Üle pika aja saime Tartus Marguse, Erichi, Liina ja teistega kokku, kellega arutledes blogitraditsioone austades on mõtet ka kirjatähti ekraanile raiuda.
Hea on olla, kui on vanad sõbrad. Turvaline, on teatud garantiid ja luba end vabalt tunda. Aeg on end tõestanud. Siiski vahel tuleb ka valusaid lahkumisi ette. Sellest siis tänane lugu, millest räägingi. Vihaseid ja koledaid lahkumisi. Miks ja kuidas?
Loos on 2 tegelast:
1.(ma põgenen ära)
2. Ei, sa jääd ja tead mis? See hakkab sulle meeldima!
Ma leian, et suhtlemine peaks toimuma vabatahtlikult, pole me vangid ega orjad. Nojah, vanade sõpradega ma suhtlengi vabatahtlikult, lihtsalt ajas on suhted püsima jäänud. Ei ole tunnet, et "peab!"
Ärisuhetes aga on lepingud, lubadused, kasum ning panus. Nii on see ka tihti "suhtes". Abielus, teisisõnu. Või vabaabielus, kooselus....
Kui töösuhted lõpevad, tuleb arveteklaarimine. Tasud, võlad... Ma väidan, et täpselt samasugune tasaarvestus tuleb ka lõppenud (armu)suhetes. Noh, kes siis rohkem teisele liiga tegi?! (Oh häda, kui kurb)
Emotsionaalsed "võlad" aga on numbreisse arvestamatud, viisakas kahjukäsitlus nõuab isiku kõrget kultuurilist taset. Eneseväärikust, tarkust, küpsust ja küllalt vaimset tervist.
Nii, tegemist on armusuhtega. Juhul kui inimesed ei ela ignorantsuses, on ikka vaja suhelda ja mõista, arutleda. Juhul kui inimesed (enam) pole samal lainepikkusel, on aeg lasta neil minna ning otsida-LEIDA hingekaaslasi. Inimesed muutuvad ka, arenevad, taandarenevad, lihtsalt muutuvad.
"Sul pole end vaja muuta, et mulle end sobivaks muuta! Tunne end vabalt, ole sa ise, ole loov, rõõmusta elu üle! Puurilindudeisse ei armuta."
- "Ma aga kärbin sinu tiivad. Nüüd oled sa vigane. Sa oled minu!"
(Ja ma räägin kõigile, et oled haige. Olgu see hoiatuseks. Mina olen hooldja, ühiskonnas on see "õige" roll.)
Ma ei taha enam mõne inimesega koos olla. Ei taha. Seda öeldakse "Ma jätan su maha!" On kristalselt selge, et inimene EI TAHA enam suhelda. Võib-olla ta ei armasta ka enam. Ja kelle SÜÜ see on? Ja mida teha?
Mul pole viha, kui keegi on emotsionaalselt häiritud, keegi võõras. Jah, tal on hääd põhjused. Vaimuhaiged kah pole endas süüdi. Minus aga tekib viha, kui mind püütakse orjastada. Mis iganes põhjused on orjapidajal (ehk oli temagi lapsepõlv õnnetu, nagu neil (meil) kõigil???) ei mängi ma mängu "jah, mu isand!".
JAH, mu isand! (sul on õigus! tõde on aga minuga, see jääb)
Oi, ma olen pahane. Kui juhututtav peab mind kurjategijaks, pole nagu lugu. Ta ei tunne mind, ta teeb oma oletused kaudselt ja võib-olla vaid enda unenägude põhjal. Kui "oma" inimene aga meelt muudab, ei suuda ma solvumist ja muret tagasi hoida. Ma mõistaks justkui kõiki, kes lähedastega erimeelsustel on....
"Palun lase mul minna, mu kallis. Me kohtusime tänavanurgal. Mu maailm ei ela enam sinuga ühes toas."
"Ma võin olla amm, lapsekasvataja, teenijanna, prostituut, psühholoog. Võin. Kuid mu hing ei ela siin. See elu pole mu tahe. Kas tahad kohusetundlikku orja, mu kallis? Kas arvad, et oled piisavalt võimukas, et suudad mind kinni pidada? Kas arvad, et oled nõrk mees, kui sa ei suuda mind ära osta? Veenda? Muuta kuulekaks?"
Arvad, et parim vahend on SÜÜ? või KUULUJUTUD? või VAESUSESSE JÄTMINE (juhul kui lapsed jäid partneriga ja on hää võimalus alimente mitte tasuda), HULLUKS kuulutamine? LITSIKS nimetamine? VARGAKS...? ...vastutustundetuks...? ...paranemisvõimetuks?
"Mul pole viga, kui ma enam ei taha sinuga koos olla. Sa muutusid, mina ei pea tegema sama, võin sammuda teises suunas. Võin käia oma rada."
On inimesi, kes hindavad näilisust ning ühiskonna nõudmisi. Kas üldsus nõuab, et paarisuhted peavad kestma igavesti, kui juba kord paariks on nimetatud? Isegi kui on tuimus ning varjud, nõutakse järjepidevust? Mis siis, et hing tahab kohtuda mujal. "Sa lihtsalt ei TOHI!"
Tõden, et mulle ei meeldi, kui mind sunnitakse orjaks. Kui mu hing ei taha, siis ma ei hakka oma orjastajat armastama. Ma ei tantsi oma tantse ta näo ees. Mu hing ei pühitse vabadust. Ma ei ela metslooma kombel, tarkade instinktide ajel, ei nuusuta võõraid lõhnu. Ei jookse metsas ringi.
"Ma ei hakka oma orjastajat armastama. Ma tunnen talle kaasa!"
See öeldud, jahimees. Osta omale suurem püss. Puhasta hoolikalt, tulista hoopi, ja tapa mind. Kui sa saad. Siis olen ma sinu.
Ma pole sinu. Järelikult su riist pole piisavalt suur.
