Thursday, November 3, 2011

Tere, see ei ole küll minu mingi teooria elu kohta, aga...

Tere, Tiina...

Minu üheks suureks probleemiks kirjutamisel on alati see moment, kui ma arvuti taha istun ja esimest lauset kirjutama hakkan. Niisiis osaliselt räägin ma selles postituses sulle sellest.

Teisalt räägin ma sellest, kuidas ma IKKAGI TAHAN MIDAGI kirjutada, isegi siis, kui mul ei tundu midagi öelda olevat...

Ma istun oma arvuti taha ja hakkan siis kirjutama. Mõnikord ma põrnitsen tühja ekraani ja lõpetan sellega, et ma lihtsalt panen kirjutamisprogrammi kinni ja hakkan midagi muud tegema. Teine kord ma kirjutan mõne sõna (just nimelt 1-2 sõna) ja SIIS panen kinni. Aga teatud kordadel ma hakkan kirjutama sellest, ET mul ei ole midagi kirjutada.

Tead, mis tunne minus tekib, kui ma sellele praegusel hetkel mõtlen? Ma tunnen, et mul oleks tegelikult alati midagi öelda, aga ma lihtsalt löön põdema kohe, kui ma kirjutusmasina taha satun... või midagi igal juhul toimub, miski takistav ollus lajatab otse mu nina alla ja lämmatab igasuguse loovuse. Ma pean hakkama hingamise nimel võitlema, punnitama, et loominguline mõtlemine ära ei sureks. Ma tean, et on olemas igasugused tehnikad, mis aitavad kirjutamise ajal loovalt mõelda. Aga sa ju tead mind... ma suhtun reeglina sellistesse asjadesse skeptiliselt. Ja teiseks... sa ju tead ka seda, eks ole... ma tahan kirjutamismaailma ISE avastada, võtmata kasutusele kellegi nõuandeid või mingisugust kümmet käsku noorele blogijale. Ma tahan, et kirjutamine oleks eelkõige midagi mulle omast, tahan, et ta oleks otsene, tahan kirjutada otse südamest ja peast välja heita kõik mõtted selle üle, kui kvaliteetne mu kirjutis on; hingata läbi sõnastamise. Lõppkokkuvõtteks tundub, et mingi kohutav, ärev, närviline, hüsteeriline ja irvitav värd mõtlemiskoll on mul kuskil ajus ja õgib kõike, mis seal vabalt ringi lendab... Nagu suguhaigus, mis saadakse kirjandusliku süütuse kaotamisel... (haha, kui tehislikult see kõlas...)

Niipalju siis sellest.

Tead, see oli hea mõte sul ikkagi, et ma kohe nüüd midagi blogisse kirjutaksin. Samal ajal, kui sa ise põrandat lakid...

Üks uitmõte veel: tahaks paremini tantsida õppida :-). Onju oleks hea!?

Jaa...