Näen teisi, kel on halb, ja mõtlen, kui hää ma ikka olen. Näen edu ja õnne ja mõtlen, et miks mina ei võiks olla kõigi tähelepanu keskmes. Seega ei saa ma olla õnnelik.

 

Nägin hiljuti Margust. Me pugesime metsas langenud kuuse alt läbi. Ja ma sain temaga kohtumise mõttest ja kohtumisest endast mõtteid:

Nimelt hiljuti vaatasin üht vlogijat. YouTubes. Ta u 15 aastat tagasi astus Harvardisse. Ja siis lõpetas. Et mis ta kogemus oli. Ta jagas, et kõik oli super, välja arvatud ta vaimne tervis. Ja miks. Kuna ta oli harjunud olema parim. Seal olid kõik super inimesed. Seega ta tundis, et ta on kohutavalt õnnetu kogu selle aja. Huvitegevus polnud nii, et lähed kohale ja sind võetakse kohe vastu, klubid ei olnud kummist. Kõik kaaslased olid maailmatasemel ja lapsena alustanud. Nii et ta koges laastavat äraütlemist, mida ta kellelegi ei soovita. Samas tal on sealt super sõbrad ja nendega läheb ta elu lõpuni, mitte varasemate tutvustega. Ja siis kohe sai oma uute sõprade vanemate firmadesse tööle ja super kõik. Keegi ei kiusanud ega mingit halba ei olnud, toetuse puudumist. Professoritega oli meeletult hea klapp jne jne. Aga jah, ülikool hindas eksameid normaaljaotuse alusel ja seal tal ei õnnestunud alati tipus olla. Ta avastas alles peale ülikooli lõppu, et ta on okei. Ja miks. Sest siis tal oli võimalik kogeda üleolekut. Mõtlen, kui ideaalne näide see on, et mis on kadeduse iva. Inimene vajab hädiseid, ja moraalselt halvemaid, käitumises raskustega, puudustega isikuid enda ümber ainult seepärast, et tunda enda moraalset üleolekut. Tal ei olnud sellega just parim taipamine, metateadmine. Ta ikkagi jäi enda juurde, et see keskkond on kuidagi vigane, kui nii osavad ja head inimesed on su ümber. See öeldud, siis Sa (=Margus) vist ikka tead, et viimaste arengute järgi ka ivy league ülikoolid on läinud all-inclusive suunale. Ja ma vean kihla, et just see blogija, just tema, oleks selles paralleeluniversumis üldse ülikooli pooleli jätnud - ja tal poleks rahulolu täna suurem. Aga samas mis siis on õnne põhjus??? Kas näha enda ümber endast nõrgemaid. Või näha enda ümber hinnalise inimkehaga isikuid? Või ei kumbki?

Ehk siis kadedus. 1) Teiste õnn teeb mind õnnetuks. Kui oleks ma teistest parem, siis alles saan õnnelik olla. 2) Teiste häda teeb mind õnnelikuks. Kui teistel oleks kõik hästi, siis tunnen end vigasena. Aitäh, et saan end üleolevalt tunda. 3) enese võrdlemine teistega, kui võrdlus on täiega pekki läinud. Haige diskrimineeimine. Me skännime enda tajuväljas õnne ja kui seda kohtame, muudame end depressiivseks. Kuna põhjuse leiab alati. Ja kui skännime teiste õnnetust, siis loome teadlikult kontseptsiooni, et vohh, mul endal on seda vaja, et saaksin öelda, et mina, just mina olen okei.

Kahjuks - see kõik ülalloetletu on halb, väga halb mõtlemine. Halb valik, mis loob halva karma, ja kogemus siis tuleb vastavalt s***t, garanteeritult. Kui me just ümber ei mõtle.

Alternatiivselt, me võime ka mõelda, et eripärade kohtamine on õnne põhjus. Aga see on vale. See on vale vastus.

Harvard on tänaseks (2023. a) osaliselt lõpetunud intellektuaalsete võimete järgi diskrimineerimise. See tähendab, et osa tudengikandidaate, kes testis maksimumskoori lähedased, Harvardisse ei mahu. Just neile öeldakse ära. Neil on võimalus minna kohtadesse, kus saab end taas ülimana tunda, tuvastades, et teised taipavad vähem. Ja sama keskkonda püütakse luua ka Harvardis.

Ent eluseadused on sää'tud nii, et SEE EI OLE õnne põhjus.

Vastasel korral oleks ka kõik õpiraskustega lapsed hästi õnnelikud, kuniks on neil pidevalt käeulatuses keegi, kellest saab alati mõelda, et "ta on minust hullem". Leidub ometi keegi, kes on vähem mõiganud, õppinud, lugenud, meelde jätnud, teinud, kes veel väiksema eneseregulatsioonivõimega; ja üldse kohmakam.

Ent nad EI OLE õnnelikud.

 

Fun fakt. Harvard küsib 2023/24 õppeaasta eest ka tasu. Selleks on 79450 dollarit. See on täna 74035,48 eurot. (74 tuhat 35 eurot ja 48 senti õppeaasta eest).

See on see "võistluslik keskkond", mis kurja juur, ütlevad nad. See on õnnetu-olemise põhjus, ütlevad nad. Võistluslikku keskkonda tuleks vähendada, ütlevad nad. See on õnne põhjus, ütlevad nad. Õnne põhjuse eest tasub rohkem maksta, et endale saada teistest rohkem õnne. Nii nad ütlevad.

- Ent see on vale. Vigane mõtlemine on õnnetu-olemise päris põhjus. Nii väidan mina oma helgematel hetkedel. Ma sooviks, et liiguksime enda küsimustega suunas, et küsime, mis on minu väike, keskmine või suur panus inimeste ja maailma heaks, et kuidas mina saan koos teistega heade asjade loomisesse panustada.

Ju me ei küsi seda tihti. Mis on viga.

PS. Harvard on vaid üks konkreetne näide kõrget tasu küsivast ülikoolist.

Originaalsete eluteooriate rohkus on vähese lugemuse tunnus

Ühe legendaarse akadeemiku, Patrül rinpotše õpilane (Tšöki Dragpa, kes suri 1908. a) kommenteeris üht eluteooriat-eluseadust järgnevalt:

(see 37 punktist koosnev eluteooria ise pärineb 14. sajandist)
(see on raamatust Illuminating thirty-three practices of the bodhisattva, Chokyi Dragpa. Selle teose ingliskeelese tõlke ostis mulle hiljuti Margus minu nõudmisel meie, blogijate, emotsionaalse arengu eesmärke silmas pidades :) )

Ma lihtsalt jätan siia eluseaduste juhendi 20. punkti ja viidetega rikastatud põhjenduse temalt:

20.

Kui ma ei taltsuta vaenlast, mis on mu enda viha,

väliste vaenlaste murdmine ainult suurendab seda.

Niisiis, see on bodhisattvate harjutustee taltsutada iseenda olemist

armastuse ja kaastunde armeega.

Kõigist vaenlastest kõige raskem on ohjeldada negatiivseid emotsioone, mille näiteks on me meelevoolus pesitsev viha. Kui me suudame neid ohjeldada, siis samamoodi nagu suits kaob iseenesest peale tule kustutamist, hajuvad automaatselt ka välised vaenlased ja deemonid. Ent juhul kui me negatiivseid emotsioone ei murra, siis ükskõik kui paljusid väliseid tavalisi ebameeldivusi valmistavaid vaenlasi me ka ei allutaks, on asjade loomuseks see, et need ei kahane, vaid hoopiski kasvavad.

Niisiis! Kellegi olemises olevate negatiivsete emotsioonide ohjeldamine vastumürkidega nagu suur armee armastusest, soovist, et kõik vaenlased ja sõbrad oleks varustatud õnnega, ja kaastundest, soovist, et nad oleks kõigist hädadest priid; ohjeldamine sellega, mis juurib nad välja ja murrab need, on harjutustee, millele on kõik bodhisattvad eemaletõukamise objekti endaga kaasa võtnud.

"Bodhisattva teekonnast":

Sõnakuulmatuid tajuolendeid on taevalaotusena lõputult - neist kõigist ei saa iial üle.

Ent siiski, kui vaid see vihane meel murtaks, ja seeläbi iga vaenlane saaks hävitatuks.

Samuti:

Kus ometi leiduks sellises koguses pastlanahka, et laotada see üle kogu maa!?

Ent ometi, lihtsalt mässides su jalgade ümber natuke nahka, on justkui terve maa kaetud.

Vastavalt sellele: kui me iseenda olemises ei ohjelda vaenlasi, me võime väliseid vaenlaseid ohjaldada, ent neil ei tule lõppu. See õpetab edasi nii:

            Lihtsalt vaid ainult selle meele kinnisidumisega saavad kinni seotuks ka kõik need asjad.
            Kui vaid ohjeldad üksnes seda meelt, on ohjeldatud ka kõik need asjad.

Seega, kui ohjeldame iseenda meelevoolu, on see samane kõigi vaenlaste ohjeldamisega.

            Tsitaat "Sajast värsist":

Ehkki kahjulik on ära veristatud, ei ole vaenlasega kõik.
Kui enda viha on tapetud, on sellega hukatud kõik vaenlased.

            Seda selgitab vastavalt ka "Aare hinnalistest hästiöeldud väidetest".

            Meele ohjeldamiseks on palju meetodeid, ehkki siin on õpetatud armastuse ja kaastunde arendamist. Need kaks, armastus ja kaastunne, on Suure Sõiduki kiirtee ja valgustumismeele juur.

            "Suutrate dekoor" kinnitab:

            Selle juureks öeldakse olevat kaastunne.

Ja:
            Armastus on kaastundele varreks.

Väljavõte "Hinnaline vanik keskteest":

See Suur Sõiduk, mis selgitab, et igale käitumisele peab eelnema kaastunne.

Ja et see peab olema mässitud plekitusse tarkusesse - milline terve mõistus ütleks, et see on paha?!

            "Sisenemine keskteele" väidab:

Armastus on võidukate täiuslik saak;
Tõepoolest, seda peetakse seemneks, rikastvaks veeks;
küpsemiseks, jäädes naudinguna kauaks.
Niisiis - ma pean esmalt kiitma kaastunnet.

Veelgi enam, Isand Atiša selgitas:

"Kui sisemine meel on ohjeldatud, väline vaenlane ei saa kahju teha."

Ta jätkas:
"Kui sul on armastuses ja kaastundes puudujääk, siis sa ei ole bodhisattva."

Ja:
"Tiibetlased võivad teada mõningeid bodhisattvaid, kel pole aimu, kuidas treenida end armastuses ja kaastundes. Mis nad siis küll peaks tegema? Nad peavad treeningut alustama algusest."

 Dromtonpa ütles samuti:

 Kui keegi mitte kunagi ei lahku armastusest, kaastundest ja valgustusmeelest, siis oleks sündimine madalamates ilmades võimatu. Niisiis, seda teatakse kui koheselt mitte-naasjaks saamist.

 Potowa teatas häälekalt:

Kuna me ei saa valgustunuks nii, et saame vaenlasest aru ja kontseptualiseerime lähedal-ja-kaugel mõõtmetega skaalal, me peame endas tõstma diskrimineerimismõõtmeta armastust kõigi tajuolendite suunas, mis on ruumimõõtmetega sama suur.

Kharagpa selgitas järnevat:

Jäta kogu vaen ja pahasoovlikkus
kõigi kolme ilma tajuolendite vastu
kes su minevikus olid su vanemad
ja seega mediteeri armastust.

Kui Tšen.ngawa selgitas palju põhjuseid, miks armastus on nii tähtis, Langri Tagpa tegi talle kummarduse ja ütles: "Tänasest päevast peale ma ainult harjutangi armastust". Tšen-ngawa võttis mütsi maha ja tõstis käed pea kohale üles, öeldes: "See on erakordelt imeline!"

Kord kolm venda, Pukhungwa, Tšen.ngawa ja Potowa koos õpilase Khamlungpaga läksid kohtuma Dromtonpaga. Potova ja teised pärisid Dromtonpa käekäigu järele, ja lõpuks küsis Drom: "Ja Khamlungpa, mida on Khamlungpa teinud?" Nad vastasid: "Ta istus jõe kaldal, olles katnud oma pea, ja ainult nuttis." Drom võttis mütsi maha, lõi käsi kokku ja peale paari pisara poetamist teatas häälekalt: "Kui erakordselt imeline!" Kiites Khamlungpa meditatsiooni kaastundes, ta ütles: "Kui me vaid saaks tõsta sellist ehedat armastust, siis me saaks otseselt vahendada enda ja teiste õnne ja häda ja ilma mingi mureta enda elu ja keha pärast, me oleks võimelised saavutama teiste kasu."

Veelgi enam, bodhisattvalt endalt:

Sa peaks loobuma vaenlase suunas vaenulikult meelestatud meelest. Kui sa ei murra oma viha, su välised vaelased ei kao su allutamispüüetest. Kui sa ohjeldad enda meelt, siis ei ole tarvis vaenlasi allutada.

Ja veel:

Kui meil napib kava vabastada olendid, taevalaotusega võrdsed,
täiuslikku valgustust ei tule.
Niisiis, me peaks arendama armastust ja suurt kaastunnet.

Ta õpetas seda. Ja harjutas täpselt seda.

Keegi targem vend kunagi ütles, et kui ei tea, mida edasi peab tegema, siis lihtsalt anna gaasi ja küll siis selgeks saab. Kui edasine rada on hägune, siis tuleb tuimalt läbi joosta... Nojah, ega see analoog võib-olla ideaalne ei ole, aga tundub siiski, et tõetera seal peidus igatahes on. Vähemalt selle aparaadi puhul, mis meil õlgade otsas istub. Inimene ikka on selline loom, et kui asjad ohtlikuks hakkavad kiskuma, siis tuleb talle järsult elutahe sisse ja hakkab aga mõtlema ikka ette ja taha, et kuidas kõige paremini selle olukorraga toime tulla. Ja siis järsult tulebki mängu see tarkusetera, et necessity is the mother of invention või kuidas ta eestikeeles olekski, ja ennäe -- nurka surutult on inimene leidnud endale elu eesmärgi selles mistahes ülesandes, mida ta parajasti tegema pidi. Kõige lõbusam on ehk see, et ega väga harva oleks sellisel juhul tegu millegi tõeliselt eluohtlikuga -- aga kiirus kui selline, see kuradi etendatud pakilisus -- mõjub ta ajudele, kui asja õigesti esitleda, tõepoolest elu ja surma küsimusena. Ja siis aga vaatad kuidas vennad siblivad nii et tolm taga; ehitavad omale rööpaid ette samal ajal kui vedur täies hoos 45-kraadise nurga all päikese poole sõidab. Imeloom see inime. Tuleks vahel õppustki võtta.

See siin on klaaskuul. See on töödeldud räni – läbipaistev, sile, valmistahutuse sümbol. Töö tulemus.

Ma tahangi rääkida tööst, sest selle sõna ümber on palju kõrvaltähendusi ja palju komplekse. Ma tahan rääkida tööst, sest ma tahan olla selle asjaga sina peal, tahan teha ja tahan oma tähelepanu ja energiat suunata sellesse. Ma tahan. Tahan end rakendada eesmärgi külge ja pühendada rahus oma tähelepanu ja energia selle poole liikumisse. Raskus on selle juures seotud tähelepanuga – fookuse saavutamisega. Miks ma hädaldan? Mind vaevab ebaselgus, laialivalgumus. Ja ma saan, mul on täielik õigus, süüdistada selles ümberkaudset maailma, ümberkaudset süsteemi, mis näib minult nõudvat, et ma pööraks oma tähelepanu tuhandele erinevale asjale, mille seast valiku tegemine langeb ainuüksi minu enda peale. Ja valik tuleb teha, ühel või teisel kujul, kui tahta saavutada fookust. Selle tegemine tundub olevat väga sageli vettehüppe sooritamine tundmatus kohas. Ja selle ebaselguse lahendamine on, öeldagu väljastpoolt ükskõik mida, alati ainult võimalik sisemise suuna paikapanemise kaudu.

Kuigi tööst ja tegutsemisest räägitakse maailmas tohutult palju – kohustused, vastutused, tööeetika, distsipliin, harjumuste juurutamine – ei saa need kunagi puutuma sisemist kompassi, mille poole peaks tegelikult pöörduma, et tegelikult teada ja tegelikult tahta ja tegelikult ennast kokku võtta. Jutud jäävad alati väliseks, sõnaliseks, võõraks. Töö ise – tegelik, ma ütleks, tõeline, töö – on midagi radikaalset isiklikku. Alati täielikult enda vastutada. Ning siin, mulle tundub, kerkib esile meeltesegadus.

Sest töö, paratamatult, seostub alati ka just kõigega, mis on väline. Sinu tööd tahetakse saada, seda tahetakse erinevate eesmärkide külge rakendada. Ja sellest sotsiaalsest faktorist sõltub ka sinu koht ühiskonnas. See ei ole mingi kriitika ühiskonna vastu. See on lihtsalt tõsiasi. Tööl ei ole mingit sisu ilma teisteta. Töö peab olema kasulik.

Seda kasulikkust võib enda jaoks konstrueerida erineval moel. Muuta igasugune töö oma maailmapildis mingil moel eesmärki täitvaks. Isegi, kui see on kunst, mille disain on põhimõtte poolest sisutühi – ka see on kuidagimoodi konstrueeritud vajalikuks. Ka see täidab mingit sotsiaalset eesmärki selle looja peas. Isegi kui selle ettenähtud publikuks on ainult jumal või loodus ise. Ka nemad on osad sootsiumist – selle pikendused. Ja sisutühjus – tühjus kui selline – esindab omaette sisu, omaette eesmärki, omaette vajalikkust.

Seega, tuleb lahendada enda jaoks see näiline konflikt iseenda ja ülejäänud ühiskonna vaheliste töö eesmärkide vahel. Et see töö teeks midagi; et ta haakuks maailmaga.

See klaaskuul olgu siis tähiseks. Ma seostan oma töö kõigega, mis mu ümber on – see peegeldab seda ja on sellega dialoogis. Mina isegi olen see sama maailm, mida ma vahepeal, oleme ausad, üsna ebavajalikult, poolitan sisemiseks ja välimiseks. Ma seostan, sidustan, vestlen, pean kirjavahetust – et mitte ainult õigustada oma kohta ühiskonnas (sest milleks eeldada oma kohatust, milleks postuleerida ennast tulnukana?), vaid aretada lõkkele terviklik ring, milles kajastub tarkus ise.

Deemoni nimi ja liigne draama mitmes vaatuses

 Deemoniks on valesti suunatud hirmud ja valesti suunatud lootused. Me tahame midagi eemale tõugata - midagi mõttetut - ja tahame midagi enda juurde kiskuda - midagi mõttetut. Õigupoolest toimub see tõuklemine ja kiskumine samaaegselt. Kui sa miskit ei taha, ütleb see automaatselt seda, et tahad midagi muud. Ja kui sa tahad midagi, ütleb see seda, et sa ei taha seda, mis sul on.

Selle jauramise teadvustamine aga võiks olla üks ilus eesmärk. Kuidas muidu võid sa otsustada, et aitab? Ärge saage minust valesti aru - me kõik tahamegi midagi ja ei taha midagi muud, ma ütlen vaid, et loobugem mõttetusest!

Esimene deemon - sa ei taha just seda kogemust, mis sul hetkel on. Ja selle asemel, et eemale lükata selle kogemuseni viiv tee, sa lihtsalt tunned rahutust seetõttu, et kogemus sulle ei meeldi ja püüad dissotsieeruda, eemalduda, rünnata, vihastada. Novot, just seda ma nimetan mõttetuseks! Mõttetus on selle deemoni nimi!

Teine deemon - sa tahad just üht konkreetset kogemust, mis sul hetkel on või ette kujutad. Ja selle asemel, et harida selle kogemuseni viivat teed, sa lihtsalt tahad, tahad, tahad hoida kinni oma ettekujutusest just nüüd, justnagu su pikad küüned suudaksid surelikkust peatada. võta rahulikult, su ahned käed ja pikad sõrmed kägistavad selle hetke just nii, nüüd, jättes su kätele veretöö kohutava värvi ja mällu pitseri igaveseks. Su tuleviku unenäod kordavad endas seda õudust. "palju õnne!". Mõttetus on selle deemoni nimi.

Kolmas deemon - mis siis, kui loobuks teadvusest. Puuga pähe ja õnn tuleb. Ja selle deemoni nimi, ma kardan, on mõttetus. Mis kasu temast on, et sa teda sedasi toidad?

Neid rumalukesi on vaja õpetada, vaja tarkust jagada. Ja siis, tõepoolest - tuleb tõeline õnn.

Nii et saagem deemonitaltsutajaiks! Draakonitaltsutajateks. Lohetaltsutajateks Pealegi on tore lennata. On tiivad ja värki. On tuli ja värki. On rõõm ja värki.

Oled püüdnud treenida koera? hei, aga treenigem deemoneid! Ja kui deemon tõesti hästi treenitud, siis ei ole ta nimi enam deemon, vaid elu oma ilus täitsa ise. Kas öelda, et deemon suri? Eks see ole maitse küsimus ja võib-olla tekitaks sõna "surm" liigset draamat. Või kuidas teile tundub? 

kui aga deemonit inimene EI treeni, siis see kurbmäng, ma kardan, on küll mitmes vaatuses. Ja sel jauramisel ei tulegi lõppu ja ega muud moraali polegi, kui et lähme koju ära.

Kui sa deemoni nime ära arvad, deemon sureb.

 

Millega või kellega on tegu?
Ta kõnõlõp nii:

1) süüdi oled sina
2) süüdi olen mina
3) mulle ei meeldi see!

Millega või kellega on tegu?
1) Sul on hästi ja see ei meeldi mulle.
2) Sul on halvasti ja see meeldib mulle.
3) Skännime üksteist - keegi peab meist ässama ja kui see pole sina, siis olen see mina.

Millega või kellega on tegu?
1) Tahan seda!
2) Ma ei taha sellest loobuda
3) saamahimu. Tahan just seda pisikest asja, mis on tegelasel x sel hooajal.

Millega või kellega on tegu?
1) Ma ei pea seda tegema
2) Ma ei suuda seda teha
3) las jääb nii!

Millega või kellega on tegu?
1) Ei tea ennast
2) ei tea põhjusest ja tulemusest
3) ei tea budadest

Patu-Russell

Patu-radadel uitamisest.

Mu patt on ka see, et arvul, mida ma ei suuda kokku lugeda, olen ma süüdistanud Margust pattudes. Ma nägin, et tema on mu kannatuse põhjus. Täna aga, mõeldes Margusele, tean ma vaid seda, et mina teen pattu. Kui palju kordi ma olen vaadanud Marti, nähes teda mu õnne põhjusena. Nüüd aga, kui näen selle silmaga, teen pattu.

Ma mõistsin, mida tähendab humanistlik kirjandus. Üks Eesti õpetalne püüdis seda kirjalikult samm-sammult kirjeldada ja ma vist sain aru lõpuks.

Tegu on siis tekstiga, mille eesmärk on läbi narratiivi lugejat aidata psüühikas sinna "kõrgemale" või "valgemasse", "puhtamasse". Oeh, kui hädas ma olen. Ikka pean kasutama tavamõisteid. Et kui miski on puhas, on miski ka räpane. Et siis räpasest puhtaks või alt üles.

Lugesin Russelli ja mind hämmastas seik, kuidas ta avameelselt kirjeldab kohta, kus ta sai kirja oma sõbralt kaas-filosoofilt ja kaotas enda hea mõtlemise ning kaalus isegi enesetappu ühe päeva jooksul. Ta sai aga tagasi enda usu enda headusesse ja oli hiljem olemas, et oma kogemus kirja panna.

Ohh, kuidas ma teen ikka pattu iga päev! Mõtlen halbu mõtteid mitu ja mitu korda päevas.

Ütlen seda nii ja diagnoosin end nii, kuna ma defineerisin enda jaoks patu mõiste. Sest kui midagi on patt, on midagi ka mitte-patt. Sel teemal ongi humanistlik kirjandus.

Enda patutegude tuvastamise ja lunastuse-teemad on mul selle eesmärgiga, et oleksin nagu Russell. Tema sai enda kahtlustest jagu kõigest ööpäevaga. Ja üleüldse. Ta oli Russell. Tema töö on ju väärtus mulle ja teistele. Matemaatik. Kirjutaja. Nobel 1950 - ehk siis tõesti! Ka teised arvavad nii.

Teised. Ikka need teised ja nende arvamus ehk(?) armastus

Nojah. See teiste arvamine ja gruppi kuulumine, armastuse teemad. Ma ikka ja jälle tajun, lugedes ka seda Russelli näidet, et ka minul, ka minul on vaja teada, et Jumal armastab mind ikka kõigest hoolimata. Ent mis on mu jumala nimi? Kas minu naaber? Kas mul on vaja tunda, et mul on vaja kaas-lähedasele meeldida? Nagu ilmselt Russell korraks tundis, et teda ei mõista ta kaas-filosoof ja seda mõistmist ei tule ka. Kas reeta ennast ja hea mõtlemine? Ja nagu minul, oli ka temal reaktsiooniks hüljata enda sisemine tasakaal ja püüda sobituda irratsionaalselt kellegi pattudesse. Justnimelt. Patt - selleks on negatiivne mõtlemine. Halb mõtlemine.

Nii ka täna mina tegin pattu. Ma mõtlesin halvasti.

Kui sul, hea lugeja, on endal mõni muu humanistlik tekst välja pakkuda, võid seda kasutada, et tuletada enda meelde patt ja selle puudumine. Et sa saavutaks enda eesmärgi. Mina loon Russelli-teemalise humanistliku teksti just nüüd. Olgu see mu meelele õpetuseks! Minu eesmärk on olla, nagu Russell. Mõtlen tema meele-omadust. Ja selleks on saavutada tasakaal, hea tuju, rõõmsameelsus, efektiivsus töös. Ehkki on selge, et ta vanas kirjasõbras oli üha vähem ja vähem märgata tasakaalu, head tuju, rõõmsameelsust, efektiivsust töös.

Ma mõtlesin täna halvasti. Tajusin, et "kaotan oma sõbra". Ent see ettekujutus, millega patustasin, ongi saatanast. Reaalsuses inimeste tujud olid nagu Russellil, kes ööpäeva veetis ahastuses. Ma ei kummarda mitte Russelli ahastust, vaid tema ARENGUT, võimet sellest seisundist välja kulgeda. Ma imetlen tema kulgemist positiivse poole. Ma imetlen, kummardan teda, teda minus elamas selle positiivse, aruka, mõistuspärase, huumorimeelsusena. Sest ka mina tahan olla rõõmsus. Ja ma ei kummarda Russellit. Ma kummardan ideed temast, mis elab minus. Just sel hetkel, nüüd. Ma vaatan kella ja näen: 11:31 20.jaanuaril 2020. Russell ei ole surnud. Et ta sünniks taas ja taas. See on mu suurim soov. Kui mind valdab pimedus, kui olen patust langenud sügavale sohu. Siis ma palun, Russell, sünni sel hetkel. Nii ma olengi sina.

Ma elasin eelmisel aastal üsna pikalt koos buda munkade ja nende õpetajaga kinnises laagris. Ma tegin süüa. Külmkapi peal, nagu ka mujal, olid sildid pattude nimekirjaga, nagu Mooses meile õpetas. Või noh, selle füüsilise tahvli 3-D printis Jumal sellel mäel, korduvalt pilve seest. Ehkki rahvale ei meeldinud ja peksis puruks, oli koopia alati olemas. Ma ütlen selle välja, kuna selle aasta algul veetsin jälle oma õpetajaga aega ja ta ütles selle avalikul loengul Euroopas välja: et tõepoolest, need Piibli õpetused seal laagris ka füüsiliselt on. Mis iganes õpetaja annab sulle harjutuse või mõisted, mis sinu meelt edasi, ikka kõrgemaks, heledamaks, puhtamaks, õnneks muundavad, hoia seda endas ja harjuta, kuis jaksad. Sest vaid see, vaid see on sinu Päästja. Mitte külmkapil olev kleeps.

Nii ka mina tegin täna pattu. Ma mõtlesin negatiivselt. Ja ma kahetsen. Ma kahetsen ja püüdlen lunastusse.

Teekonnal olija karmimatest karmimad reeglid.
Minu kogemus buda-temaatikaga on, et reeglid ja nendega kaasnev distsipliin on kogu võti "sinna". Ehk siis taevasse. Rõõmsusesse. Õnne. Laagri reziim oli uskumatult karm mõnes mõttes. Ja kohe ma seletan. Arvad, et Russell on tegija, kui sai enda meele üle võidu 24 tunniga? Buda mungad ja nende õpetaja nii ei arva. Muidugi, ma ei saa nende eest kõneleda. Ma tean vaid seda, et nende endi jaoks on see nii karm reeglite rikkumine, mida lihtsalt ei saa olla. Sellega tegeletakse. Ja uskuge mind - tegeleti! Nii ka mina. Või kui ei, siis minuga tegeleti. Ei olnud teistmoodi võimalust. Kuhu mul minna oli peale lennuki? Ja negatiivse seisundi. Nulltolerants negatiivsele mõtlemisele. Ja tõeline bodhisattva loendab minuteid, mil ta võidab oma suurima deemoni. Negatiivse mõtlemise, meeleseisundi. Või kui ei, loetase minuteid tema eest. Sest kord on selline. Deemon peab kaduma.

Miks on vaja reegleid? Selleks, et igal inimesel, kui ta pole veel Buda, ehk siis.... teate küll - see ülim. Üles ärganud täiuslik teadmus. Et siis, kui isiku meeles elab deemon, halb mõtlemine, ta ei soovi kaduda ja käsutab oma peremeest pattu jätkama. Kas ka sinul on meeles, et sul on õigus halvasti mõelda ja halvasti tunda? Nii minule täna tundus. Ent buda munk on kõigist sellelaadsetest õigustest loobunud. Nii oli ka minuga suvel. Mulle tehti üsna kiiresti selgeks, et kui ka mind lömastatakse vastu seina, ei ole mul õigust vihaseks saada. Olin siis vihane. (Nagu ka Russell seda pattu tegi oma elus). Mulle tundus selsamal hetkel, et ma "ei soovi" vihast loobuda. Ja minult võeti see ära, mu viha. Ma ise murdusin ja andsin alla. Ja õnnesus tuli sel hetkel. Sest reegid olid sellised. Olin andnud eelnevat vanded ja allkirjad. Menetlus oli selline. Ehk siis efektiivne püstitatud eesmärgi mõttes. Inimesed suutsid reaalselt teha ära suure töö, et üksteist aidata selles treeningus. Ideaalis ei magatud kunagi. Kui ütlen seda, tuleb seda mõista humanistliku tekstina. Ehk siis öelda ei enda ja teiste pattude ignoreerimisele - ei magamisele.


Reeglid.
Ma täna tegin pattu. Uitasin patu-radadel. Kui pole ei reegleid ega teravat mõistust, et õigesti enda mõtlemise kategooria määratleda, mis dimensioonis ma siis üldse olen. Kui pole ei olemist, kas on ka mitte-olemist. Kas on siis mind üldse või on üksnes eksisteerimine?

Või olen lihtsalt asjaolude ohver. Ja need asjaolud on minu enda mõtlemine. Olen iseenda mõtlemise ohver.

Võin ka sellest rääkida avalikult, kuna sellest mu õpetaja ka sel aastal avalikult rääkis. Ehk siis kui juhtub sada head asja, ja üks halb asi, siis kui hoiad meeles seda üht halba, on see sita hoidmine oma südames. Käid ringi, süda sitta täis. Nii ka ohvrid käivad ringi, kui nad hirmunult just ei lama.... süda sitta täis. Ent see sitt ei püsi seal niisama, seda hoitakse, sellest hoitakse kinni... ja kuna ka hoidmist ei ole, on vaid taas-tootmine. Oledki sa üks sita tegemise masin. Sest lihtsamalt saab ka patust loobuda ja harjutada, veelkord harjutada oma õpetaja juhiste kohaselt võimendama seda head, sooja ja puhast, kõrgemat ja õnne.

Kui miskit üldse tasub hoida, siis õnnesust. Ja kui oledki ka patu-Russell, lase lahti, hävita deemon kolme minutiga. Sest saab ja nii on su kohustus teha seda NÜÜD. Ja kui ei, siis kutsu sõbrad appi. Et sünniks siis Russell, nagu mina teda enda sõbraks pean!! Sest ma olengi tema. Oma parematel hetkedel. Ei, ma ei hülga sind. Isegi siis mitte, mu suurim jumal, kui ma naabri halva tujuga ei sõbrutse.

Kui vaatan Margust, Marti, või keda iganes.... isegi kui teen mõned minutid pattu, kas olen nii suur ohver, kui olin ma varem? Ja kui ei, kas olen siis Russell? Või ikkagi Tiina. Selles on küsimus.

Ja üleüldse, mis on mu väärtus, kui aeg-ajalt olen sitamasin? sel teemal oleme ka varem mõelnud. Loe siit.http://eluteooriad.blogspot.com/2012/01/depressioonist-matemaatikast-ja-inimese.html

Tuuma-style meditatsioon

Näita, kuidas sina seda teed! Tiina, näita, kuidas sina seda teed? Ja Tiina näitas, kuidas tema seda teeb.

Tiina nimetab seda asjade tuumaks.
See on sutra-style meditatsioon. Kuuldavasti on see, aga mitte see siin, kõige tuntum ja kõige levinum budistlik meditatsioon. Aga see pole see meditatsioon, see on Tiina-style meditatsioon.

Tiina rääkis, et tuuma ei tohi segi ajada füüsikaga. Sest see ei ole füüsika. Nii ta ütles Šariputrale. Ja Šariputra oli rahul. Kuna Tiina oli lugematute elude jooksul söötnud teadlikult oma keha. Ka talle.

See on päriselt-ka-vä-meditatsioon....

Päris asjade suutra

Avalokitešvara, olles päriselt harjutanud sisekaemust, mis viib kaldale,

nägi äkitselt ära, et skandhad ei ole päris need asjad.

Olles mõistnud, ei olnud ta enam katki.
Ei olnud enam katki-olemine.
Hävis mittetäielik-olemine.

Kuule, Šariputra...
Mu keha moodustab tühjuse tühjuse äärteni
ja kogu tühjus moodustab mu keha...

See keha ei ole muust kui tühjusest
Ja tühjus ei ole miski muu kui keha.

See on kõike sisaldav tõdemus: just nii on olemas ka tunded, tajud, mõistelised vormid ja teadvus.

Kuula, Šariputra!
Kõik asjad on ju see üks sama tühjus.
Olemasolu tuum on idee, et üksikute päris-asjadena
ei ole
mitte kunagi
mitte kuskil
mitte miskit
avaruses kõrvuti rippumas.

Ega kohakuti.

Ei ripu seal

ei sündi, ei surma,

ei olemist, ei mitte-olemist,

ei musta, ei puhast,

ei tekkimist, ei kadumist.

Niisiis ütlen, et tühjuse sees ei eksisteeri ei keha, ei tunded, ei tajud, ei mõistelised vormid ega teadvus ei käsikäes olemises, ei seljakuti olemises, ei üksteise peal kohakuti, ei üksteise kõrval kenasti reas.

Ka kaheksateist nähtuste maailma,
mis on kuus meeleorganit,
kuus meeleobjekti ja kuus teadvust, pole igamees uhke üksiklasena riputatud ei õhku

Ega kuhugi mujale.

Kaksteist linki vastastiksõltuvast tekkimisest ja olematuks hääbumisest
ei ripne mitte üheski õhus,

ei kuusepuul

ega kuskil mujal

ei heas kindlas kohas

Mitte üheski kohas!

.

Mittetäielik-olemine, mittetäieliku olemise põhjused,
mittetäielik-olemise lõpp, teekond, sisekaemus ja teostatus-olemine pole asjad, mis ükshaaval riputavad end hanereas kuhugi üles, ei alla.

Kes iganes näeb Seda, ei vaja enam selgitusi lisaks.
Täielik-olemine ei vaja miskit lisaks.

Bodhisatvad, kes harjutavad sisekaemust, mis viib kaldale,
ei jõllita enam kitsi - oma meeles ripnevaid takistusi.

Ja kuna nende meeles pole enam takistusi,
nad saavad ületada hirmu,
hävitada valed tajud
ning luua nirvaana kogu oma täiuses.


Kõik Buddhad minevikus, olevikus, tulevikus...

Harjutades sisekaemust, mis viib kaldale,
on nad kõik võimelised teostama ehtsa ja täiusliku võime Näha.

Nad saavad olla kallas.

Niisiis, hei-hei mu Šariputra
sisekaemus, mis on viinud meid kaldaks,
on suur mantra,
kõige valgustavam mantra,
sansaarat ületav mantra,
mantra, mis on asendamatu.

Tõeline tarkus ise on see mantra.

On võim teha ära olematuks kõik kannatused.

Niisiis, olgem mantra

sisekaemus, mis on kallas

olen

Om Gate Gate Paragate Parasamgate Bodhi Soha
Om Gate Gate Paragate Parasamgate Bodhi Soha
Om Gate Gate Paragate Parasamgate Bodhi Soha

That's what I call tühjus, Šariputra!😎


Jah, just see on see tunne, kui avastad: "Ma olen olnud loll. Mina olingi loll" 

....ja sa enam ei ole see

Sa ei ole enam oma aja laps.
http://eluteooriad.blogspot.com/2017/09/kortsus-nahaga-lapsed.html

Nii õpetas Tiina Šariputrat, keda ei olnud võimalik õpetada. Šariputral oli suur mälu ja matkimisvõime ja see oli hea.
http://eluteooriad.blogspot.com/2017/11/mina-olengi-kehastus-meie-oleme-sina-ja.html

PS selles postituses on viiteid asjale, mida mõned on, olles takistustest vabad, võimelised guugeldama "heart sutra". Ja mõistma.

Südasuutra