte lubaduste peale. Tal on, kuhu minna...

Meil Eestis on naised ja mehed seaduse silmis võrdsed, kuid ohud on suured.... Mu mees VÕIB parema naise juurde minna. Su naine VÕIB parema mehe omale võtta, kui sina! Kas pole mitte karm, kui võetud on ühine kinnisvaralaen?

Kuhu ma elama lähen, kui mu mees mind enam ei taha? - Paljude naiste karm küsimus iseendale! Mis minust saab, kui lasen oma mehe välja ja ta saab aru, et on väärtmees ja võtab naise, kes teda tõeliselt armastab?

"Ei, ma ei lase oma meest välja! Sest ta sõbrad võivad talle öelda, et ta on väärt. Siis ta otsib endale naise, kes teda armastab ka. Mitte ainult ei taha temalt sotsiaalabi!"

Abieluleping on garantii, et abikaasal on kohustused ja järgnevad sanktsioonid, kui kohustusi ei täideta.

Tuletan endale jälle meelde küllalt vana raamatut, milles antakse naistele nõu, kuidas trikitada mees endaga abielluma. See on elu tipp, eesmärk, garantii, õnnestumine! Sest lahutada enam ei saa. Võib, aga kohustused jäävad.... hahahaa! Naine saab tanu alla, järelikult nälga ei sure.

Meil on mingi sotsiaalabisüsteem siiski olemas, nii et teoreetiliselt võib vägivaldse kaasa juurest põgeneda ka siis, kui normaalseid sõpru üldse ei olegi.

Küllalt palju on juhtumeid, mil ühine kooselu on lagunenud niipea, kui majanduslikult nõrgem pool saab kah välistele ressurssidele ligi - lõpetab ülikooli ja läheb tööle või leiab rikka armukese. Siis too leivateenija või korteriomanik on "lahku kasvanud" või "intellektuaalselt võõraks jäänud". Eestis on tõsine probleem, et värskelt kõrgharitud naised põlgavad oma vanad elukaaslased-ehitusmehed ära. Nood on jäänud (või saanud) uues maailmanägemuses madalalaubalisteks.

Ma ise viimasel ajal küsin otse armukese rollis olevalt inimeselt, mis on ta kavatsused ressursside mõttes. Tihti selgub, et salaarmukest peetakse, kuna ei taheta tänavale tõstetud saada.... Või siis vallaline "suhtleb" abieluinimesega seetõttu, et ei suuda kohustusi kanda. Või siis labaselt - tal pole pakkuda "oma pinda".

Väärkohtlemise juhtumeid analüüsides selgub tihti, et polegi muud varianti. Tuleb leppida pahura paranolise vanainimesega, kannatada kõik välja, kuna seadus käsib - omasid tuleb hooldada 24/7! Ja pealegi tasuta.
Samuti ütleb seadus, et abikaasa eest tuleb hoolitseda, ükskõik mis tingimustel. Lahutada võib, kuid see ei vabasta hoolduskohustusest! Tuleb tagada ülalpidamine, juhul kui eks ise ei elata end (lugege seadust, kui ei usu)

Abielus pole tihti muud varianti, kui taluda dementset ja paranolist ämma, kelle juttu ja tegusid terve inimese vaatepunktist analüüsima hakates võib end vaid tõeliselt vihastada. Vanad aga seejuures nõuavad erilist austust ea tõttu ja just nemad teavad, kuidas lapsi kasvatada! Kuna nad on vanad ja elasid nõuka-ajal, lugesid kasvatusalast lektüüri ka omal ajal.

Ma mõtlen jälle iseenda tutvusringkonna näidetele... Mõtlen, et armukadedus on ikka vahel päris mõistlik. Eraldades kellegi oma vanadest sõpradest, kaob ohvril side "normaalse" ja harjumuspärase keskkonnaga. Pole enam kedagi, kes ütleks: "põgene! sa oled väärt enamat!"

Tänapäeval on (uuringute järgi) ootused abielule suured - tahetakse armastust, tahetakse olla armunud, kaasaga võiks siduda tõeline sõprus ja usaldus. Ootused on kaugelt üle selle, et keegi sünnitaks lapsi või elataks mind ära!

Pettus on siis, kui valetatakse tunnete ja ootuste kohta, aga tegelikult tahetakse vaid tasuta elamist.

Noored ütlevad vahel oma seksuaalsuhete kohta ausalt: "ma ei taha praegu suhet (aga ke**i tahan ja teen)". Selle kohta on vist vana ütelus: miks osta lehm, kui saab tasuta piima. "ma ei taha sind lohutada, kui oled kurb. saame vaid siis kokku, kui mina tahan"

Mul on tutvuskonnas mitmeid juhtumeid, mil on tegu pettusega (eks vaikigu see, kes end ära tunneb). Lootuses tagada elatis, jäädakse rasedaks. Kuigi selge, et suurt armastust pole ning käimas läbirääkimised lahkumiseks.
2. Kuigi armastust ja armumist pole, teeseldakse suurt kiindumust, piiratakse suhteid sõpradega, kes võiksid "ohvrile" meelde tuletada elu kõrgemaid eesmärke - kooselu armastuses (mitte halastusest ligimese vastu)
3. Kaaslast alandatakse, et ta ei tunneks viha väärkohtlemise pärast, vaid hoopis ise tunneks alaväärsust. Kui inimene usub, et keegi teine ei taha teda, täidab ta kõik käsud. Ei lahku, käib tööl, toob raha koju.... vahel saab hea kohtlemise - preemia - osaliseks.

Aga kallis lugeja, kelle pool nende juhtumite korral olla?
See on sügavalt eetiline küsimus.
Kas peaksin oma sõpra ärgitama, et "sa oled väärt rohkemat?"
Või peaksin olema selle teise poolel, kes ei iial elus kohta kedagi teist nii head kui mu sõber? Kas "sel teisel" parema puudumisel pole siis õigust mõõdukale õnnele (ei ole armunud, kuid peetakse siiski soojas süles ja voodis).

Kas pean laskma oma lastel teha ise oma eksisammud, kuigi näen juba ammu hunti lambanahas? Kas peaksin mõtlema, et las mu sõber olla lammas, kui ta tahab? Isikuvabadus ennekõike?

Kas peaks ärgitama kedagi hülgama oma pere, kui ollakse õnnetu?

Vastuseid:
Kui oled petja-pool, pole iial hilja anda oma kaasa vabaks, et ta saaks ise oma õnne otsida. Siis annad talle võimaluse. See on tõeline kaastunne. On ego küsimus, kas saan teda endale hoida. EGO räägib, kui veenad end, et sinuga on tal piisavalt hea ja ta ei leiaks kedagi. Tõeline kaastunne tähendab, et lased inimese, keda sa armastad, vabaks oma õnne otsima. Vaid tõeline kaastunne lubab tunnistada, et sa ei armasta oma partnerit piisavalt palju, selleks, et kogeda õndsust. Petetu tunneb viha, kui jätad ta maha. Õigusega. Aga see on kangelastükk, mis väärib kiitust.

Me tahame olla koos hingesugulastega. Kui me ei saa olla koos "omadega", on see puhtalt lahendamata sotsiaalabi küsimus.

Vaadakem tõele näkku, daamid ja härrad! Nimetagem asju õigete nimedega!

Vaid tõeliselt küpses ühiskonnas võime ise otsida oma kaasad, võime ise otsida oma karja, kuhu hinges kuulume. Luua oma loomingut, üheskoos, usaldades.... panustades. Sünergias, koostöös, tunnetetulvas, armastades, kaastundlikult, hoolitsedes nõrgemate eest. Vaid siis pole me orjad, meid ei otsita koerte ja relvadega, vaid siis ei nõuta meilt võimatut.

Võitlus olgu meis

Tahaksin jagada üht "lihtsat" tõdemust, mis mulle kasu toonud. Tajun kasu, kuna nõndaviisi teravalt mõtlen ma alles nüüd. Niisiis -

Mis suunda vestlus viia? Mis sõnu kasutada? Kas argumenteerida? Kuidas?

Kas kasutada argumente või kõigepealt tunnustada vestluspartnerit? Kas vastata siiralt või varjata väärt infot?

Naiivselt arvasin, et suhete ülim eesmärk (pea alati) on info vahetamine, jõudmaks koostöös parima tulemuseni, avada lisaväärtused. Ähh, kas rikkusid mu psühholoogiaõpikud!?

Tean nüüd, inimeste peades on tagumas hääl: ressursse on vähe! Sa raba nüüd, või jäädki ilma!
Vajalik on VÕITLUS!
Iga vestlus on võitlus. Avalik väitlus "tõe ja õiguse" pärast. Piiratud ressursside nimel! Võitlus.

Vestluse eel selgugu:
1. mis on mu eesmärk
2. kes on mu publik
3. Tegu on avaliku väitlusega! ...või on harv erand?

Ka lähisuhetes sagedaste tundub olevat mäng publikule. Kaks inimest mängivad alainformeeritust, ehk lolli.... Mõistatasin kaua, misjaoks? Vastus:  süvahoovusis idaneb kunstiteos - väitlus publikule. Teisisõnu - teist ei saa usaldada. Ega usaldagi!

Egas ma mässa, igamees päästku oma nahk! Võitlus on karm. Väljavaated paremaks palaks paranevad... KUI lepin võitlusega. Saangi osavaks sõdalaseks.

Tõuskem siis juhtideks. Kari laseb end rõõmuga kanda. Kes ikka igavesti võitlusvalmis olla jaksab?! Las tugevad hoiavad. Las isakesed kaitsevad meid!

Ideaalis, paarisuhete ülim eesmärk - ühine koostöö ja usaldus. Ühine võitlus? Ühiselt missiooni nimel, mis väljaspool meid!

Väitlusvõtted olgu alati võtta....! On oht avalikuks väitluseks.

"Sinu sõnu kasutatakse sinu vastu!"
Minu sõnad võivad mind päästa!

Võõrad on nemad. Nemad ei arva, et ma ei ründa. Võidan nende usalduse. Uinutan valvsuse. Lämmatan ärevuse. Hajutan! Tõhusad meetodid on psühholoogia uurimisvaldkond.

Kas loobuda viisakuse tõttu küsimustest? Aga siis loobun empaatiast.

Kas loobuda viisakuse tõttu küsimustest?

Jah, vahel on hädasti vaja, et keegi ütleks: "See kuningas on ju alasti?"
 Aga viisakad inimesed ei küsi. Ega võta seda teemat päevakorda (agendasse).

Võib vist öeda küll, et mina esitan tavaliselt väga palju küsimusi, aga ma tean, et vahel on mõned teemad tabud. Aga mitte ainult. Vahel pole meie õhtune vaba aeg mõeldud "probleemide" arutamiseks. Vahel ma ise ütlen, et "kuule, räägime parem millestki rõõmsast hetkel!" Või siis vastupidi: "ma tahaks kurval teemal arutada," või siis: "ma tahaks mingil teemal väidelda/mõelda selle üle," täiesti neutraalse meeleoluga.

Seetõttu ongi enesekehtestamisoskus nii oluline asi: me ise saame valida vestlusteemasid, kuna meil endal on oskus oma aega ja oma elu ise planeerida!

Vastasel juhul - kui sa iial ei oska "viisakuse" tõttu vestlust suunata, lähedased ise peavad sinu enesetunde eest vastutama ja "viisakusest" vältima kõiki küsimusi, vältima kõiki potentsiaalselt ebamugavust tekitavaid teemasid, vältima küsimusi, millele ei leidu ühest vastust. Et sind mitte pahandada.

Hiljuti ma tahtsin ühele küsimusele vastust, kuid mu vestluspartner ei tahtnud seda tol momendil päevakorda võtta. Ma nägin küll, kuidas ta üritas "vihjata", et mu küsimus on "valedel alustel" või et ma ise olen väheinformeeritud.
 -Mida sel juhul teha? Haarata sõnasabast ja hakata vaidlema? - Jah, ma olen vähe informeeritud. Seetõttu ma ju küsingi?! Kas mul pole "õigust" seda küsida?! No eks igaüks tahab ju maailmast sotti saada ja sõnavabadus on Põhiseaduses sees. Minu võit vaidluses on ette teada.

Aga jah, mida siis teha? Kas olla "viisakas" ja tunnistada, et mu küsimus on rumal?

Mõnes seltskonnas on vestluse metatasand ja enesetunde teemad alati päevakorrast maas.

Kui läheneda ainult empaatiliselt, psühholoogi mängides, võin teisel aidata saada oma tunnetega kontakti: "ma näen, et sa tahaksid praegu tegeleda hoopis muude asjadega, kui mu keerulistele küsimustele vastust anda. Millele, ma isegi tunnen, pole ühest vastust. Kas tahaksid sellest rääkida millalgi hiljem? Mul oleks selle üle hea meel, kui saaksid mind veidi aidata" -See viis on üsna mõistlik paljudes olukordades.

Jah, aga point on selles, et mõnes seltskonnas on tunnete teema (ja vestluse metatasand) täielikult agendast maas. Ka tunnetele vihjamine võib olla ebaviisakas tegu. Eriti, kui tunnetest ei räägita kunagi. Siis viisakas inimene saab nõiaväel vihjest aru, et ta "küsimus ise on rumal", ja lõpetab vestluse.

Aga see ebakonstruktiivne suhtlemismuster ei pea selliseks jääma! Kui õpime ära, kuidas edastada enda soove, oma tundeid, ehk end kehtestada, saan olla oma väljendustes vabam. Siis mu lähedane ei ründa mind pahaselt, vihjates: "no see ei ole sinust just ilus"

Aga on ilus! Ilu on küsmuste esitamises. Ilu ongi maailma uurimises, uudishimus ning elurõõmus, uute muljete saamises, õppimises, tunnete jagamises, avatud meeles.

Kui see kaob, oleme vanad. Meie ajud kärbuvad.

Jah, eelistan agenda valimise oskust, mitte viisakat vaikimist. Eelistan viisakat agenda valimise oskust, mitte ründamist. Eelistan endast lugupidavat agenda valimise oskust, mitte tallalakkumist. Eelistan siirust, mitte silmakirjalikku vihjamist.

Eks ma solvun vahel vihjamise peale :) Kuna mul on teised väärtused, jah vahel ma tunnen, et teised võiksid pigem minu reeglite järgi mängida. Ja minu reeglid on, et parem räägime juba otse, kui ründame vestluspartnerit kõrvalise teemaga või teeskleme solvumist. Ma vahel kiusust ei arvesta vihjeid. Ma vahel väsimusest ei jaksa vihjeid jälgida. Või siis tahan end vabalt tunda ja leian, et mu moraalne kohus pole vihjeid otsida.

Miks siis mitte õppida enesekehtestamisvõtted ning suhelda vabamalt?!

Jah, ma väldin neid vihje-inimesi. Sest see on emotsionaalselt kurnav, ja klatsh iseeneses on surmavalt igav! Kui samal ajal on meil maailm valla, mida siiralt uurida! ....kui samal ajal saame minna lähemale, mitte ehitada seinu üksteise vahele. Seinu teadmiste ja seinu inimlikkuse vahele.

Küsimuste küsimine aitab meil jõuda lähemale teadmisele, lähemale üksteisele, lähemale mõistmisele ja hoolimisele. Loobudes küsimustest, loobun empaatiast.

Jah, "viisakusel" on vahel väga kõrge hind. See maksab inimlikkuse. Me loobume empaatiavõimest.
Sest!
Me ei saa aru.

Kas armastus on tegu või tunne

Ma olen kohtunud kummaliste inimestega, aga hiljuti kohtasin ma isekat inimest ka. Ma kohtusin iseka inimesega. Ära nüüd imesta, kallis lugeja, kus ma varem olen olnud... Aga tõesti-tõesti, ma pole varem süvenenud isekate inimeste maailma, kuna nad pole minuga tahtnud suhelda. Seletus on rabavalt lihtne ja loogiline - raha mul pole, ja minust nad ei hooli (ega kellestki teisest).  Tegelikult ma ka edaspidi neid ilmselt eraelus niisama lihtsalt ei kohta.

Isekus... hmm... Kuidas neid inimesi aidata? Mida neile öelda? Kuidas olla nendega läbinisti empaatiline, kuid samas juhtida pehmelt ja tugevalt "õigele" rajale? Isekas inimene kannatab, vähemalt need, keda ma kohtasin... Ta kannatab kõvasti. Kannatab üksinduse, kannatab igavuse käes. Ta kannatab, kuna ta tunneb, et ta elu on sügavalt mõttetu. See ongi! Ta elu on tühine, ta ei aita mitte kedagi, ta kaebleb, ta hädaldab... ta tunneb, et teised teevad liiga vähe. Vanemad on halvasti kasvatanud, partner pole piisavalt musitanud, ülemus ei ole piisavalt kiitnud, vestluskaaslased pole piisavalt tänulikud. Riik ei anna talle piisavalt raha. Jah, ja mis kõige olulisem - mitte keegi ei armasta. Ju vist. (Ta on taibukas)

Ma nägin inimtüüpi, kes ei tea, et ta peaks hoolima hakkama, selleks et depressioonist ja igavusest pääseda.

Nojah, enamus meist vajab mõtestatud tegevust, me vajame, et keegi sõltuks meist. Või et me suudaksime midagi muuta, panna kedagi naeratama. Ehk tahame kontrolli millegi üle? Kontrolli elu üle, et kellelgi oleks hea. See ongi vist armastus, kui tunneme tõeliselt sooja tunnet, heldimust, rõõmu ja ühendust. Oleme tõeliselt kaastundlikud, tahame kedagi rõõmustada. Maailm vajab meid.

Ja siis on mõned õnnetud, kes tunnevad end tõeliselt halvasti, kuna neil ei ole mitte kedagi, kellest hoolida. Tuleb tähele panna, et ma nägin nimtüüpi, kes isegi ei tea, et ta peaks teistest hoolima hakkama, selleks et oma depressioonist ja igavusest pääseda.

Kas ma olen julm? Kas ma teen kellelegi oma sõnadega liiga? Kas ma olen südametu, öeldes, et teistest tuleks tõeliselt hoolima hakata? Kas keegi vaidleb vastu, teatades, et hoopis teistel on kohustus ESIMESENA armastama hakata?? Ja siis, sina, oled nagu poes, vaatad ja uurid, kas kaup vastu võtta? Kas see kaup rahuldab mu nõudlikke kapriise? Kas ma tunnen end piisavalt rahuldatuna?

Vaat mina ei julge eraelus öelda, et võiks hoolima hakata. Aga see kohutav kannatusterohke igavus on hirmus.

Kui tunned end ära... lahendus masendusest välja on olemas. Ma annan suuna kätte. Kui see postitus siin kellegi elu suudab muuta, olen õnnelik. Kui keegi on ärritatud, hinga rahulikult.

Sest tõesti, inimesed küsivad minult vastuseid, ja vahel ma otse ei julge öelda. Ma kardan solvata. Sest igaüks tahab mõelda, et nad on juba piisavalt head. Aga probleemiks on salajane mõttetuse tunne.

Kui tunned, et sa niisama oled mõttetu ja väärtusetu, tee mingi heategu maailmale. Su elu muutub mõttekaks.

Soovitus: Jätkata hoolimist, tubli! või  alustada hoolimisega, jätkata regulaarselt.

Hoolitse taime eest, silita kassi, naerata, tee mingi töö ära, anna midagi maailmale oma kutsetööd tehes, tegele vabatahtliku tegevusega, mängi naabrite lapsukestega, pühi trepikoda ära, aita kellelgi poes käia... toeta noorte ettevõtmisi, osta teatripilet....

Jah, vahepeal võib mind teatrisse vaatama tulla. Genialistide klubis on viimased  "Rääkiva inimese" etendused. Rääkiv inimene. Tõeliselt diip.  Tõeliselt meelelahutuslik. Samaaegselt. Ja piletirahaga toetad toredate noorte teatritegemist. Siis sa hoolid. Ma tean.

"Rääkiv inimene"

Hädaldav elustiil teeb tuju s...ks!

Mul on tõsiselt võetav tähelepanek. Nimelt me kõik teame, et mõned inimesed vinguvad teistest rohkem. Ehk on mõnel perekonnas täiesti must lammas, kes hädaldab pidevalt, ilma igasuguste pausideta. Jah!

Viimasel ajal ka mu eraelus on mu tutvusringi tekkinud mõned sellised inimesed. Nii et räägin suu puhtaks. Miks ma räägin siin suu puhtaks? Jah, sellel on ka oma point. - Sest nendega ei annagi suhelda. Ei saagi sõnumeid vahetada. Ei saagi siirastest mõtetest rääkida. Ei saagi asju arutada. Sest nad ei kuula. Nad ei kuula, kui nad hädaldavad. Ja nemad, nagu ma ennist ütlesin, hädaldavad kogu aeg. Jah! Isegi siis, kui nad on vait, valmistavad nad oma peas ette repliike, mida välja paisata. Kõik on halvasti, kogu aeg. Ilm võib olla päiskeline, vihmane, lumine, lõrtsine, sume.... nende tekst, mida nad huultega välja ütledad, jääb samaks. Hüüatustel on sama kõla, helin, toon, rütm, meloodia.
"kõik on perses!"
"kõik on putsis!"
"täielik sitt"
"putsi"
"ütle, on ju nii!"

Uue ajastu palveread? Uue religiooni algus. Sest vanemaealised prouad ei ole sellise mantraga eriti harjunud. Tõmbuvad õudusest eemale, kui noored niiviisi palvetavad.  Ka mina ei poolda sellist usuvoolu.

Miks?

Sest see usk on uskumatult sitt. Andke andeks, et ma sellist sõna kasutan. Aga saate ju isegi aru, et vaimse kirkuse asemel läheb tuju uskumatult halvaks, mõte vajub mülkasse ning ma ehitan enda ümber kaitsevallid. Sest kui minuga ei suhelda, ma selle ususektiga ei ühine. Tuju läheb halvaks.

Jah! Kallid inimesed. Kui Teie tuju on krooniliselt halb, siis palun pange tähele, millega te päev otsa tegelete! Millega te olete hõivatud nii 8 kuni 12 tundi iga päev? Äkki teete veel ületunde ka? On see pidev häda ja hälin? 
Jah, kui nii, siis SUHTLEMISEKS ei jäägi ju aega!!! On vaid ühispalvused. ja kui mina sellesse sekti ei kuulu, siis mind Sinu elus ei ole. Ega tule!

Häda-häda-häda. Mul on ette heita, et kui meil on ühisprojektid teha, siis see on uskumatult keeruline, kui suhtlemist ei toimu. Sõnumite vahetamist ei toimu. Ega hakkagi toimuma, kui palvus ei lõpe. Või mantra. Ma ei tea, kuidas nad seda nimetavad, kuna nad on liiga hõivatud, et minu küsimusi kuulata. Ja nad ka ei vasta.

Nii, minu teooria on, et kuna sotsiaalsed sidemed on inimloomale üliolused, ja teada on, et "tänu" pidevale hädaldamisele suhtemist ei toimu, hädaldajad tunnetavad üksindust. Üksindustunne aga viib depressioonini. Ma väidan, et mulle tundub, et ületundidega hädaldajad muutuvad depressiivseks.

Lahendus on lihtne. Hädaldamine lõpetada ja märgata inimesi enda ümber. Vähemalt mõned tunnid päevas. Või siis, kui meil on vaja ühise projekti kallal tööd teha. Teeb minu elu lihtsamaks. Ja suhelda on tore.

Aitäh kuulamast!

Meie, lihtsate eestlaste depressioonisoovitused

Ka minul on depressiooniteooria. Ma kirjutan humoorikalt, ma luban. Mul on tunne, et pean kirjutama tõsisemal teemal ka ja seisma oma elukutse eest. Inimestel on tihti lihtsad teooriad, miks depressioon tuleb ja/või mida ette võtta. Ütleme, et tuju on pikemat aega kehv. Et mida siis teha??

Vanaema - söö nüüd ometi! Sa pead korralikult toituma! (sõja ajal oli ilmselt nälg ning meeleolu kõikus toitainete ja vitamiinide puudusest;  nälg ja alakaal kahtlemata otseselt põhjustab depressiooni)

Ema - jaluta värskes õhus ja lase endale valgust! (D-vitamiini (aka päikesevitamiin) puudus põhjustavat ka depressiooni (näiteks vanuritele peaks seda apteegist juurde tooma), samuti päevavalgus mõjutab hormoone ja ajutegevust ning valguse puudus tekitab (talvist) depressiooni)

Noor sõber - tee trenni! Siis meeleolu tõuseb. (tänapäeval noored jah tihti ei liiguta piisavalt oma keha (arvuti ees). Liikumisvaegus kahtlemata põhjustab keha väärtaju ning ainevahetushäireid, ka strssihormoonide kuhjumist ning häireid närvirakkude töös)

Mingi mees - seksi! (lähedust, ka keha puudutamist on tõesti inimesele vaja: Näiteks lastekodulapsed ei kasva kuigi pikaks kasvuhormooni defitsiidi tõttu)

Mingi naine - räägi! (rääkimine on mõtlemine ja lähedus. Mõelda on vaja, et tegevuskava paika panna. Mõtestatud tegevus kahtlemata toob endaga kaasa helgema tuleviku ja soovitud olukorra). Rääkimine on eriti naiste viis luua lähedust. ka seda on vaja.)

Mingi psühhiaater - võta antidepressante! (ajukeemia näppimine võib tõesti ajutegevust mõjutada. Näiteks loom muutub ükskõikseks, kuigi ta on ihuüksi ja keegi teda ei armasta)

Mingi tuttav - ära mõtle! (liigne muretsemine ei muuda midagi, muudab vaid nukraks. Selge see, et mingi muu tegevus on andekam kui lõputult sama asja kedrata oma peas)

Joogaõpetaja - hinga! (hingamine lõdvestab ja varustab keha hapnikuga. Tülide käigus inimesed ei hinga ja paanika tekib otseselt hapnikupuudusest)

Sensitiiv - maksa mulle raha ja ma pobisen nõiasõnu.  (usk annab jõudu, jah, ja platseebo)

Sõber - mine peole! (isolatsioon ja muljetepuudus tekitab stimulatsioonivaeguse, ja ka suhtlemisvaeguse. Inimene on tõesti sotsiaalne loom ja vajab suhtlemist ja muljeid keskkonnast)

......

Depressiooniteooriaid on lõputult. Kui inimese elus on miski puudujääk, selge see, et tunneme end halvasti. Kui me ei tunneks end halvasti, poleks põhjust puudujäägist rääkida. Meil on palju vajadusi. Üldse on elusolenditel palju vajadusi, et nad oleksid terved ja rõõmsad.

Aga inimesed, KÕIGILE EI SAA KIRJUTADA SAMA RETSEPTI!!!!

Me ei kuula ega vaatle tähelepanelikult, millest teine puudust kannatab. Nii ilmutame uskumatut empaatiavaegust!!! Mei ei mõista, ega tahagi, meil JUBA ON RETSEPT! vahel tahame ajapuudusega ikkagi jubedalt aidata ja kirjutame ikkagi retsepti!

Näiteks üks sõber tahtis mind aidata, öeldes, et peaksin rohkem trenni tegema. Ta unustas küsida, kas ma juba liigun piisavalt. Ta unustas küsida ja ei lasknud ka mul vahele rääkida.

Veel olen nördinud arstide peale, kes kirjutavad antidepressante, selle asemel et elustiili nõustada. Kui armastuses hüljatud - maha jäetud, ihuüksi, elu peab ümber korraldama - muuta tundetuks - siis ta ilmselt jääbki üksikuks. Ta ei armu uuesti, kuna on emotsionaalselt tundetu. Elu näitab, et antidepressantide peal purunevad emotsionaalsed suhted kergesti. Ükskõiksus, anorgasmia, frigiidsus, impotentsus. Aga hea on see, et enam ei häiri. Isegi üksindus ei häiri.

Ehe valu võib teinekord olla parem kui tuimus. Armastus tuleb kahtlemata kasuks. Aga see on minu teooria. Küsige nüüd, mis armastus on. Kahtlemata hõlmab see empaatiat, tähelepanelikkust ning emotsionaalset tundlikkust. Ja et me kasutaks oma intellektuaalset võimekust ja jagaks nii adekvaatset informatsiooni, kui me suudame. Me peaksime mõtlema, millest meil puudus on ning proovima ka muutusi ellu viia. Ja tegutsema - parema elu ja unistuste nimel meie lähedaste (ja jõudumööda ka ühiskonna) hüvanguks.


Tahaksingi siinkohal lõpetada, aga mul tuli üks asjakohane kirjatükk meelde, mille kunagi kirjutasin oma kogemuse pinnal. See sobib siia ülihästi. Nii et lisaksin veel oma humoorika nimekirja asjadest, MIDA MITTE ÖELDA kriisis lähedasele. miks mitte julgustada nimekirja jätkama? Autorlus pole täielikult minu oma, kõike nimekirjas olevat mina isiklikult pole (õnneks) välja mõelnud ja ega ise kasutanud. Ma guugeldasin ka (sain ideid) ja pealegi ma olen kuulanud teisi. Osasid asju on mulle endale isiklikult minu suhetes öeldud. Olen kuulanud teisi kõrvalt. Hoolikalt. Mina panin "ainult" kirja, ärge tapke sõnumitoojat.
--------------------------------------

Mida MITTE TEHA, kui su lähedane on kriisis.

1. “See kõik on möödas ja pole mõtet sellele enam mõelda.”
   “Ära mõtle sellele!”
   “See on minevik. Mine eluga edasi”
   "Ela!"
   
   
2. Võrdled teise kogemust endaga. Näiteks meenutad sündmusi, kui su läpakas varastati või kui sa ise lahku läksid. Või kui tegid ise eksamit. Kasutad olukorda võimalusena iseendast rääkida.
    "Ma tean, mida sa tunned!"  (amputeeritud jalaga mehele)
   "tead, mina, aasta oli siis tuhat üheksasada üheksakümmend-midagi, kui ma......jne"
   
   
3. Kasutad kannatanu seisundit võimalusena enda halbadest tunnetest rääkida. "Oi, sa arvad, et oled siin ainus kannataja, tead, mis mul..."
   
   
4. “Sellel kõigel on põhjus!”
   “Ega me ju ei tea, mis millekski hea on”
   "hea on, et nii läks. Ühel päeval sa tänad saatust veel!"
   
   
5. Kõnnid minema, viskad telefonitoru hargile, naerad.
   
   
6. “Sa oled nii imelik/ebanormaalne/rumal, kui sa usud selliseid mõtteid/tunned sedasi”
   “Kui sa selline oled, peame su hullumajja viima!”
   “Ära ole rumal, su tunded on ebaadekvaatsed praegu. Saa aru sellest ometi juba!”
   “Tule mõistusele!”
   
   
7. “Seksi!”
   “Siin aitab küll ainult üks korralik k**p”
   “Tundub, et sa pole kaua aega nu**i saanud!”
   “hei, sulle kuluks praegu ära paar üheöösuhet !”
   "Hea ongi, et naisest lahti said. Lähme nüüd koos litsimajja."
   
   
8. Üritad nukrat teemat katkestada, hakates rääkima oma kassist.
   “Tead, mida mu kass täna tegi? Ta tõi mulle hiire, siis lakkus koort ja lõi nurru. Ta on nii nunnu”
   
   
9. “See pole võimalik, et sa end nüüd nii halvasti tunned!”
   “Oled sa kindel, et sa ise ei puhu asja suuremaks, kui see asi väärt on?”
   “No kuule! Küll sa teed sellest ikka numbri!”
   "Ära hädalda!"
   "Ära vingu siin"
   
   
10. Need tunded on tobedad/lapsikud/rumalad/ebakohased/
    “See asi ei ole seda väärt, et lähed endast välja!”
    “kuule, see mis sa just ütlesid, on mõttetus”
    "sa pole adekvaatne!"
    
    
11. Proovid ise nende probleeme lahendada.
    
    
12. Õpetad, et palugu Jeesuselt abi.
    “Palu Jumalalt ja siis juhtub, et...”
    
    
13. Küsid hunniku küsimusi hädalise mineviku kohta.
    "Kindlasti on palju asju, mida su vanemad su kasvatamisel valesti tegid. Räägi sellest"
    
    
14. Ütled, et kõik on mõtemises kinni.
    “Mõtle positiivselt!”
    “Pea püsti ning mine eluga edasi”
    
    
15. Soovitad psühhiaatrile aeg kinni panna (nii et sina ei pea teda ära kuulama)
    “Ma tellin sulle takso ja saadan su hullumajja. Ära muretse. Me siin lõpetame õlled. Aga anna kindlasti teada, kuidas sul on”
     "Sa oled hull!"
    "maga ennast välja! või on sul miskit muud viga?"
    
    
16. Püüad tuju tõsta, räägid anekdoote või lõbusaid lugusid.
    
    
17. Pakud alkoholi
    “Joo ometi. Siin ei aita miski muu”
    "Võtame selle peale!"
    "Lähme jooma"
    
    
18. Räägid, et sina oleksid olukorra palju paremini lahendanud (ja räägid sellest).
    
    
19. Räägid, et kõik kannatused on jumala tahe. Ükskõik, mida kaaslane on pidanud läbi elama või tundma, on see olnud (sadistliku või "suuremate plaanidega") jumala meeleheaks. 
    "jumalal on sinuga suuremad plaanid"
    "jumal tahtis nii"
    
    
20. Teeskled, et oled shokis.... ja tõmbad tähelapanu algselt probleemilt endale (ja enda reageeringule).
    “Issand jumal, ma ei või!”
    “Kui kohutav!!”
    "oi ISSSAAAAAAAAAAAND!!!!!!!!!"
    Teeskled närvivapustust, hädaldad nii, et kõik peavad hoopis sind ennast lohutama
    tõsimeeli: "Oleks minu ajal sellist asja olnud!"
    
    
21. Pakud küsimatagi nõu. Pakud nõu, kuigi seda ei palutud.
    (ja teeskled solvumist, kui teine ei kuula või ei tee sinu käsu järgi "sa ei tahagi end ju aidata")
    "ma tahan sind aidata, seepärast tee..."
    "Sa pead ennast ise aitama!"
    "Sa oled oma olukorras ise süüdi!"
     "Ma ju ütlesin, et... /me oleme rääkinud, et.../sa teadsid, et.../sa oled loll, kuna sa mitte kunagi ei...."
    
    
22. Teeskled, et kriis pole tõsine ning vahetad jututeemat.
    
    
23. Ütled, et nende probleemid on liigse fantaasia vili
    “Sa oled asjad üle mõelnud!”
    “Kuule, sa mõtled üle!”
    
    
24. Võrdled kuuldud juttu oma tuttavatega, kes on ametlikult hullud (saadetud hullumajja, psaikod, skisofreenikud) ja/või teinud enesetapu. Rapoorteerid, et tuvastasid hullumeelsuse diagnoosi, kuna lugesid miskit internetist.
    "Sa oled täpselt selline, mida ma internetist lugesin. Täpselt! Ka sinul on see diagnoos"
    "sa oled haige!"
    "sul on depressioon!"
    "sa oled psühhopaat/sotiopaat/passiiv-agressiivne/ebastabiilne!"
    "Sa oled naine!" (diagnoos)
    "Ta on mees. Mehed ei jaga ju tunnetest midagi." (viide emotsionaalsele alaarengule ja psühhopaatsusele)
    "mehed on marsilt!"
    
    
25. “Ühel päeval sa vaatad sellele tagasi ja naerad enda üle kõva häälega
    
     
    26. Ütled, et inimese emotsionaalsed vajadused on naeruväärsed.
    "Mis sul veel vaja on? Sul on toit laual ja katus pea kohal!"
    "Mõtle, lapsed aafrikas praegu kannatavad, ja sina virised siin enda tühiste hädadega"
    "Mõnes teises peres pole süüagi!"
    "Sõja ajal polnud keegi depressioonis"
    "Meie esiemad sünnitasid kartulivao vahele ja siis kõplasid edasi"
    "Ära tee väljagi!" (kiusamise puhul)
    "Igaüks peab peksa saama, siis saad tugevaks"
    "kellele neid naisi vaja on?! saab ka üksi hakkama. ja pareminigi"
    
    27. Naeruvääristad ratsionaalset mõtlemist ja/või käsid käituda primitiivsete emotsioonide ajel
    "Need, kes koolis on head, ei saa nagunii elus hakkama. Sa oled neist igal juhul tuhat korda üle"
    "Maksa kätte!"
    "Tee neile tagasi, vaat mis!"
    "Piina teda! Ähvarda."
    "Ütle, et ta ei näe iial lapsi"
    "Sa oled naine. Naised ei mõtlegi ratsionaalselt. Sellega peab arvestama"
    "Selles olukorras siin ei ole mõtlemine hea"
    "Sa mõtled liiga palju. Asjad on palju lihtsamad" (ära aja mu juhet kokku oma keerulise jutuga)
    
    
    28. Viitad kehategevusele ja biokeemiale
    "see on hälbeline ajukeemia sul"
    "Su peas on pahad molekulid. Selle vastu on rohtu"
    
    
    29. Viitad, et inimene on olukorra ohver ja ei saagi midagi teha (või on vaid üks imerohi)
    "siin aitab ainult X"
    "Sa oled haige. Ega rohtu võtmata see paremaks ei lähe"
    "Võta antidepressante. Need on justkui vitamiinid"
    
    30. kasutad teise õnnetust soodsa juhusena, et iseenda depressiivsetele mõtetele semu (ja õigustust) leida ja/või püüad õigustada enda ebaloogilist maailmapilti.
    "elu ongi selline! häda ja vaev. Ja siis me sureme ära."
    "Nonäed. just siis, kui oli kõik hästi hakkas minema, see juhtus. See on alati nii"
    irooniliselt: "kõik saab korda!"
    "Tulevik on helge. Kahtlemata. Nii oli ta ka minul"
    
    31. sõimad ja tänitad otseselt ja tahtlikult (loominguliselt, on igasugu variante...)
    
    32. originaalitsed ja esined oma (hiilgavate) ideedega, et ennast imetleda
    
    (ma ise kasutan vahel õelalt iroonitsedes ja püüdes olla originaalne intellektuaal ja halva nõu andja)--->
    "Lõpuks on ikka kõik halvasti. Ja kui pole halvasti, siis see pole lõpp"
     "Võib küll nii olla. Jah!"
    
    Noh, mu kategoora nr 33 on ilmselt pomm mu enda eriala kapsaaeda.
    
    33. Ütled, et sa ei anna mingit nõuannet, ei õpeta ühtki emotsionaalset seisundit turgutavat harjutust, ega väljasta mingit muud kasulikku infot.
    "Psühholoog ei tohi nõu anda. Ma ei anna nõu"
    "Mina sinu eest ei vastuta. Seega ma ei saa sulle midagi öelda."
    "Otsusta ise! Sina tead paremini"
    "See on mu töö. Ma ainult kuulan"
    naljatlevalt: "Kuigi käisin viis aastat ülikoolis, ma nõu anda ei tohi. Sa pead endaga üksi hakkama saama"
    "Sa ei jõua minuni." (tõlge: mul pole halli aimugi, mis sulle öelda võiks, aga ma ei taha sulle jätta muljet, et asi on hoopis minus)

Minu lemmikväljend (ma vihkan seda), mida ka mulle endale tihti juhututtavate poolt öeldakse:

"Ära mõtle üle!"
(need tuttavad ei saa mu sõpradeks)
väljend viitab tavaliselt mu mõtlemisvõimele ja analüüsivõimele, kuna ma kasutan seda mõnikord. ja kui mul on mure, siis sisuliselt palun abi, kui tahan mõttega edasi minna. Tihti inimesed ei viitsi mõelda, ja nad ei viitsi minuga kaasa mõelda.
Võib-olla on see blogi siin ka minu kui haige inimese eneseabi ja diagnoos. Ma olen ilmselt üle mõelnud :)

Nii, inimesed, mul on päris hea meel, kui kirjutate ka enda kogemusest ja teeme üheskoos selle humoorika nimekirja pikemaks ;) Ehk teisisõnu - kogume folkloori ja miks mitte ka teeme iseenda üle nalja ;)

Suhtlemiseni siis!

ja kommenteerin oma elukutset ka: ka psühholoogid jagunevad mitmeks kategooriaks.
1.halvad psühholoogid.  2. keskpärased psühholoogid 3. head psühholoogid 4. geeniused

:) Lisalugu ka: