Tervitusi.
Ma mõtlen, kuidas võiks parimal viisil kasutada mõisteid, kontseptsioone nii, et käitumine muutuks optimaalseks.
Meie eluülesanne on vabaneda enesesüülisest alaealisususest. Kes oli see filosoof, kes seda ütles?
Täna ma püüan kasutada mõnd budistliku õpetustraditsiooni mõistet.
Esiteks - elu. Kui pikk on üks elu? Ma isiklikult arvan, et paar millisekundit. Ent see on liiga pikk nende arvates. Mina aga toetun lääne psühholoogiateadusele ja arvan, et meil ei ole mõtet rääkida ja mõelda elust, mis on LÜHEM, kui paar millisekundit. Siiski - matemaatikutele teadmiseks - elu pikkus läheneb nullile.
Mitu elu on inimesel, kes sureb enda 80. sünnipäeval (meie mõistes surm - st kirstus keha)?
Ja nüüd ma palun lugejate abi. Kuidas seda "elu" mõistet kirjeldada paremini kui sõnaga "see elu". :)
Teiseks - kuidas asjad on. Kuidas seda mõistet tähistada? "On nii, nagu on" ??
"On täpselt nii, nagu on - JA - see ON loogiline!"
"ON täpselt nii, nagu on - JA - see ON loogiline - JA see on nii loodusseaduste tõttu JA jumalat ei ole"
Sellega ma palun tõesti abi. Kuidas seda tähistada?
Ühtlasi on selge, et budistlik kognitiivne skeem ei sisalda ettearvamatu jumala tegusid. Kõik, mida sa näed ja tajud, on täpselt nii ja mitte teisiti sündmuste ja asjaolude tõttu, mis ON. Seaduspärasusi on ka sul võimalik AVASTADA ja käitumuslikuks teadmiseks treenida. Loodusteadlaseks saad sa saada.
Hea küll. Nüüd ilmselt on mul hea tuua üks näide.
Lapsevanem väidab, et on lapsega hädas. Väljendab stressi, muret ja kõike seda, mida tähistatakse sõnaga "kannatus" ja "rahulolematus". Ühtlasi ta tunneb sügavat üksindust ja häbi - taaskord kannatus. Ta tuleb minu kui guru juurde ja palub "oo guru Tiina, las ma saan osa su õnnistustest, jaga mulle õpetust, et saaksin end vabastada sellest seisundist ehk saaksin vabaks sansaara maailmast".
Et edastada see palve, on vaja juba olla üsna tark-arukas. See on palve iseendale ja suur töö iseendaga. "las ma mõistan, et lõpmatu arv budasid kogu aeg õnnistavad mind ja toetavad mind mu teel"
Jah, minu õnnistus on tõesti reaalne. Ma hea meelega jagan teadmisi, et ka teised võiksid enda elu ohjad enda kätte võtta. Ja tunda end vabana. Tunda end jõustatuna. Empoverment.
Pane tähele üht nüanssi. Sansaaras elavate olendite peamine takistus on see, et nende esistentsi maapind ei võimalda näha ja tajuda tarkust ja headust. Isegi kui nad mu füüsilise kehaga kohtuvad, võivad nad kuulda mu häält ja lõpetada teatega: "Tiina, sa oled loll" JA teatada endale ja kogu maailmale kaeveldes "Nii et see on minu SÜÜ, et ma teen asju valesti JA see kõik PÕHJUS on minus - vaata, kus alles ütles, raisk, see jube elukas-tarkur"
Budistlikus raamistikus me ei räägi süüst. Vaid me räägime ainult selles, mis ON. Süü mõiste on vanglasüsteemi mõiste, ja sansaara seisundites isikute kõnepruuk.
Oluline on aru saada, et see kõnepruuk ja vaimuseisund on "kõigi olendite kannatuste tingimus". Ehk siis - jäädes sellesse seisundisse - sa garanteerid vääramatult iseendale kannatuse tulevikus (tuleviku eludes - kuna ei kõrvalda põhjust iseendas) JA lood keskkonna ehk tingimused kõigi olendite kannatamisele.
Aga tulles tagasi - "oo guru Tiina, mida ma peaksin tegema?"
Ma võin sind teenida, jagades õpetust. Loomulikult ma olen by definition bodhisattwa üksnes siis, kui mul on mingi hall aimdus, kuidas asjad ON ja kuidas on loogika, mis käitumine toob mis resultaadi. Ma pean (by definition) olema juba üsna arukas.
Muidugi ma pean endas ka arendama bodhicitta ehk soovi käituda nii, et sina saaksid sellest tõesti kasu. Kui mul ei ole bodhicitta't, ent mul on teadmised, siis minu nimi on Troll. Troll ei ole arusaadavalt budsimi õpetuse mõiste, vaid võtsin selle internetikultuurist. Troll on isik või olevus, kes teeb end teadlikult rumalamaks, kui ta tegelikult on, kuna ta kavatsus EI ole pakkuda täisväärtuslikku täiskasvanuharidust. Bodhicitta vastand on seega mõisted, mida nimetatakse "egotrippimine" ja "circle jerk", ja "trollimine", ja muud toredad mõisted.
Teatada inimesele, et ta on loll - ei ole bodhicitta
toetada inimese arengut - on bodhicitta
Arusaadavalt on bodhicitta ka arukas tegutsemine. Pole tegu, pole bodhicittat.
Ütlen inimesele, et ta on loll, sest mu kavatsus on teda ju aidata - ei ole bodhicitta
Okei. Oletagem. Ja see allub minu tahele. Et mul on bodhicitta sel hetkel selgelt teadvuses, kui keegi minult palub: "õpeta mind"
Kui olen pühendunud bodhisattwa, siis tuleb mul bodhicitta välja kergelt.
Aga see selleks. Harjutamine tasub end ära soorituse mänglevas kerguses,
Kui saad töötavad töövahendid minult, oskused, mida saad ise oma kätega enda elus kasutada, oledki toetatud ja jõustatud. Lääne sotsiaaltöö termin selle tähistamiseks on "empowerment". See tähendab seda, et mina ei tee enda kätega sinu heaks mitte midagi. Ja seda ma ka näitan - minu käed on siin - mina sind ei katsu. Ega sinu asju. Näitan vaid ette, kuidas mina seda teen. Sina teed oma kätega oma maja endale ise. Ehitad endale elu. Ehitad elu teadlikult nii, et sa ei kannata. Ega sinu lapsed.
Pange tähele järeldust, kust tuleb õnn. Õnne taga on käitumuslik loogika. Kui sa ei suuda käituda mis iganes põhjusel õnnele meelepäraselt, ta ei avalda end. Ja ongi kõik. Kõik. Ja seda muuta ei saa nipsust. Muidugi me unustame selle ära. Ja seepärast ongi kasulik ära õppida mõiste nimega karma. Aga seda ma rohkem praegu ei ava. Lihtsalt. Karjud oma partnerile näkku - ei ole õnne. Lihtne.
Lühidalt eelneva näite juures:
Sa ei saa olla õnnelik, kui peksad oma lapsi ja häbistad iseennast. Ja alandad oma partnerit. Ja keeldud vastu võtmast teadjate õpetusi. Nii sa oled suur tingimus teiste kannatamisele. Ja oled põhjus, miks sina kannatad.
Eesti keeles siis on väga oluline tabada mõistete "põhjus" ja "tingimus" eristust ja mediteerida nendega igal ajahetkel oma elus, et vastu võtta parimaid käitumisotsustusi.
Kui räuskad oma partneri suunas, oled tema kannatuse TINGIMUS. Loomulikult ma olen kohanud inimesi, kes (have attained (almost) unsurpassable buddhahood - ing k) on rahulikud tegutsema arukalt ka siis, kui räuskad nii, et su tatt maandub tolle baby-buda ninal ja silmades. Nad on endas kõrvaldanud kannatuste PÕHJUSE. Seega nad ei laamenda, ei märatse, ei kiunu, ei mõnita - nii et sa EI kohta enda kannatuste TINGIMUST.
"Oo, guru Tiina, mida ma tegema pean?"
Kõik abistajad ja sina, kes sa siin õpid, pane nüüd tähele mu õpetusi. Ei saa öelda, mida teine tegema peab, kuna kannatav teine ei ole õpimeeleolus. Kui ka midagi ütled, võib see olla tingimus nende kannatamisele. Õpetuste ohvrid raporteerivad nii: "Ta tegi mulle shamingut ja blamingut".
Võib-olla on parim liikuda tegevustes selles suunas, et nõustatav suudaks end juhtida mõttega "May I realize that countless buddhas are blessing me".
Terapeut seega peab väljendama oma käitumises seda "miskit", mida teaduskirjanduses nimetatakse
spirit viimasel ajal, eesti keeles oleme tõlkinud selle mõiste
vaimsus.
Ja olemegi saanud selgeks olulise kontseptsiooni, mis budistlikus õpetamistraditsioonis on kõige alus - las ma näen, et tarkasid, budasid, end täiel määral realiseerinud inimesi on terved hordid. Terved mäed. Terved peputäied (nagu eesti keeles tihti kasutatakse - vabandust konnotatsiooni pärast). Terved universumid. Inimene on sotsiaalne olend ja isegi kui ta seisund on
põrgus,
näljaste hingede maailmas või
loomade maailmas või mujal - üks asi, millele ei suuda keegi vastu panna, on SOTSIAALNE SURVE.
Terve hord ägedaid budasid teeb nii - ja zombie-aju hakkab neid matkima ka kõige üksildasemal koosviibimisel suguseltsiga, kes kiruvad kooris Onu Heinot. Nii ei ole sa üksi. Sa oled heas seltsonnas juba, ja kooriga liitumine ei mahu su prioriteetide graafikusse.
Seega - parim viis kedagi õpetada on olla (loodetavasti) tark eeskuju. Sind juba matkitakse.
Ma ise tavaliselt ütlen, et kogu tarkus, mida psühholoogia on teada saanud ja mida sul on vaja teada ja meeles pidada, on just see tõde:
Laps näeb. Laps teeb. Nii ka täiskasvanu.
Budistlik palve-meeldetuletus on end treenida igas hetkes märkama, et mis iganes on. Eesmärk on buda. Ehk siis eeskuju. Elav eeskuju. Lõputult arukas, lõputult elegantselt käitumisse rakendav, end täiel määral juhtiv eeskuju. Buda.
Buda teekonna käija on bodhisattwa ja tema meeles ja tegudes on bodhicitta. Ta tunneb, näeb ja tead karma seadusi ning tema tegudest väljub hea. Tema tegeleb iseenda õnne põhjustega ja on teiste õnne tingimus. Ta teab rada, mida ta käib ja ta teeb seda. Ta teab, et selle tema raja nimi on Dharma.
Tegevus aga toimub selles elus, seisundis, mille ideaal on täielik flowseisund, kõigutamatu voog, vooseisund, kus isik ei kasuta oma aju
circle-jerk tegevusteks. Ja seda isegi siis, kui tingimusteks on trollid ja facebooki egotripid, mis ilmuvad su uudisvoogu. Juba jälle keegi peab end arenguhäirega inimesest paremaks.
Budistlikus õpetuses on ALATI eeldus, et kõik närvisüsteemiga olendid on võimelised õppima. Mis mul lisada - nii see on. Õpetuste viljasaak sõltub isiku karmast. Isiku geenid ja teda ümbritsevate inimeste tervemõistuslikkus on oluline. Huvitaval kombel on praegu suur uurimistöö kurbade faktidega, et mõned meie õpetajad eeldavad, et mõned lapsed on "lootusetud" ehk ei ole võimelised õppima. Mäletan selgelt oma põhikooli aegadest õpetajat, kes lõugas tihti "ja ma viskan pärleid sigade ette". Ta tundus stressis. Kurb. Tema käitumine ja mõtlemine lõi temale kannatused. Tema käitumine lõi meile tingimused kannatusteks. Arusaadavalt me katkestasime õpitegevused, kui ta kriiskas. Ma kannatasin. Tollal ma veel ei osanud jätta endast välja oma õpetaja valu.
Teadustöö raames on kontseptsioonid selleks "growth mindset" and "fixed mindset" (Carol Dwecki järgi). Kui õpetaja on fixed, on ta tingimus, et ka õpilane õpib selle fixed-elustiili ära, ja ta jääb kinni sansaara maapinnale - ta ei suuda näha endast targemaid ja võtta vastu nende õpetusi. Ta kardab targemaid ja ülbitseb nõrgematega. Ja ülbitseb ka endaga, kuna ta seda on õppinud. Ta on treenitud nii olema.
Igas koolis, igas polikliinikus on mitmeid õpetajaid, gurusid, eeskujusid. Mõni on me ema, vanaema, tuttav, sõber. Millist õpetust usaldada?
Siit veel üks eeldus: lapsel ja meil kõigil on väga raske end edasi arendada tingimuste kütkest. Mida varem laps saab täiel määral aru, et tema ema ei ole maailma targim olend, seda parem talle. Ta võiks leida endale paremad õpetajad. Arusaadavalt on see lein ja kurb ja raske, kuna nõuab otsustusi mitte alluda mitte-kõige-targemate käsutamisele üksnes sel põhjusel, et nad pole valgustatud (ehk kõige targemad). Sel hetkel on hea ette kujutada hordi üliinimesi, kelle seltsis on kerge alluda sotsiaalsele survele. Nii saab armastus vanemate vastu olgu tingimusteta - me ei ole enam oma vanemate pattude ohvrid (see keeleväljend on kristlikust kultuurist). Õpetajate õpetajale viidatakse kui Budale (suure tähega). Buda kui õpetaja isik on ettekujutuste vili. Väidetavalt on täiuse lähedasi olnud ka inimestes kehastatuna. Budismis kui kultuuris ja religioonis on selleks legendaarseks eeskuju-isikuks-õpetajaks Šakjamuni. Räägitakse, et Šakjamuni oli võimeline õpetama inimandekuse pärle mõne kuuga ülitasemele ja treenis üsna arukaks ka ajukahjustuse üle elanud lapsed. Niivõrd hea õpetaja oli Buda (aunimetus). Enne teda oli olnud ka geenius-õpetajaid ehk Budasid, ent nendest kõneldakse tavapäraselt vähem.
Kui töötad koolis ja kolleeg räuskab sulle näkku koos tatiga "see laps on lootusetu", siis lihtsalt tuleta meelde enda ülim õpetaja. Ja õpetajate hordid. Kuigi ka kolleeg on su õpetaja, ei ole tema tõde puhas illusioonidest. Ta ei ole valgustatud olend. Kui kummardad teda, lood tingimused selle lapse ja teiste kannatusteks. Usk, et ka see laps on võimeline õppima, on näha ja teada, et kõigis inimestes on asi nimega
buddha nature (ing k). Ehk siis võime. Kui kaugele isik jõuab, sõltub tema geenidest ja keskkonnast. Ja mida isik otsustab ette võtta praeguses elus, mis muudab ta aju, tingimusi - ehk järgmist elu. Seda kõike seletatakse karma mõistet kasutades.
Ent kuidas siis olla parim õpetaja? Kuidas õpetada? Maailmas on olemas juhised, teisisõni tegevuste ja käitumiste protokollid. Seda ülimat kogumikku, mis hõlmab parima tulemuse ja kaasab ka ülivõimekate kõikide annete väljakundamise, nimetatakse Dzogchen. Muidugi on mitu kogumikku õpetusi, süsteeme, juhiseid, mis viivad teatavate funktsioneerimistasemeteni. Ent see "kõigem" süsteem on Dzogchen. Sellest peab kõnelema, kui räägime kaasavast haridusest, kus ka HEV-pluss lastele tuleb tähelepanu pöörata. Teisisõnu - ka andekus on erivajadus.
Kõige-kõige-kõige olulisem kolmikkontseptsioon on: Buddha, Dharma, Sangha.
Sangha on mõiste, millega tähistatakse õpetajate kogukonda. Kõik isikud, kes on sulle toeks su teekonnal arukuse suunas. Pead märkama, et mitte kõik isikud ei paku sulle optimaalset tuge. Sellest tulenevalt pead hoolikalt enda jaoks selgeks tegema, kelle õpetusi ja eeskuju jälgid rohkem. Pead aru saama ja valima, mis keskkond pakub liialt raskeid tingimusi selleks, et saaksid välja kujundada tarkuse. Võib-olla pead minema välismaale õppima? Mis sellest, et kogu Tallinna ülikooli peahoone ees bussipeatuses kiitis ülielusuurune plakat Tartu ülikooli õppejõudude ülimuslikkust eluõpetajatena.
Just nende õpetustest pead sa ehitama oma elu lossi (!märka irooniat). Kui ehitad arukalt, järgid sa enda dharmat. Sest su eeskuju on treenida end isikuks, kes on buda. Muidugi terapeudid ingliskeelses keeleruumis soovitavad tungivalt selle asemel öelda "authentic self". Selles mõistes sisaldub oht saada õigustus enesesüülisele alaealisusele. (Teadustöö on kinnitanud seda ohtu). Eesmärk on kasvatada endast võimlikult vastutusvõimeline täiskasvanu, siiski. Ilmselgelt. Kes on treenitud nägema võimalusi, ja kasutab neid, ei kuluta enda elu hädaldamistegevusteks ja ei mediteeri viha. Kes on arukas ja näeb asju nii, nagu need on, mitte nii, nagu nad end näidata tahaksid. Kes kirurgina sooritab vääramatu lõike. Kes ei kahjusta. Kes ei märatse. Ei lõuga, ei mõnita. Ei süüdista. On buda.
Jah. Nüüd siis kontseptuaalne meditatsioon (ehk oluliste asjade meeldetuletuspraktika). Olgu see meile õpetlikuks näidiseks. Praktiseerijate hordid teevad seda mitu korda päevas.
In all universes, there is only one truth: It is Dharma.
Buddha Shakyamuny is perfect. (I follow his instructions, not my colleague's)
One original ground, Buddha nature.
One pure intention, Bodhicitta.
One supreme path, Dzogchen.
One absolute result, Buddha.
Bhutanis on lääne arstiabiga halvasti, ent meil siin on hea. Palju arstitarkusi ja oskus kasutada kvaliteet-netti. Õpetasin tagumiku rullimist. Et ka khenpo la võiks kannatustest vabaneda ja vapramalt õpetusi jagada (khenpo la on meie mõistes professor, la on lugupidamist väljendav lisand). Kas pole mitte tore?!
Muuhulgas peab teadma, mis toob vääramatu seadusena kaasa rätsepaistes istumine järgmistesse eludesse. Seda muidugi vaid neil, kel on sidekoe tugevus teataval tasemel (see on geneetiline).
Kui teada reaalsust, võib kasutada mõned oma elud, sooritades vooseisundis pildil illustreeritud tegevust.
