Olen alustanud mitut teemat, kuid ma ei tea täpselt, kuidas neist kõige efektiivsemalt kirjutada. Aga siiski, täna üritan selle siin postitada. Pole aimugi, kui põhjalikult oma mõtteid avada. Aga proovin.
Suhtlemisest ja sõprade-partnerite otsimisest ja valikust täna siis...
Paljudel on "probleem" oma tutvustega, varem või hiljem... ja nad otsivad lahendusi. Mul on paar sõna ja tähelepanekut sekka öelda. Aga enne kui ma lahendusi pakun, alustagem ajaloo tundmaõppimisest. Nimelt: mille järgi sa üldse omale sõbrad ja kallimad valid?! Ja sellest tulenevalt - milles on probleem? Tekkepõhjus?!
Mul on endal selline põhimõte olnud väga varasest ajast peale, et ma vaatan väga tähelepanelikult, milline inimene on. Kuidas? See on lihtne. Kuule ja jälgi väga hoolikalt. Kuula, kuidas ta räägib oma sõpradest, oma vanadest kallimatest, oma vanematest, elust üldse jne. Elementaarne, Watson! Ja palun väga - tee jäeldusi selle kohta!
Sellegipoolest see pole üldse mitte elementaarne. Ei ole. Ja sellest on mul väga kurb meel, kuna maailma sünnib lugematul arvul inimkannatusi. Mu süda tunneb valu. Selle asemel et inimest kuulata, usutakse pigem horoskoope, juuksevärvi või muid pealiskaudseid sümboolseid "märke". Ei, inimloomuses pole vaadata sügavamale ja mõelda, mida tähendab see, mida me näeme. Kuidas on see tekkinud?
Kaaslase valimisest
Oma lähedasi tuleks valida väga hoolikalt. Justnimelt, kuna igaüks väärib, et teda võetakse ja aktsepteeritakse kõigi nende heade ja veadega. Mina tahan, et mina võiksin lihtsalt olla oma lähedase kõrval, tundes turvatunnet. Kes ei tahaks? Seega tuleks midagi ette võtta, et täita oma unistused (või eesmärk, nagu tänapäeva edukirjanduses rõhutatakse). Aktsepteerimine on elementaarne vajadus.
Kõik on kuulnud klišeed, mille sisuks mehe ja naise abiellumine, ühispojektiks üksteise muutmine. Ja lahutavad, täis kibedust, et see ei õnnestunud. Vihkavad. "Miks sa kurat oled nagu sa oled? Ära ole selline. Ma olen seda sulle kogu aeg rääkinud. Ma olen seda sulle kogu aeg üritanud selgeks teha, et sa ei tohi olla selline nagu sa oled! Sa ei muutu, sa ei pinguta piisavalt. Ära ole selline, nagu sa oled!"
!
Mõelgem nüüd hetkeks sellele klišeele iga kord, kui oma kaaslases näed mingit "süüd", tunned end isiklikult solvatuna. Mitte kedagi ei ole eales võimalik solvata. Inimene ise "solvub", kui ta mõtleb "minuga NII EI KÄITUTA". On loogiline, et kui miski on väga hirmus ja kohutav, inimene tunneb viha ja valu ja paanikat jne.... Mida sina tunned, tead ise paremini. Igal juhul - see POLE meeldiv.
Kujuta ette, mis valu tunnevad kõik need võililled, kui jänes neid sööb. Kujuta ette, mis paanikat tunnevad enne oma surma jänesepojad, kui hunt on nende emme ära söönud. Viis oma poegadele söögiks.
Samamoodi, nagu arukas jänes ei sõbrusta hundiga, võiksid ka ise samamoodi järeldused teha ENNE uute tutvuste sõlmimist ja aretamist. Teadlased on üritanud vastsündinud hundikutsikaid koerteks kasvatada. Neil pole see õnnestunud. Veel rumalam oleks püüe muuta täiskasvanud isendit. See katse ei õnnestu.
Palun mõtle sellele. Kui sul on laps, siis tema on jumalik, kuna teda vaadates on säilinud lootus. Ja kuigi keegi ei sünni tabula rasa, on paljugi veel potentsiaalselt võimalik. Kõik on ees. Temast alles areneb keegi, ta loob iseennast. Aga vastukaaluks täiskasvanud isendid, kui valid endale partnerit, on lootusetu kaup. Saad vana parkunud naha, mida väljaspoolt töödelda on tühi töö. See nahk juba kuulub kellelegi, ja see pole sina. Tal on peremees, kes käsib ja juhib. See peremees on teadvusel.
Iga kord, kui teed etteheiteid, teadvusta endale, et see liikuv olevus on teadvusel. Ja kuigi see väide võib olla fundamentaalselt vale, mulle meeldib elada illusioonis ehk, et ma ei suhtle robotitega. See tunne on hea. Mulle meeldib see reaalne hallutsinatsioon. See on parem kui vastupidine. Vastand - see olend kuulub mulle, minu tahtele.
Minu nägemuses tuleb enamiku olendite solvumine sellest, kui see "robot" on katkine. "See ei tööta nagu ma tahan, nagu PEAB! Ma olen vihane!" ja "mind on petetud". Pole just meeldiv, tõepoolest, kui sind on just petetud, röövitud, alt veetud, haneks tehtud, tillist tõmmatud. Nimeta vaid, inimkonnal on palju sõnu selle nähtuse jaoks.
Olles avanud veidi mu vaadet inimestele, ei tahaks sellel rohkem peatuda. Sest tegelikult ma tahtsin rääkida hoopis millestki muust, nimelt kaaslase v-a-l-i-m-i-s-e-s-t. Loodan, et on nüüd selge, miks kasutan just seda sõna.
Meie tarbimisühiskond on selline, et omavastutuse põhimõttel müüakse kõike, ka arvuteid. Selle asemel et süüditada tootjat nõrga emaplaadi tootmises, lubage naerda, meil endal on rikkis arvutite puhul tajutud vastutus, kuna ise me valisime vale mudeli (odava nt, või mis ei vasta me vajadustele) tuhandete seast. :(
Meie tarbimisühiskond on selline, et omavastutuse põhimõttel müüakse kõike, ka arvuteid. Selle asemel et süüditada tootjat nõrga emaplaadi tootmises, lubage naerda, meil endal on rikkis arvutite puhul tajutud vastutus, kuna ise me valisime vale mudeli (odava nt, või mis ei vasta me vajadustele) tuhandete seast. :(
Ma küll ei arva, et tootjal poleks arvutite kvaliteedi osas vastutust. Arvutit ju ei reklaamita, et läheb kohe katki. Inimesed aga tunnetavad vastutust endal (selle kohta on tehtud ka palju uuringuid). Kuid iroonia ei saa otsa, ometi-ometi oleks justkui teised inimesed veel hullemad kui rikkis arvutid. Vähe sellest, et teist inimest tajutakse rikkis kompuutrina, on justkui inimmasina (ehk "Temakese") enda asi end sinu vajadustele kohandada. Ei sina vastuta valiku eest, masin ise PEAB olema see õige ja töötama korralikult. Iroonia missugune.
:P
Ma leian isiklikult, et see on kurb ja ebaõiglane.
niisiis kaaslase valimisest :)
Kuidas? Nagu ma ütlesin, on hea, kui me saame olla võimalikult loomulikud ja aktsepteeritud kõigi meie inimeseks olemise võlude ja valudega. Trikk on, et kui aktsepteerimine on teadvustatud eesmärgiks, on suur tõenäosus, et oleme õnnelikumad. Oleme rahulikud, kui magame, oleme õnnelikud, kui uimasena esimest hommikukohvi joome ja rahus võileibu meisterdame. Kahtlustan, et me ei ole õnnelikud, kui peame kuulma etteheiteid, pingutama oma jumestusega (enne kui abikaasal meie tegelikku palet nähes tuju ära läheb) ja sõimu, kui puder pole õigeks ajaks valmis. Äkki just sina pole juhuslikult hommiku-inimene?! Ma pole. Mu ripsmed on heledad ja pea kartulikoore tooni, silmade alla tekivad ajaga naerukurrud. Ma pole kummist. Ega vahast. Olen lihast.
Kui kohtad oma teel venda või õde, kuula teda hoolikalt. Vaata teda, imetle. Ära loe raamatust lollusi. Ära lase endale kärbseid pähe ajada. Kõik kaljukitsed ei kappa "oma kapjadel kõrgustesse". Mul pole kapju. Kitsedel ühelgi pole. Kõigil veevalajatel pole obsessiooni vee vastu. Teiselt poolt - ära usu kõike, mida sulle otse näkku öeldakse. Vaata ja kuula väga hoolikalt märke. Kui oled naine ja valid endale tulevast abikaasat, kuula hoolikalt, mida see võõras mees seal peol räägib oma endistest abikaasadest. Kui kõik nad olid bitchid ja, tsiteerin "nad keerasid mulle taha", siis j-ä-r-e-l-i-k-u-l-t ta valib endale abikaasadeks "bitch'e" ja mida-iganes-ta-sulle-räägib, sa lihtsalt kasuta lihtsat loogikat ja mõtle "hmm, kas mina tahan olla järgmine?" See on kindel märk. Vahet pole, kui ta räägib, et seekord läheb teisiti, kuna ta rääkis seda ju kõigile oma eksidele. Mis on muutunud? ei olegi midagi, inimene elab oma elu.
Lihtne. Kui võõras räägib oma sõpradest halvustavalt, kas ma tahan pürgida ta sõbraks? Kas ma tahan abielluda inimesega, kelle minevikus on tema väitel ainult naised, kes tahtsid talle sihilikult halba? Kas mul on vähimatki, tibatillukestki põhjust arvata, et ta on muutunud? Ei ole. Tavaliselt ei ole. Ma aktsepteerin, et ta on seal peol koos minuga, me räägime, kuid ma ei kavatse temaga abielluda. Ma ei taha teha ta elu põrguks. Sest ta ei meeldi mulle, mulle ei meeldi minu halvustajad. Ma teeksin talle etteheiteid. Ma vihkaksin ennast oma valikute põrast. Jah - ma teeksin iseenda elu õnnetuks.
Järelikult - kui valin vale inimese, on probleem minus. Mina olen valesti valinud. Ilmselgelt. Ma rõhutan, et hetkel ma ei analüüsi suhte arengut ja inimeste muutumist, probleemide lahendamise strateegiaid, ma räägin hetkel su enda hälbest, kuna sa ei viitsi inimest kohe alguses tundma õppida. võib-olla ma ei kõneta just sind, mu kallis lugeja. Kui tunned end solvatuna, siis rõhutan, et ma ei saa sind solvata. Kui sul pole probleemi, siis lucky you. Aga kui on probleem, on sinu asi, mida sa teadmistega teed. Lihtne.
Kui tahan, et mind armastataks ja minuga suheldaks, siis avan ennast. Näitan, kes ma olen. Äkki sa tahad minuga suhelda? Tahad midagi öelda? Võtan end veidike alasti. Kas meil on miskit õppida? Jagada? Kindlasti on. Aga mida? Põnev.
Samamoodi ootan ka oma partneritest, et nad oleksid lihtsalt seal, pühendaksid veidi oma inimloomusest minu poole, kui viibime samas ruumis. Siis on hea. Minuga arvestatakse. Mul on tõesti hea. Mind üritatakse mõista. Mina üritan end mõistetavaks teha. Ma üritan mõista, teine viitsib end väljendada, anda end mulle. Anda midagi.
veelkord - valimisest
Mis mulle meeldib? Mis kaaslasele meeldib? Kas on OK, nagu me oleme ja kuhu me läheme? Kas tahan endale emotsionaalselt kinnist inimest, kellega 5 tundi iga päev samas ruumis olla. Ma ei taha. Aga mõned neiud näikse täie mõistusega "JAH!!!" kisendavat altari ees. Kas tahan endale naist, kes peab kandma minu juuresolekul ALATI meiki, kuigi talle näikse meeldivat seda mitte teha? Kas mul on õigus seda NÕUDA? Kas teisel on KOHUSTUS seda "suhte nimel" teha? Kas tõeline naine laseb sinu meelest panna endale kunsttissid, et sulle meeldida? Kas sinu meelest igaüks teine teeks seda "armastuse nimel"?
Mis on sinu nimekiri asjadest, mida sa tahad, et teine teeks "armastuse nimel", või nagu moodsa aja inimesed nimetavad: "suhte nimel"???
On lihtne järeldada, et niipea kui hakkad nõudmisi esitama, et armasta sa ise teist inimest. See tõrvatilk segab su tundeid. Ja sa oled rahulolematu, et sa ei tunne armastust. Sunnid teist muutuma. SEST -Sa tahad tunda end hästi, sa tahad teist armastada. Aga sa ei armasta. See ei meeldi sulle.
Võib-olla sa armastad teist 30%, kuid see 70% on teises jälestusväärne. "Ma armastan sind, ja imetlen, kuid ma ei suuda aktepteerida su põhimõtet "mis ripakil, see ära", ma ise olen oma väärtushinnangutes aus inimene."
"Ma armastan sinu võimet olla suurepärane vestluskaaslane, kuid ma ei talu su hommikust tusatuju". "Sa oled nii hea ja nunnu ja hea südamega, kuid inimesena oled sa kui haavatud kass, kelle eest peab hoolitsema. Ma vihkan tunnet, et olen haige põetaja. Ma ei taha sind vihata"
Aktsepteerimine. See on kahepoolne. Igas mõttes. See tähendab seda, et ma tunnistan enda tundeid ja eelistusi. Ja seda teades avameelselt annan enda olemusest märku, aus kaup, et teadvusel olendid võiksid teha oma otsuse, kas ja kuidas nad tahavad minuga aega veeta. Kas nad tahavad mind armastada ja imetleda? Samamoodi, need arukad ja teadvusel olendid võivad otsustada mind ka vihata ja hoida end minu lähedusse, et igal mõnedel hetkedel astuda ette mu trajektoorile ja väljastada helilaineid: "ma ütlen sulle täpselt, mis su probleem on. Ma põlgan sinusuguseid. Sa oled...., ..., ja.....Vot. Järgmise korrani, siis vaatan su arengud üle ja teen veel täiendavaid etteheiteid. Sa peaksid tänulik olema, aga sa pole."
Milles on mu probleem?
Mõni küsib minult abi, et milles on nende probleem. Nende etteheide kõlab näiteks nii: "Maailmast olevat kadunud kõik normaalsed ja arukad tüdrukud." Kuigi mulle isiklikult tundub pigem, et tegu on mehe deklaratsiooniga, et naissugu ongi loll ja temal puudub selles oma osa. See justkui poleks abipalve. Tahaks "normaalset suhet", aga kedagi ei ole meist sõltumata, objektiivselt on nii.
Mul on seda raske uskuda. Vahel ilmneb tegelik probleem siis, kui vaatan nende tutvumisportaalide kontot. Nende profiili mainekujundus on väga vale. you're doing it wrong, man. so wrong!"
Kui su pildid ja iseloomustus annab mõista, et sa oled pidude-huviline, veidi alla keskmise või keskmise intelligentsusega, kalliste asjade huviline mees, kes on maias juhuseksi ja kõhnade tüdrukute järele, siis ÄRA TEESKLE LOLLI, kui ma tean, et juhtumisi oled arukas ja tahad kaaslast, kellega arutleda filosoofilistel teemadel ja otsida sügavat elu mõtet elu lõpuni.
KUI sinu okcupid'i profiil reklaamib selgelt, et sa ei hooli intelligentsist, pereväärtustest, ei põlga ka narkarist intiimpartnerit, vilistad koolitarkustele ning reklaamid, et sa mehena ei hooli vähimatki, kui su naine iga öö ise mehega k***b, siis....
hallooo?! Mine suurenda sinu šansse leida suurest valimist "korralikke" naisi. Sinu "sallivus" on reklaam ja info. "Ma talun vaid arukaid, ma armastan neid, väärtustan. Jumaldan. Hindan. Tulge kõik, kes tahavad tõelist meest, kes viitsib te mõttekäikudesse süveneda. Ma ei salli narkootikume."
On suur tõenäosus, et litsid ja narkarid hoavad sinust eemale.
Kui reklaamid, et sallid lõtvu elukombeid, siis konseraviitvete vaadetega neiu pole nii armastusväärne sinu olemuse suhtes ja ei ütle sulle "Tere!". Aeg on kallis. Luusereid on iga nurga peal. Mina ei vastaks sulle. Ma olen normaalne. Ma tean täpsemalt, keda ma aktsepteerin. Ma tahan saada ausat kaupa. Ma tahan, et inimene ütleks selgelt, kes ta on. Kui leiad, et just mina olen sulle õige naine, ja sina meeldid kah mulle enam-vähem, siis äkki reklaamiks end niimoodi, et minusugustele meeldida? Ehk siis - kes sa tegelikult oled. See on niigi suur väljakutse.
Keda sa siis valid?
See on sinu otsustada. Armumine pole põhjus, et sundida teist muutuma. Ära sunni. Tee silmad lahti, ärka üles oma illusioonist. Kui sulle teine inimene ei meeldi, siis nii see ongi. Keegi ei ole kohustatud (objektiivselt, ega Jumala käsu järgi) sinu tahtmist järgi käituma, et saaksid end mõnusalt tunda. Teised pole söök, millest sa toitud. Teistel pole kohustust sulle maitseda.
"aga kui sa mind armastaksid, siis sa teekid nii, nagu mulle meeldib"
võib-olla teeksin, kui ma tahan. võib-olla ei tee. Armastusel pole sellega midagi pistmist, kui ma pole sündinud käituma oma väärtushinnangutele vastupidiselt. Järelikult sina ei armasta hoopis mind.
Ava oma silmad! Me ei sobi kokku. Miks sa ei lähe ega vali enda lähedale inimesi, kes sulle meeldivad?
Mulle ei meeldi need, kellele mina ei meeldi. Mulle ei meeldi, kui mind ei aktsepteerita. Mulle ei meeldi, kui inimesed minu juuresolekul ärrituvad. Ma tunnen end halvasti. Ma ei nõua, et nad oma maitseelistusi muudaksid. Lihtne. Taaskord.
Minu isiklik motivatsioon
Ma tahaks, et ma ise oleksin teadlikum. Ma tahan jagada ühisosa. Aga ma pole kindel, kuivõrd adekvaatne ma ise olen. Egas midagi, tuleb usaldada. Kui suhtlen parasjagu mehega, siis kas olen valmis taluma ta viha ja pettumust, kui näiteks aasta pärast ta pettub ja otsustab, et ta ei tahagi minuga abielluda. Ma ei saa end reeta, kas see on minu süü, kui inimene minusse sõgedalt armub ja elab illusioonides? Kas peaksin talle meeldima? Kas peaksin taluma tema viha ja kättemaksu? Vist küll. Mis on alternatiivid? Kui ma tõesti ei talu, siis suren ju ära. Ühtlasi aktsepteerin seda, et võib-olla minu enda pärast tekkis selline olukord. Kui oleksin meie esimesel kohumisel vaadanud teises suunas, ta poleks mind näinudki. Võib-olla oleksin pidanud elama sotsiaalses isolatsioonis. Aga tõenäoliselt on kõik proosaline ja ma oleksin pidanud tegema õigeid järeldusi terve aruga. See oli ju kohe alguses selge, et teise maailm jaguneb mustvalgelt kaheks - kättemaks ja soosikud. Vihatud olukord võib tekkida ka minuga. Kas olen selleks valmis?
Tõenäoliselt minuga seda ei juhtu, kuna mulle meeldivad teistsugused inimesed. Paindlikud ja mõistlikud.
Ma tahaks, et ma ise oleksin teadlikum. Ma tahan jagada ühisosa. Aga ma pole kindel, kuivõrd adekvaatne ma ise olen. Egas midagi, tuleb usaldada. Kui suhtlen parasjagu mehega, siis kas olen valmis taluma ta viha ja pettumust, kui näiteks aasta pärast ta pettub ja otsustab, et ta ei tahagi minuga abielluda. Ma ei saa end reeta, kas see on minu süü, kui inimene minusse sõgedalt armub ja elab illusioonides? Kas peaksin talle meeldima? Kas peaksin taluma tema viha ja kättemaksu? Vist küll. Mis on alternatiivid? Kui ma tõesti ei talu, siis suren ju ära. Ühtlasi aktsepteerin seda, et võib-olla minu enda pärast tekkis selline olukord. Kui oleksin meie esimesel kohumisel vaadanud teises suunas, ta poleks mind näinudki. Võib-olla oleksin pidanud elama sotsiaalses isolatsioonis. Aga tõenäoliselt on kõik proosaline ja ma oleksin pidanud tegema õigeid järeldusi terve aruga. See oli ju kohe alguses selge, et teise maailm jaguneb mustvalgelt kaheks - kättemaks ja soosikud. Vihatud olukord võib tekkida ka minuga. Kas olen selleks valmis?
Tõenäoliselt minuga seda ei juhtu, kuna mulle meeldivad teistsugused inimesed. Paindlikud ja mõistlikud.
Ma aktspteerin aga muutumist ja talun, kui keegi muutub minuga koos olles ja ühel hetkel hakkab just mind põlgama. Võib-olla ma ise muutungi põlastusväärseks just talle? Saatus? Ettenägemata arengutee? Ei tea. Pea ärapööramine elu eest ei kaitse.
Aga praegu olen ma vaba hing vaatama, jälgima, valima nagu ma praegu tahan, mida ma praegu väärtustan. Ma pole loll ega pime, ma ei teeskle ei kumbagi.
Niisiis tagasi algusesse. Jälgi. Kuula. Vaata, vaata. vaata. Näe! väga hoolikalt. Veelkord. Selline ta ongi. Kas ma armastan? Kas ma tahan? Aga tegelikult? Selline ma olengi.
Selliseks inimeseks ma olengi saanud.
Tänud kõigile lugemast ja minuga just möödunud hetkil üheskoos kaasa mõtlemast :)
