Sunday, May 13, 2018

Ühendatud mina

Eelmise postituse juurde - rääkides dualismist. Teema oli siis selles, et hetkes õnnelik inimene ei võitle ega jagele iseendaga. Ei ole täis vihkamis, põlgust, külmust ja kalkust. Ei ole võimalik samal ajal armastada JA vihata. Ning see on juba ammu teada, et objekte ju ei ole. Objekte väljas, mis on lahutamatud sinu enda tajusüsteemi ja tõlgenduse tööst. Oled vaid sina oma tunnetega ja oma silmapiiriga.

Ma ise, kui näitan seda loogikat, kirjutan paberi ühele poolele "kurbus" ja teisele "armastus".  Ja siis ma kortsutan paberi aeglaselt ja panen prügikasti. Ja sa näed.
Loobud ühest, loobud kõigest. Kui inimene kogeb tundeid, seisab ta iseendaga kõrvuti ning see võti on tema teha, kas ta sulatab iseend kokku. Kokku sulatamine on õigem kui kokku õmblemine. Sest eraldiseisvaid lappe ei ole.

Hea küll. Ja nüüd kunstist. Minu isikliku elu olulisim valgustuskirjanik on küll vist olnud Madonna. Just vaimse titena kuulasin ma teda. Just see kassett oli esimene, mille ostsin. Ja tegin ise koopia. See oli ammu. Jah, siin on dualismi illustreeriv lugu. Eesmärk on iseend avada ja erinevad tükid kokku sulatada.

Muidugi on Madonna osav ka selle poolest, et ta muusikat võib kuulata eri vanuses ja eri arusaamise tasemega inimesed. Nii on selle loo puhul ei pruugi segada, kui kuulaja ei mõista, et videos on mitu Madonnat ja must koer ja tätoveering om. Nii ka mina toona. Ei osanud ma siis inglise keeltki. Ja magnetlint ei näidanud videot.

https://www.youtube.com/watch?v=XS088Opj9o0&feature=youtu.be&t=3m03s


No comments:

Post a Comment