Thursday, May 24, 2018

Keskkond oled sina

Blogi fookus muutub nähtavalt selliseks, et sellest on võimalik abi saada. Emalikumaks ehk. See on teadlik valik. Okei... Minu tegemisi: https://www.helsinki.fi/en/news/teaching-studying/education-for-democratic-intercultural-citizenship-edic-course-brings-students-from-eleven-countries-to-university-of-helsinki

Jätkan teemal dualism. See on see, et emotsionaalses elus ja käitumises on soovitav saavutada kustumatu kontakt mingi baas-seisundiga, mis ei muutu üle kogu Su elukaare. See tähendab mäletamist, kes sa oled. Igal ajahetkel. Ja see "mäletamine" ei viita egole. Hoopis vastupidi.

Näiteks otsustad, et oled kannatustest vaba ja kiirgad enda vastu lahkust ja armastust. Samal ajal pole muud valikut, et pead olema ka teiste vastu lahke ja armastav, see tähendab KÕIGI vastu. Sest muud moodi ei ole võimalik lõpetada piinarikas taassünni-ahel. Taassünnid erinevatesse seisunditesse, kusjuures kontakt eelnevaga ja mälujälg eelnevast on pisi-pisi-pisike. Keegi ei taha, et tal oleks pisike. Võimekus. Võime teha enda ja teiste jaoks olulisi asju.

Mida aga teha, kui keegi su lähjedastest saavutab tohutu piinarikka taassünni raevu ja hädasse? Ütleme, täielikku paranoiasse. Esimene samm on mäletada. Seda nimetatakse mindfulness (ehk mäletama). Ja sel hetkel tuleb endalt küsida McMindfulnessi ajastul oluline küsimus. (!)  Mäletada küll - aga MIDA? Mida ma pean mäletama? Ja vastus on: et kõik on muutlik ja kõik on mu meele loodud ja et ma tahan mitte kannatada - ja seega tuleb mäletada armastust. Mul tuleb mäletada armastust. Läbi taassünniahela. Mäletada.

Kui keegi sattub tohutusse paranoia-sündi, siis ma mäletan armastust. Ja olen lahke. Seepärast, et tahan ise mitte kannatada. Ma annan endast ära. Ja annan midagi. Näiteks olen lahke. Millegagi ikka saan nõustuda, mida teine vajab. Annan, mida teine vajab. Ja ma usun seda, et saan anda, mida teine vajab, ja tegutsen. Ma ei kuula kellegi tühje sõnu. Ma kuulen ja näen kannatust. Ma näen, et kõik, mida ma näen, on tehtud armastuse pärast. Mitte keegi ei taha kannatada.

See öeldud, tulgem teemasse - kaasav haridus. Mida teha? Kõik lapsed ei saa koolis ülimalt arukaks. Kool ei väljasta kõikvõimsat produkti. Igaühe geneetiline materjal ei võimalda saavutada metakognitsiooni ülimat taset kahekümnendaks sünnipäevaks isegi parima võimaliku õpetaja käe all. Ka siis on võimalik mitte kannatada, ehkki küll mitte mõista täielikult. Keskendugem kannatustest vabastamisele.

Seda ma nimetakski haridus ja rehabilitatsioon ja jätkukoolitus. On küll hea nõuanne suhtesse astujatele abieluturul, et vaadake, kuidas kaaslane suhtub teistesse inimestesse - et siis tead, kuidas ta hakkab sinusse suhtuma tulevikus. Ent - enda tagumiku päästmisoperatsiooni kõrval - kas siis lepimegi, et mitte-rehabiliteeritud mitte-teadlik mitte-mediteeriv mitte-mäletav populatsioon olgu abieluturult maas ja elagu üksinduses? Ei! See ongi kaasav haridus. Igaüks saab anda enda panuse. See ei toimi, et heidame kaljult alla kõik need, kes ei suuda olla kõikjal emotsionaalselt stabiilsed. Ja ei allu mingitele trigeritele, ei mingitele provokatsioonidele. Saab keskkonda arukalt disainida kõigi jaoks elukõlbulikuks. Tõesti. Spartat ei tee. Kui, siis otsustades.


Muidugi on abieluturul ka kõikvõimalikud eripärad, ka need, kes on ebastabiilsed või oskamatud. Nad kõik on meie sugulased ja kaaslased.



Sa saad mõelda, kuidas ületada iseendas dualism. Nii saad õpetada teisi, kuidas seda teha. Et ka nemad saaksid kogeda õnne. Ja elada vägivallatult. Elada trigerdamata. Elada nii, et nad ei näe end provokatsioonide ohvrina.

Saad alati nõustuda, anda endast. Olla lahke. Ja mitte jaurata. Su elu kulub. Nii ka mina ei kirjuta enam draamasid siia blogisse. Sest et nende lugemine kulutab Su elu.

Keskkond? Sina oledki keskkond.

No comments:

Post a Comment