naised on t*raõrritajad??

Rääkisin Petsiga juttu elust ja oludest. Ei saand me mööda naistest, meestest. Suhetest. Mina väidan, et naised teesklevad meeste ees, et nad on rumalamad, kui "tegelikult". Põhjuseid ma ei tea. Ehk on meie kultuuris nii kombeks? Igal juhul loob see suhtlemisbarjääri.

Sissejuhatuseks üks ümberjutustus filmist: Matemaatikaprofessor abiellub noore ja imekena tütarlapsega. Saabub aeg, mil noorpaar sõidab tütarlapse vanematele külla. Tütarlaps on pärit kalurikülast. Seal küla peal käib ta õrritavalt riides, käitub ka samamoodi, ajades lihtsa mõtlemisega kalamehed ... hm, ütleme... "peast segi". sest nii ta seal käitus.

(mis te arvate, kuidas film lõppes?)

Igal juhul küla mehed otsustasid tüdruku vägistada, enne tuleb aga teostada mehe tapmine. Keegi ei saa teada ja nemad saavad asja korda. Aga hirmunud matemaatikaprofessor sai sellest teada, minna polnud kuhugi. Nii ta ehitas terve maja täis igasuguseid lõkse. Mehed tulid ning järjepanu said kõik surma.

(mis te arvate, mis siis juhtus?)

Naine oli õnnelik, et ta mees on selline võimas sangar ja tahtis ta käte vahel sulada.
(õige??)
Mees ütles naisele, et too on värdjas ja jättis ta igaveseks maha. Loo lõpp.

Naine sundis oma meest tegema midagi nii jäledat - tapma.
Küsimus: Kas mehed peavad tundma naiste üle uhkust, kui naised litutavad "küla peal" ringi, sunnivad mehi nende eest võitlema, ja võidu korral peab mees tundma heameelt? Luuserid muidugi häbenegu....

Ma ei tea sellele vastust.

Aga veel üks mõtlema panev lugu mu enda elust: Kord elasin koos tibivälimusega neiuga. Ma nägin, et ta tõeliselt pingutas selle nimel ka. Aga pingutus ei tasunud ennast ära. Ta küsis, et "miks kõik mehed peavad mind litsiks", tehes järelduse "normaalseid mehi ei ole olemas". Mäletan, et tookord ma arutellu ei julgenud laskuda. Sest peale vaadates oli selge, kus peitub probleemi juur. Olin vaikides viisakas. Nüüd olen vanem ja ehk oskan delikaatselt valgustada, juhul kui hädaline tõesti abi palub.



On naised rumalad? Ma ei tea, mis sunnib meid uskmatu ilmega ripsmeid plaksutama ja lolli mängima. Ma tean, et arukad mehed arvavad, et oleme rumalad, või teadlikut julmad. Reetlikud. See teeb mulle haiget. Meie, naiste maine on ohus.

Selle asemel, et olla nutikas vestluskaaslane, treenime ja demonstreerime oma peput, paljastame tissid, värvime huuled punaseks, joome ennast võõraste meestega purju, et ameleda. Me nurume võõrastelt komplimente, et siis põlglikult minema kõndida. Meie, naised.

Mehed mõtlevad, et miks me nii teeme. Oleme meelega õrritajad või oleme nii süütult rumalad? Lapsega ei riielda.

Kas naised on vastutavad, kui mehel tekib seksuaalne iha? Suur osa maailmast toimib põhimõttel, et naine on vastutav mehe tunnete eest. Naised peavad kandma kotti: nad katavad kogu oma keha, oma pea, näo, isegi silmad. Käid tänaval, kott peas, meessoost sugulane turvamas. Sest isegi kui pole midagi näha, on paljas teadmine, mis selle paki sees on - naine - piisavalt ohtlik ja ahvatlev teadmine. Mehed ei kontrolli ennast ja võivad massivägistamise läbi viia. Süüdi on naine, kuna naine vastutab.

Meie siin ei kanna kotti, meil on võrratult suured õigused ja vabadused. Ma olen selle üle uhke, et saan olla meestega võrdväärne inimene. Miks selle juures narri mängida, ma ei tea. Miks mängida rumalat? Miks? Et meil ei oleks mitte ühtki normaalset, võrdväärset suhet vastassooga?? Et mehed ei peaks meid partneriteks?
Miks kanda seelikut, nii et hargivahe paljas, uurimaks, kas mees on "loom", kel seksuaalsed ihad. No kuulge, seda teadsime me kõik ju ennegi! Kas kellelgi naistest on üllatunud nägu?

Ma ei oska enam seda juttu pikemaks venitada, seega panen punkti.

Sõnad viivad meid kokku

Sõnad viivad meid kokku. Raske on niisama kehakeeles suhelda. Varem või hiljem tuleb kasutada muid meetodeid ka. Abiks on pildid, joonistused, sõnad. Ja sõnu on palju.

Sõnade kasutamisel on põhimõtteliselt kaks eesmärki. Esiteks tahad kaaslast tõeliselt mõista. vahel aitad kaasa, ütled sõnu ette, tood ise analoogiaid. Andestad grammatilised vead.

Teine viis sõnu kasutada on püüda vastast eksitada. Just, ma kasutan sõna "vastane". Sest võib öelda küll, et siin on üks ja teine üksteise vastu. Mida teha? Noh, siin on võimalik sõda või põgenemine. Võib püüda otsida "sünergiat", ma lugesin selle kohta raamatust, aga see on enesearengu kõrgem tase.

Me sõpradega ikka püüame mõista üksteist, samal ajal ehk jääbki tähelepanuta, et väljaspool meie ringi ei pruugi suhtlus käia selle eeldusega. Ollakse usaldamatud ning püütakse kaaslast "vahele tõmmata".

On tore, kui inimese sõnavara sisaldab tuhandeid sõnu, aga sellest pole üksteise mõistmisel essugi kasu, juhul kui ei taha.

Niisiis, tahaksin anda kiire suhtealase esmaabi, küsides lihtsad küsimused.
1. Kas mul on piisav sõnavara ja võime kasutada sõnu adekvaatselt?
2. Kas ma tahan ennast siiralt väljendada?
3. Kas mu kaaslane soovib mind mõista?

Seadus: Kui Sa tahad end siiralt väljendada, kuid kaaslane ei taha mõista, siis sõnavara arendamine ei aita.

Me elame vabal maal, igaüks võib olla nii üksik või isekas, kui ta soovib. Sellistega ei pea abielluma.

Juhul kui kontakt on olemas ning juba ka sõnadetagi mõistame küllalt hästi, küll see on vedamine! Päris mõnus! ja sõnad toovad meid veelgi lähemale!

Häid sõnavahetusi!

Kes vastutab minu emotsioonide eest?

Sa vastutad enda emotsioonide eest ise! Miks? Sest sul pole mitte kedagi teist! Sul ei ole muud võimalust.

Margus küsis täna, miks me vastutame enda emotsioonide eest ise. See oli põnev teema. Meie tänane vestlus keskendus emotsionaalsele vastutusele. Miks igaüks on enda seisundi eest ise vastutav? - "Sest meie ühiskonnas ei ole mitte kedagi, kellele vastutus lükata."
Mul on tohutult hea meel kirjutada oma tagasihoidlik vastus. Teen pisikese argumenteeritud mõttearenduse, et väidet täpsustada.

Seadused ja kohtuvõim
Vastutust reguleerivad seadused ning vaidluse korral otsustab kohtuvõim süü üle. Ilmselt on arvestatav argument väide ebamõistliku emotsionaalse kahju tekitamisest, mille eest võib kohus määrata hüvitise. Näiteks peab rahasumma tuju parandama, usutakse levinud praktikaga. Kahtlustan, et Eestis ei loe eriti emotsionaalsed argumendid ehk "moraalne kahju". Seega ütleb seadus kaudselt, et Sa oled ise oma emotsioonide eest vastutav. Kiriku võim ja mõju minu hinnangul pole Eestis nii kõrgel autoriteetsel positsioonil. Pattude kohta arvepidamine ning indulgentside müük on minu isiklikust infovoost väljas.

Suhted vaba tahte alusel
Eeldatakse, et suhtleme vabast tahtest ning kellegi ülekohtu eest kaitsevad seadused. Abielludes küsitakse meie arvamust. Teame, et paljudes kohtades maailmas pole see sugugi nii: abielu üle otsustavad vanemad või siis enamasti mees, sooritades pruudiröövi ning omandab (tahtevastase) seksuaalaktiga omandiõiguse naise üle. Eestis on mees ja naine võrdsed ning mõlemad saavad enda tahet vabalt väljendada. Meil on ka lahutamine lihtne, juhul kui suhted enam ei paku õnne. Olen abiellumise temaatikat ka juba varem oma blogipostitustes avanud. Minu meelest on suurepärane, et saame aktiivselt ise suhteid reguleerida ning valida oma teel õigeid kaaslasi. Meil on pensionisüsteem ning sotsiaalhoolekanne. Seega isegi lapsed ei pea tingimata oma vananevate sugulaste eest hoolt kandma. Kui suhted halvad, võib kontakti ilma sanktsioonideta lõpetada. Kuigi jah, tänase Eesti praktikas on kellegi sotsiaalsed hädad paljus lähisugulaste õlule lükatud. Teoorias aga võib maksta hooldekodule raha ning seeläbi paigutada oma raskustes sugulased (kelle ees meil on riigi poolt kehtestatud kohustused) kuuldekaugusest kaugemale. Nii et valikud on olemas, kuigi otseselt rahas mõõdetavad. Samuti on meil õigus loobuda laste kasvatamisest, andes nad kas kasuperre või lastekodusse. Ja seda vaba tahte alusel. Kui meil on nii palju valikuvabadust, ei ole kedagi teist, kes kannaks meie eest emotsionaalse vastutuse koormat.

Ühiskond on pannud raamid ja meis elab õiglustunne
Meil on piirangud, mida me teha "võime". On reeglistik, mille oleme ühiselu nimel kokku leppinud. Reeglid on vajalikud üldise kasu nimel. On kasulik, kui meil on tööjaotus - ma ei pea ise põldu harima ega õmblema riideid, ega ehitama masinaid. Ka arvuti, tänu millele ma seda teksti siin tipin, on tänu usinatele hiinlastele minu näppude all kombitav. Aitäh kõigile! Mul on emotsioonid, mis tekivad elu kõrvalnähtusena täiesti igapäevase reaktsioonina kõigele kogetule. See on minu vastus minu sotsiaalsele keskkonnale - mind ümbritsevad inimesed mõjutavad mind. See on suurepärane kogemus! Kui olen pikka aega üksi, olen tuim, elutu, liikumatu. On lihtsalt fantastiline, et mu ümber on inimesed, loomad ja loodus. Ma olen väga tundlik inimene ning see kõik mõjutab mind tugevalt. Ma saan sellest oma reaalsuskogemuse. Minu mälestused, minu õpikogemus. Kõik toimub ühises ruumis, ühises sotsiaalses ruumis. Kuna on olemas "meie", on olemas reeglid, mis meid ühendavad ning liidavad. Ma tunnen tundeid, kui näen, et reeglitest ei peeta kinni, kuna mu õiglustunne ütleb mulle nii. Mina ühiskonna liikmena olen õppinud ära õigluse mõõdu. Kui õigluse mõõt ületatakse, alles siis võin otsida võimalusi vastutuse veeretamiseks endast välja. :)
Kui minuga üldiselt nõustutakse, alles siis võib ühiskond rakendada eksinu suhtes sanktsioone. Alles siis öeldakse, et mu emotsioonid ei olnud minu täielikul vastutusel. Näiteks saan ohutult öelda, et ma olin vihane, kui ka teised leiavad, et mul oli selleks "õigus". Kui ühiskond leiab, et mul ei olnud moraalset õigust, siis suunataks mind kas vangi või hullumajja. Jah, tahtsingi jõuda sinna, et alati on ühiskonnas olnud neid, kes ei ole võimelised ära õppima ühiselu reegleid. Ning nende puhul on traditsiooniliselt kaks võimalust - vangla või hullumaja. Lisandub hukkamine (või riigist väljaajamine). Igaüks vastutab ühiskonna antud piirides ise, eranditele kohaldatakse vanglat või (hullu)ravi.

Võrdsed võimalused
Inimesed ei ole võrdsed. Neil on erinevad võimed, soovid, ja erinevad lapsepõlvetraumad. Inimestel on erinev stardikapital ellu astudes. Ajukahjustusega inimesele ei maksa õigustatult selga pöörata ja teda hätta jätta, kuna on ju selge, et ise ta nii hästi hakkama ei saa. Aga kas on selge? Kas oleme erinevuste suhtes piisavalt sallivad? Kas suudame aktsepteerida individuaalseid erinevusi ning näha puuduste asemel rikkust? Meil endal on vastutus enda eest. Kui meil on tuju hea ning meel avatud, oskame väiksema kaasavaraga inimesi toetada ning suurendada nende iseolemise võimet. On selge, et puuduses inimene saab toetuse suurenedes valikuvabadust juurde. Nii et saame iseolemise väärtust austada ning aidata ka kaaskodanikke, püüdlemaks üldist valikuvabaduse ideaali. Küpse individualistliku ühiskonna tunnus on sallivus ning nõrgemate austav toetamine.

"Sa vastutad oma emotsioonde eest ise"

Mõned inimesed kuritarvitavad oma keelt. Nad käituvad vahel viisil, mis teeb mulle haiget. Kui väljendan oma valu (mina vastutan ja seeläbi hoolitsen oma emotsioonide eest), ütlevad nad tundetult "sa vastutad oma emotsioonide eest ise!". Väide on õige, ja seda ma ka ju teen, öeldes selgelt välja oma eelistused. Vahel inimene loodab saada rohkem võimu minu üle, lootes minu tingimusteta nõusolekut tema kapriisidele. Mu keha kuulub mulle ning mu emotsioonid on minu omad. Trikk on selles, et kuigi me vastutame ise enda eest, ei pea me välja kannatama siiski mitte kõike :) Mul on kohutavalt kurb, kui läbirääkimised soovitakse lämmatada väitega, et vastutus tähendab leplikkust teiste tundetuse suhtes. Nagu ülal kirjutasin, miski pole tõest kaugemal. Vastutus tähendab, et me ei aktsepteeri teps mitte kõike, kuna meil on valikuvabadus. Kui pole valikuvabadust, ei saa me rääkida vastutusest. Siis saame rääkida ettemääratusest, saatusest, determinismist, fatalismist. Ainult valikuta seisus saame süüdistada saatust ning olla abitud. Kui mu tunnetel järjepanu tallatakse, tuleb kogukondlik õiglustunne mulle appi.

Kas valikuvabadus on üldse olemas?
Ajuteadlased ütlevad, et meie aju teeb otsused enne meie teadvusesse jõudmist. Kas meie teadvus üldse siis saab meid ennast mõjutada, kui teadvus on justkui vananenud infovoog ajus ammu juba ajalooks saanud protsessidest. Me põhimõtteliselt ei saa öelda, et inimene on abitu, iseenda aju töö produkt ning seetõttu ta ei vastuta. Kui võtame inimeselt vastutuse, ei ole võimalik ühiselu reegleid kehtestada ning rikkujaid vastutusele võtta. Mis alusel me siis saadaksime vaeseid saatuse ohvreid vangi või sundravile? Kellel oleks moraalne õigus siis otsustada saatuse üle? Ja mislaadi õigustest me räägime, kui kõigil on kõik õigused ja samas ei ühtki? Keegi ei peaks patte kahetsema.

Kas meie ühiskonnas on emotsionaalne vastutus õiglaselt jagatud?
Mulle tundub hetkel, et meie ühiskond on lagunemas ning ootab taasdefineerimist. Tajutakse, et riik ei delegeeri kannatuste eest vastutust kannatuste põhjustajale. Näiteks meenub juhtum, kui oma naise vihahoos tapnud mees sai aasta vanglakaristust. Ühiskonna õiglustunne oli natuke teises kohas, kui meie reaalne rakendusseaduste praktika. Või kehalisi vigastusi tekitanud inimene saab pelgalt hoiatuse. Ühiskonna hoiakud võivad oletada, et vastutus pole neil juhtumeil meie meelest õiglaselt jaotatud. Kannatanul on õigus tunda valu ning süüdlane vastutab.  Rahvas on pahane, kui me oleme sunnitud liigselt enda eest ise vastutama. See oleks siis justkui röövlite ja "tugevama õigusega" ühiskond. Metsik Lääs.

Lapsed on erand

Igaks juhuks mainin, et näiteks lapsed ehk alaealised ei pea täiel määral oma emotsioonide eest vastutama. Nad ei pea ka oma käitumise eest vastutama täpselt samal põhjusel: nad on alles õpilase staatuses ning nende eest vastutav isik peab vastutama nende vajaduste (ja ka emotsionaalsete vajaduste!) täitmise eest, samal ajal õpetades eneseteenindusvõtteid. Seda viimast nimetatakse ka eluks ettevalmistamiseks. Või siis vanas keelepruugiks kasvatamiseks. Lisaks lastele on olemas õnnetuid isikuid, kes on kohtumäärusega vastutusest vabastatud. Mõnel juhul puuduvad seadused, kuid inimesed tajuvad õiglustundega vastutuse määra ning nõuavad ilmselt siis ka kehtivate seaduste või kohtupraktika muutmist. Kui inimesel on ikka raskusi oma vajaduste rahuldamisega, on ühiskondlikult suhteliselt aktsepteeritud moodus süüdistada päritoluperekonda. Aga ka siis vaatamata lapsepõlvetraumadele on inimesel endal kohustus end ise püüda aidata ja õpetada endale uusi oskuseid. Täiskasvanutel, kes lapsi kasvatavad, on eriline vastutus enda emotsioonide eest ise hoolitseda, kuna lapsed ei saa ega tohi olla täiskasvanute vajaduste täitjad. Alati peab lähisuhe või sotsiaalne tugi tulema täiskasvanuilt, mitte lastelt. Täiskasvanu näitab ideaalse elu ette, lapsed vaid vaatavad ja teevad järele. Sellised need lapsed on, nende roll ongi ainult õppida. Saada inimeseks, nagu vanad inimesed ütlevad. Lapse vajadused pole ainult toit ja soe tuba, vaid ka emotsionaalsed vajadused. Täiskasvanuilgi on emotsionaalsed vajadused, mille eest ei vastuta keegi teine, liiatigi mitte nende lapsed.


Näide elust endast: alluv ei vastuta ülemuse tunnete eest

Kui inimene ei täida tööülesandeid, on juhtum suhteliselt selge. Teda võib töökohustustest vabastada. Erand on näiteks USA, kus õpetaja ametit pidajatel on õigus oma palgale ja töökohale, hoolimata sellest, kui kohutavad õpetajad nad on. Süsteem on äärmiselt ebaefektiivne. Nii et ma tunnen, et on väga hea asi, et kõrgendatud ootuste korral on ametist vabastamine võimalik. Kui alluv on pahatahtlik, võib pöörduda kohtusse. Kui alluv jääb vaimselt haigeks, on tal õigus minna psühhiaatriakliinikusse ravile (ning peale haiguslehe lõppemist tulla tööle tagasi). Kui töö tulemus pole ootustele vastav, tuleb osutada konfliktile saavutatu ja ootuste vahel. Ning kui see ei anna tulemust, saab soovitada teist ametiposti teiste tööülesannetega. Lihtne jutt, aga kus on mu tekstis emotsioonid? Vastus on see, et emotsioonid on lubatud, kuid nende eest peab igaüks ise vastutama. Kuna ülemus vastutab alluvate töö eest, on tal veel kõrgendatud kohustus alluvaid motiveerida (tööviljakuse nimel). Kui emotsioonid siiski piinavad, tasuks tuletada meelde, et lõppeks on enamasti otseselt ülemus see, kes valib endale alluvad. Kui töö õnnestub, võib ta õigusega enda üle uhke olla. Kui ei õnnestu, on tal töökohustustest tulenevalt kohustus end täiendada või ametipostilt taanduda.


Abikaasad mõjutavad üksteist

Kui valin kaaslasi, siis ma tunnen enamasti koos veedetud ajal naudingut. Minu vastutus on valida ja anda endast piisavas koguses infot välja, nii et teised saavad valida üha uusi viise, kuidas mind rõõmustada. Analoogselt on ka sinul võimalus ennast avada, avades võimaluse end rõõmustada. Kaaslased pole kõikvõimsad robotid, kes suudavad salvestada su kehakeele ja näoilmed, selleks et su soove täita. Muuseas, selliseid masinaid arendatakse. Inimesed on leiutanud käepärase väljundi teistele info edastamiseks - see on keel. Keeles on sümbolid, mida lapsed peavad õppima. Kuidas muidu saavad ümbritsevad lihtsalt nende soove täita? Jah, autistid vahel piirduvad piktogrammidega ning osalises koomas oleva haige soove võib tänapäeval lugeda arvuti monitorilt. Tehnika imed, kuid kõige mugavam on kasutada keelt ehk rääkida. Võib öelda, et meil on vastutus end väljandada, kuigi see võib nõuda tahtepingutust. Eriti meestelt. Meestel on keskmiselt väiksem verbaalne võimekus. Mul on suur rõõm, kui mu ümber on inimesed, kes on minu suhtes tundlikud. Mul on hea meel, kui mu kaaslased oskavad end kergelt ja hästi väljendada. Nad teevad armastamise minu jaoks kergeks. Ma üritan olla maksimaalselt tundlik. Ma üritan, et kaaslane võiks mind pingutamata mõjutada. Ma tahan teha armastamise kergeks. Päris vahva! Maagiline.

Kokkuvõte
Rääkisin sellest, et igaüks on oma emotsioonide eest vastutav küll, kuid ainult teatud raamides, mis on kehtivate seadustega reguleeritud. Ühiskond, milles on selgelt täheldatav tööjaotus, tahab meie vajaduste täitmist korraldada. Seda protsessi reguleerib inimeste õiglustunne. Kui keegi mind minu tahte vastaselt piinab ning seejuures kogukond arvab, et mina ei pea oma valusate emotsioonide eest vastutama, saan süüdistada kedagi teist. Ja veelgi enam - vastutaja suhtes viiakse ellu ebameeldivad sanktsioonid. Vastutus on vaid siis võimalik, kui meil on valikuvabadus. Lapsed on õpipoisi staatuses ning nemad oma (emotsionaalsete) vajaduste täitmise eest ise vastutuama ei pea, eeldatakse täiskasvanu abi. Vabaduse määr on keskkonniti erinev, sedamööda ka vastutus. Reeglite suhtes hälbinuid isikuid ootab piltlikult öeldes kas hullumaja või vangla. Valik nende kahe vahel sõltub otseselt sellest, kuivõrd isikule omistatakse vastutusvõimet.

Jah, igaüks vastutab oma emotsioonide eest ise. Tõhusaim viis enda heaolu eest vastutada on oma vajadusi teistele väljendada keeleliste vahendite abil. Vastutava isiku eesmärk on oma vajadusi väljendada ning ühtlasi püüda teisi aidata nende eneseväljendusel, mille raames suurendame üksteise valikuvabadust ehk vastutusvõimet. Ma saan enda emotsioonide eest hoolitseda, lastes mu kaaslasel end kergesti mõjutada. Sedaviisi loon sotsaalses mõttes ühendust (lähedust teisega), saan reaalsuskogemuse sügavaid emotsioone läbi elades.  Ma olen partneri suhtes tundlik, võimaldades tal end kergemini end väljendada. Mu keha kuulub mulle, seega ka mu emotsioonid kuuluvad mulle ning mul on selle vabaduse üle tohutult hea meel. Mitte keegi teine ei ole õigusega volitatud seda minult võtma. Ma vastutan enda eest ise, kuna keegi teine seda ei tee. Mul ei ole kedagi teist.

Kes sa mulle oled? - Läbirääkija!

Mida teha tülitseva paarikesega? Lugesin teraapiaõpikust, et tänapäeval on vaja nii palju asju läbi rääkida ja seetõttu stress ajab põgenema. Läbirääkimis-pädevuse kesisus?

 Mul on hea meel valikuvõimaluse üle, kuidas elada. Terapeudid tahavad õpetada, kuidas tõhusamalt tülitseda. Mnjah.

Kasulik oskus. Ma ise ka järgiks parimat, õpetaks parimat. Tegelikult ma juhendangi läbirääkimisi pidama, kes paari-nõu küsib. Aga tõde on, et ma ei usu sellesse. Ma ei usu romantika elustamisse läbirääkimiste teel.

Kas sina usud, et romantika saab elustada läbirääkimiste teel?

Ma usun, et tüdruku saab "ära rääkida", et ta voodisse tuleks (- hea küll?), aga kas saab armuma panna (pliizzz?) ? Usun, et oma naise saab ka voodisse rääkida, aga surnud tundeid ellu ei vaidle. Vähemasti mitte lihtsalt.
Seetõttu on mul hämmastus, et terapeudid võtavad endale au, et nad võivad suhteid taassütitada, vaja vaid piisavalt läbi rääkida. Neil.

Muidugi mu väited tekitavad piisavalt vastuseisu. Ähh! Ma annan parem nõu, et romantilises suhtes rõhuge rohkem emotsioonidele - meelitage, näidake emotsionaalselt poolehoidu, sõprust, vennastumist, tunnustust, imetlust, armastust, lugupidamist, koostöövalmidust, ligimesearmastust, valmisolekut laskma end teisest mõjutada, mõista. Mõtle välja, kuidas saaks end teisega samasse paati kujutleda. Püha kolmainsus - lilled, tort ja shampus - olgu ka edaspidi romantikas püham kui koosolekute pidamise agenda!

Usun, et pärast vajalikke ülalvihjatud protseduuride sooritamist on enamik meist juba üsna head läbirääkijad ning terapeudi nõu viisaka suhtluse osas polegi vaja.

Pealegi otsustab kohtunik saalis, mis järjekorras nad räägivad, ja kui kaua. Miks peaks terapeut enneaegselt määrama, kes kunas-kuidas rääkida tohib?!

Vihast

Viha haarab kinni ja ei taha lahti lasta... Ta võtab võimust ning nakkab inimeselt inimesele. Kusagil oli ülekohus, too on juba ammune möödanik, vimm elab aga edasi. Mõnikord ülekohut otseselt ei olnudki, oli vaid juhus, ebaõnn, paratamatu ebaõiglus, kuid vimm leiab õigustuse, sest inimese südames on soe elada.

Teinekord tuleb viha, sätib asjad joonde ning lahkub. Selline viha on hea ja õige. Kui aga inimene on ignorantne ja näeb ülekohut seal, kus keegi pole halba kavatsenud, siis võib viha temasse elama jääda, lämmatades ta aeglaselt oma mürgises vines. Sedasorti ving levib ka ümberkaudsetesse inimestesse.

Ülekohuse tundes tasub alati kahelda. Me kipume oma kannatusi üle tähtsustama. Elu võiks alati parem olla ja sedasi mõeldes võiks jäädagi oma pisikesse vaevade ja kirumiste kasti aelema. Tasub olla ettevaatlik, millisele oma kujutlusele kütust valada.

Parem olen nähtamatu!?

Hiljuti oli vahva lugeda toredat kommentaari. Mõtted ei jää olemata. Lühidalt on teema selles, et kust me teame, kuidas oleks "kõige õigem viis" sotsiaalses olukorras reageerida. Kas tunneme ära eksimused, kas vabandame piisavalt, kuid mitte üleliia? Ja kas on olemas universaalne rusikareegel, kui soovime käia kikivarvul ehk teisi mitte mingil juhul mõjutada viisil, mis neile ei meeldi. Mis juhis anda neile, kes ei taha mingilgi viisil kedagi häirida? Jääda koju?

Juhtum: inimene hakkab tundma piinlikkust tehtu pärast. Sisetunne on alarmeeriv, on ainuke tõsine fakt. Küsimus on, mida edasi teha?! Oleneb asjaoludest, aga seda niisama öelda oleks juba liigne targutamine. Parem küsida täpsemaid küsimusi.
1. Kas mul on kalduvus (mõeldes eelnevale kogemusele) tunda piinlikkust ka siis, kui teised tegelikult mu käitumisest häiritud ei ole?
2. Kas mul tuleb tihti ette, et ma ei märka, kui mu käitumine põhjustab teistele ebamugavust?
3. Kas mul on piisavalt andmeid, et võiksin otsustada objektiivselt, mitte emotsionaalsete üksikjuhtumite põhjal?

Tuleb vist rohkem suhelda ja saada tagasisidet. Avastada. Ja leppida omavahel kokku, mida öelda, kui teine tallub mu varvastel. :) Kui teised märku ei anna, kuid on võimelised täiskasvanud, see on nende valik ohvrit mängida (pole avastanud teisi rolle, süüdlast ma ei otsi). Kõrvalnäht on vaikivatel ohvritel see, et teised eemalduvad, kuna peljatakse olla "süüdimatu piinaja" (kui ei väljendata oma eelistusi, iial ei tea mõjureist. elu ettearvamatu pommi otsas). Enesekehtestamisoskused on märksõna, mida rohuks tarvitada.

Räägin ühe loo. Hiljuti bussis otsustas üks onkel märku anda, et ma tallun ta varvastel. Juhtus siis nii: Tulin bussi, trennisussides, tippisin varvastel, kuna olin oma jalga vigastanud. Kui buss pidurdas, ilmselt tegin kõrvalsammu, ma ei mäleta. Point on selles, et onu ütles mulle midagi sellist, kui ta mulle varba peale astus: "ei vabanda ka. sa astusid mulle enne varba peale. nüüd astun mina". Ta vabandussõnu ei oodanudki ära, kuna oli minu poole juba seljaga ja sekundi pärast avanesid bussi uksed, ta astus bussist välja. Selja peal sinisel taustal lugesin kokku "Tallink", aga rohkem ma temast infot ei saanud.

See on õpetlik lugu. Esiteks ta luges mu mõtteid - olin meelega teda vigastanud ja ei vabandanud, meelega. Ta tahtis mind lahkudes "õpetada" ja "kasvatada", mitte vabandust kuulda (lahkus ju bussist kiiresti). Teiseks ta tegi julge sammu (täpselt mu jalale), et privaatsuse rikkumisest teavitada (seisis enda eest, tublile mehele kohane). Seisis enda eest teise jalal, khm :P

Seda kõike tehes ta enda eesmärke ei saavutanud. Ta astus mu haige jala peale ja ta ei näidanud oma nägu, et teaksin järgmine kord teda vältida. Ilmselt oli ta tundlik mees, võimalik et faktiliselt mu kand ta jala kohal oli, kuid ma ei saanud sellele toetuda. Võib-olla tundis silmadega? Ma ei tea seda. Oletan.

Igal juhul - see suhtelime ei olnud efektiivne mitmel põhjusel. Võib edasi analüüsida. Aga... Üldistame? Mulle andis see kogemus hea võimaluse olla kontaktis enda mõtetega ja andis võimaluse mõelda ning seda näidet kasutada.

Elus on tihti olukordi, kui viibime bussitaolises keskkonnas. Inimesed ümberringi. Et enda ja teiste olemist mõnusaks teha, ei pea vaikides kannatama. Samuti ei pea sõjakalt veritasu süsteemi rakendama. Eks ta loovuse küsimus ole, mida välja mõelda. On hea või halb, selle vahel näeb teise näost ära, vahel tuleb küsida.

NB. Kui kellelgi on kalduvus juhtunu pärast põdeda, soovitan leida parem muu tegevus. Ma ei tee nalja. Hakka midagi muud tegema! Kui tagasisidevõimalus puudub, siis me ei õpi sisekaemusest midagi uut. Loome ainult religioosseid uskumusi juurde, ehk eelarvamusi. Siis muutume vanemateks ja jäigemateks. Muutume kõvaks kiviks, mida ihuda enam ei saa (100 000 tundi mõtisklusi vaikuses tegid seda). Avasta maailma, korralda käitumiseksperimente igas mõttes, vaatle huviga, ürita otsi kokku viia, olles avatud silmadega vaatleja.

Ma pole psühholoogi rollis, öeldes, et võime tunda vabadust ja tajuda, et meil on valikud mitmel viisil käitumiseks, ja valida kohti, kuhu minna ja mida avastada. Ma tõesti usun seda. Suurt vahet ei ole sisuliselt, kas isik "on veendunud", et ta on täiesti väärtusetu või kõikvõimas maailma valitseja. Teised nendega ei nõustu, seda esiteks, ja teiseks: selliste inimeste võime avatult maailma tajuda ja oma käitumist vabalt valida (kontrollida ja juhtida asjade käiku)on tugevasti kahjustatud. Minu soovitus on ühene: otsigem tegevusi, mis meid õpetavad ja rikastavad, muudavad mitmekülgseks, avardavad maailma...

Psühhopaadi mask on huvitav mõte, mida inimestega võib tõepoolest katsetada, enne kui katsesalused lähedaste ringi arvata. Kindlasti on huvitav jälgida, kuidas inimesed reageerivad. Pakun, et paljud on segaduses. Kuigi, kui nüüd meenutan, mõnes olukorras oleme harjunud ilmselt. Kassajärjekorrad äkki? Suurim miinus, millele olen vihjanud ka eelnevates postitustes, on ilmselt asjaolu, et näiteks mina tajun taolist käitumist ajaraiskamisena. Näiteks olen toonud kohtingu situatsiooni,  eesmärgiga leida partner kui hingekaaslane. Esiteks on oht, et me ei mängi psühhopaati välja ja teine satub vastuoludest segadusse. Teiseks on oht, et mängime psühhopaadi rolli välja. Võime ise mõelda, kas kohting on neil tingimusil kuluefektiivne ja täidab eesmärgi :P Halvim on see, et mõjume magnetina neile, kellele meeldivad psühhopaadid. Nad pettuvad, kui selgub (hiljem), et meil siiski on tunded. Nad said petta!

Põnevat uurimisretke ja avatud meelt igas mõttes! Kohtumisteni!

Häbi sul olgu!

Mul on häbi. See on süü minu enda pärast. Ma ei tunne süüd, et olen midagi konkreetselt valesti teinud, ei. Ma ei taha parandada ja hästi käituda. Ma häbenen iseennast, arvan, et kogu mu tegevus on vale ühiskonna ja perekonna, sõprade, kõigi normaalsete inimeste silmis - see tähendab, et olen moraalselt vale.

Vahel mõtlen, kas ma tunnen häbi ka siis, kui teised mu tegevuse heaks kiidaksid. Vist mitte. Siis tunneksin end hästi, tunneksin, et elu kulgeb etteantud rööbastel.

Kas see kõik tähendab, et ühiskond määrab moraali?
?
Jah, tundub küll. Kas olen mässaja? - ei, ma ei ole mässaja! Kes ma siis olen? Ma tunnen häbi enda pärast, et ma ei ole täiuslik. Konformne, ütleks keegi, kes mõistab seda sõna.

Ma pean olema selline, nagu teised tahavad! Ma pean olema hea inimene. Ma alatasa mõtlen, mida teised minust mõtlevad. Mida nad mõtlevad? Ma ei julge küsida.

Ma olen partneritest lahku läinud? Miks? Ei, ma ei ole paha inimene. Minus laiutab kõige pärast häbi. Ma kahetsen. Näete ju, kui halvasti ma end tunnen!

Vahel tunnen end hästi. Kas see tähendab, et ma olen halb? Kas see tähendab, et mulle ei lähegi enam korda teiste arvamus? Et ei hooli teiste tunnetest? Mulle tehakse otsekohe märkus, juhul kui end liiga õnnelikuna hakkan paistma. Ikkagi ebatäiuslik!

Ja kes ütles, et pean masendusest vabanema? Hulluarstid? Hähh! Selleks peaksin ma saama inimeseks, kes ei pea teiste arvamust mikski.

Aga miks mitte?

PS Alternatiivne võimalus on hoida eemale inimestest, kes püüavad süütunnet, häbi, abitust, kahetsust ja masendust tekitada. Tuleks lahkuda, selja taga kaikumas kaugustest järelhüüded,  isiklikud solvangud....

Päris tööst

Soovolinik räägib, et peaksime tehtud tööd hindama, väärtustama ja tasustama teistmoodi, kui meil tihti kombeks. Mida see aga tähendab? See tähendab, et peame töö defineerima on peakestes teistmoodi. Eriti suur väljakutse on see vanematele inimestele. Ja nooredki, kas me tahame mõista? Kas me tahame mõisted ümber defineerida? Kas soovime aru saada, millega täpselt me partner tegeleb? Kas suudame anda hinnangu, on see väärtuslik?

Alles hiljuti adusin, et perekonnatülid, põlgus ja koguni vihkamine on seotud sellega, et vanem põlvkond ei väärtusta noorte tegevust. Millega nad tegelevad? Istuvad arvutis, räägivad juttu. Toovad raha koju... kui toovad. Aga seegi on kuskilt varastatud, tõenäoliselt. Hangeldatud. Sest on ju näha, et nad ei tee midagi mõistlikku.

Meie, vanad ja targad inimesed, tahame näha, et te teete midagi kasulikku!

Naiste tööd on hea näha, kui lastel on riided puhtad ja näod moosist ära pühitud.

Kui naine on insener, siis ta klõbistab näppudega arvuti ees. Sama, kui programmeerija. Kui ma olen näitleja, panen kostüümi selga, lähen lavale ja liigutan suud (vähemalt ei istu niisama kodus arvutis). Ka arstid ei tee midagi peale retseptide kirjutamise, aga nüüd nad isegi ei kirjuta neid, retseptidki on arvutis. Mida nad seal üldse teevad? Teaduse tegemine on samamoodi, laua taga või kuskil nad käivad... Psühholoogid, kuulavad ainult. Juhid, need on muidusööjad, kamandavad tööinimesi, ise kätt külge ei pane. Kardavad, et kukuvad küljest.

Oskaks siis vähemalt süüagi teha, meest toita! Või kartuleid kasvatada. Lapsi kasida. Aga nad ei taha oma lullilöömist lõpetada ja vastutada kellegi eest. Siis näeks, mis on töö. Tõeline töö.

Ma siin mõtlen, et lihtsalt nii palju konflikte on sellel pinnal, et teise tegevusala ei väärtustata. Ja mitte sellepärast, et inimene ühiskonnas oleks kasutu, vaid sellepärast, et lähedane inimene ei suuda mõista töö olemust.

Meenub selgelt ühe mehe pihtimus, kui ta eakas ämm sai lõpuks teada, et tema töö ongi arvuti süles, istuda. Enne mõelnud, et mõistlik mees, kel on veidrad hobid. "Aga see ongi kogu su töö?". Mõttetu mees, ei seagi atra.

Kui universaalidest rääkida, siis tõelised tööd maainimese jaoks on põllumajandussektoris ja ehitussektoris. Linnainimene, valekodanlane aga on teistmoodi - hoiab "ehitajatest" eemale, väristades õudusest õlgu. Neil on standardid mujal - kontoriinimene on tõeline inimene. Õpetajad ja muusikud ja nii...

Kui on sallimatus, põhjuseid sõnastada on keeruline. Ilmselt on konflikt väärtuste pinnal. "Mulle ei meeldi sedasorti inimesed. Nad on mõttetud, kuigi inimesed. Ma aktsepteerin, kuid ma ei taha nendega miskit tegemist teha"

Ja just see viimane osa - soovimatus mõista, soovimatus aru saada, püüdluste ja huvi puudumine - saab suhetele saatuslikuks. Ma ei tahagi teada! Ma tean, et oled mõttetu! Ma tean, sest ma tunnen seda.

Ma ei tea häid lahendusi. Võib-olla aitab rahulik arutelu mõistetega, mida nad on juba omandanud. Näiteks esivanemale meeldib telekat vaadata. Siis võib küsida, kuidas telekas töötab. Selle sees on programmid. Need on vaja valmis programmeerida keerulistes tehastes. Siis on hää vaadata. Ja telefoniga rääkida. Kellele peame selle eest aitäh ütlema? - programmeerijatele. Või mees seletab naisele, et uues vannitoas on hea olla küll, aga tänu kellele on plaadid nii sirgelt looditud? Kas seda on lihtne teha? Kas maja on lihtne ehitada? Kas rumalad saavad sellega hakkama? Kas kõik ehitajad on rumalad? Kas mina olen rumal ainult sellepärast, et oskan maju ehitada?

Keerulised vestlused.

Eriti, kui naine ei oska süüa teha. Seda ikka ju võiks? :P
Ikkagi naine omast arust.

Minu enda vaimuhaigusest

Tere! Et see blogi välja ei sureks, postitan huvitava teema. Loodan, et lugejail on ikka meeles, et juttu tuleks võtta kriitiliselt - see ei kajasta meie isiklikke arvamusi. Pigem vastupidi, üritame asetada end kellegi teise sussidesse. Viimasel ajal aga pean tõsisemalt mõtlema, mida avalikult välja ütlen. Inimeste huumorisoon ja võime mõista irooniat või sõbralikku tögamist on väga mitmetahuline. On loomulik, et teksti võetakse otseses tähenduses ja sattutakse suurde ärevusse. Issver, kas ta tõesti arvab nii? See "tema" on autor, kes teksti on kirjutanud. Seetõttu oleks vist mõistlik muuta blogi kinniseks?! Eks me näe, esialgu veel mitte... Sest eesmärk on panna meid mõtlema ja nägema nähtuste uusi tahke. Eks sama efekt on ka Delfi kommentaariumit sirvides... kas pole?!

Tundub, et psühholoogid on rohkem korrast ära, kui teiste elukutsete esindajad. Paljudele tundub, ja nad ka räägivad sellest tähelepanekust avalikult ja kõvasti. Huumoriga ehk, kuid igas naljas on terake tõtt. Täna ma räägin psühholoogide vaimuhaigustest. Ma tõestan, et mõistan :) Ei usu? Kas sina ka ei usalda mnind?

Ma olen hullumeelne. Ilmselgelt. On legend, et psühholoogiat lähevad õppima inimesed, kellel endal on midagi viga. Nii minagi, paratamatult tunnistan, sest kui ma ei tunnistaks, oleksin veelgi rohkem korrast ära. Definitsiooni kohaselt.

Kas lukksepad on vaimselt terved? Aga ärimehed? Kinnisvaramaaklerid? Arstid? Turvamehed? Teadlased? Kas psühholoogid on rohkem vaimuhaiged kui muidumehed? Rohkem, kui tublid töömehed, osavad labidamehed ja luua operaatorid? Kas ametnikud on vaimuhaiged, hullud, abi vajavad inimesed?



Nii ka minul on diagnoosid. Rohkem, kui teistel keskmiselt. Tõenäoliselt. või päris kindlasti. (?)

Psühholoogid on välja mõelnud väga veidraid asju. Võib-olla sellepärast peetakse neid kahtlasteks? Kui nad näevad, kuidas inimene aitab teist inimest, nad ei räägi ligimesearmastusest ja headusest, vaid kompensatsioonimehhanismist ja tungist paarituda, või psühhosotsiaalse arengu käigus normaalselt arenenud moraalist. Oh, no mis neil viga on?

Tänapäevane näide psühholoogide hullusest on nende refleks hakata rääkima pahast keemiast. Naine lahkub teise mehe embusesse ja lohutussõnad psühholoogilt on manuaalis kirjas: "Teie aju keemia on praegu lihtsalt korrast ära, sel ei peagi olema põhjust". Võib-olla ma ei tahagi põhjuseid otsida? Võib-olla olen ma tavaline inimene, kes võõra muret eriti heietada ei jaksa ning oma töö tõttu ütlen asju, mida kliendikultuur ette näeb: "võtke see toode, ja teie vajadused saavad rahuldatud" Naeratan, olen ise veendunud toote headuses. "te jääte rahule, ma luban, aga garantiid ma ei anna". Võib-olla peaksin erasektorisse tööle minema? Aga ma poleks ilmselt nii tootev. Miks? Sest olen hull, definitsiooni kohaselt. See amet on teatud inimeste sotsiaalabi. Et neilgi oleks rakendust. Las ma siis tegelen millegagi!

Lugupeetud hädalised, saage minust aru. Saage meist aru! Kuigi oleme vaimuhaiged, me ise räägime, et erinevuste ja omapärade suhtes tuleb olla tolerantne. Ärge kiusake koolis lapsi. Meid kiusati. See pole tore. Me teame, me tahame ka normaalselt elada. Me oleme kitsas grupp, kes võitleb õiguste eest, meie õiguste eest. Et normaalsed inimesed ei hävitaks meid, nõrgemaid! Normaalsed, kes te olete väljaspool hullumaja.... kuulake meid! Aidake meid! Aktsepteerige meid! Ärge nimetage meid, psühholooge, vaimuhaigeiks! See privileeg on ainult meil - meie paneme psühholoogilisi diagnoose - me rakendame sedaviisi oma loovust! Ärge diagnoosige end ise. See on ohtlik. Heitke end meie embusesse. Las see töö jääb meile. Meil on põnev seda teha, sellepärast ma selle elukutse valisingi. Ausalt. Täiesti ausalt.

Diagnoosid on põnevad. Diagnoosid on kohustuslikud. Ilms selleta ei saaks me raha. Haigekassa, sa ise, lapsevanemad... keegi ei annaks meile raha. Ei oleks, mida ravida... või noh, ütleme kenamini - "probleemiga tegeleda".  Kliendil on raha, haigete kassal on, kindlustusel. Me peame põhjendama, et me teeme rasket tööd. Ega nad meiega kabinetti tule!! Peab ikka kirjutama, mis häda. Ega raha rõõmust kulutata, ikka häda pärast. Lõbuks ja rõõmuks on eraettevõtlus. Phähh! Meie töö on tõsine.Me iseoleme tõsised. Vaimuhaige elu pole kerge.

Ja hullumaja - kui sinna juba kord sattud, välja saada on raske. Nii on. Või noh, tegelikult on tänapäeval sinna sattudagi raske. Rahapuudusel. Ja välja visatakse kergelt. Kah rahapuudusel. Ei teagi, mida ma selle mõttekäiguga öelda tahtsin.

Mulle meeldib rääkida, et mõistmaks vaimuhaiget, tuleb seda ka ise olla. Vähemalt osaliselt. Ma näen hallutsinatsioone, kuulen olematuid helisid, mulle meeldib kahtlustada ja süüdistada. Eriti süüdistades ma ilmutan enneolematut empaatiavõimetust - ma ei tahagi näha teise vaatepunkti. Ma ei soovi neid mõista. Fuih! Haiged inimesed, ma ei tahagi neid mõista. Ma süüdistan. Ma armukadetsen. Ma mõistan kiivusluulu täielikult. Ma kahtlustan, et mu patsiendid ei armasta mind piisavalt. Ma olen kättemaksuhimuline. Minu sõna maksab, ma olen ka lollilt järjekindel. Ma maksan õiglaselt kätte. Lisaks olen depressiivne, maniakaalne ka. Kuidas muidu saaksin ma põhjendada, et ma tegutsen? See on haigushoog lihtsalt.
Kui mind näha pole - samuti haigushoog. Kas ma mainisin ärevust? Õudne. Vahel meeldib mulle koos patsientidega muretseda. Siis ma ei tunne end nii üksi. Aga neile see meeldib, kuna nad ütlevad, et mõistsan neid. Mõistan nende täiesti mõttetut harjumust kaevelda. Ma mõistan, kui normaalsetel on mingi kriitiline piir, mil nad ütlevad - nii ikka ei saa ja võtame midagi ette. Nad ei mõista. Mõtelda on mõnus. Kaeverlda, rumineerida, hädaldada - loomupäraselt mõnus. Kummalisel kombel tunnen end siis tähtsana ja et ma hoolin kaasinimestest  - vaata eelmine postitus!!!

Nii. Saigi nagu kõik ära. Ahjaa - sa ei mõista mind! Ma juba näen, kuidas sa minu üle naerad. Ma tajun, kuidas su meeltes on hämmastus. Ma haistan, et sinus on segadus, kuna sa ei tea, mis seisukohta mu väljaütlemiste suhtes võtta. Ma näen, et sa naerad. Sa irvitad minu üle!!! Sa rüvetad mu salajast mõttemaailma. Sa võtad kaitsehoiaku.

Ma ütlesin - sellepärast vaid mina sobin psühholoogiks. Mitte sina! Sest sa naerad. Sa oled kriitiline. Sa ei mõista. Mina olen vaimuhaige. MINA!!
Mina mõistan hulluse õiget biiti!

Kas ma hoolin? (1.osa)

Tere, kallis lugeja!
Olen rohkem konkreetne, mitte abstraktne. Täpsem ja teravam, mitte targutav. Eesmärk on endine: mõtleme elust, suhetest.

Kas me hoolime? Kas me armastame üksteist? Ma tean vastust. Ma näen.

Me oleme mures. Päris palju mures. Mure on ebameeldiv tunne. Mida see aitab? Teeb tuju halvaks, käed ja hääl hakkavad värisema. Jõuetus, passiivsus. Nii ei jõua suurt ära teha. Tõsta asju, korraldada, tegutseda. Teha töö valmis.

Miks mure on kallis? Mure on mu südamele lähedal, ma väärtustan muret. See tähendab, et ma hoolin; ma ohverdan ennast. Olen kellegi nimel valmis ohverdama (vaimse tervise). Ma olen nõus end halvasti tundma. Ma kellegi eest hoolitsedes olen valmis ebameeldivusteks. Kui keegi on mures,  minu pärast, siis on ta valmis asju tegema (kui just mure ei halva). Minu heaks, minu asju, minule.  Seda on hea teada.

Aga. Ma tean, et paljud on hoolivad. Isegi siis, kui tuju on hea :) Ja  seda enam. Uuringud väidavad, et heas tujus inimene on heldem. Tal on rohkem energiat. On valmis rohkem raha kulutama,... et küllap jõuab teenida uut... Heas toonuses, energiline, on valmis tegutsema. Päästma olukorra, tormama minu nimel kuhugi...

Mulle on oluline, et lähedased on valmis aitama. Kuidas kindlaks teha, kas nad on... valmisolekus?! Nähes muret silmis, olen salamisi õnnelik! Ängistus rõhub vastu maad, pingutades roomame edasi... me kõik armastame üksteist.

Ma peaksin olema õnnelik, kuna teised tunnevad end mõõdukalt halvasti. Minu pärast. Tunnevad kaasa. Elavad kaasa... või nii. Ma ise hoolin ka! Muretsen...

Kuidas suhtuda, kui mu lähedased on õnnelikud? Rõõmsad ja õnnelikud. Kas see tähendab, et nad ei hooli?

Olen vahel õnnelik. Ju ma siis ei hooli.

Loomulikkus

Teate millest on mul kõrini? Teesklusest. Meile, naistele pidevalt söödetakse ette, kuidas peab olema, et iga hinna eest mehele meeldida. Kuid milleks see? Et hiljem teada saada, et ta kestab voodis 5 minutit ja ma ei tohi selle kohta midagi öelda ning peangi sellega leppima kuni suhte (jumal hoia kui elu) lõpuni?

Eelmisel suvel sattusin sirvima Ellen Feini ja Sherrie Schneideri raamatut „Reeglid, kuidas saada mehele“, mis ilmus 1995. aastal ning üleöö muutus bestselleriks – kokku müüdi üle 2 miljoni eksemplari. Ehk veel üks näide selle kohta, kuidas tambitakse naistele jaburust pähe! Raamatu müügiedu näitab üksnes seda, kuivõrd tõsiselt seda võetakse. Teeskluse malli võetakse üle ka teistesse eluvaldkondadess ja nagu alles hiljuti postimehe online-lehel sai lugeda kultuurikatla juhi Evelyn Sepa mõtet, et eesti naised julgevad küsida üksnes Rimi poetädi palka. Aga meid polegi ju millekski muuks ju õpetatud, kas pole? Seetõttu ongi oluline olla loomulik – kõigis sfäärides.

Kui mõelda suhtlemisele, siis esimesest kohtumisest peale peaks inimene olema see, kes ta on: mängides kedagi teist, andes välja valesid signaale, saame vastu täpselt sama teeskluse. Ning kuidas hiljem, sellises valede rägastikus, saakski selgeks teha, mis on mis või kes on kes?! Ainsaks õigeks võimalikuks variandiks on loomulikkus. Kumbki osapool ei pea pingutama ega muutma enda käitumist, sest vastasel juhul ei leitagi sobilikku partnerit.

Inimesele on looduse poolt määratud otsida kaaslast, mõtlevad isendid aga soovivivad leida just seda, kes oleks subjektiivses maailmapildis just see ideaalne, mis hõlmab endas paljusid parameetreid.Väga oluliseks komponendiks on, et aktsepeeriksime teist poolt täpselt sellisena, nagu ta on. Mängides kedagi teist aga hävitame eos idee, et meid võetakse sellistena, nagu oleme. Esmamuljet pole võimalik hiljem muuta ning uuringute tulemusena on selgitatud, et ligikaudu 2/3 esmamuljetest jääb muutumatuks ka pärast mitmekuist pidevat suhtlemist. Kui soovime, et partner aktsepteeriks tingimusteta, siis peamegi vastavalt käituma ning olema just need, kes oleme.

Mõtleva inimese jaoks suhtlemise areng suhteks on järk-järguline protsess, mis hõlmab endas mitmeid astmeid: vaimne, emotsionaalne, sotsiaalne ja füüsiline atraktiivsus.

Naistele üritatakse selgeks õpetada, et kohtingul rääkimine on halb. Naine, pidades jahti mehele, peab seda tegema nii, et mees arvaks, et hoopis tema valis saagi ning saavutas edu. Täielik absurd! Kas kahe inimese suhtlemine ja hiljem sellest kujunev suhe on pidev konkurents? Ei! Ükskõik milline suhe on koostöö ning selle edu aluseks on võrdsus. Elame kahekümne esimesel sajandil, kus inimesed ongi võrdsed – pole vahet oled mees või naine – mõlemad on väärtuslikud! Kui aga minna kaasa alandlikkuse vooluga, siis kaob loomulikkus. Kui üks pool otsustab end alla suruda, siis vaimse tervise seisukohast pole see kasuks – nii et naised, te võite rääkida!

Me ei ela enam kiviajal, kus üks on saak ja teine jahimees, vaid on täiesti loomulik, kui naisel on omad huvid. Naine ei pea valima, kas naerda mehe naljadele kaasa või mitte – ta lihtsalt ongi loomulik. Endaga toime tulev meesisend eelistab adekvaatset käitumist: naist, kes ei pinguta ning kes ei tee kõike, et meeldida.

Pesemata hambad, kammimata juuksed, haisvad kaenlaalused – on see loomulik? Looduses küll. Hügieen ja teatud kombed ning tavad kuuluvad siiski elementaarse viisakuse juurde, kuid kindlasti on inimesi, kes on selles vallas läbinisti loomulikud ning seda ei saa neile pahaks panna! Kui nad leiavad samasuguse partneri ja on õnnelikud, siis pole see teiste asi! Loomulik pole see, kui inimesel pole loomule omane iga päev tolmuimejaga majas ringi käia, kuid kes teeb seda üksnes selle tõttu, et partner on suur korraarmastaja. See on teesklus! Sellisest suhtes ei tule midagi välja.

Samuti on loomulik füüsiline tõmme. Oletame, et ühel sotsiaalsel koosviibimisel saavad tuttavaks noormees ja neiu, nad jäävad vestlema ja kogu õhtu jooksul tunnevad teineteise suhtes huvi. Esimese astme sobivus leidis aset: leiti ühiseid nimetajaid, ühised huvid ja seltskond – vajalikud eeldused on olemas. Mis edasi on loomulik? - Seks. Täiesti loomulik, kui tegemist on noorte täiskasvanutega, kes mõlemad teavad, mida teevad.

Füüsiliselt, vaimselt ja sotsiaalselt küps isend ei tekita sellest probleemi. Eesti Vabariigi seaduse järgi alates 21-st eluaastast võib käia kasiinos – ühiskonna poolt on see piisav vanus eeldamaks, et inimene suudab vastutada enda emotsionaalse seisundi eest. See ongi piiriks, millal inimene võib käituda enda seksuaalsusega loomulikult ning olla see, kes ta on, ning teha seda, mida ta soovib).

Ühiskonnal on normid, mis meid piiravad. Reeglid on selleks, et suruda inimesed raamidesse, et vältida äärmusi. Kui ollakse raamidest väljas, siis kunagi ei tea, mida selliselt inimeselt oodata. Kontrollimatust!? Paljud sotsiaalsed normid takistavad loomulikku käitumist. Kuid milleni see viib? Visualiseerimiseks võtan koordinaatteljestiku, kus y-telg määrab elamuste maksimumid ja miinimumid, x-telg on aga ühiskond, mis soovib, et inimese kogemus asetseks üksnes sellel teljel, et kõrgpunkte ehk lollusi poleks. Kui alluda kõigile normidele ja piirangutele, siis tulemuseks ongi vormitu hall mass, mis asetsebki emotsionaalselt x-teljel.

Inimene otsib enda üht ja ainsat ning kui esialgse noormehe ja neiu näite juurde tagasi tulla, näemegi, et kõik astmed korraga astuda on inimloomusele loomulik. Inimese teadvuses on hirm jääda üksi ning teatud haridusastme omandanuna teab inimene alateadlikult, kuivõrd väike tõenäosus on tal leida see üks ja ainus nendest miljonitest siin maakeral. Kui leitaksegi keegi, kelle suhtes usutakse, et tema võib see õige olla, siis aja kokkuhoiu mõttes võetaksegi kõik suhtlemise astmed korraga ning tehakse selgeks üksteise sobivus või mittesobivus. Küpsed isendid oskavad jääda paarilise suhtes viisakaks ja lugupidavaks ning vajadusel edasi liikuda teisele haiget tegemata edastades üheselt mõistetavalt sõnumi, et sobivust polnud.

Sellise loomulikkuse juures aga peituvad muidugi mitmed ohud. Emotsionaalsest poolest rääkides - enne suhtetrepist üles jooksmist peaks veenduma, et partneriks on vaimselt ja sotisaalselt küps olend ja motiivid on samad kui sul. Sellisel juhul on mõlema käitumine loomulik ning täiesti terve.

Kui inimene soovib olla õnnelikus suhtes. on oluline algusest peale olla tema ise ja jääda endaks. Kuna me ei ela kiviajal, siis eesmärgiks pole mitte saada hea saak, vaid võrdne partner. Seks pole enam tabu – ka mitte esimesel kohtumisel – kui tegemist on küpsete isenditega.

P.S. Muideks, näitena selle kohta, et naistele kirjutatud reeglid ei tee õnnelikumaks: alguses mainitud raamatu autor, Ellen Fein, lahutas abielu.

Sa vastutad selle eest, kuhu sa kuulud

Räägin ühest olulisest tähelepanekust, millega olen viimasel ajal teravalt kokku puutunud.

 Inimesed unustavad ära, et nad ei esinda ainult iseennast, kui neile makstakse palka organisatsiooni esindamise eest. Nad unustavad selle ära isegi oma tööpostil!

Ja nüüd soovitus - ükskõik, kellega sa suhtled, eelda alati, et inimene võtab absoluutselt kõike isiklikult. Räägi lihtsas keeles. Tuleta talle armastusväärselt meelde, et ta esindab gruppi. Juhi tähelepanu sellele, et ta valiks seisukohad teadlikult.

Aga mis siis juhtus? Soovite näiteid? Olgu. Hiljuti nägin pealt, kuidas signalisatsioonide paigaldaja tegi oma tööd ja parandas valvatavas ametiasutuses juhtmeid (või mida iganes ta tegi), ise üleni turvafirma logosid täis kleebitud. Asutuse töötaja astus tema juurde, tervitas ja teatas, et tal on mure. Ta kurtis väga tõsiste probleemide üle, muuhulgas selle üle, et kui signaal läheb käima (tihti), siis turvafirmast mitte keegi ei tule enne õhtut vaimuhaigust tekitavat heli maha keerama.
Jätkus vaidlus ja õigustamine. Asutuse töötaja oli  vestluse lõppedes pehmelt öeldes ahastuses.

Turvafirma töötaja ei saanud aru, et ta esindab turvafirmat - et just tema asi on probleemide eest vabandada ja klienti aidata. Selle asemel ta õigustas ennast, et see pole TEMA süü. Tundus, et turvasüsteemide paigaldaja ei saanud üldse aru, kuhu ta kuulub. Ta justkui jäi enda lihtsustatud mudeli juurde -  "Olen käsutäitja. Ma ei taha midagi teada, mida mu tööaandja teeb, seniks kui mulle palka makstakse. Mul on tükitöö ja loba viidab aega"

Oeh. Tundub, et organisatsioonid on jätnud oma kodutöö tegemata ja töötajaid hoiatamata - tööpostil oled sa just see, kelle heaks sa töötad.

Olen näinud isegi politseinikke, kes ei adu. Üks neist tõstis demonstratiivselt oma käed üles ja teatas: "Ma teen ainult oma tööd!" andes inimlikult mõista, et teda kui inimest ei huvita minu probleemid, kuniks paberid saavad korrektselt täidetud ja ta boss noomitust ei tee.

Ja tõsiseim lugu - praegu teen vastutahtsi koostööd firmaga, kes petab raha välja oma klientidelt. Kaasa arvatud minult. Kõik töötajad, kelle saaks vastutusele võtta, nad süüdimatult teatavad, et nemad "ei tea ja ei vastuta"  ning veeretavad oma vastutust teistele töötajatele. Jah, võib-olla on nad tõesti head inimesed, aga nad teavad oma tööandja kohta. Nad pole kunagi teadnud, et nad esindavad oma tööandja väärtushinnanguid. Eksilikult nad arvavad, et neid ei saa  vastutsele võtta. Aga saab küll. Kohtus selgub nii mõnelegi üllatusena, et ka kuritööle kaasa aitamise eest on karistused. "Me oleme vaid käsutäitjad"

Mis see sotsiaalpsühholoogia nähtus oligi?!

Samas ma tunnen juba nende tööandjate hirmu, kes peavad otsustama, kas isiku kognitiivne võimekus on nii suur, et agendiseisusest aru saada ja - seda ka meeles pidada. Tüüpiline on kaubapaigutaja supermarketis, kes hinnapäringu peale solvub ja süüdistab klienti: "Miks te üldse arvate, et mina selle hinnasildi ära kaotasin?"

Mõnes mõttes sa vastutad ka oma sõprade tegevuse eest. Ka seadustega. Oled kambas, kes sooritab kuriteo, oled vastutav tagajärgede eest. Sul oli info, sa ei tegutsenud. Sa kannad oma grupi väärtusi isegi siis, kui väidad, et "mina seda pole teinud".

Niisiis, ütle mulle, kes on su tööandja ja ma....

Või kes on su abikaasa...?

:)

Pikk monoloog aususest

Tere kallis lugeja. Postitan seekord ammuse kirjatüki, mille kunagi unustasin postitada. Tahtsin rääkida ära, mis on AUSUS. Ei, ma ei ütle, mis see on. Ma kohtan oma eluteel ausust. Ma kohtan valetamist. Ma näen inimesi, kes elavad oma elu. Ma kohtan neid. Me räägime. Mina imestan. Nemadki. Peame üksteist imelikeks, saame üksteisest valesti aru. Elame mööda, või kohtume vahetult.

Mul on kahju, et oleme üksteisest kaugel, mu mõttekaaslased. Ma mõtlen armastusega päevale, mil jälle kohtume. Ärgem aga unustagem siis mõtiskleda, osaleda suhetes ja kuulata vaikselt tundeid. Ja jagada.

Järgnevalt avaldan ammuse kirja sõbrale. Kirjutasin selle ühel sumedal suveööl, teadvuses soov jäädvustada mõtted tuleviku silmadele lugeda, lootuses teemat üha täiendada ja täiustada, lammutades tollase Tiina  pisikese maailma tõed.

KIRI AUSUSEST
Ausus. Imelik sõna. Inimesed mõistavad seda erinevalt. Ma loodan, et sa ei arva, et mul on professionaalne kretinism. Psühholoogid üritavad sõnu defineerida.  Minagi üritan aru saada, mida teine inimene mõiste all silmas peab. Teadlased teevad seda (ma loodan), ja inimesed peaksid ka seda tegema suhtluses (minu ideaalmaailm).

Ausus. Kohe asun sõna defineerima, tuues näiteid oma maailma seiklustest. Ma kasvasin üles nn "rullnokkadega", ja mul oli raske aru saada, mida mõisted tähendavad. Tähendab - ma teadsin, kuid minu maailm oli teistsugune. Nüüd, kui olen ülikoolis olnud, nad teatavad umbes nii: "kuidas sa saad olla nii loll. nii lihtsat asja ei tea!" neil on mingi släng ja dogmad. See öeldud, võib väita, et kõigil inimestel ole niimoodi. Ka Sul. Nad tulevad kultuurist, kodusest või subkultuurist, milles on oma taust ja teemad, millest ei räägita. Kala ujub vees ja ta ei räägi, et vesi on märg. Kui kultuurid põrkuvad, võime defineerida "märg". Sina elukogenud, koolitarkust täis, tead seda :P Paradigmad ja värk, eri koolkonnad füüsikas....

Ausus. Esiteks on ausus julgus küsida. Tunnistada, et me elame eri maailmades. Sina omas, mina omas. Jah, ma päris filosoofiks ei hakka ega klassikuid tsiteerima... Saad mõttest aru küll. Ausus on see, et ma tunnistan: ma olen oma tajude maailmas, igavesti üksi (kui olla dramaatiline), kuid ma soovin sinuga läbi klaasi kasvõi suhelda. Vaadata sind... (või stalkida facebookis). :P Milleks? Et loota, et äkki mul on miskit õppida ja eeldusel, et teised siiski on olemas (!), saada osa nende kogemusest, mitte olla illusioonides...
Ausus. See on soov küsida. Mida sa mõtled selle all? Mida sa mõistad, kui ütled sõna "ausus"? Ma räägin sulle muinaslugu, kuid ma olen "aus" ning ütlen, et see on välja mõeldud. Ma ei taha sind meelega eksitada! Sest ma olen "aus".

Aususest veel... :p Isiklikust tajukogemusest. Hiljuti hujutus üks veider lugu ja selle ma ka praegu räägin, et avada hilisemaid mõtteid aususest. Keegi noormees leidis mu reidikonto ja otsustas et tema tahab kokku saada. Mõtlesin, et see pole võimalik, mul seal on maailma kõige koledamad pildid ja kõige eemaletõukavam tekst ja mitte keegi viimastel aastatel pole enam avaldanud soovi hakata mu armukeseks. Seega - see on erakordselt veider ja huvitav. Kuna mul suhtlemisvajadus oli suur, läksingi "kohtingule".  Sõbrad küll hoiatasid, et... tea küll! Läksin, saime kokku, rääkisin endast, oma meeleolust, miks mul seal konto on, mida tema minust ootab, küsisn jne.. Ta ei osanud midagi peale hakata minuga. Ta oli pehmelt öeldes shokeeritud, mida võis näha ta silmist. Ma ei flirtinud ega lollitanud, olin hästi viisakas ja tundsin tema vastu huvi. Tõeline hämming valitses ta poolel! Meil tõenäoliselt polnud ühtki ühist sõpra... Noh, eks ma siis küsisingi, mida ta mõne mõiste all silmas peab, kuid mida tema tegi...? Ta avaldas pettumust, et ma olen nii loll... et ma ei tea nii lihtsate mõistete sisu. Ta oli mu peale pahane, kuna tahtsin olla aus! Ma tõesti tahtsin vastata. Ma pole loll, ma tean küll, et alguses peab lollitama jne... Aga milleks?
Noh, pärast skaibis suheldes ja üritades defineerida ja mulle selgitada, selgus, et tal oli tõesti eriskummaline arusaam... Vau! Hämmastav, minu maailm rikastus. Tema aga oli pahane, et kuda ma nii veider olen. Ta isegi ütles, et ta ei kavatse minuga käima hakata, kuna ei julge, kuna  "sa oled liiga imelik ja veider".  Mis see oli? Lõpuks olime ausad. See oli lihtne mõiste, ma sain targemaks, tema aga ei olnud huvitatud vist mitte millestki... või noh...
See on ju ausus, et tahad suhtlemiseks aluse panna? Ausus, et kui midagi ütleme, ei tekitaks see pingeid ja viha juurde (kuda nii loll, mõistmatu, pahatahtlik jne).

Kuulan kodustele remonttöödele taustaks deangelost.... njaa! noh, mis iganes sellega, aga ma mõtestan flirdi mõistet teistmoodi nüüd. mitte et tema seda oleks öelnud, vaid ma ise mõtlesin kaudselt tema mõtete taustal... Ütleme, et 2 võõrast kohtuvad. Esmatähtis on päästa oma nägu, päästa oma "maine". Kokku saavad ju kaks võõramaalast. Kohutavalt ärev on ja kohutavalt häbi. Siis - mida teha?! Flirt! See on aus valetamine. Ja see on oma olemuselt lihtsalt geniaalne asi. Nali ja huumor ja tögamine annavad vaid ühe efekti, mida ma olen kaua juba nii sõnastanud sell näitega:
_mis, kas sa mõtledki nii või sa teed nalja?
_kui sa võtad, et see on tõsi, on see tõsi, kui sa võtad seda naljana, on see nali.
:D

Mul osa sõpru-tuttavaid käivad ringi, ajavad naistele kätt püksi. Nii äämuslikult, et see on üdini naljakas. Pole kahtlustki, et too tüüp on humoorikas, eksole? Keerab kogu suhtluse äärmusesse! Ja see on lõõgastav. Samas - kui naine on siiski temast huvitatud, võib naine teha "vastunalja" ja nii huumori mõttes vedada voodisse :D Ja mis ta siis see naine teeb? - Kuidas sa seda nimetad? - nalja teeb loomulikult! irw :P

Ausus - kui flirt on äratuntav ja me mõlemad teame, et see ON flirt, on see ausus. Väga lõõgastav. Me teame, mis värk on. Ja detailid on tühiasi, võime võtta naljana, võime tõsiselt rääkida mõistujuttu. Aga me teame üksteist, me ei saa solvuda mitte millegi peale, kuna me lihtsalt pole tahtnudki solvata. Sellisel tögaval suhtlusel on see efekt, et ma mitte iial, mitte kunagi ei pea kaitsma "oma nägu", isegi nelja silma all, ega ka omade seltskonnas. Võimumängud jäävad ära, kui on sõprade seltskond.

Aususest teistmoodi. Ma suhtlen mõnedega, kes on ülikergelt solvuvad. Ma valin iga sõna, iga hingetõmmet, tean harjumusest ja vilumusest, kuidas nendega "ümber käia". On päris stessitekitav. Näiteks täna. Mu sellesse kategooriasse langev sõber palus mul olla temaga aus. Minus tekkis kohe frustratsioon ja viha.
Ma mõtlesin midagi sellist: "jah, sa tahad ausust. aga ma ei saa. sa oled kuradi laps alles. Sa jonnid kogu aeg, kui ma ei ütle, mida sa kuulda tahad. ja nüüd sa sunnid mulle peale selle raske olukorra"

Ma ütlesin, et hüva, teeme nii. Minust oleks aus vastata, oleme ju sõbrad. Sa tahad seda ja kui see on sinu soov...

Nonii, tema küsis küsimuse ja mina vastasin ausalt, mis reaktsioone võiks võõral inimesel tekitada see küsimus.

Tema reaktsioon: "Tead, sulle on ka nii raske mokka mööda olla! Ma olen sinuga ka aus!"

Kuna sina, mu sõber,  oled ilmselgelt väga tundlik inimene, sa saad aru, et siinkohal "ausus" oli mõeldud solvanguna! "tead mis, ma olen aus, ja ütlen sulle näkku kõik mis ma sinust arvan ja panen sul suu kinni just nüüd ja kohe selsamal silmapilgul, KUNA SA ÜTLESID MIDAGI; MIS MULLE EI MEELDI!!!!"

Mis selles olukorras teha? Mina olin haavatud ja solvatud. Ma teadsin, et ta vihastab, kuna ta pressis minult välja mu arvamuse. Ta karistas mind sel ülilapsikul moel. Nagu alati!! Minu emotsioon oli viha tema ja enda peale. Sest ma teadsin, et ma ei saa, ei või olla aus. Ma oleksin pidanud valetama, ma oleksin pidanud ehk vaikima?! Aga ta palus! Ta palus! Mina vastasin, ja pärast ta solvas mind meelega, väites enda olevat ausa.

Ausus. See on relv. See on põhjus mölapidamatuseks.Ma ütlen välja kõik oma uitmõtted ja lollused ja fantaasiad, kuna... ei! ma pole latatara, ma olen "aus". :P irw. Ma tean inimesi, kes mõnuga mind mõnitavad ja väljendavad oma põlgust minu vastu sellega, et räägivad kogu seda sitta kõigile peale minu, väites, et nad tahavad olla "ausad" oma tunnete ja mõtete suhtes ja võivad seda "ausalt" kõigile laterdada, kuna nende moto on olla aus. Või siis on neid, kes iga vestlusele panevad punkti, minu kohta solvanguid ja kriitikat tehes, kohta ja seltskonda valimata... kuna nad tahavad olla "üdini ausad".

Käsi rinnal, ripsmeid plaksutada, kulme tõsta ja teatada "ma olen ju lihtsalt aus" pole nii mõnelegi neiule mingi probleem.

Manipuleerimisvõte, võimumängude võte, vestluse katkestamise metoodika... nimeta vaid! Ausus.

Ausus. Nüüd tuleks mõelda ka veel mainekujunduse aspektile, kui sellest mõistest kõnelda. Mis on ausus tegevuste suhtes? :P
Mina isiklikult olen jutustanud lugusid endast ja oma sõprade tegevustest, mis MEELEGA loob vale mulje. Kui seda teha kõigi asjaosaliste juuresolekul, jääb üle osalistel vaid lõbustatult ja mõtlikult teatada: "mnjaa, kõik faktid on õiged... kõik faktid ON õiged..." :D

Ma ei tea, palju sa mainekujundusest tead. Põmst on see tegevuse kireldamiseks raami andmine. KUI ma täna istusin terve õhtu laua taga, arvuti, ees, mida ma ütlen?! Kuidas sina seda ütleksid?

1. Ma istusin arvuti taga terve õhtu ja surfasin internetis? (mis mulje jääb? fakt on õige)
2. Ma otsisin täna terve õhtu oma lõputöö jaoks internetist materjali. (samad sõnad :P)

Ehk siis, mida öelda, mida ütlemata jätta....

Ausus mainekujunduses. Kas faktide ülesloetlemine on ausus? Kas ma pean kõik üles lugema? Et võiksin olla aus. Ei! See pole esiteks füüsiliselt võimalik! Teiseks on vaja leida sobiv sõnastus ja anda täpselt õige kogus infot, õige muljega, õige võttega. Et Sul, mu mitte-nii-vana sõber, kui sa viitsid ikka seda teksti lugeda, jääks täpselt õige mulje minust ehk võimalikult soodne ja meeldiv mulje, kui kavatsen ka tulevikus oma monolooge jätkata. Suhtlemine sisaldab seega ületamatuid kuristikke, mis paneb sõna "ausus" üliraskesse olukorda.

Peale selle mu matemaatikaõpetaja rääkis midagi "aususest enda vastu" selles võtmes, et mind kuidagigi sundida koduseid matemaatikaülesandeid lahendama. Ta üritas väita, et ega ma enne ei tea, kas ma ülesannet lahendada oskan, enne kui proovin ja avastan, et võib-olla, kallis Tiina, sa ei oskagi! Ta tahtis, et oleksin enda vastu aus! :) Ausus siis katsetada asju?! Lõhkuda illusioone, järele kontrollides? Tegelikult ta tahtis minus süüd tekitada, kuna ausus enese vastu on meie ühiskonnas hea asi, mida üks intelligentne neiu peaks prioriteediks pidama. Sa ei taha väita, et sa ei tahagi olla enda vastu aus?!  ...st lahenda ülesandeid, kurivaim! või sa ei jõua kuhugi ja see on ande raiskamine.

Ausus-teadlikkus. Enese vastu aus olemine on vist oma käitumisele põhjenduste otsimine. Aga jah, selle kohta on tabav ütlemine vastu panna: "loll on see, kes põhjust ei leia". Seega on aus öelda vahel: "ma ei tea". Või on see hoopis nõrkuse märk? Või lolluse?

Mina ennast palju ei tunne, seega ma ei saa olla aus. Kõik teised, kes mind kõrvalt vaatavad, need on ausad oma kriitikas. Ka see on üks vaade aususele - ei loe, mida sa arvad. Loeb see, kuidas sa teistele välja paistad. Teised ütlevad sinu kohta ausaid asju, mis on puhtaks pestud su soovunelmatest... justkui. Ka see vaade aususele on minu meelest täiesti tavaline. "ei loe see, mida mina arvan, ma vastan ausalt, ma ütlen mida teised arvavad, või massid". See on hullumaja. "sa oled hull. sa ei saa sellest aru. sa ei saa olla aus. vaid teised saavad öelda, et su maailm on haige! sa oled hull, ma kordan, ma olen aus. ole sina ka aus (enda vastu) ja võta see vaade omaks"  Abielupaar tülitsedes tahab, et seinad oleksid "ausad" - ütle meile, kumb meist siin loll on :D

Paarike tülitseb teemal, mida keegi on tahtnud öelda oma laustega. Võetakse appi diktofon (oletame?). Ja see diktofonilint saadetakse Eesti Keele Instituuti sõltumatute keeleekspetidele komisjonile analüüsida. Neilt tuleb "aus" vastus. Või noh, keeruline on nende töö, släng ja muud asjad, konteksti ka ei tea, selleks peab ju ka olema mingi ekspertide rühm nende kodus elama ja hindama olukordi :P Jah, "aus" ja "objektiivne".

Noh, ja seda arstide eetika asja ei hakka üldse lahkamagi. Kas surevale peaks ütlema, kunas ta sureb? Kas mitteütlemine on valetamine? jne

Ma nägin ammust meestuttavat linna peal mõni aeg tagasi. Ma küsisin, et kuidas tal selle ringi hooramisega lood  nüüd on? :P Ja et kas tal tüdruk on ja kas ta teab. Ta ütles, et jah, ta ei nimeta seda valetamiseks. "Ma nimetan seda tõe väänamiseks". Jah, tõesti, ta andis mõista oma kehakeelega tollele tüdrukule, et see tüdruk on talle ainuke ja õige jne (teda varasemalt teades oletan), kuid ta teadis täie aruga, et loob valemuljet ja jättis oma teada kõik muud asjad, mida see tüdruk otseselt ei küsinud. Tema oli aus kui beebi pepu. Ta oli uhke selle üle, ta oli kaval, osav, ta oli mees. Kui tüdruk teada saab, võib ta jäiselt teatada, et tema pole valetanud, tema on olnud aus, ja mispärast hull bitch üldse mängib närvihaiget, kui ta ise suvaliselt eeldas, et see noormees on "ingel" ja miksjaoks ta julgeb teda süüdistada. Tema on lihtsalt ta ise, nii on. Tema ei valeta, ta on aus.
või noh, meie olime sel hetkel ausad, kui riiamäest üles kõmpisime. Ma rääkisime nii intiimselt, vaevalt et keegi teine naine seda mõistaks. Ta jagas oma kavalust mulle, ta tundis heameelt. Vaevalt, et see vaene tõenäoliselt alaealine naiivne neiu eriliselt õnnelik on, kui ta naiselikule mainele ja arukusele nelja silma all vesi peale tõmmatakse...ühel hetkel.  Ausus.

Siis veel üks juhtum, mis küsib, kuivõrd kõrvalvaataja oma tegevusetusega saab aus olla. Kunagi kohas, kus töötasin, üks noormees ajas mulle nilbet juttu, ma arvan et ka teistele. Kõik teadsid. Ta vist polnud peast päris korras?! "kes on voodis Tartu kõige parem? mina olen!" teatas ta haletsusega, et mina nii head diili ei taha teha. jne... täiesti kohutav tüütus oli, ja ausõna ma ei liialda. ta oli häbitu litsmees, uhkustas oma panemistega. Siis, ühel õhtul töökaaslastega baaris tuli ka tema juhuslikult sinna mingi ülimalt armunud näoga neiuga. Nii! mida teha? Kas meist on aus lihtsalt teha nägu, nagu midagi polekski? Kas minna ja öelda, et su mees on täielik tõbras? Mina tahtsin olla aus, kuna ma ei suutnud sellele neiule otsa vaadata. Aga. mulle tehti selgeks: "see pole sinu asi". Kas oleks aus öelda kogu tõde, elementaarne, vajalik, otsustamiseks ülioluline tõde?! See noormees oli minu asi, kuna ta ise tegi end minu probleemiks. Seega - mida teha sellega, kellega ilmselgelt polda ausad? Minust tuima nägu, emotsioonitut nägu või isegi naeratavat nägu teha on julm valetamine. Või ei ole? Või on see "tõe väänamine?". Ausus on kusmaal?

Aus on ka õiglane. Aus on lõpetada monoloog ja magada ausat und.

Aga veel üks lugu, peategelane neiu L. Kunagi, kui veel koos matemaatikat õppisime ja tema otsustas minna füüsikasse, oli ta maal elavatel sugulastel kohutavalt suur meeleheide ja mure. Issand hoia! Püha jumal, loll laps. No mismoodi sa mehele saad niimoodi?! Ühelegi mehele see ei meeldi, kui naine end targemaks peab! Mees peab tundma end targana naise kõrval. Kui saadakse teada, et õpid füüsikat... Kas seda kuidagi varjata ei saa? Kuidas sa aru ei saa, ei mõista seda, noor neiu?! Enne võisid oma füüsikahuvi varjata, aga nüüd ei saa olla aus (viisaka vestluse fakt on füüsikaõpingute mainimine).

Jah, lõpetuseks tahangi öelda moraali - ei ole vaja rääkida endast KÕIKE! :D 

Targutajad ja diagnoosid ei meeldi kellelegi.
Tiina
aus ‹-a 2› adj.
1. oma suhtumises, käitumises, tegevuses jne. tõest ja õiglusest juhinduv, ebaõiglust, pettust mittesalliv; lepetest, lubadustest jne. kinnipidav; tõde salgamatu, otsekohene.
2. van (neiu, naise kohta moraali seisukohast:) rangete elukommetega; vooruslik. Püüdis võrgutada ausaid neiusid ja naisi. Aus naisterahvas, truu oma mehele. *Peaksin seletama, et aus tüdruk ei tohi sobida korraga kahe mehega. H. Raudsepp.
3. kõnek korralik, tubli, väärt. Maja, suvila on aus. Pidu tuleb aus. Talv oli küll vilets, aga suvi tuli aus. Püksid on ausad, osta ära. Hein kasvas aus. Palk on aus. Elektrikerisega saun ei saa siiski vana ausa maasauna vastu. Konjak on ikka üks aus märjuke. *Igatahes mürgel peab saama aus. A. H. Tammsaare.
4. van lugupeetud, austatud. *Ärge pange pahaks, aus preili .. J. Pärn. *Hakkan kohe peale, et aus lugeja rutem lõpule saaks ja mõnd paremat peale võiks lugeda. E. Särgava.

Kui naine ütleb "EI"

Hiljuti nägin Delfis teooriat, mille sisuks oli: Kui naine vastab "ei", tähendab see "võib-olla" ja "võib-olla" tähendab "JAH!". Teisisõnu - naiste eitus tähendab jaatust.

Sääl oli üks vihane naine, kes väitis, et see nii pole. Ja kommentaatorid, et on ikka küll vist. Kuida siis selle asjaga on?

Teeme selgeks. Ekspert Tiina räägib ära. :)

Esiteks naiste jaoks "ei" tähendus on sama mis EKI välja käib. Õigekeelsussõnaraamatust võib vaadata, ja kahtlemata see "ei" seda tähendabki, eitust, kui kõneleja räägib emakeelt ning pole ohtu keeleliseks eksituseks. Ei on eitus.

See öeldud, kallid inimesed, kel on teine teooria naiste keelekonstruktsioonide suhtes, ongi nii, et "ei" tähendab "ei". Ei tahaks laskuda tautoloogiasse, ütlen lihtsalt, et inimest (naist) võiks usaldada tema enesekohastes raportites.

Kallis lugeja, eks tunnetasid isegi, kuidas sul usaldusküsimustega lood on. Usaldad või mitte. Näkku vast ei valetata, ilmselt valelikkus teenib siiski äraütlemise eesmärki. Aga ma lähen arutlusega edasi. Kui inimesel on otustamisvabadus, siis võib ta ÜMBER MÕELDA.

"Kas sa süüa tahad?" - "Ei!"
Inimene mõtleb ümber päeva jooksul (mõtle loogiliselt!). Või kui oled tutvustanud oma menüüd, võib otsustada Su toitu maitsta. Vastus "ei" võib olla ka viisakus "ei ole hädavajalik, aga tänan pakkumast".

Mis puudutab ümber mõtlemist, on see minu meelest loomulik. Ikka otsustatakse ümber, kui ilmub rohkem täiendavat informatsiooni. Samahästi võib müüja sissejuhatava "tere" asemel juhuslikult kaubaboksist mööduvalt kliendilt küsida: "kas soovid osta toodet, mis on selles kinnises pakis?". Klient ehmatab ja ütleb siis humoorikalt: "ei ole nagu vajadust suvalist põrsast kotis osta".
Müüja ei süüdista klienti lolluses, kui ta kohe tootega ei nõustunud. Inimene ilma suurema meeleheite ja hädata kuulas Su reklaami ja otsustas alles siis kaupa proovida. Kaupmees ei tule selle pealegi, et kliente harimatuses süüdistada. (Ma räägin ideaalse maailma kaupmeestest.)

Naiste "ei" tuleb meestel jutuks vooditest rääkides. Selge. Tutvustaksin kõigepealt üht "teadusuuringut", mille käigus suvalistelt naistelt küsis võõras mees, kas nad on nõus temaga seksima. Mitte ükski naine ei vastanud "jah", kuid mõned mehed vastasid võõrale naisele "võib küll!" Mina naisena usun, et ju see nii oli. Kui minult keegi tänaval näiteks foori taga oodates küsiks, ma vastaksin "ei aitäh, pole nagu häda".

Kui naine pakuks seksi võõrale mehele, ilmselt vastaks mees: "jah, ikka aitab nii kena neiu hädast välja, dzentelmenid teeksid selle komplimendi küll naisele".


Üks asi on sotsiaalne norm, millega me avalikult suhtleme. See ei ütle midagi selle kohta, kas inimesed seksivad poolvõõrastega või mitte. Mõned seda teevad, on fakt. On ilmselt eriline teekond, kuidas selleni jõutakse. Ma eeldan, et seksuaalsuhete loomise teekonnal võib igal ajal tagasi pöörduda, ümber mõelda, valikuid teha, üksteist tundma õppida. Ma arvan, et kui naine ütleb "ei", siis ta on enamasti siiras. See tähandab "praegu on mu valik selline!" ehk "ma hetkel ei tee sinu peale erilist panust, et (seksuaal)suhet luua".

Ma vaatan sellele otsustamisvabadusele rõõmsalt, ja halvustan mehi, kes igal hetkel on nõus ütlema "jah". "Nägin baarinurgas neiut, ükskõik mis, aga ma JAH tahan teda panna!" .

"Ükskõik mis on ta väärtused, jutt, perekonnaseis, või soovid, minu JAH on kõigutamatu. Mind ei huvita, kes ta inimesena on, ma PEAN teda saama, või kedagigi saama!"

Kallis lugeja, ilmselt märkad nüüd isegi selgelt, et need jah-mehed on suhteliselt kahtlased. Inimesed mõtlevad ümber, neil on erinevad meeleolud, nende kõht on erineval ajal tühi, nad teevad informeeritud otustusi... Aga need "jah-mehed" on determineeritud oma ürgsete tungide poolt. Nad on igavad ja ettearvatavad ja nukrad. Nad naeruvääristavad naisi, kes siiralt on oma otustustes vabad, vabad alluma mehe mõjuvõimule, mehe sarmile. Iseasi, kas tegelikult ka on otustamisvabadust olemas. Kindel on aga see, et "olukorrad" muutuvad, või tujud.

Olen rääkinud kahest olukorrast, esimene hõlmab tobedate ja häbistavate küsimuste rubriiki, teine olukord räägib info kogumise etapist, kus elatakse oma elu ja oodatakse võimalusi elu ja suhteid täiustada või rikastada.

Aga ometi olen "unustanud" mainida, et mõned naised räägivad mõistukõnes. Jah, MÕNED! Nad mängivad mänge "sa ei arva ära, mida ma mõtlen". Nende "ei" on "arutame seda asja veel" või suisa "tegutse, ära mölise". Nojah, mehed kes on sellele pihta saanud, et tegutseda on vaja, võtavadki naissugu kui otustusvõimetuid ullikestest olendeid, kelle sõna ei saa mikski pidada.

Ma saan neist naistest aru, nad mõtlevad umbes nii: "Kui ma tunnistan endale ja teistele, et mulle väga meeldib see, siis olen ma ühiskondlikult hukka mõistetud. Ma pean teesklema rasket, või muidu peetakse mind litsakaks". VÕI "kui ma anun seda sõnadega, ja hiljem mõtlen ümber, olen ise oma halbades valikutes süüdi." Noh, teate ju küll, rebane, kes tunnistab, et tahab viinamarju, kuid ei saa, on sunnitud hiljem enesekaitseks ütlema "ähh, need olidki hapud viinamarjad. Aga kes ei ütle iial "jah, ma tahan", hiilib korvi saades minema nii, et maine jääb laitmatuks. Sammub sirge seljaga minema, teeseldes, et teda maised mõtted ja ihad millegi järele ei puuduta. Jumalikud, nagu nad on, ei tunnista nad iial inimlikkust ;)

Ütlen otse - naised, kes täie aruga kavatsevad mehega voodisse minna, ja siis hiljem (pärast) selgub, et see neile ei meeldinud mingil põhjusel, ei saa nad selles süüdistada meest. Naised, kes räägivad oma halbadest kogemustest, enamasti naeruvääristavad mehe "sooritust", unustades ära, et nad faktiliselt viibisid ka seal ja ise olid tingimustega päri. :) Kui mitte kunagi öelda "jah", ei ole halba otsust olnudki. On mees, kes ei kuulanud ja oli veel liigutustes ka vilets. Kurb. Samuti on mehe suunal võimalik kasutada sõnu vägistamine või vähemasti ärakasutamine, juhul kui see oli täielikult ebaõnnestunud akt. Pole "jah-i", on kõik otsad lahti.... kõike saab väänata ja kõigest sõbrannadele rääkida.

Ärgem nüüd arvakem, et naised ongi nõmedad. Seda ma ju tahangi tõestada, et naiste "ei" kehtib ja see ongi "ei", kusjuures enamasti on kõik täie aru juures. Lihtsalt olukorrad muutuvad.

Ma kah meestelt küsin tihti: "kas sa tahad minuga abielluda?" kuid ma ei oota, et nad oleksid võimelised sellele kohe vastama. Ometi ootavad mehed, et naised saaksid esimestel tutvuseminutitel sotti, kas nad tahavad nendega magada. Mu ebatavaline küsimus on nii mõnegi mehe lähenemiskatseid aeglustanud. Nagu abielu alustamine, nõuab ka intiimellu astumine mõningast ajaproovi. Ja nagu on inimesi, kes igal tingimusel on nõus abielluma, on teised nõus voodisse hüppama. Ja on neid, kes sellisele tobedusele ei vasta, või näevad ajaveetmisvõimalust ja pööravad ettevisatud provotseeriva küsimuse kvalteethuumoriks. Jah, ja mõned tõesti annavad narritavaid või ekslikke vastuseid, kuna nad ei taha oma valedele valikutele silma vaadata. Nende viimaste püüdmine ei tasu ära.

Minu kokkuvõte sellele "jah"-teemale on järgnev: "Ära tee erandist reeglit!"

Minu teooria on seega rabavalt lihtne: Kui see pole erand, kui pole ka nali, siis  on tõsi.

Kui orjastaja nõuab... armastust

Tere
Üle pika aja saime Tartus Marguse, Erichi, Liina ja teistega kokku, kellega arutledes blogitraditsioone austades on mõtet ka kirjatähti ekraanile raiuda.

Hea on olla, kui on vanad sõbrad. Turvaline, on teatud garantiid ja luba end vabalt tunda. Aeg on end tõestanud. Siiski vahel tuleb ka valusaid lahkumisi ette. Sellest siis tänane lugu, millest räägingi. Vihaseid ja koledaid lahkumisi. Miks ja kuidas?  

Loos on 2 tegelast:

1.(ma põgenen ära)
2. Ei, sa jääd ja tead mis? See hakkab sulle meeldima!

Ma leian, et suhtlemine peaks toimuma vabatahtlikult, pole me vangid ega orjad. Nojah, vanade sõpradega ma suhtlengi vabatahtlikult, lihtsalt ajas on suhted püsima jäänud. Ei ole tunnet, et "peab!"

Ärisuhetes aga on lepingud, lubadused, kasum ning panus. Nii on see ka tihti "suhtes". Abielus, teisisõnu. Või vabaabielus, kooselus....

Kui töösuhted lõpevad, tuleb arveteklaarimine. Tasud, võlad... Ma väidan, et täpselt samasugune tasaarvestus tuleb ka lõppenud (armu)suhetes. Noh, kes siis rohkem teisele liiga tegi?! (Oh häda, kui kurb)

Emotsionaalsed "võlad" aga on numbreisse arvestamatud, viisakas kahjukäsitlus nõuab isiku kõrget kultuurilist taset. Eneseväärikust, tarkust, küpsust ja küllalt vaimset tervist.

Nii, tegemist on armusuhtega. Juhul kui inimesed ei ela ignorantsuses, on ikka vaja suhelda ja mõista, arutleda. Juhul kui inimesed (enam) pole samal lainepikkusel, on aeg lasta neil minna ning otsida-LEIDA hingekaaslasi. Inimesed muutuvad ka, arenevad, taandarenevad, lihtsalt muutuvad.

"Sul pole end vaja muuta, et mulle end sobivaks muuta! Tunne end vabalt, ole sa ise, ole loov, rõõmusta elu üle! Puurilindudeisse ei armuta."

- "Ma aga kärbin sinu tiivad. Nüüd oled sa vigane. Sa oled minu!"
(Ja ma räägin kõigile, et oled haige. Olgu see hoiatuseks. Mina olen hooldja, ühiskonnas on see "õige" roll.)

Ma ei taha enam mõne inimesega koos olla. Ei taha. Seda öeldakse "Ma jätan su maha!" On kristalselt selge, et inimene EI TAHA enam suhelda. Võib-olla ta ei armasta ka enam. Ja kelle SÜÜ see on? Ja mida teha?

Mul pole viha, kui keegi on emotsionaalselt häiritud, keegi võõras. Jah, tal on hääd põhjused. Vaimuhaiged kah pole endas süüdi. Minus aga tekib viha, kui mind püütakse orjastada. Mis iganes põhjused on orjapidajal (ehk oli temagi lapsepõlv õnnetu, nagu neil (meil) kõigil???) ei mängi ma mängu "jah, mu isand!".

JAH, mu isand! (sul on õigus! tõde on aga minuga, see jääb)

Oi, ma olen pahane. Kui juhututtav peab mind kurjategijaks, pole nagu lugu. Ta ei tunne mind, ta teeb oma oletused kaudselt ja võib-olla vaid enda unenägude põhjal. Kui "oma" inimene aga meelt muudab, ei suuda ma solvumist ja muret tagasi hoida. Ma mõistaks justkui kõiki, kes lähedastega erimeelsustel on....

"Palun lase mul minna, mu kallis. Me kohtusime tänavanurgal. Mu maailm ei ela enam sinuga ühes toas."

"Ma võin olla amm, lapsekasvataja, teenijanna, prostituut, psühholoog. Võin. Kuid mu hing ei ela siin. See elu pole mu tahe. Kas tahad kohusetundlikku orja, mu kallis? Kas arvad, et oled piisavalt võimukas, et suudad mind kinni pidada? Kas arvad, et oled nõrk mees, kui sa ei suuda mind ära osta? Veenda? Muuta kuulekaks?"

Arvad, et parim vahend on SÜÜ? või KUULUJUTUD? või VAESUSESSE JÄTMINE (juhul kui lapsed jäid partneriga ja on hää võimalus alimente mitte tasuda), HULLUKS kuulutamine? LITSIKS nimetamine? VARGAKS...? ...vastutustundetuks...? ...paranemisvõimetuks?

"Mul pole viga, kui ma enam ei taha sinuga koos olla. Sa muutusid, mina ei pea tegema sama, võin sammuda teises suunas. Võin käia oma rada."

On inimesi, kes hindavad näilisust ning ühiskonna nõudmisi.  Kas üldsus nõuab, et paarisuhted peavad kestma igavesti, kui juba kord paariks on nimetatud? Isegi kui on tuimus ning varjud, nõutakse järjepidevust? Mis siis, et hing tahab kohtuda mujal. "Sa lihtsalt ei TOHI!"

Tõden, et mulle ei meeldi, kui mind sunnitakse orjaks. Kui mu hing ei taha, siis ma ei hakka oma orjastajat armastama. Ma ei tantsi oma tantse ta näo ees. Mu hing ei pühitse vabadust. Ma ei ela metslooma kombel, tarkade instinktide ajel, ei nuusuta võõraid lõhnu. Ei jookse metsas ringi.

"Ma ei hakka oma orjastajat armastama. Ma tunnen talle kaasa!"

See öeldud, jahimees. Osta omale suurem püss. Puhasta hoolikalt, tulista hoopi, ja tapa mind. Kui sa saad. Siis olen ma sinu. 

Ma pole sinu. Järelikult su riist pole piisavalt suur.

Kellega suhted luua?
Kuidas mitte luua suhet inimesega, kellesse sa oled armunud?
Mille järgi saab öelda, et inimesed SOBIVAD kokku?
Kui on probleeme, kas minna  lahku või teha rasket tööd, et sobituda?
Kust jookseb piir ahistamise ja vabaduse vahel?

Nii palju on olukordi, kui inimesed armastavad teineteist väga, kuid lähevad lahku. Paiknevad erineivais ruumipunktides; ei kontakteeru, leiavad uusi olevusi, kellega end jagada.

Armastus on soov, et kellelgi oleks väga hea. "Mu südame armastusel on teise naisega parem."

Kuidas tabada ära, kunas armastatu vabaks anda ja lasta ta vabadusse ekslema? Kas kuskil on garantiid, et ta leiab parema õnne?

Ei ole, ja see on valus. Ma tean, et kuskil pole kindlust. Valus on ka siis, kui mõtlen, et teised on minust paremad. Aga mõtleks nii, jääksime igavesti kannatusse. Lootusetult. Kuskil on ikka hea, parem ja sobivamgi. Kannatus pole igal pool, ma usun sellesse.

Jah!

Viimasel ajal olen kohanud inimesi, kes on lasnud armastusel minna. Armastusega ja armastusest. Teades, et  on kuskil mujal parem. "Tal on teise mehega parem"

Isegi juurdlen, kuidas paremini toimida. Kas ja kuidas elu korraldada? Kunas valikuid võtta ja kunas jätta. Kunas minna lasta, kunas ise ära minna. Olen suhelnud minevikus inimestega. Mõnedele mõtlen ja soovin, et neil oleks hea. Teistele ei mõtle ja ausalt öeldes on mul ükskõik - olen emotsioonitu nende käekäigu suhtes.
Kas see tähendab, et ma ei armastagi enam?

Miks sa suhtled minuga? Ah et meeldib!?

Üks harva kirjutamise põhjustest on hõre kokkusaamine ja suhtlemine. Kui suhtlemine juhtub, on mul väga hea meel. Eile õnneks Margus kaotas ära oma kodu võtmed, nii oli põhjust asüüli paluda. :)

Margus küsis: "Tiina, miks inimesed üldse suhtlevad?"
mina: "Sest et nii hea on!" (hästi emotsionaalselt)
Margus viitas geniaalsele lihtsusele selles küsimuses.

Ma suhtlen, olen inimestega koos, kuna mulle kohutavalt meeldib. Kui olen üksi või omaette, ahmides endasse meeletu kiirusega raamatu, suhtlen ometigi kirjanikuga. Ta pole niisama enda lõbuks sõnu rivvi seadnud. Ma jätkan alustatud dialoogi, kuid sedakorda suuliselt ning ümbritsevatega. Enamasti.

Õhuvibratsioonid pole ainus, mis meeldida võiks. On ju ka karvasugemine mõnus. Kõditada iseennast ei saa, aga kui tahaks, on mõistlik paluda keegi appi. Sõna "appi" eksitab, teist võidakse vajada lihtsalt selleks, et nii on parimatest parim.

Jah, suhelda on ju nii kohutavalt hea ja kasulik. Küttearveid saab vähendada, elades mitmekesi ühes toas ning magada lähestikku. Emotsionaalne heaolu, sellest rääkimata.

Räägime inimese vajadustest. Viitame liigi iseärasustele võrreldes teiste loomadega, kuna süüa ja õhku ja temperatuuri vajame kõik (lihtsustades). Räägime sotsiaalse vajaduse iseärasustest inimesel. Imikud, kes lähedust ei taju, surevad ära. Anna neile süüa, hoolitse kõige eest, aga ilma seltskonnata inimlapsukesed surevad. Täiskasvanud vajavad ka seltskonda. Võime teha eksperimendi, kui kaua õnnestub isolatsioonis olla. Võisteldakse ka. Kes suudab kõige kauem hinge pidada? Või nälgida. Mõni arvab (mul pole täpset infot ega seisukohta), et Jeesus oma 40 päevaga on võitja.

Toituda, hingata, suhelda on loomulik ja normaalne, et elus sügavamatele tähendustele keskenduda. Avastada, õppida, tunda kõiki tundeid. Suhelda on vajalik, aga tegelikult mulle meeldib lihtsalt hea tunne. Nii hea on suhelda. Rääkida ja kuulata ja mõelda ja tunda on lihtsalt fantastiliselt hea. Elu mõtet tunnetada ON hea. Puudust ja nälga ja hirmu tunda seevastu pole pooltki nii meeldiv.

Margus küsis: "Tiina, miks inimesed üldse suhtlevad?"
mina: "Sest et nii hea on!" (hästi emotsionaalselt ja veendunult)

Jah, võistelda on kah vahel hea. Ka iseendaga suhtlemisel on võlu. Mina õpin nii. Mõni räägib puudega metsas. Ja ükskord öösel, uskuge või mitte, ma ise nägin, kuidas Liina rääkis arvutiga (ma polnud veel päris magama jäänud).

Piinamine olevat hea ja kasulik. Õpime usaldama.

Usaldusest ja vägivallast.
Kuskil on standardid. Sisemised. Ma mõtlen neile hetkel, ja tahan seda ka jagada hea kuulajaga.

Vahel tahame teistele piinu valmistada. Teadlikult. Ütleme solvanguid, mõnitusi, karjume kõva häälega, või võtame ette füüsilise nuhtlemise. Ka isolatsioon on piinamine. Torisemine, hädaldamine, veenmine koguni, et ei tohi rõõmustada. Pole kohta, kohatu on. Arutlemisest keeldumine, viidates mõistmisvõimetusele.


Mõni lapsevanem on veendunud, et lapse piinamine on hea. Nad kahtlustavad, et ei nuhtle lapsukesi piisavalt ehk, ajapuudus ilmselt. Nagu meil kõigil. Sellest tuleb süü.





Valu tekitamine olevat hea pikas plaanis, mis lõpuks viib rahuldustpakkuva ja õnneliku eduka eluni. Sellel eeldusel on iga hooliva lapsevanema moraalne kohustus see lapsele võimaldada. Õnn, mmm... Kahjuks, oh häda, tuleb selle nimel peksa saada, taluda häbivääristamist ning karmi vanemlikku kontrolli. See keegi väline, olgu siis vanem või keegi muu lähisuhtluses, võtab vastutuse meie tunnete eest endale. Ta püüab meie tundeid kontrollida, tekitada häbi, kahetsust või lihtsalt valu. Seda kõik ülla eesmärgi nimel - see toob õnne.

Ma siin mõtisklen. Ma ei näe piinade ja õnne seost. Olen küll lugenud neid kuulsaid filosoofe, kes leidsid kannatused õnneks hädatarviku. Ma ei suuda kujutleda, kudamoodi valu tegemine põhjustab vältimatu õnne, rahulolu, ja koguni vooruslikkuse. Ja mitte isegi tegijale, kes näeb seda töökohustusena, vaid valu vastuvõtjat loodetakse tabavat heaolu ja õnnestumised. Loodusseadust pole.

Mulle näib, et inimest tuleks selles käsitluses lihtsustada. On eesmärgiks häbistamine, võibki eesmärk täituda ning me tunneme suurt häbi. Piinleme häbi käes. Häbeneme, tunneme hirmu, muutume häbelikuks, ärevaks, usumegi enda küündimatust. Väriseme, vaikime, punastame, käime hiilides mööda maja ringi, tunneme hirmu ja poeme vanemate eest voodi alla peitu. Kirjeldatu transformatsiooni õnnetundeks jätame ära. Lihtsustame.

Ma lihtsustan seetõttu, et ma olen elukogenud ja küüniline. Ma pole iial kohanud head õnnelikku inimest, kes ühtlasi on ära õppinud oma vanemate palvel elutõed ja oskab enda pärast häbi tunda.  Häbeneb end ja arvab, et ta ei saa mitte millegagi hakkama, me oleme neid inimesi näinud. Rahulolu endaga ja suured isiklikud õnnestumised neid inimesi küll ei saada. Või kui, on nii vastuoluline, ma tajun vaid alaväärsust ja vabandusi, hirmu ning masendust.

Ma mõtlen siin, et meil peaksid olema mingid standardid. Kui tuleb tahtmine teisele valmistada piina, võiks öelda endale stopp. Stop. Ah et me abikaasa käitus valesti?! Kättemaks ja õpetus võiks olla tema piinamine? Või on ka alternatiive. Laps käitus nõnda, et täiskasvanutele ei meeldinud. Kas on ikka vanemlik kohustus lapses tekitada halvavat hirmu? Kas see viib ta turvalise, hästitoimiva, vastutusvõimelise ja aruka eluni?

Minu elus on inimesi, kes tihti meelega üritavad mu tundeid kontrollida. Nad ei ole kuigi rahul, kui olen rõõmus ning räägin oma kogemustest, lugemusest, mõtetest. Nad ütlevad hirmsaid asju, teevad kohutavaid vihjeid ning püüavad naeruvääristada. Ma võin arvamusi võtta, võin jätta. Nad muutuvad tujutuks, kui ma ei hakka end häbenema, nutma, vabandust paluma, süüd tundma. Nad on õnnetud, kui ma keeldun tundmast, et olen päädimatu, vilets ja eelkõige kasutu, (kuigi kõik noored on päris kindlalt loodrid ja joodikud ja häbematus on end enamikust paremaks pidada).




Mõne inimesega koosluses on depressioon kohustuslik. Ma mõtisklesin. Vaid depressioonis inimene on nii tuim, et suudab alandusi ignoreerida, taluda inimese viha enda suunas ja teeselda, et kõik on justkui hästi. Tundlik, kirglik ja tähelepanelik inimene tingimata reageerib lähedase emotsioonidele ja palvetele. Vahel aga on palve absurdne, näiteks tuleb loobuda oma kõikidest sõpradest ja hobidest. Partnerile ei meeldi, sellepärast. Alavääristab. Tuleb ehk loobuda koguni hästitasuvast tööst - arvuti taga klõbistajad on vanaemade meelest muidusöödikud,  tööpõlgurid. Mõni naine ei pea oma krohvijast abikaasat piisavalt erudeerituks. Rahulolematuses pillavad naised peeneid salvavaid märkusi. Jah, enda meelest kavalalt salamisi. Taluda tuleb alandusi, varjatud solvanguid seltskonnas, tagarääkimist. Juhtumisi meie, hinnalise kasvatuse objektid, oleme liiga arukad ja taipame häbi ja solvanguid. Tuleb endale andestada, et lubame endaga nii käituda. Neil pole standardeid.

Pean kõigepealt endale andestama. Igaüks, kes lubab end ebaväärikalt kohelda, peab endalt ise andeks paluma. Mina olen see, kes teeb head nägu halva mängu juures. Mina teen hinnaalandusi oma arukusele. Mina luban end nimetada hirmsate nimedega. Ma ise ei taha probleeme tervislikul viisil lahendada. Ma ise olen oma hädadele kaasaaitaja. Ja seda, olgem ausad, ongi raske andestada. Ma andestan, kui ma ei tohi mitte iial unustada. Kui unustan, kõik kordub taas. Kõik. Sest olen harjunud, sellepärast.

Vägivald ja usaldus. Alati leidub neid, kel on ebaloogilised käitumisstandardid. Nimetagem seda vägivallaks. Neil on soov valmistada piina. Nad piinavad, öeldes selle taga olevat hea tahte. Piinamine näikse siiski põhjustavat piina, ja mitte õnnelikku elu. Kui me ei usu nende loogikat, on aeg teha omad järeldused käitumisstandardite kohta ja tegutseda. Kui selgub, et me siiski lubame endaga käituda viisil, mis saboteerib me õnne, tuleb endale andestada. Andestada ja pidevalt hoida meeles. Ma usaldan ennast, et pean meeles. Ma usaldan ennast. See ei kordu. Ma uurin uusi asju julgelt, kuid usaldan ennast. Ma õpin ja jätan meelde. Mul on standardid.