Kallisse autosse üksnes selleks, et uhkustada selle "sisemise" väärtusega. Asjadel ei ole omaolekut - teatab budistlik õpetaja. Omaolek on mõiste, eestikeelne tõlge. Omaolek on meie taju fenomen, siis, kui meie psüühika ei ole arenenud teadusmõisteni, sünteetilise maailmapildini. Süsteem-looglise tasemeni.
Lugesin aastate eest August Strindbergi. Temast on saanud minu jaoks omaoleku meditatsiooniks spirituaalne olend. Ta kirjeldab suhtedraamaid, rumalaid naisi, ignorantsid mehi - nagu ta ise oli. Ja tagajärgi. Ta oli üksi, täielikult saamatu suhtlema. Kõik tundus nagu tänapäeva inimestel. Samad valud, samad mõttekäigud, samad õigustused. Ent siis, kui peategelane astus tänavale, et sõita eemale - võttis ta hobuse. Oeh! Nojah. Strindbergi surmast on möödunud üle saja aasta.
Kas hobustes ja autodes on mingi omaolek? Ei! See kõik on vahend, vahend elamiseks. Meie ise oleme selle vahendi teinud. Ja meie ise võime suhtuda sellesse eluterve sõbraliku huumoriga. Või võtta seda surmani tõsiselt. Võime panustada kogu oma elu sellesse, et daamatseda iseenda ja taju fenomenidega. Võtad kiirmoodi tõsiselt - ja diagnoos on teada - su elu on kannatus ja sul on veel pikk maa käia. Vägivallatsed nendega, kes fenomene liiga tõsiselt ei võta - ja ennäe - oledki üksi. Nii oli ka Strindbergi minategelane.
Budistlik õpetus on ignorantsuse, rumaluse, saamatuse hävitamiseks. Hävitamiseks. Manjushri mõõk lõikab otsustavalt - sest Manjushri on olend kujutlustes, kes on nii-nii tark ja ka otsustav käitumises. Meie Eesti kontekstis sobib sõnaks "kirurg". Kirurgi nuga on terav ja kahtlemata on protseduurid valusad ja eemaldavad tüki iseendast. Aga kirurg on valmis nägema verd, ta treening on olnud järjekindel. (Ja nagu ka Manjushri - ka Eesti näitel vajab nii mõnigi kirurg lisaks piiritut empaatiat kui tunnet, et külmusele lisada soe kaastunde väljendamise praktika) Arukat käitumist nimetatakse "valgustumine". Eesti keeles võiks olla selleks metafooriks "terav". Ehkki rumalusele vihjatakse küll, kui et "ta on päris tuhm". Ehk siis mitte - valgustunud. Tal ei lähe lamp põlema. Kuigi võiks.
Laiskus defineeritakse kui tegevust, mis ei vii aruka käitumiseni, tarkuseni. Näiteks ma eksperimendi mõttes avasin Delfi ja ennäe - ilma mingi üllatuseta minu jaoks - kuna ma mäletan enda eelnevaid elusid - on kogu selle sisu sama rumal nagu kivi. Stupid like a rock. Ei ole valgustunud. Kogu see sisu magab, ei ole ärganud. Norskab!
Ja toda norskamist tarbivad teised iskud omale toiduks, hingetoiduks ja käitumisjuhisteks. Et mõnusalt kulgeda iseenda surma suunas. jep - naised - tegutsema! Et meie perse ja augud oleksid õiges kohas. Kiiresti-kiiresti, mu tibukesed! lambukesed, siia, järgmine aasta trend muutub! Kiire on! Ja põlakem kõiki, kel pole nii nutikat distsipliini! Norskame üheskoos oma kirikus ja kasutame youtube võimalusi, et iseenda religiooni levitada! Tehtagu! Või muidu....! Alluge meie doktriinile. Ja hävitage endas igasugune rõõmsameelsus - seda käsib meie, orjasid rakendav religioon, Delfi-kiriku pühakiri.
Budistlik õpetus toimub koolides. Otse loomulikult. Seal käib tõsine õppetöö, kusjuures õpitakse praktikaga aastaid. Ja mis on veider. Rääkides omaolekust. Budistlikele õpetajatele on see "koht" kool. Kohalikule rahvale pühakoda. Ja turistidele vaatamisväärsus.
Kujutlen juba, kuidas meie arhetüüp rullnokk nõuab vinguvalt ja tänulikkuseta. „Ütle ära äää, mis siis on, ää.. on see siis kool või kirik või turistide pleiss vä? Mis ta on siis? Nii lihtsale küsimusele ei oska vastata! Kui rumalad olete!” Ent ka see arhetüüp - ka selle sees on budaloomus. Hea mediteerida mulle. Ka tema võib saada natukene arukamaks - sest tal on see võime.
Kas meie Eesti kool on ka pühapaik? Kas meie Eesti õpetaja on isik, kelle ees maani kummardada, kuna vabastab meid kannatustest - jagab juhiseid mõtlemiseks ja tarkust maailma kohta. Kas ikka suudame igapäevaelus igal ajahetkel näha, mis vabadus tuleb me ellu teadmistest? Kas suudame tarkust pühaks pidada? Panna altarile füüsikaõpikud? Ja matemaatika. Ja muud. Ja avada neid. Siis ei ole meil enam ööpäevas aega, et vahtida kellegi perset Delfist ja mõõta pilguga kolmnurka - ja selle mõõtmeid. Sest kui see ei vii arukuseni, siis selle nimi on Laiskus.
Nürid pliiatsid rivis laisklemas. Ometi on neil loomus, et saada teravaks. Budaloomus.
Kui usud pimesi autoriteete, siis võib-olla sa pole veel oma teekonda alustanudki. Kiire on. Surm tuleb. Õige pea. Ja siis kaotad sa kõik. Ka kolmnurgad.
* Budistid minu jaoks on arukad, kooli lõpuni omandanud budistlikud ÕPETAJAD. Ma olen teadlik, et budism, nagu ka kristlus, on mõnede jaoks religioon - tegelikult enamiku jaoks, sest nad ei suuda saada väga kvaliteetset haridust, mis viib psüühika arengu kõrgemate tasemeteni. Kui paljud kristlased näiteks suudavad Püha Vaimu kohalolu igapäevaleus tunnetada? Mina isiklikult omandasin selle tunnetuse küll, nagu mulle seda leerikoolis õpetati. Väga hästi õpetati vist, sest mul tuli see välja. Ometi nimetatakse kristlasteks ka neid, kes ei ole püha vaimu ja kaastunnet ellu integreerinud ja näeb kristlust kavalusena, et pahategusid jätkata. Sest tagumiku saab iga kell püha veega puhtaks pesta - nagu pajatab nii mõnigi anekdoot. Milline egolaks iseendast - nagu jumalale endale oleks ära keeranud – kujutleda, et jumal näeb küll, aga midagi teha ta ei saa, kuna kõik on JOKK. Ka aasta 2018 tagumiku tuleb puhastada järgmiseks aastaks. Uuteks piitsahoopideks.
Kui kurb!
Ohh! Mõelgem ja jõudkem järeldusele - on mõistlik olla rõõmus - mis tuleb vabadusest, et me ei võta elu fenomene liiga tõsiselt.
