Vastasin sellele küsimusele varasemas postituses, lauses, mis algab sõnaga "kahjuks"
Kas te olete kuulnud lühidraamast? Selles on kuus sõna. Parim näide:
"For sale: baby shoes, never worn."
Ent mul on veel üks hea: Ego never existed
Psühholoogidele ja mainekujundajatele ja keeleteadlastele on huvi pakkunud keeleline lause: "ma ei ole selline naine". Arusaadavalt puudub sellises draamas otsene viide, milline siis see "keegi" on.
Inimese mina eluiga on paar millisekundit. Siis tuleb ta uuesti konstrueerida.
Ajule on see päris suur koorem. Inimesed küsivad, kuidas nad saavad enda aju paremini kasutada. Vastus on ilmne: tuleb loobuda iseenda minast. Kasvõi paariks sekundiks. Või paariks minutiks.
Kahjuks ei ole nii, et ajus on kasutamata ressursse. Kogu aju on töös. Ent mida ta teeb? Kui soovid töötada unistuste täitmise kallal... tuleb aju suunata sihipärasele tegevusele. Sinu enda minatunnetus võiks lahustuda. Ent tegu ei ole iseenda mõrvaga. Sest! Ego never existed!Depressioonimantrad on kõlaga: Kes ma selline olen? Kes ma olen? Mis on mu väärtus? tundide ja päevade kaupa. Depressioonimantra hakkab filosoofiks, praktiseerija kõigub sügava häbi ja grandioossuse piirides, ise voodist lahkumata. Mõista, mõista, kes see on.... Kõrge ja madal, voodist lahkumata. Ent maailm samal ajal läheb ikka oma rada...
Kui inimene pole seda veel ise avastanud, võiks keegi tark talle seda öelda: Objektiivselt ei ole väärtuse mõõdupuud. Ja sind ka ei ole olemas! Seega ei ole mõtet selle üle enam mõelda ja põrgusse hammastega urgu kaevata. Tee miskit mõistlikku ja toredat parem!
Ent ilmselt saab seda öelda üksnes tõeline tark, kes tõesti on budaks saanud.
Ta võib inspireerida, et lõpetame oma ängi. Ruminatsioonid.
Okei. Aga hea küll. Ma täpsustan.
Aju on plastiline - nii ütlevad ajuteadlased ja loodetavasti kasutavad seda ka õpetajad. Õpetamise ainuke mõte on selles, et aju on muutuv, inimne õpib. See on õpetamise ainus mõte. Ma ei ole täna see, kes olin eile. Mind õpetati, ma õppisin. Uni kustutas mu ajus sidemeid, loetu tekitas uusi radu. praktika sünnitas uue mõtte. Eile oli minu eelmine elu.
Mina olen üks suur illusioon, mis võtab päris palju ressurssi. Ma saan selle illusiooni vabastada, kuna ma seda ei vaja. Enamasti.
1) Mind on üks. Ma olen nagu ma olen, lihtne ja üksainus ühtlane substants. Mind saab iseloomustada ühe sõnaga, ja sellest omadusest on "mina ise" igati, kõigiti läbi imbunud. Olen üks tahke tükk, üksainus jurakas. Ja see ma olen.
Antitees: Mina olen rikkalik ja mitmetahuline, minu aju ja mõtlemine on mitmeosaline, dünaamiline, sõltuv kontekstist ja tuhandest asjaolust. Ajus on mitmeid neuronite populatsioone, mis on omavahel ühendatud kitsaste teedega. On Tartu ja on Tallinn ja on tee nende vahel. Mõlemad elavad samaaegselt oma elu.
2) Mina ei muutu. Ma olen püsiv. Ajahammas mind ei pure. Ma olen - ja ma jään. Ma lõpetasin arengu 17-aastaselt.
Antitees: Aju on plastiline. Ma olen pidevas muutumises. Ma arenen pidevalt. Ma õpin, ma unustan. Ma ehitan uusi teadmisi, ma purustan valesid, varasemaid mõttekonstruktsioone. Ma loon enda maailma süsteemsemaks, ma hävitan tavamõistete maailma enda sees.
3) Ma olen sõltumatu. Minu psüühika ei ole mõjutatud välisest ja teistest inimestest.
Antitees: Minu keskkond mõjutab mind. Mina ja keskkond kuulume kokku. Ei ole olemas mind ilma välismaailmata, mida ma tajun, kuidas ma suhestun. Mina olengi suhe. Teised inimesed mõjutavad mind. Mina mõjutan teisi. Teised inspireerivad mind. Mina inspireerin teisi. See kõik on tugev ja oluline. Mina olen suhestumine.
4) Ma olen teistest parem. Ma olen teistest tähtsam, moraalselt üle ja nii edasi.
Antitees: Mina olen lihtsalt üks olend. Olen loom. Üks nendest. Ma sündisin, kuna mu ema ja isa tegid mu ja andsid toitu ja nõnda edasi.... ja nüüd olen ma siin. Minus on võime saada targemaks. Kui mul on põhjust, sünnin homme uuesti. Ja homme ei ole ma see, kes olen täna.
5) Mina olen asjade omanik. Ma olen kõige omanik.
Antitees: Midagi ei saa "omada", kõik, mida sa tajud, see ongi juba sina, see ongi sinu taju. Seega on see osa sinust, osa sinu psüühikast. Psühholoogia terminetes rääkides õpetajad peavad kordama mantrat: taju sõltub eelnevatest teadmistest, taju sõltub eelnevatest teadmistest.... Sest see nii on. Erinevad loomad tajuvad erinevalt, kuna nende ajud on erinevaid asju õppinud ja neil on erinevad soodumused. Hubel ja Wiesel said selle eest ka Nobeli preemia, ehkki õnneks on selgunud, et arenguaknad ei ole nii lõplikud. Hurraa! Õpivõime on ka liigiti erinev. Ent siiski - ka sinust võib areneda buda, kui on põhjust! Kui sa seda tajud, siis see kõneleb vaid sinust. Kogu maailm, mida sa näed, on vaid sina! Mina näen maailma teistmoodi. Mängisin kolme päeva eest nelja-aastse lapsega. ta haaras mänguklotsi ja asetas selle enda selja taha. Miks? Ta saa seda klotsi omada, ent ta võib saavutada v õ i m u selle klotsi kasutusvõimaluse üle, ja võimu minu loomingu üle. Need pisikesed agressiivsed käed võivad seda "kaitsma" hakata. Ja tema psüühikas oli see oluline, mis tuli ära teha. Ta on alles neli aastat vana. Ent buda võib õpetada, kuidas koos mängida - sest et nii on talle hea ja nii ta areneb rohkem! Kui istub terava klotsi peale, torni terav tipp tungib aeglaselt ta tagumikku ja hakkab valu tegema. Nii ei ole mõistlik kehaga markeerida enda omandit, viskudes sellele peale. Omada sel moel ei ole võimalik!
Igal olendil on oma taju. kelle jaoks on sein piiranguks, kes lihtsalt kõnnib uksest läbi. Igaüks vastutab iseenda taju fenomenide eest! Miks? Sest mitte kedagi teist ei ole!
See kõik öeldud, on vast selge, miks on kasulik kujutleda, et meie ise asume ka kõiges selles, mida me tajume endast väljas. Teised saavad olla vaid me peeglid, ei enamat. Me oleme teistele peegliks. Või projektsioonideks. Mis iganes sõna kasutada... Inimene, tema keha, keskkond, käitumiskeskkond.
ja veel! Miks on vaja õpetajaid? Seepärast, et võib-olla inimesel ei ole endal taipu ruminatsioonid lõpetada. On vaja talle "ette öelda" mingi vastus, ja ka teekond. Muidu ei tule ta kunagi selle peale. Ja veelkord ma tean, et budaks ei saa keskkonnas, kus budasid veel ei ole. Õpetajaid on vaja. Muidu me suremegi rumineerimisasendis, ja lahkamise järgselt kirjutatakse, et isiku ajust leiti mitmeid põletikulisi protsesse. Me saame anda endale paremaid põhjuseid surra.
Kuus sõna - flash fiction:
Ego ei ole kunagi olemas olnud.
