Mart küsis täna, Tiina vastab

Et karjatused, millele keegi ei vasta, jääksid kindlasse minevikku, vastame kirjutajate ja lugejate küsimustele. Murekiri on siin http://eluteooriad.blogspot.com/2011/04/motted-oppimist-edasi-lukates.html

Niisiis sa passisid kodus ja nautisid oma olemist. Sind piitsustatakse kellegi poolt, et sa hakkaksid liikuma. Sina aga mõtiskled hoopis, kes see keegi õigupoolest on (viitasid talle kui "ülikool"). Sulle ilmselgelt ei meeldi esitatavad tingimused, kuna sa väidad end olevat "raskestimõistetavas konfrontatsioonis". Niisiis sind sunnitakse kellegi tundmatu poolt tegema mingit tööd, mille oodatavat eesmärki sulle kas ei ole tutvustatud või sa pole vajalikul hetkel kuulanud. Tundub päris kohutav olustik, kuna faktiliselt sa ütled: "on päris keeruline mõista, mida me seal teeme". Ometi sa tunnistad, et sul on hea, kuna sul on selline tunne, viidates "on nii õige ja hea valik". Sa küsid ühtlasi, et kust see tunne pärineb. Ma järeldan küsimuse esitamise faktist, et vastuse teadasaamine on sulle kuidagi oluline.

Eelpool nimetatd teemad tunduvad veidi ebaolulised, kuna sa andsid selgelt mõista, et sind huvitab hoopis see "kui ma lasen üle oma tähtajad". -Teadusliku meetodi kohaselt on mõistlik teha korrektne uurimisplaan. Tead, Mart, ma siinkohal lõpetan nördinult, kuna mõistsin just, et sa tahadki tegeleda introspektsiooniga "lasen fantaasia lendu". Ja minu vastused oleksid kohatud. Ühtlasi selgus, miks sa olemist naudid. Selgus, miks ma ei oleks pidanud vastama.

Soovitan pöörduda biheiviorismi poole. 

Sulle meeldib mõtisklemine. Sa oled selle endale sisse õpetanud. Et mõtiskleda, on vaja mingit teemat: kas söögitegemine, teadus, lemmikloom, kosmopolitääni seksinipid või  nooruse hukkumine; sinu puhul on see keegi "ülikool". 

Kui sulle meeldib süvenemine mingisse muusse teemasse, muuda subjekti. 

Kui sa tahad teha kooliülesandeid, tee kooliülesandeid. 

Kui sa soovid mõtiskleda, soovitan sisukamat teemat, kus oleks võimalik teha eksperimente. 

Mis siis huvitab selle juures? ma juba kibelen, et eksperimendiplaan teha. ja hüpoteese mõelda. Teeme ära!

Mõtted õppimist edasi lükates

Lugu on siis järgmine:

Ma istun põrandal oma arvuti ees ning avastan ennast tulevat hiilgavale ideele, kuidas oma päeva asjaliku tegevusega sisustada, lunastamaks minuteid, mil ma oma kooliasjadega ei tegele - kirjutada selleteemaline blogipostitus. Sõnad reastuvad meeldiva kuulekusega, tegevus tundub kulgevat mõnusa lihtsusega. Ma olen kindel, et selle lihtsuse taga seisab suure peidetud jõuna mingi raskestimõistetav konfrontatsioon kohustuse ja mängu vahel, tuues minus esile ennenägematud oskused kõiges selles, mis ei puuduta koolitöid, või mis iganes muid päevakohaseid kohustusi.


Mis siis juhtuks, kui ma jätaks kõik tüütu ja ebameeldiva sinnapaika? Mis siis juhtuks näiteks,kui ma otsustaksin lihtsalt kooli pooleli jätta? Lasen fantaasia lendu... mis siis saaks? Või mis siis ära jääks? Ju ma leiaks midagi muud teha, mõtlen ma optimistlikult. See mõte on siiski hirmutav, kas pole? Natuke ikka on hirmutav küll... aga miks? Miks peaks olema hirmutav mõelda, et jätad kooli pooleli? Mis on see ettekujutus, selle hirmu allikas? Jah, tõsi: ma võib-olla ei tea, mida edasi teha? Võib-olla kardan, et pärast seda on ainult töö tegemine ja ongi noorus otsas? Või kardan, et ma jään millestki väga väärtuslikust ilma... mingist haridusest või midagi? Pean tunnistama, et siiamaani on keeruline päris selgelt mõista, mida me seal koolis teeme ning, mis veel olulisem, miks me seal tegelikult oleme. Kust pärineb see tunne, et, ütleme, ülikooli minek on nii õige ja hea valik, nagu ma mingi aeg arvasin, et on?

Aga ikkagi, mis juhtub siis, kui ma lihtsalt lasen üle oma tähtajad... Kui kaugele võib nii minna? Mis juhtuda võib? Ja kas ma tegelikult tahaksin seda teha? Või on ülelaskmise kujutlus osa tollest ürgsest ja mõistetamatust konfrontatsioonist kohustuse ja mängu vahel? Võib-olla on see konflikt minu üks suuri inspiratsiooniallikaid ja seega vajalik?

Lõppkokkuvõtteks taanduvad kõik eelnevad küsimused sellele: ühest küljest ma ei viitsi oma tegevust süstematiseerida, end distsiplineerida ja teisalt ei julge ka välja rabeleda oma tänasest taustsüsteemist, et millessegi tõesti süveneda. Võiks juba midagi ära otsustada. Segadus aina kasvab; segadus keset lõputuid teoreetilisi valikuid, millest ainult ühega saab korraga tegeleda.

Lähen teen midagi süüa.

APPI, mind arendatakse

Kuidas ellu jääda? Kuidas väärikalt ärevust mitte ligi lasta? Mis on käitumisjuhis? Vastus? Appi?! Päästa mind, mu lugeja! Aita! Keegi?


Nii need inimesed on. Nii on. Mõned vanainimesed on üli-võimukad. Nad on mega-über- maxi- üli- koguse võimukad ja täiesti ignorantsed. Nad on veel ka vanad, mis tähendab, et kogu nende elu on nad pühendumisega- mis on ju ainuke- truult ja järjepidevalt töötanud selle heaks, et nende peas olevad süsteemid kivisse raiuda. Nüüd on nad vanuses, kus nad võivad uhkusega öelda, et kogu plastilisus nende käitumisest on jäädavalt kadunud – nad on välja kujunenud isiksused. (kohutav, lihtsalt kirjeldamatult kohutav).


Ma kägistan Su hellalt roosade saapapaeltega

Lisaks sellele ei õpi nad enam ka uusi asju, kuna õnneks on saabunud kätte aeg, kus neil, erinevalt noortest, on piisavalt elukogemust (kohutav), ja teadmine, KUIDAS tuleb olla. Ja kandes uhkusega seda lugupidamist ja kummardamist väärivat seisust, on lõpuks ometi käes see tund, kus nad võivad asuda oma kogemust maailmale edasi õpetama. Lõpuks on neid tabanud ammu oodatud mentaalne seisund, kus enam ei saa kahelda mitte milleski, kuna kõik on kristalselt välja joonistunud; enam ei ole vaja kõhklustega võidelda  ega vaagida, vaid justnimelt tuleb kuulutada kõigile, kes kuulata viitsivad (ja kes ka ei viitsi) – nii on!!!  Justnimelt, kuulake kõik – nii on, ja mitte grammigi teisiti. See ongi elu. Nii see ongi. Kui loed seda ja kahtled, siis tea, et sa oled veel liiga noor. Liiga noor, ja sa pead olema üdini tänulik, et minusugune tark ja vana inimene on võtnud sel haruldasel tunnil vaevaks selle, et sulle, rumalale, tarkust jagada.  Sa peaksid roomama rinnuli rohus, et koguda näritud tarkuseteri, mis minu suunurkadest allapoole pudrutavad ja ilma sinuta igavikku pudenevad. Sa pead sellest materjalist ehitama oma elu lossi! Sa peaksid alandlikkusest suudlema seda jälge oma murul, kuhu mu keha on üüratu raskusega vajutanud jumaliku jälje. See on su esimene õppetund.

Ja mina, sinu vaimne õpetaja, olen võtnud juhuslikult enda peale selle püha rolli, et õpetada eluks välja just sind, mu laps. Just sinu kaela ma väänan ma veel õigesse suunda, küll sa näed. Sul on veel lootust pääseda. Sina oled välja valitud, et osa saada mu KÄITUMISTUNDIDEST. Mina hooldan sind praegu vaimselt, mu tänamatu vasikas. Ma hävitan su tahte tegutseda teisiti!!!! Ma võin, ma suudan, ma teengi seda IGA PÄEV, visalt ja kildhaaval, ma ei väsi. Sa oled minu oma, ja sa tead seda, sa tead seda, sa pisike loll ja vääritu limukas; mina õpetan sulle, kuidas minusugustega ümber tuleb käia. Ma ütlen sulle, ma näitan sulle ette, ma vangistan su, ma hävitan su; MA, ma... SA EI TEA, MILLEKS MA OLEN VÕIMELINE. SA K-A-H-E-T-S-E-D, kui  ÜRITAD PÕGENEDA. ÄRA SA ÜRITAGI TÕUSTA. SA OLED MINU!!!! /- - - / Kuuled?! väärika, mõõduka mesimagusa häälega ütlen ma: "sa ju ei taha, et sa pead midagi kahetsema, ega ju? juuu, sa oled tark lapsuke!! Sa ei taha, kui ma vihastan, sa ei taha mind pahandada" /- - -/
Nonii, SÖÖME nüüd sõbralikult! võtame ette püha söömaaja. Sa sööd minu toitu, sa jood minu jooki. Tähistame sel sümbolistlikul viisil meie mõnusat ja hubast koosveedetud aega.  Pidutseme nüüd meie koos veedetud aja auks. Pidu! (ja ma naeran praegu mõnuga oma hambutut naeratust kõigile. Vaata mind!  hö- höhö- hööhöö. Irvitan võimsaimat naeru armetus elus. Sa rooma, sa naudi. See hakkab meeldima, see kestab igavesest ajast igavesti.)

anyone? anyone?

PS. postitus on inspireeritud mu rääkimise kogemusest, ja sel pole mingit pistmist minu enda eluga. Kui oleks, ei teeks ma seda, ei tahaks ma kedagi pahandada. See on loogiline. Pildi  avalikust kohast.

Vaimsest selgrootusest

Niisiis, selles postituses räägin ma veidi üldisemal teemal, mis on viimasel ajal nagu kripeldama jäänud. See on osalt nagu tunne mingist puudusest ja samas innustus teha midagi õiget ja head.

Kohati jääb mulje, et suur osa inimesi on oma elu mõtestanud väga haprale fundamendile. Haprale, kaduvale, näilisele fundamendile, tehes sealjuures ka sellise vea, et usuvad kindlal meelel, et nende elu saab olema turvaline ja kindlustatud. Nii et kui midagi juhtub, pole muud varianti, kui muutuda hüsteeriliseks ning teha kõik endast sõltuv, et oma turvalisse illusiooni tagasi pääseda.

Tahaks nagu öelda, et meil võiks oma tegemiste taustal sagedamini paista mingi sügavam eesmärk. Energia võiks olla suunatud sinna, kus sellest võiks sündida midagi tulist, elujõulist ja tuntavat ja kaalukat. Siiski on näha, kuidas elujõulised, materiaalselt igati kindlustatud inimesed on ikka, justkui halvast harjumusest, suunamas oma energia sellele, mis neid kaudseltki ei huvita. Ma mõtlen, et miks raisatakse aega? Elu ei pea olema lõputu piin, eesmärgiga pääseda kuhugi taevariiki(?)

Kõige kummalisem selle asja juures on see, et meie piinad seisnevad suuresti selle eest muretsemises, et meil lihtne ja mõnus elada oleks. Et me kestaksime kauem ja et miski meid ei ohustaks. Ja ma jällegi mõtlen: kui meil on kuvand lihtsast ja muretust elust, siis selle eoseks on siiski kaos ja mure... mure just põhiliselt kaose pärast, mure just ohtude pärast. See mure pole küll midagi halba või ebaloomulikku, kuid siiski on selles midagi halastamatult jäika, surmtõsist, kohutavat. Selles on midagi kammitsevat, mis paneb meid tahes-tahtmata oma hullumeelsusega koonerdama... oma hingelise vabaduse arvelt.

Mulle tundub, et praeguses ühiskonnas lokkab tõsine defitsiit tõelisest vaimsest selgroost, mis pakuks inimesile rahulikku meelt ka kriitilises olukorras. Ma arvan ka, et selline asi, nagu tõeline religioossus, on teinud läbi küllaltki ränga inflatsiooni... jättes endast kuvandi kui sõgedusest või siis ebausust. Kui ma kasutan sõna religioossus, ei mõtle ma selle all mingit konkreetset religiooni, vaid pigem põhimõttekindlat meelelaadi; enesekaemuslikku, usaldusega, väärikuse ning austusega meelelaadi, mis on taustaks inimesele, kelle süda oleks õiges kohas ka siis, kui maailm oleks otsa lõppemas. Sellise inimese juures võib eristada tajutavat kohalolu, mida kohtab kahetsusväärselt harva. Tunnen puudust...

Noh, KAS SA ESIMESEL KOHTUMISEL KÄTTE ANNAD?

Oi, see on suur teema. Ma tahan sellest palju rääkida, tahan endast rääkida. Aga kõigepealt ma annan meestele nõu. Seoses naistega.

Optimaalne juhis tavalisele mehele, et kohtingul naistega vähem haiget saada

Ma annan selle hüva nõu ära, kuna selle väljatöötamiseks kulus kõvasti mõttetööd ja nõupidamist tarkade inimestega. Aga ma olen enda üle uhke ja aitäh kõigile, kes mind inspireerisid. Praktika ja rakenduskõlbulikkus on alati üks eesmärke teooriate juures.

TÜÜPJUHTUM
Mõnel noormehel on suur mure ja masendus, kui neiu esimeste kohtumiste ajal mehele füüsiliselt peale ei hüppa. Mida see tõsilooline kurb olukord nende jaoks tähendab? Toon ära kaks järeldust, milleni tihti jõutakse.

1) Ma olen vilets mees. Ma ei oska. Ma olen eba-ahvatlev, saamatu. Olengi selline, kes naistele ei meeldi. Ma ei oska. Mõni oskab. See et ma ei oska, tähendab, et ma pole võimeline õppima. Ma pole siiani ära õppinud, kuidas võimalikult palju naisi voodisse saada (vanust ka üksjagu juba oijah...) . Ja see on kohutav.

2) Sellele naisele ei meeldi just nimelt mina. Kui ma meeldiksin, siis KÕIK tüdrukud, kellele ma meeldin, hakkaksid mind kohe näperdama. Kui seda ei juhtu, siis järelikult ma ei meeldi. See on kurb. See tüdruk ei taha mind. Pean leidma kellegi, kes tahab. Aga kust? Kustkohast ometi? Issand, milline paanika.

Need on sarnased järeldused, ainult veidi teise nurga alt. Esimesel juhul väärt skillidega mees võtab naisi, keda mees tahab ja polegi rohkem midagi lisada. Ta elab üldiselt rõõmsalt ja õpib uusi oskuseid. Teisel juhul tüüp ootab, et kõik naised võtavad selle mehe, keda naised ise naturaalselt tahavad, mille tunnuseks ja sümboliks on kohene kehaline kontakt.

Lahendus emotsionaalsetele probleemidele? - ON OLEMAS!!!

Esimesele tüüpjäreldusele ma lahendust momendil ei paku, kuna see nõuaks minult enda südametunnistusega nõu pidamist. Aga kui sina oled just see, siis võid kasutada teist lahendust, kui see peaks rahuldama.

Lahendus tüüpjuhtumile nr 2.

Siinkohal tahan tänada kolme kindlat isikut, kes mind inspireerisid. Aitäh!

Tuleb optimeerida deite! Tüüp nr 2 satub alati emotsionaalsetesse probleemidesse, kui hiljemalt teiseks kohtinguks ilmsemast ilmsemaid kehade liginemise märke pole. Neid olukordi saab vältida ja selles suunas tulekski mõelda, valides oma deite hoolikamalt! Võõraid tšikke ma ju ümber teha ei saa ning tüüp 2 (erinevalt tüübist 1) ka ei ole nii palju huvitatud teiste manipuleerimisest. Kardetud olukorra vältimiseks küsi kohe sissejuhatava lausega:

"NOH; kas sina esimesel kohtumisel kätte annad?"

Ära suhtle kaaslase otsimise tagamõttega mitte ühegagi, kes arvab, et kohe paljaks võtta ei sobi. Jah, on fakt, et mõni neiu siiski ka tänapäeval arvab, et see pole hea. See ei ole ilus ja nii ei tohi. Jah, neil on endal emotsionaalne probleem, sest vahel siiski tahaksid seda teha ja neil on siis hingepiin. Kuid sina pole nende terapeut ometigi! Kui sa inimest kohe ümber muuta ei soovi või ei oska, siis pole mõtet sobimatutega kohtamas käia.

Niisiis - kõik mehed, kes satuvad masendusse sellest, et esimene kohtumine ebaõnnestus... Teil tuleb partnereid tulevikus paremini valida!

Kordamiseks - "noh, kas sa esimesel kohtumisel kätte annad?"

Muidugi me kõik teame, et see ei päästa lõpuni haigetsaamisest. On neid, kes ütlevad "jah, aga mitte sulle". Aga kõik-kõik need naised, kes nagunii teeksid mehele haiget oma sisemiste põhimõtete pärast, need saab ju kohe alguses välja praakida.

Optimeerimine!

Pole mõtet minna kohtingule jälle seda valet tüüpi naisega, kui seda saaks lihtsalt ära hoida. Pole mõtet end hiljem haletseda. See pole omaette väärtus.

Edu kõigile seniks! ma võtan selle teema jälle peatselt üles, kui peaks juhtuma juhuslik sündmus, et Mart on ära kasutanud kõik maailmas leiduvad sõnad ja enda haletsuskõne ükskord ka lõpetab. Läheb ette kandmisele, baaris.

MINU VÄIKE EGO. Tragöödia kolmes vaatuses.

Minu ego on väike. See on tõeliselt väike, see on suisa uskumatult väike. Te ei usuks ise ka kui väike mu ego on! See on nii väike, et kuku või nutma. Mul jääb üle vaid uhkustada sellega, kui väike ta mul on. Ja ega mul muud ju ka midagi pole. Ma olen nii väärtusetu ja mõttetu ja tühi, et ainus võimalus ennast sulle tutvustada, on läbi eituse... läbi pisisuse, läbi õõnsuse, läbi kõige selle, mida mul pole ja sul on.

Mina?

Keda see veel huvitab?

Kellele seda veel vaja on?

Ausalt, sulle oleks tõesti kasulikum, kui sa seda ei loeks. Sest et vaata, siin tekstis ei ole midagi muud, kui vaid minu hala ja põdemine ja veritsemine. Ma tean väga hästi, et see jutt ei meeldi kellelegi, ma tean väga hästi, et ma olen rumal ja väiklane, ma tean väga hästi, et sa oled ainult viisakas, kui sa mind lohutada üritad. Ütle mida ütled, aga tõde on see, et mina olen väärtusetu kalts, mille võiks samahästi ka minema visata. See on ainus asi, mida ma tõesti tean. Teadmised muudes valdades on mul väga puudulikud. No kohe tõesti nii puudulikud, et siga ka ei joonista! Ma ei oska suhelda, ma ei oska kirjutada, ma ei oska elada. Ma ei tea elust ja inimestest mitte halligi.

Kui nüüd päris tõsiselt rääkida, siis ma eelistaksin jääda oma väikese, peaaegu et olematu ego juurde, kui et laseks sul purustada minu nägemust oma väiksusest - ainus asi, mis mul veel järel on. Ja olgem ausad, kui sa arvad, et ma ei ole loll ja mõttetu, siis sa ise oled ka ikka päris loll. Sa väidad, et MINA olen ebaadekvaatne?! Sa väidad, et ma hindan enda ebakompetentsust üle, aga vaata kui järjekindel ma olen, vaata kui jäik ma olen, vaata kui halb suhtleja ma olen... sa lihtsalt vaata ning imesta ning VEENDU! Seda pole just raske näha. Ennäe!

***

Oijah...

***

Appikene, see on nii tüüpiline mina, see on nii tüüpiline. Ma lihtsalt ei suuda järgi jätta, ega? Muudkui räägin ja räägin sellest, kui loll ja mõttetu ma olen. Miks? MIKS? Ära pahanda, aga ma olengi selline nõmedik. Ma saan täiesti aru, kui sa ära tahad minna ja ma TÕESTI ei ürita sind tagasi hoida. Ma lihtsalt tahaks vabandada oma väga ebameeldiva käitumise eest. Mul on nii halb ja piinlik. Palun, palun, palun, palun... vabandust!

Elu on ikka nõme ja vastik ning mind ennast valdab konstantne üllatuse puudumine, et mind keegi ei taha.

MA NÄITAN TEILE KOHA KÄTTE. blogi kui vahend kellelegi oma VÕIMU NÄIDATA.

Ma räägin sellest, et blogid on vahendid võimumängudes. See on päris julm. Ma pole kunagi teiste blogisid lugenud, ainult mõnda. Miks? Sest nad on mõttetud. Ja mõttetuks teeb need see fakt, et ma pean olema tunnistaja selles, kuidas kellelegi peeru vahele keeratakse. (Aitäh Pets, mu aktiivset sõnavara selle hunnitu väljendiga täiendamast)

Inimesed kirjeldavad oma päeva ja tegemisi. OK. Ja siis kirjutavad mingeid segaseid hinnanguid. Mulle on nad segased, ja siis ma mõtlen, et millest ma aru ei saa - AHHAA, jajaa! Taipan! See postitus pole mõeldud mitte mulle, vaid kellelegi väga konkreetsele isikule, kellele on vaja haiget teha. Vihjed, hinnangud, ütlematajätmised, välja ütlemised. JA tead miks on veel eriti valus? Keegi ei saa sel teemal rääkida, mitte keegi. Blogi on ju nii-nii objektiivne. Igaüks võib kirjutada, mida ta mõtleb, onju. Jah. See on hea. Ja kuna blogi on massidele, siis massidele võib öelda välja tõde. See on tõde, onju?! Kui mina ütlen siin, et miski oli nõme, siis nii ka oli. Tegelikult ma mitte ei taha öelda seda maailmale, vaid oma endsele armukesele, et SINA; LUUSER; OLED MINU SILMIS SURNUD.

Mina loen ja ohkan. Ma ei taha olla, ma ei taha lugeda. Ma kas olen kriitiline mass lugejaid VÕI ma olen see, kellele taha keeratakse mu enda kodus üksi olles, lugedes ainult lihtsat eileõhtuse kohtingu blogi.

Nõme, kas pole? See ongi elu. Tavaliselt.

Kas sina ka monitoorid oma kallima blogi, hing kinni, otsides vihjeid "mida ta minust TEGELIKULT arvab?" Kas sa usud, et TEGELIKUD arvamused ilmuvad blogisse? Kas sealt leiab tõde? Ei, sinna kirjutatakse manipulatsioonid. Sina, hampelmann, loed seda jama. Ja nutad.

Uurimisküsimus
Inimene, kes ei suuda olla kunagi elus siiras ja keerab teisi ümber oma näpu. Teooria - blogi on Lunastus Pattudele Päris Elus?

Alternatiivne teooria, mida võtavad mudeliks praktikud nagu mina: tegu on instrumentaalse võimuvahendiga!

PRAKTILINE SOOVITUS
Loe seda ja usu!

MINA versus MADALA ENESEHINNANGUGA VÕÕRAD (jätkuks eelmisele teemale...) - kaotatud lahing. võitlustander kohvikus, tänaval, bussijaamas

Mind härivad madala enesehinnanguga inimesed. No ikka tõsiselt solvav võib olla nendega suhelda!! kui vaataksin end kuskilt kõrvalt, siis oleks see komöödia. Ma annaksin ka näpunäited siinkohal kõigile, kuidas naisi (ehk ka mind) endast eemale peletada. Jälgige tähelepanelikult siis :)

Olukord: Mina ja mu tuttav istume kohvikus, räägime. Tema räägib, mina räägin. Ütleme, et alguses räägib tema. Ta kirjeldab mingit situatsiooni ja mina kuulan ja mõtlen kaasa. Täpsustame asjaolusid, ja selgub, et ma võin tõesti selgelt ta kirjeldatut ette kujutada. Tõesti-tõesti, ja mul tekivad igasugu mõnusad mõtted ja tunded. Ma pole päris üksi siis maailmas, ka teistega juhtuvad sarnased asjad. Tore. Aga varsti selgub, et ei ole tore. Üldse mitte tore ei ole.

Ühel hetkel oleme jõudnud punkti, kus mu vestluspartner on lõpetamas kirjelduse ja hakkab andma olukorrale üldisi kategoorilisi hinnanguid. Ta ütleb midagi sellist "küll ma olin ikka loll. ma oleksin pidanud midagi teisiti tegema." Minul on oma visioon tekkinud ning ütlen: "tead, minu meelest sa käitusid selles olukorras täiesti arutkalt. sa mõtlesid ka sellele (asjaolu), ja see on vahva. Mul on hea meel. See oli lihtsalt sinu suhtes ebaõiglane, kuidas sinuga käituti. ma näen, et see teine tahtis oma võimu näidata sulle ja see on tõesti valus"

!! Tähelepanu lugejad! Minu arvates selles olukorras selle inimesega me veel suhtleme vastastikku... aga tegelikult on see juba lõppenud!

Mu kaaslane ütleb: "ei, ma olen ikka täiega loll ja saamatu. ma oleks pidanud rohkem pingutama, võib-olla siis oleks see tegelane mind vähem mõnitanud"

Ma ütlen siiralt ja tunnen tõesti olukorrale kaasa: "Minu arvates sa oled päris vapper ja tubli. Sa isegi lahendasid selle arkalt. Ma tõesti tunnen, et sa olid taibukas"

Kaaslane: "ei, ma olen nii loll. Kuidas sa saad sedasi arvata? Ma olen loll! Mul üldse miski ei õnnestu"

Mina: "ei, ma tõesti arvan teisiti, arvan, et oled tubli"

Kaaslane: "ei! ma ei ole...."

Ütleme, et me kohtume esimest korda ja ma tõesti tahan endale sõpra. Ma tahan lihtsalt sõber olla. Ma tahan, et me suhtleme normaalselt ja siiralt. See ajab küll vihale. Ma ei saa selle inimesega sõber olla!!
Ma ise olen seda nii palju kordi kogenud, et see habras tutvus on siis küll kerge katkema. Kahju, me justkui mõistame kenasti üksteist.
Mis see on su püsiomadus või, et nurud endale haletsejat?

Väga kahju.

'''
MINA: Minu hinnang on, et....
TEINE: EI, su arvamus on vale. Ma isegi ei seleta sulle, miks. Lihtsalt nii on. Oled loll.
MINA: Ok, aga ma tunnen teisiti.
TEINE: Mind ei huvita
MINA: hästi, ma jään oma arvamuse juurde, kuna pole põhjust midagi muuta
TEINE: ma ei lepi sellega. minu arvamus on õige. mul on kahju, kui teisiti arvad
MINA (võib-olla lõpetan vestluse üksi)
MINA: olgu, ma luban sul olla see inimene, kes enamiku ajast minust ei huvitu.
MINA: Kuna mina vajan sõpra, siis ma lepin, et me ei saa olla sõbrad. MA ei kohusta sind selleks. Me võime vabalt mitte ülse enam suhelda, kui nii on lood.

Mina "sa oled tubli!"
teine "Ei ole!"
mina: "ma arvan, et oled! võin selgitada (põlen juba innustusest)"
teine: "ei! Mind ei huvita. sa oled loll! Ma olen luuser! Kuidas sa ei näe (haletseva pilguga)"
mina: "olgu nii!" (jään oma arvamuse juurde AGA tõesti-tõesti tal õnnestus paari repliigiga mu arvamust tõesti kallutada). Ma tõesti arvan, et ta on luuser! Kurat, lasingi end mõjutada!

Pahatihti siis ma tunnen, et see inimene tõesti on luuser seega järelikult ja ma olen pahane, et lasin end manipuleerida. Tegelikult enne ma ju tundsin end hästi ja mõtlesin temast hästi. Ta ei saa sellest kunagi aru. PHÄHHHH!!! Ta räägib oma sõpradele ka, kuidas ma talle korvi andsin ja et MINA olen nõme!!!

Miks ei saa olla sõbrad?
-kuna minuga manipuleeritakse kogu aeg.

Kurat, mida ma siis ütlema pean? Mida sa ootad? Ma kardan, et meie suhtlemisest ei tule miskit.

Baaris
Üks hästi haleda olemisega mees ütleb: "ütle, kas nii kena neiu kui sina minusugustega ka suhtleb??"
MINA "ei!"

Tänaval bussipeatuses kuulen
"oi, küll ma olen paks" -eiei, sa pole üldse paks. -olen küll - ei ole - olen! -ei! jne jne jne.

Kas sa mängiksid minuga mängu "olen paks?" -EI!!!

Ütle üks number? -3 - vale, sina kaotasid!
ütle üks number! 46 - sina kaotasid!
ütle üks number! 78 - sina kaotasid!
ütle üks number! 5 -sina kaotasid!
Ma arvan, et kõik saavad mängule pihta. Seda täpselt ma mängin küll vahel mõne oma sõbraga. :) Palju parem.

Järeldus: Madala enesehinnanguga inimesed on ühed ülbemad ja isekamad inimesed, keda olen kohanud! See on tavaline taks.
EI, ma ei haletse. Ma lihtsalt keeldun.

tänasest äratuskõnest - ÄREVUSE MONOLOOGID

Vahel inimesed suhtlevad, kuid nad ainult räägivad. Seega - nad ei suhtle. See on pentsik.

Täna on mul esimest päeva uus telefon ja ootasin põnevusega esimest kõnet. Helistas keegi võõras ja küsis mu nime ja rahule jäänud, tutvustas ennast. Ma sain pärast paari lauset aru, et ma olen vale inimene, keda ta otsib. Ma olen nimekaim. Ma andsin sellest märku ja üheskoos järeldasime, et nii ongi. Edasi läks asi veidramaks.

Teisel pool hakkas pihta suur ärevusega segatud vabandamine. Ütlesin, et sellest pole ju midagi. Mind ei kuulatud, ainult vabandati tuhat korda. Ütlesin humoorikalt, et ikka juhtub, vahel inkassaatorid muutuvad ka väga kurvaks, kui mulle helistavad. Mul pole midagi. Ja teile edu otsingutes, tõesti. Aga ei. See vaene hing muudkui vabandas, justkui ma ei saaks aru, kui jubeda patu ta korda on saatnud. Ma ütlesin, et tõesti pole miskit. Ta ei suhelnud minuga. Polnud vist eriti vahet, mida ma ütleksin. Ta oli ärev.

ANALÜÜS. Inimene helistab ja räägib asja ära. Mina ütlen ausa hinnangu. Ta ignoreerib ja annab mõista, et sellel, mida ma ütlen, pole mitte mingit tähtsust.

Võimalikke tähendusi.
1) isik arvab, et olen loll ja ei oska ise aru saada, mida ma ütlen. Tema on spetsialist, mitte mina

2) isik arvab, et ma valetan. Ma valetan, kuid ühtlasi ta on sellest üle. Ta annab seda ka mõista, kuna ta on kõike mu öeldut ignoreerinud. Ema küsib, laps valetab, ema jätkab noomimist, andes mõista, et valed ei loe.

3) isik ei taha suhelda. Ta tahab ise rääkida. Küsimused on vaid ettekääne, et simuleerida suhtlemist. See on lõks. Vestluspartner satub segadusse ja ei lahku vestlusest, isik jätkab lihtsalt oma juttu. Iga sõna, mille vastane poetab, see on ettekääne jutu jätkamiseks. Eriti põnev on veel siis, kui vastused on vajalikud soovitud suuna jätkamiseks.


4) isik soovib anda märku, kui närvis ta on. Ta vabandab enda olemasolu pärast. Issand, mul on paanika. vabandust, vabandust, ma ei saa aru, mida sa ütlesid, vabandust. Vabandust, tegin ja olin. Kuidas ma olemas olen?!
Ka neljas olukord on imelikult lahenduv. Mida siis teha? Öelda, et pole midagi, võõrastele helistamine ongi hirmus.
'''

Ma tuvastasin, et isik ei taha teada, kui palju tüli ta mulle tegi. Ta oli selles reziimis, kus ta keskendus enda tülile ja enda vaevale. Järgmine kord ma enam ei keskendugi enda tülile vaid ütlen midagi, et tegelikult suhelda. näiteks et "võõrastega suhtlemine ongi vist päris suur väljakutse? Teil on kahju, et te ei leidnud õiget inimest." Või on see liiga isiklikuks minemine? Ma võin võõrale väita neid lauseid, ma olen võõras. Võin eksida. Kui eksin, on ikkagi side. Mind korrigeeritakse. See ongi suhtlus. Kui ei, siis suhtlust pole.

ALTERNATIIV on see, et me mõlemad teeskleme, et jutt käib teemal minu tüli. Vahetame lauseid, kuni viitsime. Räägime mööda, teeskleme, et ei taipa. Ikkagi võõrad. Siis lõpetame kõne. Elame edasi. Nagu ikka.

Me rääkisime monolooge. Ma koputasin, kuid kedagi polnud kodus. Ärevus istus sees. Eks siis mõni teine kord tulen või? ...
vaikus

ENESEKRIITIKAST

Täna tekkis küsimus, et miks peaks peatama negatiivsed mõtted, kui need on ju adekvaatsed. Ma vastasin, et kriitika ongi tavaliselt adekvaatne. Ometi-ometi tuleks pahade mõtetega võidelda, eesmärk on neid vähendada. Mõnel on eesmärk neid kriitilisi mõtteid edasi mõelda, kuna nad on nii õiged. Jah, need on õiged. Eesmärk pole mõistlik, ainult see.

Olukord: issand, ma olen sotsiaalselt nii ebaadekvaatne. Ma ei tule toime. Ma ebaõnnestun tihti, mul jääb midagi märkamata. Ma pole piisavalt hea. Homme on kohtumine. Olen luuser, on raudne laks, et ütlen midagi valesti. Oh, kui halb mul on. Paanika.

Kõrvaltvaataja näeb, et inimene on keset selget päeva paanikas. Mis tal viga on?

Mina ütlen, et loomulikult on sel inimesel õigus, kui ta on intelligentne ja terve mõistusega. Sotsiaalsed olukorrad ongi keerulised ning ette ära õppida on raske. Mõnel on ka kogemus ja tunnetus veidi kehvem. Jah, igas vestluses on võimalik öelda midagi taktitundetut või midagi sellist, mis on kasutu ja raiskab aega. Mõnel eriti on raske. oijah. Sul on õigus - sa oled sotsiaalselt küllalt saamatu.

Mis siis?? Mis siis sellest?

Kas paanika keset päeva on normaalne viis, kuidas oma elu ära elada? Kas paanika aitab sul saada rohkem sotsiaalseid kogemusi? Kas paanika aitab sul paremini inimesi tundma õppida?

Kuidas?

Teine olukord. Inimene on ratastoolis. Ta ei saa kõndida. Ta mõtleb, et ta on ebaadekvaatne ja saamatu. Ma ei saa kõndida. Teised on palju paremad kõndimises kui mina. Kõik näevad veel ka, et ma kõndida ei saa. Olen saamatu. Paanika.

On tal õigus? Loomulikult on.

Mis sellest kriitikast kasu on?

Mis siis sellest? On muid asju, mida saab teha. On vist päris suur väljakutse ratastoolis elada niigi. Miks peaks veel keset selget päeva ajama end veel ka paanikasse?

Kas paanika aitab paremini toime tulla? On see hea asi? Vajalik?

Ma arvan, et ellu võiks ikka kaine peaga suhtuma. Kriitika iseenesest pole hea asi. Mis sellest kasu on? Keda huvitab lihtsalt üks hädaldamine? Jah, kriitika on hädaldamine.

Appi, olen sotsiaalselt ebaadekvaatne. Hästi! On järelikult raske toime tulla seega, kui kõik eeldavad häid oskusi. Ja siis? Teed, mis suudad. Siiani oled ellu jäänud, kõik teised ka. Ah et sa oled sotsiaalselt ebaadekvaatne? Selge! Mida saaks teha? Hästi, et sa tõesti tahad selles vallas saada rohkem kogemusi ja teadlikult õppida. Mul on ka hea meel.

Kas me tõesti algselt rääkisime õigusest, kellel on õigus?? Mis õigus?

JUHTUMIANALÜÜS
Täna perearstikeskuses seisin avaras koridoris ja ajasin juttu. Äkitselt hakkab kaugelt üks mutt hirmsa häälega lõugama, mul kulus aega, et aru saada, et ta karjub just minu peale. Ta sõnum oli midagi sellist: "kuule, kas sa siis ei näe, et see mees ei saa ise alla. sina seisad seal nagu post, ei tee väljagi. võiks hoopis aidata jne jne " Astusin siis kiirelt kuhugi kõrvale ja vaatasin ringi. Üks vanake mees oli minu kõrval ja liikus sinna, kus olin enne seisnud. Ta haaras sellest seinast ja siis hakkas trepist alla minema.

Nonii, ma olin ebaadekvaatne. Ma ei märganud, et see mees tahab aeglaselt tulla selle seina vastu, kus lähedal seisin. Ta ei olnud midagi öelnud. Ma ei olnud seda ka ennustanud. Ma ei näinud, ma vaatasin sel ajal, kui muti kaugel häält tegi, hoopis oma vestluskaaslasele otsa. Vanainimesi tuleb märgata, adekvaatsed aimavad nende soove. Minuga ei oldud rahul.

Astusin kõrvale ja vaatasin, kuidas vanake alla koperdab.

Paanika? Ja mis kasu sellest oleks? Olin küll ebaadekvaatne, kuid mis kasu sellest on? Kas see aitab mul edaspidi selliseid olukordi vältida? Kas ma saan vältida?

Ei, ma ei oska. Ka edaspidi ilmselt võib-olla keegi karjub kaugusest mu peale. "No kurat, mis sa seisad seal kael õieli. Kas sa siis ei näe, et vanainimene ei julge eskalaatori peale minna!"

jah aga.. Ma vaatan bussis ringi. Seisan või istun, et teisi mitte segada.

Edaspidine õppetund sellest? Ei, seda ei tule. Alternatiiv on see, et ma ei lähe enam kunagi perearstikeskusesse, et vältida vanainimesi. Ja ma vahin sihitult ringi,otsides võõraid, samal ajal kui oma sõbraga räägin. Äkki keegi tumm tahab minu koha peale astuda?

Ma andsin hinnangu. Jah, ma olin ebaadekvaatne. Ma ei märganud. Mul on õigus. Ja siis? Ja mis siis?? Saan ma midagi teha? Jah, saaksin. Tahan ma midagi teha? Ei taha, sest tulem oleks minu meelest pentsik. Ma ei kavatse ka tulevikus selliseid asju hoolikamalt ära hoida. Ma olin seal nurgas, ja ei reageerinud hääletule vanamehele. Mingi enesesüüdistus ei tee midagi paremaks. Mitte kellegi süüdistamine ei tee paremaks (vanamehel niigi oli ilmselt frustreerivalt piinlik, kui ta proua annab oma käitumisega võõrastele mõista, et ta suhtub temasse kui hädisesse imikusse).

Häbi pole vajalik. Olen ma sellest mingi jumala ees parem inimene, kui end ise häbistama hakkan?
''''

Me rääkisime täna õigusest mõelda halbu asju, teha enesekriitikat. Jah, tõene. Tõde, adekvaatne, karm. Võib, muidugi võib. Paanika, paanika.

Äkki siiski parem mitte, kui paanikast elus küll saab! See ongi mu tänane selgitus.