Ma'i tea, kuidas teistega on, aga mind paneb muretsema elu, mitte elu lõppemine. Täpsemalt ma mõtlen olukorda, kui lähen lennukisse ja mul pole mitte kui mingit ettekujutust, kus ja mis tingimustel lennuk turvaliselt maandub ning mis ma siis seal teisel tundmatul maal pääle hakkan. Mulle meeldib enne haarata kaasa keegi, kes teeb ära planeerimise ja kujutab ette, kuhu me läheme. Või siis ma planeerin ise ehk otse öelduna ma valmistun ette olukorraks, kui lennuk ei kukugi alla.
Arusaadavalt mu eelnev näide on eluline metafoor, mis kehtib päris paljudes olukordades. Muretseme ja mõtleme hirmudele, ent kurb ja hirmus on hoopiski siis, kui pole loovat energiat, mida teeme siin ilmas ära. Looming, missioon, kujutlus heast uuest ilmast.
Nii ka täna ma avastasin, et me ei tee loovalt plaane ja ei elusta enda energiat ja indu. Sest ma lihtsalt ei tegele sellega. Ja kui ma sellega ei tegele, kujutlengi ette, et hea on nõu teha plaane hullima juhtumise ajaks. Ent hei, mis loogika see ka on?!
Kõige hullem on jääda ellu ja avastada iga hetk, et hingan edasi. Hingan. Nii veel aastakümneid. Ja siis suren.
Friday, September 29, 2017
Thursday, September 28, 2017
Kortsus nahaga lapsed
[Räägib vana naine]
Jah, ma olen üsna vana nüüd. Oioi, kui uljas oli mu lapsepõlv! Ent siis saabus äng, lausa mitu korda. Iga kord ma tegutsesin. Ja iga kord väljusin targemana. Ja nüüd olen ma siin. Ma räägin nüüd enda teooria elu kohta.
Nimelt - perverte ei ole olemas!
Eks ta ole, kõik on nimetamise küsimus. Kus mu kaasteelised näevad perverti - oioi, minusugune ta pole - seal näen mina väikest hirmunud last, kelle psüühika on küll ajas tardunud, ent kelle nahk on kortsunud ajapikku eks ikka, kuna on olnud eksponeeritud radiatsioonile. Telomeeridega on nüüd halvasti. Aga see selleks.
Kui lapsed loovad suhteid liivakastis, ja nad üksteist kiusavad ja mängivad toredaid lapselikke asju, täiskasvanud vaatavad heldimusega. Ent kui seesama laps elab veel kolmkümmend aastat, siis teda ei nimetata enam lapseks. Tema nimi on siis pervert!
Olen päris vana. Eks ma olen kasvanud. Ent mitte kõik mu teel kohatud hinged oma maises kehas ei ole aja taktiga oma psüühikat jõudsalt arendanud. Eks rasked olud, stress, saatuse nöögid igal sammul ja vahel ka mõne küüniline märkus..., et kõik lapsed ei kuku tegemise ajal väga hästi välja. Mõned saavad meist rohkem kui teised ellu astumiseks varasid kaasa.
Jah. Mõne käitumine on täisesti tavaline... jah! kui ta oleks laps. Aga ei, ta on juba 35 aastat vana. Ja ajab mulle, 17-aastasele kätt püksi... Eks ta ole! Ent siis avastan, et olen 27 aastat vana, tema on 45 ning käitub samamoodi. Ent nüüd on ta nimi Pervert. Ja meie jutt enam ei klapi kohe üldse. Ei tea küll, miks. Ma arvan, et asi on minus.
Ent tema on see, kes pidi nime vahetama.
Mõelgem sellele!
Vajutan nüüd bloggeris oranzi nupukest. Ohkan sügavalt ja panen endale riided selga. Kell on 13.44. Ma olen juba päris vana. Jah. Ja ma alles hakkan riietuma. Kas ma vajan endale uut nime?
Jah, ma olen üsna vana nüüd. Oioi, kui uljas oli mu lapsepõlv! Ent siis saabus äng, lausa mitu korda. Iga kord ma tegutsesin. Ja iga kord väljusin targemana. Ja nüüd olen ma siin. Ma räägin nüüd enda teooria elu kohta.
Nimelt - perverte ei ole olemas!
Eks ta ole, kõik on nimetamise küsimus. Kus mu kaasteelised näevad perverti - oioi, minusugune ta pole - seal näen mina väikest hirmunud last, kelle psüühika on küll ajas tardunud, ent kelle nahk on kortsunud ajapikku eks ikka, kuna on olnud eksponeeritud radiatsioonile. Telomeeridega on nüüd halvasti. Aga see selleks.
Kui lapsed loovad suhteid liivakastis, ja nad üksteist kiusavad ja mängivad toredaid lapselikke asju, täiskasvanud vaatavad heldimusega. Ent kui seesama laps elab veel kolmkümmend aastat, siis teda ei nimetata enam lapseks. Tema nimi on siis pervert!
Olen päris vana. Eks ma olen kasvanud. Ent mitte kõik mu teel kohatud hinged oma maises kehas ei ole aja taktiga oma psüühikat jõudsalt arendanud. Eks rasked olud, stress, saatuse nöögid igal sammul ja vahel ka mõne küüniline märkus..., et kõik lapsed ei kuku tegemise ajal väga hästi välja. Mõned saavad meist rohkem kui teised ellu astumiseks varasid kaasa.
Jah. Mõne käitumine on täisesti tavaline... jah! kui ta oleks laps. Aga ei, ta on juba 35 aastat vana. Ja ajab mulle, 17-aastasele kätt püksi... Eks ta ole! Ent siis avastan, et olen 27 aastat vana, tema on 45 ning käitub samamoodi. Ent nüüd on ta nimi Pervert. Ja meie jutt enam ei klapi kohe üldse. Ei tea küll, miks. Ma arvan, et asi on minus.
Ent tema on see, kes pidi nime vahetama.
Mõelgem sellele!
Vajutan nüüd bloggeris oranzi nupukest. Ohkan sügavalt ja panen endale riided selga. Kell on 13.44. Ma olen juba päris vana. Jah. Ja ma alles hakkan riietuma. Kas ma vajan endale uut nime?
Friday, September 1, 2017
Ma otsustasin, et mu tagumik ootab piitsahoopi.
Piiride seadmine. Teiste käsutamine. Otsustamine.
Mis nendel mõistetel on ühist?
Piiride seadmine ei ole piiride seadmine teisele, vaid ENDALE. Mis afäärides ma osalen? Mis tööd ma õigupoolest teen. Kuhu oma füüsilise keha ja oma vaimu asetan. Et kuhu siis? Ootused on ootused ju iseendale. Ja vaid iseenda käsi ja jalgu saab liigutada. Ka siis, kui selles käes on piits. Vaid minu käsi tõuseb seda hoopi jagama. Teistele. Kui tõuseb. Kui inimene saab vanemaks, ma loodan. et siis tal tõuseb vähem. Sest saab targemaks. Kuniks dementsus tuleb.
Aga see selleks.
Aga mida siis ise teha? Seda peab OTSUSTAMA. Otsustama, mis afäärides sa osaled. Et kuhu oma tagumiku liigutad.
Kui tunned end elus ohvrina, ju tuleb teistmoodi otsustada ja valida paremini, mis sa õigupoolest teed. Ise muidugi.
Aga see ise tegemine võib, aga ei pea muidugi, olla teatud vastuväidetega. Näiteks see vastuväide, et mulle on maailma tähtsaim alluda naabri piitsahoopidele. Ma ootan, kehaosad valmis, mida naaber mulle ütleb... et teha seda ja teist. Ka seda tuleb otsustada. Kui otsustatud, siis ongi su käes su saatus. Ja õnn. Nii lihtne see ongi.
Kas see on liiga lihtne?
Mu elus on missioon. Ja ma täidan seda. Sest elu on lühike. Või ma vaatan oma elule tagasi ja näen, et sel maastikul vilistab kõle tuul. Ma tegutsen. Ma olen otsutanud. Nii ma seangi valmis oma tagumiku, ootamaks naabri piitsahoopi.
Mida naaber küll minust mõtleb. Ava suu ja ütle. Ma jooksen siis. Nagu orav. Või nagu koer. Ma tulin just kapist välja ja ootan avalikult. Mu otsus on kindel ja missioon teada. Olen täiskasvanuks saanud.
Mis nendel mõistetel on ühist?
Piiride seadmine ei ole piiride seadmine teisele, vaid ENDALE. Mis afäärides ma osalen? Mis tööd ma õigupoolest teen. Kuhu oma füüsilise keha ja oma vaimu asetan. Et kuhu siis? Ootused on ootused ju iseendale. Ja vaid iseenda käsi ja jalgu saab liigutada. Ka siis, kui selles käes on piits. Vaid minu käsi tõuseb seda hoopi jagama. Teistele. Kui tõuseb. Kui inimene saab vanemaks, ma loodan. et siis tal tõuseb vähem. Sest saab targemaks. Kuniks dementsus tuleb.
Aga see selleks.
Aga mida siis ise teha? Seda peab OTSUSTAMA. Otsustama, mis afäärides sa osaled. Et kuhu oma tagumiku liigutad.
Kui tunned end elus ohvrina, ju tuleb teistmoodi otsustada ja valida paremini, mis sa õigupoolest teed. Ise muidugi.
Aga see ise tegemine võib, aga ei pea muidugi, olla teatud vastuväidetega. Näiteks see vastuväide, et mulle on maailma tähtsaim alluda naabri piitsahoopidele. Ma ootan, kehaosad valmis, mida naaber mulle ütleb... et teha seda ja teist. Ka seda tuleb otsustada. Kui otsustatud, siis ongi su käes su saatus. Ja õnn. Nii lihtne see ongi.
Kas see on liiga lihtne?
Mu elus on missioon. Ja ma täidan seda. Sest elu on lühike. Või ma vaatan oma elule tagasi ja näen, et sel maastikul vilistab kõle tuul. Ma tegutsen. Ma olen otsutanud. Nii ma seangi valmis oma tagumiku, ootamaks naabri piitsahoopi.
Mida naaber küll minust mõtleb. Ava suu ja ütle. Ma jooksen siis. Nagu orav. Või nagu koer. Ma tulin just kapist välja ja ootan avalikult. Mu otsus on kindel ja missioon teada. Olen täiskasvanuks saanud.
Subscribe to:
Posts (Atom)