Mida naised tahavad - tarvilikud ja piisavad tingimused

Rääkisin täna Tallinna suunas sõites pikalt ühe oma sõbrannaga. Tema tõi välja, et need 4 noormeest, kes talle terve tema elu jooksul atraktiivsed on tundunud eristusid teistest 3 omaduse põhjal:

1) Lai maailmapilt ja intelligentsus. Et oleks huvitav inimesega suhelda.

2) Enesekindlus või "Objektiivne maailmapilt". Esimene oli minu termin, teine tema oma ja kumbki pole päris õige. Sisu on aga küllalt lihtne: et inimene aktsepteerib, et ta ei ole täiuslik, et tal on tugevused ja nõrkused, ning et ta on üldiselt nende mustriga rahul ja tunneb ennast selles osas mugavalt - ei uhkusta tugevustega ega häbene nõrkuseid.

3) Empaatiavõime - et teine pool mõistaks, ja just emotsionaalsel tasandil.

Minu arusaamist mööda on (1) pigem filter - rumala poisi vastu võib algselt tõmme olla, aga pikas perspektiivis muutub see väga kiiresti kas tüütuks või igavaks. Kui mehel ikka midagi öelda ei ole, siis ega ta kaua atraktiivne ei püsi.

Kõige olulisem faktor, mis mehe kas atraktiivseks või mitteatraktiivseks teeb on just see (2). Vaidlesime neiuga pikalt selle jaoks sobiva termini üle, sest meie mõlema pakutud variandil olid teatud vead. "Enesekindluse" all mõistetakse tihti seda, kui inimene usub, et ta on kõigeks võimeline ja kõiges hea - ning see ei ole see. Pigem vastupidi, selline "oskan kõike" enesekindlus on enamasti kompensatoorne mehanism varjamaks inimese hirmu vigu teha ja teistele milleski alla jääda. Ning seda hirmu tunnevad neiud enamasti kaugelt. Samas ei ole tegu ka "Objektiivse maailmapildiga", sest inimese arusaam oma tugevustest ja nõrkustest ei pruugi tegelikkusega 100% kooskõlas olla. Peamine selle punkti juures on pigem see, et inimene on valmis leppima mitte täiuslik olemisega ning ei karda oma vigu tunnistada ning selle juures sirge seljaga elu jätkama.

Empaatiavõime ehk (3) on aga meeste puhul pigem toetavas rollis - mees peab oskama neiu tahtmiseid, soove, vajadusi ja unistusi mõista, kuid ta ei pea neile järgi andma ja vastu tulema.

Siinkohal on paras sisse tuua ka Tiina eelmise postituse tähelepanek, mille võtaksin lühidalt kokku väitega, et neiudel on noormeestele meeldimise seisukohalt (2) ja (3) rollid vastupidised - empaatia on peamine, ning enesekindlus mängib pigem toetavat rolli.

Juhiksin tähelepanu ka sellele, et välimus on siinkohal valemist välja jäetud. Põhjus on selles, et meeste puhul on naistele välimuses kõige olulisemad siiski asjad, mis peegeldavad kas (2) olemasolu (sirge selg, kindel silmavaade, rahulikud liigutused) või selle puudumist (küürus ja kössis olek, närvilised ja äkilised liigutused jne). Nende põhjal on (2) taset võimalik suhteliselt täpselt määrata väga kiiresti, praktiliselt sekunditega - ning neiud teevad seda täiesti automaatselt ja tihti sellest ise teadlik olemata s.o. seda teadvustamata. Kui tulla tagasi selle juurde, mis meestele naiste juures meeldib, tuleks välimus ühe kriteeriumina sisse panna - kuigi ka siin on see suuresti signaal (2) ja (3) tasemete kohta.

Oluline on siiski tõdeda, et kõik kolm on vajalikud tervisliku suhte jaoks, sest vastasel juhul kaldub suhe paratamatult pigem kahe inimese omavahelisele sõltuvusele või vajaduste rahuldamisele kahe võrdse osapoole vahelise suhte asemel. Sama oluline on siiski ka nende omaduste vaheline tasakaal - meeste puhul peab rõhk selgelt olema enesekindlusel (2), neiudel empaatial (3).

Edit:

Vestlus ühe sõbrannaga andis (2) jaoks väga hea kirjelduse: inimene peab ennast mugavalt tundma sellena, kes ta on. Mitte üritama olla keegi teine või tundma, et see, kes ta on, ei ole kuidagi piisavalt hea.

Empaatia on kole. :(

(räägib kena tütarlaps)
/---/
Mul on lihtne su küsimusele vastata, kuna teema on väga lihtne. Mehed. ja naised.
 Meeste mõtlemine võib olla hämmastavalt lihtne. Ometi oleme harjunud pidama lihtsameelseteks naisi. Tõsi.

Ei, mehed ei vali ainult välimuse põhjal, kellega nad tahavad suhelda. Ei. Mitte ainult. Lisaks on vaja, et pilgud kohtuvad ja silma vaadates on selge, et mees on heaks kiidetud. Ohtu pole karta. Empaatia. Mis saab olla romantilisem, kui kaubakeskuses naise maha pillatud apelsin, millele haarab kaks kätt, üks võõra mehe. Pilgud kohtuvad (välimus jääb silma) ja see pagana empaatia. Maskid on hetkeks langenud, inimesed on end unustanud. Ilmselgelt situatsioon on nad hõivanud, haaranud tähelepnu, uinutanud valvsuse, toonud esile ilusa inimlikkuse. Hetke ilu ja muu selline.... Empaatia. Elu. Ilu. Hinged.

Inimesed on maailmas nii üksi. Nad tahavad mõistmist. Vahel piisab lemmikloomast, vahel tahetakse tõeliselt mõistuslikku olendit. Ühist hingamist. Mõtlemist, ühist see tähendab... khm.

Kas te ikka näete mind? Kas te ikka kuulete mind?
-JAH!
-Ma ei mõista teid!

OO, inimhing, kas keegi kuuleb?
- (otsetõlkes südamele) jah! tegelikult ka.
NONII, NÜÜD MA HAKKAN SIND ENDA OMANDIKS PIDAMA!!!

Mina, naine, tõusen püsti ja teatan, et meeste jaoks on armastus väga isekas asi. Välisel vaatlusel nad sooritavad selle käitumise mingi objekti suunas, kellelt ootavad jätkuvat empaatiat ja heakskiitu. Kui ei, on kole. Naised aga meesolendite õnneks tihti kohe sulavad, kui näevad, et ikka mees neid tahab, KÜSIMATA endalt kriitiliselt, kes see meesisend on. Meeleheide on suur, aga NAISTE JAOKS POLE NII OLULINE, ET MEES OLEKS EMPAATILINE. Ei, isegi et vastupidi. Pahad poisid ajavad nad kuumaks, khm.... (enda eest ei räägi, rumalatest tipsidest vaid ja groteskihuviliste intelligentide ees kummardus nende kannatustele ja üürikesele "huvitavatele momentidele" nende elus)

Empaatiline mees on semu, memmekas, sõber. Kellele kurta, kellega sõbrannatseda. Haletseda, noh...

Empaatia on väärtus naises, kes kasiks moosinägusid ja lohutaks neid. ja et ta meest, et mõistaks.
Naisel on mõistmiseks sõbrannad. Punkt. Sõbrannad mõistavad mehe peksu valu.
Sõbrannad mõistavad naise tujusid, õigustavad ja mõistuspärastavad neid.
Naised ootavad alfast isast, kes sooritaks nende peal emotsionaalseid manipulatsioone. mõnus?! Kindlasti.

Mees, sa otsid mõistmist, sa otsid head välimust, sa otsid teravat mõistust ja taipamist, sa tahad naisega oma teemades kaasa rääkida. Ja on loomulik, et kui juba on mõistmine ja turvatunne, ei tohiks olla ka kehalise läheduse vastu midagi. Või on?? Või on välimus LIIGA oluline?

Naised, kes on valimatult võõraste meestega empaatilised; toppida ka rinnad letti, lõpetavad hordi stalkeritega.
Naised, kes ajavad käed puusa ja jalad harki, ei muundu seksobjektist meesteks meeste väljakul. Neid peetakse ebanaiselikeks ja kohtlasteks, ja nad muutuvad Margaret Thatcheriks.
:)

Mina tahan olla
1. seksobjekt
2. naiselik
3. tark
4. võimukas
5. privaatselt, kui aga tahan. no stalkers.

Mul on hea keskendumisvõime, kui ma räägin ja kuulan. Ei pruugi märgatagi, kui võõras käpp on randmeni... (või siis vahel küünarnukini, juurikani....)
Tead, ma kardan sihukesi asju.... :S
Ja kardinaid ei viitsi ka kontrollida kurbade passijate pilkude eest. No tõesti. Sa ju mõistad mind?



keegi...?







uu?

Varjan oma tundeid. On see tugevus?

Nonii. Minu meelest teesklemine. Pettus, varjamine. Lolli mängimine. Lihtsalt mängimine.
Pokker.
Keegi ei väida, et pokker on halb. Okei, väidetakse. Mina ei väida, hetkel.
Pokker. Pokkerinägu?

Mõnede inimestega suhtlemine on raske. Väga raske. Aga ei, ei ole raske, kui pokkerimäng käpas. Teesklemine, pettus, varjamine. Reeglid. Ja viisakus, nimetavad seda. "Püüd hästi läbi saada" ja "pingutamine". Väidetakse.

Valetamine. On norm. On kohustus.
 Siirus ajab lihtsalt paanikasse. Nägudelt peegeldub hämmastus, ja hiljem õud. Lõppeks saavad vihaseks, ja kulminatsiooniks paranoia. Toimetulek kuidas...? Teeseldes. Pettusega. Varjates. Nägu, nemad on moraalselt olukorrast üle. Viisakad. Ja pahased, kuna... kogu maailm ei viitsi kaasa mängida. Vihased. Pettunud.

(Osad mängivad teises liigas. Salakeel, you know...)

----
Tekib raudselt küsimus, miks suhelda selliste petturitega? Kelles on probleem? Kelles? Ja kelle probleem? Kelle?
Ja kas probleemi üldse ongi? Või on see ainult probleemsetel?? On või?
Kas probleem on selles, et Sa ei viitsi teise stiiliga kohaneda? (võiks ju teisega arvestada?)
Kas probleem on selles, et Sa ei oska teise stiiliga kohaneda? (kelle süü see on? kelle kohustus on kohaneda?)
Kas probleem on selles, et See Teine ei tahagi teada TÕDE? Jah??? Ja miks sa arvad, et Sa võid seda esitada omal viisil???
Äkki Sa ise oled selline, et teistel tekib tunne, et peaksid nendega kohanema?? Oled ise hälvik. Hea hüpotees.

Kammitsetud, ebakindlad ja laisad inimesed, nagu me oleme.

Vabandage, kui ma natuke liialdan või üldistan, aga teate...

Minu (üks) teooria elu kohta on see, et meil on kangesti palju teooriaid enda elude kohta ja ei oska ühtegi valida ning takerdume iga päev sellesse samasse valikusse kinni, kui me raske südamega võtame vastu otsuse midagi teha. Tunneme ennast kammitsetutena, ükskõik, millise valiku kasuks me ka ei otsustaks. Me ei ole vabad. See, et olemas on lõputu hulk valikuid, ei tee veel inimest vabaks. Me ei suuda ennast vabaks lasta. Otsustame teha tööd - keha ei taha oma positsioonist kuhugi liikuda. Silme ees peab olema mingi auhind või persse peab olema torgatud mingi suur ora... Otsustame niisama paigal istuda, mitte midagi teha, ja kohe saabub südamesse ebakindlus, hirm, et me ei ole ju seda ära teeninud, kui tööd enne tehtud ei ole. Me ütleme selle kohta tänapäeval, et me "lükkame edasi" oma töid või siis "prokrastineerime" (ma vihkan seda sõna). A mis siis, kui me otsustame, et me ei teegi oma töid? Siis me põhimõtteliselt läheme moodsa inimese põrgusse. See on asi, mille vastu eksimine päädib moraalse surmaga. Meist saavad paadialused (nii me igal juhul oma lapsikutes päädes kujutame ette).

Jah, me võime otsustada ükskõik mida, aga ilma sisemise vabaduseta, sisemise iseseisvuseta, ei aita meid ühegi otsuse läbimõeldus... sõltumata kõigest puudub meie eludel mõte - eriti kui me seda veel taga ajame. Meie (kesiganes tunneb ennast selles punktis puudutatuna, kuulub selle "meie" alla) valikute aluseks on väga tihti mingi kaudne abstraktne skeem, millega me ei tunne mingit lähedust. Võtame aluseks kas või... näiteks psühholoogia... või kas või isegi zen-budismi... või matemaatika; tõepoolest, kas või tai-chi. Mingil hetkel võib ükskõik mis distsipliin muutuda ühe inimese mõistuses ääretult abstraktseks, kaudseks, tserebraalseks ja elutuks. Ta keeldub sinna panemast midagi enamat, kui toorest aju- ja lihasjõudu. Mõnes mõttes oleme me mingid käkid, kes ei liigu kunagi paigalt ja eelistavad kõike ja kõiki eemalt oma mätta otsast jälgida (me võime väliselt millegagi kaasa minna, aga see on paljas teesklus).

Ma saan aru suhtumisest, et aeg on kallis ja et hea on oma otsused läbi mõelda... Aga asi, mis jääb tähelepanu eest varju, on see, et me võtame need otsused vastu poolikult. Üks osa formaliseerib need otsused ära, viib nagu täide, teeb kõik nii, nagu plaanitud on, aga teine osa jääb siiski kõrvale istuma ja südamesse raskust lisama... Ma ei teagi, milles see probleem on. Me ei nõustu, ei taha, ei julge, ei tihka, ei malda oma kallist eksistentsi eksperimendi tarbeks ära kulutada? Võib-olla see ongi see - osake meist jääb elust kõrvale, ei julge ennast kätte anda ning panustada oma usku meie tegemistesse... et need tegemised oleks tehtud (kerge) südamega.

Kategooriateooria

Olen viimasel ajal pikalt analüüsinud oma enda käitumis ja mõttemalle, ning jõudnud mitmetele huvitavatele järeldustele. Siinkohal jagaksingi ühte nendest.

Inimesel on komme maailmast sotti saamiseks asju erinevatesse kategooriatesse lahterdada. Juba väiksed lapsed õpivad eristama siniseid ja kollaseid asju, naisi ja mehi, ööd ja päeva. Kõik need on üldlevinud kategooriad, mille jaoks on olemas ka konkreetsed sõnad ning millest kõik enam-vähem ühtmoodi aru saavad - ning mis seega moodustavad mingis mõttes aluse üksteisega suhtlemiseks.

Kategooriate tekke kohta on ilmselt palju erinevaid teooriaid (kognitiivset psühholoogiat õppinuna oskan ise vähemalt kolme üldtunnustatut nimetada), kuid mulle neist enim meeldib siiski just see, et inimene otsib mingeid sarnaseid omadusi, ning klasterdab siis sarnased objektid ühe kategooria alla. Seda, muuseas, oskavad statistiliste andmete pealt teha ka arvutid, ning sellega tegelev arvutiteaduse haru "masinõpe" on tänapäeval üks kasulikumaid valdkondi, mida tunda. Aga ma kaldun natuke teemast kõrvale.

Teooria aluseks on see, et kategooriad tekivad lähtuvalt nendest asjadest, millega inimene on elus kokku puutunud, ning mille puhul eristamine on mingil põhjusel oluline. See seletab hästi ka paljude filosoofiliselt kiiresti absurdsusteni viivate kategooriate nagu "head ja halvad inimesed" olemasolu - häid inimesi on vaja halbadest eristada, sest headega tuleb tihedamalt suhelda, ja halbadest pigem eemale hoida. Oluline on aga tähelepanek, et kui värvide või mees/naine olemise osas on kategooriad inimestel väga sarnased, siis "hea inimese" kategooria võib erinevatel inimestel olla väga erinev.

Olgu, see kõik on veel küllalt loogiline ja common sense. Mis on aga minu enda viimase aja avastus on see, et väga paljude probleemide taga ongi tegelikult ebafunktsionaalselt välja kujunenud kategooriad. Vead jaotuvad laias laastus kahte:

1) ei eristata kahte kategooriat, mis tegelikult eristamist vajavad.

2) eristatakse kahte kategooriat, mida tegelikult eristama ei peaks.

Esimese kohta on näiteks õppejõud, kes kohtleb samal moel tudengit, kes jätab kodutöö tegemata selle pärast, et ta ei tunne et tal sellest midagi õppida oleks ning tudengit, kes jätab kodutöö tegemata, sest ta ei oska. Mõlemad vajaks tegelikult eraldi lähenemist - esimesele tuleks pakkuda väljakutsuvamaid ülesandeid, teisele aga rohkem toetust ja abi, et ta järgmisel korral hakkama saaks. Mõlema "laisaks" tembeldamine on õppejõule muidugi lihtne väljapääs, aga probleemi tegelikult ei lahenda.

Teine on aga palju keerulisem, ning ongi hetkel see, mille osas tegin avastuse. Nimelt on mul endal päris tugevalt juurdnud kaks kategooriat oma tegevuste kohta - kas töö või puhkus. Töö alla käib lisaks palgatööle ka väga palju muid asju, kodus koristamisest ja toidu tegemisest iseenda ja oma mõttemustritega tegelemise või isegi trennis käimiseni.

Ning selle tulemusena olen ma pidevalt väsinud ja tunnen ennast ületöötanuna. Ning sõbrad vaatavad mulle korra otsa ning kinnitavad seda ja rõhutavad, et ma peaks rohkem puhkama. Proovisin seda lahendust - ei tööta eriti. Niiet mõtlesin edasi.

Probleem on tegelikult mujal, nimelt kategooriate vastandlikkus - ehk maakeeli, töö sisuliselt välistab puhkamise. Ma kas teen tööd, või puhkan, ning teooria järgi peaksin siis need asjad tasakaalu saama. Teooria on ilus, aga praktikas viib see selleni, et ma ei naudi tööd, sest teen seda väga intensiivselt (vastandina puhkusele) ning ei naudi puhkust, sest tunnen et ei sisusta seda kasulikult ning lihtsalt raiskan oma aega, sest peab (ma natuke võimendan üle, aga sisuliselt). Mitte väga funktsionaalne käitumine.

Palju mõistlikum oleks asjadest mõelda lähtuvalt ühest teisest kriteeriumist - nauditavus, ehk kas ma naudin hetkel seda, mida ma teen - ning üritada töö ja puhkuse balansseerimise asemel maksimeerida oma naudingut - seda nii "töö" kui "puhkuse" ajal. Nõude pesemine võib väga nauditav tegevus olla, kui selleks sobiv aeg valida. Ning ka muud tööd on võimalik enda jaoks nauditavaks teha, kui neile õigesti läheneda. Ning kui terve päev tegus olla, ning kasulike ja huvitavate asjadega tegeleda, võib koju tulla veel vägagi energilisena, ning ka seal asjalik olemisega jätkata, selle asemel, et väsinult diivanile teleka ette vajuda.

Jah, inimestel on füüsiliselt piirid, kuid väga palju on siiski kinni ka suhtumises. On hetkel vähemalt minu tööhüpotees. Vajab eksperimentaalset testimist.

tüüpiline mees 20ndates. Pähh.

Hei sõbrad. Kui Mardi probleem näikse olevat teemade puudus ehk millest kirjutada ja argus,  siis mind seevastu häirib terve hunnik materjali minu sees, kuid komistuskivideks on teadmatus kuidas kirjatada, ja argus. Nüüd, kus vanad sõbrad on rohkem mu mälupiltides kaugel Tartus, ängistab mind vahetu kontakti puudus, milles varasemalt on koorunud loomulik võti ja vorm. Ma tean, või teadsin, naeratus näol, kuidas ja millisel toonil.... Ja kuigi mu vorm ei pöördunud mitte just alati Sinu hinge, kes sa juhtusid minu kirjatükke lugema... kuid alati kirjutades ma mõtlesin kellelegi. Pühendatu tunneb end eriliselt, kuna patt oleks sellisest aust ära öelda.

Viimasel ajal, niisiis alustan aga kohe pihtimisega, on mind häirinud üks temaatika inimsuhtluses. Vabandust, et kirjutan jälle nii pikalt ja segaselt. Eks see mullegimõistetamatu. Äkki on kellelgi lihtsam arusaam, mis mindki valgustaks? Tähendab, mind "häirib" see minu meelest tüüpiline stiil, kuidas kahekümnendates mehed suhtlevad.

20ndates mehe tüüpiline puudus - nad on lapsed
Mitte just väga ammu kerkis see minu jaoks eriti teravalt silmi torkima. Üks tuttav mees, kes polnud mu sõber, kutsus mind välja. Ma keeldusin põhjendusega, endagi üllatuseks, et ma ei käi väljas võõraste kahekümnendates meestega, kuna nendega suhtlmine on liiga kurnav. No mida? Vaatasin enda sisse ja tõesti, ma justkui ei viitsi minna ja mängida kohtingul lolli, täita tänapäeva noorte suhtlemisrituaale ja tunda peensusteni salajaste märkide rida, mis peaksid andma tunnustust sõbralikkusest või "enamast" kui lihtsalt sõbralikkusest. Kas ma viitsin ületada kultuuride erinevuse minu ja tema vahel? Ei! sest et 20ndates mehe peamine eesmärk pole intiimsus, see on "õigete" rituaalide täitmine!!!


Ma pole konserv, kuid ma olen valmis reegleid täitma. Võõrastega on see hädavajalik. Kuidas muidu saan ma märku anda sellest, et ma tüli ei nori? Aga mehed, tüüpiliselt, ootavad minult kui naiselt TÜÜPILIST flirtimist. Nojah, ma ei oska tüüpiliselt flirtida. :( Aga pole hullu, on lootust, et seda peetakse armasaks ja seksikaks. Oeh, ma ei viitsi. Ma tahan tõeliselt muljeid vahetada, suhelda tegelikult. Öelda, mida ma mõtlen, arutleda oluliste teemade üle, mõtiskleda maailma loomise üle. Aga siin ma olen, lõhkise küna ees, vaja on teha uusi sõpru. Kas alustada rituaalidest? Kuidas ma aru saan, kas inimene on valmis lõpuks ka oma hinge avama või käibki temaatika vaid kuulujuttude ja klatshi tootmise tasemel? Olles Tartu boheemipesast ära Tallinnas, tabas mind kainestav tegelikkus. Ma olengi anarhist.

Nonii, reeglite, rituaalide, flirtimise sooritamine. Mehed! Neile näikse see eriliselt meeldivat! :P No krt, kui me oleme vaid kahekesti, keda me lollitame? Kellele muljeid püüame maha müüa? Ma vaatan otsa ja ma näen seal tühjust ja nõuet, et ma pean üht või teist ütlema või tegema. Võib-olla olen ma liiga loll või väheinformeeritud, ma ei tea teie asjade käimise kohta. Ma olen mujal (raamatukogu, kommuunielu) aja ära kulutanud. Nojah, ja öelda nad ei saa, see on Reeglite vastane. Kuidas sa ütled mulle, et olen loll. "ära ole loll, taipa ise, mida sa valesti tegid!" Mida ma tegin valesti sellel tänaval, kui kahekesti juttu ajasime? Mida?

Olen eestlane, kuid minu kultuurikeskkond ei ole sobilik, et suhelda tüüpilise eestlasest 20ndates mehega!!!

Nonii, kallis lugeja, kas taipad, millest ma räägin? Ma ei taha Sind lolliks teha, kuid selguse mõttes toon ka paar illustreerivat näidet. Põhirõhk on sellel, pane tähele, et mina kui naine pean "päästma mehe näo"! Kusjuures, mida rohkem ma nede enesehinnangut pean upitama ja lollakaid asju ütlema (mida ma ei tea, kuna olen istunud kuskil mujal kui abieluturul), seda enam mees MINU SILMIS oma mainet kaotab. Seda enam ma ei taha temaga suhelda. Sellest loogikast 20ndates tüüpiline mees aru ei saa :)

Mees: "Sa käitusid valesti. Sa oleksid pidanud hoopis tal näo täis sõimama"
Naine: "Ma tõesti ei teinud seda, kuna ma pole selline inimene, kes avalikult häält tõstab"
Mees: "Sa ei oleks pidanud end alla suruda. Sa oled kaassõltlane"
Naine: "Kas kaassõltlane pole mitte see, kes end teistest kõigutada laseb?"
Mees: "Tal ei olnud õigust nii käituda"
Naine: "miks mitte. Kas pole nii, et igaüks käitub, nagu ta oskab"
Mees: "kellelgi pole õigust nii käituda. sa oleksid pidanud reageerima ja väljendama selgelt"
Naine: "ma väljendasingi. Sellest hoolimata ma ei hakka tema asju lõhkuma või ära viskama. Sest ma vaatan pärast peeglisse ja küsin endalt, mis inimeseks ma olen saanud. Kas ma olengi see, kes avalikult oma lähedasi häbistab, sõimab ja hävitab vara?"
Mees: "ära ole kaassõltlane"

jne, jne, ja nii edasi kuni õnnetu lõpuni
...:P
Mees kõnnib väga pettunult ja vihaselt minema. Pärast teatab, et ma olin teda solvanud, kuna ma ei taha "asju arutada". 


Kallid lugejad, see ongi tüüpiline 20ndates mees!!! Ma näen neid igal pool, kuigi mitte just alati ise suhtlemas, vaid kohvikus kõrvallauas, tänaval, igal pool, noorte neiude kompanjonideks. Ja kõik kannatavad. :( Ega muudmoodi paarikesed mu tähelepanu ei köida ka. Sõbralikult käsikäes jalutamine pole action. :P

Eelpool toodud näites ma teadsin täpselt, mida see mees tahab. Ta tahab tunda, et ta nõuanne on midagi head väärt. Ta tahab kuulda, et ta on mees. Ta tahab, et ma tema enesehinnagut upitaksin. Ta tahab mulle midagi tõestada.

Aga mina õnnetuseks, nagu ka mainisin, ei taha nendega suhelda. Ma ei taha patsutada lolli nõuande eest õlale, ma ei taha tunnistada, et mina kui naine toimin valesti (käitusin tema meelest ju diagnoosi vääriliselt!). Ma ei taha tunnistada, tõesti-tõesti, et väärin psühholoogilist diagnoosi, mida mees luges mõnest kahtlasest raamatust. Ma ei taha, et iga arutluse tulemusena soovitatakse mul psühhiaatri vastuvõtujärjekorda pöörduda. (kas psühhiaater peab klaarima meie tüli või muutma mind selliseks, et sulle meeldiksin? kuidas?)

Mees,
Ma ei taha käituda nii, nagu sinu meelest on ainuõige (eriti kui sa ise oled veel tatikas 20ndates ja elukogemust pole. kuda sa siis tead seda ainuõiget viisi?)
Ma ei taha öelda asju, mida sa õigeks pead. Ma püüan ise mõelda. Mind ei huvita alati, mida su eelnevad tüdruksõbrad on sulle öelnud armastuse märkide kohta. Ma ei küsi neilt, kuidas sinuga toimetada. Ja pealegi, ilmselgelt on nad milleski ebaõnnestunud.
Ma EI taha kuulda, et pead mind hulluks (diagnoosid), või lolliks (ei oska end ülal pidada, või ei taipa õigeid vastuseid).
Kui sa tahad enda mainet minu silmis tõsta, siis kindlasti sa oskad ise olla, mõelda, kuulda. Ja ei solva mind. Ma eeldan, et vihjed hulluksminemisele või lollusele (idootsusele) on mõeldud solvanguna. Ja enamasti nad ka on. :)

Nonii, see ongi koht, kus 20ndates mehe loogika ja mõistus ilmselgelt kinni jääb. Ta alustab targutamist, kuid selle asemel et ma tal värava lasen lüüa, siiralt arutlen ja väljendan oma kogemust ja praegust seisukohta.
Mees,
Ojaa, ja see nägemus on juba sellepärast erinev, et olen teisest soost, isegi et teisest liigist. :P Ma liigun teistsuguses seltskonnas, suhtlen emastega teise vaatenurga alt kui sina isasena. Sina oled ilmselgelt Mees, ei unusta ma hetkekski. Aga Sina unustad. Selle asemel et targutada ja olla väike laps, parem naudi võimalust mind (ja naissugu) tundma õppida. Ma ei pea sulle meeldima. Sina aga tahad, et ma alistuksin sinu tooretele väidetele ja oleksin su iluasi. Kui suudaksin su solvanguid mitte märgata, kui suudaksin su vägivalda mitte märgata, oleksin ju idioot. Siis ma olengi see loll beib, kes tahab ainult sinu raha. Jajaa, põhjus ja tagajärg on ikkagi olemas, sest selle sa ju oma probleemiks väitsidki olevat - et naised on lollid kõik, kes sinuga hängivad.

Nojah, mina ilmselt ei mängi sinuga, ega hängi. :(

Mis meestega ma mängin?
:) hea küsimus. Kui mees saab vanemaks, siis ta taipab ära, et naise seisukoha kuulamine võib olla väga huvitav, kasulik ja intiimne tegevus. Vaielda on ka kohutavalt seksikas :) Ja on! Väitluses võitmine on väga tore tegevus, otsi siis väljakutseid. Naised, kes mehele "ära teevad", on väärt kaaslased. Neis on sisu. Naine, kes nõustub iga lolli väitega, ongi kas loll või tallaalune. Miks peaks keegi olema sinu lollike või jalamatt? Vabast tahtest? :P

Näite juurde. Nii palju kui ma aru saan, omast kogemusest, siis ma oleksin pidanud olema väga delikaatne ja aktsepteerima selle mehe arvamust, tolle nägemust. Iseenesest hea plaan :) Aga jah, vahel ma ei viitsi kogu aeg mõelda, kuidas delikaatne olla. Ei viitsi. Ja siis, tundamata Reegleid, libastun. Ja siis see mees ütleb mulle sõimuga täpselt, kes ma olen ja mida ma teha tahtsin. irw, irw irw. või ta lahkub demonstratiivselt ja mul polegi kedagi, kellega mängida-hängida.

Kas ma olen meeleheitel? hea küsimus. oleneb, kui meeleheitel. tahan teha uusi sõpru, ei viitsi alati kõigele mõelda, ja see tekitab ärevust. Äkki siis lihtsalt oleks ja ei mõtlekski reeglitele? Lepiks kokku, et ei taha solvata ja edaspidi ja ei otsiks lausete alternatiivseid tõlgendamisvõimalusi? Äkki lepiks kokku, et ei üritaks patuoinast otsida? Äkki ei üritaks seintelt abi paluda, et kes meist siin loll nüüd on? See öeldud, ilmselt jah suhtlen rohkem enesekindlate inimestega või siis vanade sõpradega. Karm. :P

Mida rohkem ootust, et täidaksin Reegleid, seda vähem tõenäoline on minuga lähedaseks saamine. Definitsiooni järgi juba. Hea teenindaja kuu?! Teenindan õigesti? Kas sina teenindad õigesti mind?! Ja nii igavesti! IGAVESTI? :O

Ole siis normaalne inimene, tee oma asja. Kui tahad midagi huvitavat öelda, siis kuulan huviga. Tee seda, püüa teha, et ma aru saaksin. Ma püüan aru saada ise ka, näha sõnade taha. Ja ava ennast, räägi mis sulle meeldib ja mis mitte. Mida sa asjadest arvad. Eks siis teen sama, vahetame kogemusi, tunneme end hästi.

Ja tulles tagasi algusesse. Mul on raske vormi leidmisel, kuna ma ei tunne reegleid. Aga kui oled normaalne ja oma vanusest ehk ka üle, ei solvu Sa minu kohatisest rohmakusest ega võib-olla sinu meelest toorest püüust probleemi teadvustada. Ja ei sõima mind suu pruukimise pärast. Vahel olen julge ja ütlen midagi ;)

Head suhtlemist!

Tere, see ei ole küll minu mingi teooria elu kohta, aga...

Tere, Tiina...

Minu üheks suureks probleemiks kirjutamisel on alati see moment, kui ma arvuti taha istun ja esimest lauset kirjutama hakkan. Niisiis osaliselt räägin ma selles postituses sulle sellest.

Teisalt räägin ma sellest, kuidas ma IKKAGI TAHAN MIDAGI kirjutada, isegi siis, kui mul ei tundu midagi öelda olevat...

Ma istun oma arvuti taha ja hakkan siis kirjutama. Mõnikord ma põrnitsen tühja ekraani ja lõpetan sellega, et ma lihtsalt panen kirjutamisprogrammi kinni ja hakkan midagi muud tegema. Teine kord ma kirjutan mõne sõna (just nimelt 1-2 sõna) ja SIIS panen kinni. Aga teatud kordadel ma hakkan kirjutama sellest, ET mul ei ole midagi kirjutada.

Tead, mis tunne minus tekib, kui ma sellele praegusel hetkel mõtlen? Ma tunnen, et mul oleks tegelikult alati midagi öelda, aga ma lihtsalt löön põdema kohe, kui ma kirjutusmasina taha satun... või midagi igal juhul toimub, miski takistav ollus lajatab otse mu nina alla ja lämmatab igasuguse loovuse. Ma pean hakkama hingamise nimel võitlema, punnitama, et loominguline mõtlemine ära ei sureks. Ma tean, et on olemas igasugused tehnikad, mis aitavad kirjutamise ajal loovalt mõelda. Aga sa ju tead mind... ma suhtun reeglina sellistesse asjadesse skeptiliselt. Ja teiseks... sa ju tead ka seda, eks ole... ma tahan kirjutamismaailma ISE avastada, võtmata kasutusele kellegi nõuandeid või mingisugust kümmet käsku noorele blogijale. Ma tahan, et kirjutamine oleks eelkõige midagi mulle omast, tahan, et ta oleks otsene, tahan kirjutada otse südamest ja peast välja heita kõik mõtted selle üle, kui kvaliteetne mu kirjutis on; hingata läbi sõnastamise. Lõppkokkuvõtteks tundub, et mingi kohutav, ärev, närviline, hüsteeriline ja irvitav värd mõtlemiskoll on mul kuskil ajus ja õgib kõike, mis seal vabalt ringi lendab... Nagu suguhaigus, mis saadakse kirjandusliku süütuse kaotamisel... (haha, kui tehislikult see kõlas...)

Niipalju siis sellest.

Tead, see oli hea mõte sul ikkagi, et ma kohe nüüd midagi blogisse kirjutaksin. Samal ajal, kui sa ise põrandat lakid...

Üks uitmõte veel: tahaks paremini tantsida õppida :-). Onju oleks hea!?

Jaa...

"Ma valin kaaslase number 2"

Olen alustanud mitut teemat, kuid ma ei tea täpselt, kuidas neist kõige efektiivsemalt kirjutada. Aga siiski, täna üritan selle siin postitada. Pole aimugi, kui põhjalikult oma mõtteid avada. Aga proovin.

Suhtlemisest ja sõprade-partnerite otsimisest ja valikust täna siis... 

Paljudel on "probleem" oma tutvustega, varem või hiljem... ja nad otsivad lahendusi. Mul on paar sõna ja tähelepanekut sekka öelda. Aga enne kui ma lahendusi pakun, alustagem ajaloo tundmaõppimisest. Nimelt: mille järgi sa üldse omale sõbrad ja kallimad valid?! Ja sellest tulenevalt - milles on probleem? Tekkepõhjus?!

Mul on endal selline põhimõte olnud väga varasest ajast peale, et ma vaatan väga tähelepanelikult, milline inimene on. Kuidas? See on lihtne. Kuule ja jälgi väga hoolikalt. Kuula, kuidas ta räägib oma sõpradest, oma vanadest kallimatest, oma vanematest, elust üldse jne. Elementaarne, Watson! Ja palun väga - tee jäeldusi selle kohta!

Sellegipoolest see pole üldse mitte elementaarne. Ei ole. Ja sellest on mul väga kurb meel, kuna maailma sünnib lugematul arvul inimkannatusi. Mu süda tunneb valu. Selle asemel et inimest kuulata, usutakse pigem horoskoope, juuksevärvi või muid pealiskaudseid sümboolseid "märke". Ei, inimloomuses pole vaadata sügavamale ja mõelda, mida tähendab see, mida me näeme. Kuidas on see tekkinud?

Kaaslase valimisest

Oma lähedasi tuleks valida väga hoolikalt. Justnimelt, kuna igaüks väärib, et teda võetakse ja aktsepteeritakse kõigi nende heade ja veadega. Mina tahan, et mina võiksin lihtsalt olla oma lähedase kõrval, tundes turvatunnet. Kes ei tahaks? Seega tuleks midagi ette võtta, et täita oma unistused (või eesmärk, nagu tänapäeva edukirjanduses rõhutatakse). Aktsepteerimine on elementaarne vajadus.

Kõik on kuulnud klišeed, mille sisuks mehe ja naise abiellumine, ühispojektiks üksteise muutmine. Ja lahutavad, täis kibedust, et see ei õnnestunud. Vihkavad. "Miks sa kurat oled nagu sa oled? Ära ole selline. Ma olen seda sulle kogu aeg rääkinud. Ma olen seda sulle kogu aeg üritanud selgeks teha, et sa ei tohi olla selline nagu sa oled! Sa ei muutu, sa ei pinguta piisavalt. Ära ole selline, nagu sa oled!"

!

Mõelgem nüüd hetkeks sellele klišeele iga kord, kui oma kaaslases näed mingit "süüd", tunned end isiklikult solvatuna. Mitte kedagi ei ole eales võimalik solvata. Inimene ise "solvub", kui ta mõtleb "minuga NII EI KÄITUTA". On loogiline, et kui miski on väga hirmus ja kohutav, inimene tunneb viha ja valu ja paanikat jne.... Mida sina tunned, tead ise paremini. Igal juhul - see POLE meeldiv.

Kujuta ette, mis valu tunnevad kõik need võililled, kui jänes neid sööb. Kujuta ette, mis paanikat tunnevad enne oma surma jänesepojad, kui hunt on nende emme ära söönud. Viis oma poegadele söögiks.

Samamoodi, nagu arukas jänes ei sõbrusta hundiga, võiksid ka ise samamoodi järeldused teha ENNE uute tutvuste sõlmimist ja aretamist. Teadlased on üritanud vastsündinud hundikutsikaid koerteks kasvatada. Neil pole see õnnestunud. Veel rumalam oleks püüe muuta täiskasvanud isendit. See katse ei õnnestu.

Palun mõtle sellele. Kui sul on laps, siis tema on jumalik, kuna teda vaadates on säilinud lootus. Ja kuigi keegi ei sünni tabula rasa, on paljugi veel potentsiaalselt võimalik. Kõik on ees. Temast alles areneb keegi, ta loob iseennast. Aga vastukaaluks täiskasvanud isendid, kui valid endale partnerit, on lootusetu kaup. Saad vana parkunud naha, mida väljaspoolt töödelda on tühi töö. See nahk juba kuulub kellelegi, ja see pole sina. Tal on peremees, kes käsib ja juhib. See peremees on teadvusel.

Iga kord, kui teed etteheiteid, teadvusta endale, et see liikuv olevus on teadvusel. Ja kuigi see väide võib olla fundamentaalselt vale, mulle meeldib elada illusioonis ehk, et ma ei suhtle robotitega. See tunne on hea. Mulle meeldib see reaalne hallutsinatsioon. See on parem kui vastupidine. Vastand - see olend kuulub mulle, minu tahtele.

Minu nägemuses tuleb enamiku olendite solvumine sellest, kui see "robot" on katkine. "See ei tööta nagu ma tahan, nagu PEAB! Ma olen vihane!" ja "mind on petetud". Pole just meeldiv, tõepoolest, kui sind on just petetud, röövitud, alt veetud, haneks tehtud, tillist tõmmatud. Nimeta vaid, inimkonnal on palju sõnu selle nähtuse jaoks.

Olles avanud veidi mu vaadet inimestele, ei tahaks sellel rohkem peatuda. Sest tegelikult ma tahtsin rääkida hoopis millestki muust, nimelt kaaslase v-a-l-i-m-i-s-e-s-t. Loodan, et on nüüd selge, miks kasutan just seda sõna. 
Meie tarbimisühiskond on selline, et omavastutuse põhimõttel müüakse kõike, ka arvuteid. Selle asemel et süüditada tootjat nõrga emaplaadi tootmises, lubage naerda, meil endal on rikkis arvutite puhul tajutud vastutus, kuna ise me valisime vale mudeli (odava nt, või mis ei vasta me vajadustele) tuhandete seast. :( 

Ma küll ei arva, et tootjal poleks arvutite kvaliteedi osas vastutust. Arvutit ju ei reklaamita, et läheb kohe katki.  Inimesed aga tunnetavad vastutust endal (selle kohta on tehtud ka palju uuringuid). Kuid iroonia ei saa otsa, ometi-ometi oleks justkui teised inimesed veel hullemad kui rikkis arvutid. Vähe sellest, et teist inimest tajutakse rikkis kompuutrina, on justkui inimmasina (ehk "Temakese") enda asi end sinu vajadustele kohandada. Ei sina vastuta valiku eest, masin ise PEAB olema see õige ja töötama korralikult. Iroonia missugune.

:P

Ma leian isiklikult, et see on kurb ja ebaõiglane.

niisiis kaaslase valimisest :)

Kuidas? Nagu ma ütlesin, on hea, kui me saame olla võimalikult loomulikud ja aktsepteeritud kõigi meie inimeseks olemise võlude ja valudega. Trikk on, et kui aktsepteerimine on teadvustatud eesmärgiks, on suur tõenäosus, et oleme õnnelikumad. Oleme rahulikud, kui magame, oleme õnnelikud, kui uimasena esimest hommikukohvi joome ja rahus võileibu meisterdame. Kahtlustan, et me ei ole õnnelikud, kui peame kuulma etteheiteid, pingutama oma jumestusega (enne kui abikaasal meie tegelikku palet nähes tuju ära läheb) ja sõimu, kui puder pole õigeks ajaks valmis. Äkki just sina pole juhuslikult hommiku-inimene?! Ma pole. Mu ripsmed on heledad ja pea kartulikoore tooni, silmade alla tekivad ajaga naerukurrud. Ma pole kummist. Ega vahast. Olen lihast.

Kui kohtad oma teel venda või õde, kuula teda hoolikalt. Vaata teda, imetle. Ära loe raamatust lollusi. Ära lase endale kärbseid pähe ajada. Kõik kaljukitsed ei kappa "oma kapjadel kõrgustesse". Mul pole kapju. Kitsedel ühelgi pole. Kõigil veevalajatel pole obsessiooni vee vastu. Teiselt poolt - ära usu kõike, mida sulle otse näkku öeldakse. Vaata ja kuula väga hoolikalt märke. Kui oled naine ja valid endale tulevast abikaasat, kuula hoolikalt, mida see võõras mees seal peol räägib oma endistest abikaasadest. Kui kõik nad olid bitchid ja, tsiteerin "nad keerasid mulle taha", siis j-ä-r-e-l-i-k-u-l-t ta valib endale abikaasadeks "bitch'e" ja mida-iganes-ta-sulle-räägib, sa lihtsalt kasuta lihtsat loogikat ja mõtle "hmm, kas mina tahan olla järgmine?" See on kindel märk. Vahet pole, kui ta räägib, et seekord läheb teisiti, kuna ta rääkis seda ju kõigile oma eksidele. Mis on muutunud? ei olegi midagi, inimene elab oma elu.

Lihtne. Kui võõras räägib oma sõpradest halvustavalt, kas ma tahan pürgida ta sõbraks? Kas ma tahan abielluda inimesega, kelle minevikus on tema väitel ainult naised, kes tahtsid talle sihilikult halba? Kas mul on vähimatki, tibatillukestki põhjust arvata, et ta on muutunud? Ei ole. Tavaliselt ei ole. Ma aktsepteerin, et ta on seal peol koos minuga, me räägime, kuid ma ei kavatse temaga abielluda. Ma ei taha teha ta elu põrguks. Sest ta ei meeldi mulle, mulle ei meeldi minu halvustajad. Ma teeksin talle etteheiteid. Ma vihkaksin ennast oma valikute põrast. Jah - ma teeksin iseenda elu õnnetuks.

Järelikult - kui valin vale inimese, on probleem minus. Mina olen valesti valinud. Ilmselgelt. Ma rõhutan, et hetkel ma ei analüüsi suhte arengut ja inimeste muutumist, probleemide lahendamise strateegiaid, ma räägin hetkel su enda hälbest, kuna sa ei viitsi inimest kohe alguses tundma õppida. võib-olla ma ei kõneta just sind, mu kallis lugeja. Kui tunned end solvatuna, siis rõhutan, et ma ei saa sind solvata. Kui sul pole probleemi, siis lucky you. Aga kui on probleem, on sinu asi, mida sa teadmistega teed. Lihtne.

Kui tahan, et mind armastataks ja minuga suheldaks, siis avan ennast. Näitan, kes ma olen. Äkki sa tahad minuga suhelda? Tahad midagi öelda? Võtan end veidike alasti. Kas meil on miskit õppida? Jagada? Kindlasti on. Aga mida? Põnev.

Samamoodi ootan ka oma partneritest, et nad oleksid lihtsalt seal, pühendaksid veidi oma inimloomusest minu poole, kui viibime samas ruumis. Siis on hea. Minuga arvestatakse. Mul on tõesti hea. Mind üritatakse mõista. Mina üritan end mõistetavaks teha. Ma üritan mõista, teine viitsib end väljendada, anda end mulle. Anda midagi. 

veelkord - valimisest

Mis mulle meeldib? Mis kaaslasele meeldib? Kas on OK, nagu me oleme ja kuhu me läheme? Kas tahan endale emotsionaalselt kinnist inimest, kellega 5 tundi iga päev samas ruumis olla. Ma ei taha. Aga mõned neiud näikse täie mõistusega "JAH!!!" kisendavat altari ees. Kas tahan endale naist, kes peab kandma minu juuresolekul ALATI meiki, kuigi talle näikse meeldivat seda mitte teha? Kas mul on õigus seda NÕUDA? Kas teisel on KOHUSTUS seda "suhte nimel" teha? Kas tõeline naine laseb sinu meelest panna endale kunsttissid, et sulle meeldida? Kas sinu meelest igaüks teine teeks seda "armastuse nimel"?

Mis on sinu nimekiri asjadest, mida sa tahad, et teine teeks "armastuse nimel", või nagu  moodsa aja inimesed nimetavad: "suhte nimel"???

On lihtne järeldada, et niipea kui hakkad nõudmisi esitama, et armasta sa ise teist inimest. See tõrvatilk segab su tundeid. Ja sa oled rahulolematu, et sa ei tunne armastust. Sunnid teist muutuma. SEST -Sa tahad tunda end hästi, sa tahad teist armastada. Aga sa ei armasta. See ei meeldi sulle.

Võib-olla sa armastad teist 30%, kuid see 70% on teises jälestusväärne. "Ma armastan sind, ja imetlen, kuid ma ei suuda aktepteerida su põhimõtet "mis ripakil, see ära", ma ise olen oma väärtushinnangutes aus inimene." 

"Ma armastan sinu võimet olla suurepärane vestluskaaslane, kuid ma ei talu su hommikust tusatuju". "Sa oled nii hea ja nunnu ja hea südamega, kuid inimesena oled sa kui haavatud kass, kelle eest peab hoolitsema. Ma vihkan tunnet, et olen haige põetaja. Ma ei taha sind vihata"

Aktsepteerimine. See on kahepoolne. Igas mõttes. See tähendab seda, et ma tunnistan enda tundeid ja eelistusi. Ja seda teades avameelselt annan enda olemusest märku, aus kaup, et teadvusel olendid võiksid teha oma otsuse, kas ja kuidas nad tahavad minuga aega veeta. Kas nad tahavad mind armastada ja imetleda? Samamoodi, need arukad ja teadvusel olendid võivad otsustada mind ka vihata ja hoida end minu lähedusse, et igal mõnedel hetkedel astuda ette mu trajektoorile ja väljastada helilaineid:  "ma ütlen sulle täpselt, mis su probleem on. Ma põlgan sinusuguseid. Sa oled...., ..., ja.....Vot. Järgmise korrani, siis vaatan su arengud üle ja teen veel täiendavaid etteheiteid. Sa peaksid tänulik olema, aga sa pole."

Milles on mu probleem?

Mõni küsib minult abi, et milles on nende probleem. Nende etteheide kõlab näiteks nii: "Maailmast olevat kadunud kõik normaalsed ja arukad tüdrukud." Kuigi mulle isiklikult tundub pigem, et tegu on mehe deklaratsiooniga, et naissugu ongi loll ja temal puudub selles oma osa. See justkui poleks abipalve. Tahaks "normaalset suhet", aga kedagi ei ole meist sõltumata, objektiivselt on nii. 

Mul on seda raske uskuda. Vahel ilmneb tegelik probleem siis, kui vaatan nende tutvumisportaalide kontot. Nende profiili mainekujundus on väga vale. you're doing it wrong, man. so wrong!"

Kui su pildid ja iseloomustus annab mõista, et sa oled pidude-huviline, veidi alla keskmise või keskmise intelligentsusega, kalliste asjade huviline mees, kes on maias juhuseksi ja kõhnade tüdrukute järele, siis ÄRA TEESKLE LOLLI, kui ma tean, et juhtumisi oled arukas ja tahad kaaslast, kellega arutleda filosoofilistel teemadel ja otsida sügavat elu mõtet elu lõpuni. 

KUI sinu okcupid'i profiil reklaamib selgelt, et sa ei hooli intelligentsist, pereväärtustest, ei põlga ka narkarist intiimpartnerit, vilistad koolitarkustele ning reklaamid, et sa mehena ei hooli vähimatki, kui su naine iga öö ise mehega k***b, siis....

hallooo?! Mine suurenda sinu šansse leida suurest valimist "korralikke" naisi. Sinu "sallivus" on reklaam ja info.  "Ma talun vaid arukaid, ma armastan neid, väärtustan. Jumaldan. Hindan. Tulge kõik, kes tahavad tõelist meest, kes viitsib te mõttekäikudesse süveneda. Ma ei salli narkootikume." 

On suur tõenäosus, et litsid ja narkarid hoavad sinust eemale. 

Kui reklaamid, et sallid lõtvu elukombeid, siis konseraviitvete vaadetega neiu pole nii armastusväärne sinu olemuse suhtes ja ei ütle sulle "Tere!". Aeg on kallis. Luusereid on iga nurga peal. Mina ei vastaks sulle. Ma olen normaalne. Ma tean täpsemalt, keda ma aktsepteerin. Ma tahan saada ausat kaupa. Ma tahan, et inimene ütleks selgelt, kes ta on. Kui leiad, et just mina olen sulle õige naine, ja sina meeldid kah mulle enam-vähem, siis äkki reklaamiks end niimoodi, et minusugustele meeldida? Ehk siis - kes sa tegelikult oled. See on niigi suur väljakutse.

Keda sa siis valid?

See on sinu otsustada. Armumine pole põhjus, et sundida teist muutuma. Ära sunni. Tee silmad lahti, ärka üles oma illusioonist. Kui sulle teine inimene ei meeldi, siis nii see ongi. Keegi ei ole kohustatud (objektiivselt, ega Jumala käsu järgi) sinu tahtmist järgi käituma, et saaksid end mõnusalt tunda. Teised pole söök, millest sa toitud. Teistel pole kohustust sulle maitseda. 

"aga kui sa mind armastaksid, siis sa teekid nii, nagu mulle meeldib" 

võib-olla teeksin, kui ma tahan. võib-olla ei tee. Armastusel pole sellega midagi pistmist, kui ma pole sündinud käituma oma väärtushinnangutele vastupidiselt. Järelikult sina ei armasta hoopis mind.

Ava oma silmad! Me ei sobi kokku. Miks sa ei lähe ega vali enda lähedale inimesi, kes sulle meeldivad? 

Mulle ei meeldi need, kellele mina ei meeldi. Mulle ei meeldi, kui mind ei aktsepteerita. Mulle ei meeldi, kui inimesed minu juuresolekul ärrituvad. Ma tunnen end halvasti. Ma ei nõua, et nad oma maitseelistusi muudaksid. Lihtne. Taaskord.

Minu isiklik motivatsioon 
Ma tahaks, et ma ise oleksin teadlikum. Ma tahan jagada ühisosa. Aga ma pole kindel, kuivõrd adekvaatne ma ise olen. Egas midagi, tuleb usaldada. Kui suhtlen parasjagu mehega, siis kas olen valmis taluma ta viha ja pettumust, kui näiteks aasta pärast ta pettub ja otsustab, et ta ei tahagi minuga abielluda. Ma ei saa end reeta, kas see on minu süü, kui inimene minusse sõgedalt armub ja elab illusioonides? Kas peaksin talle meeldima? Kas peaksin taluma tema viha ja kättemaksu? Vist küll. Mis on alternatiivid? Kui ma tõesti ei talu, siis suren ju ära. Ühtlasi aktsepteerin seda, et võib-olla minu enda pärast tekkis selline olukord. Kui oleksin meie esimesel kohumisel vaadanud teises suunas, ta poleks mind näinudki. Võib-olla oleksin pidanud elama sotsiaalses isolatsioonis. Aga tõenäoliselt on kõik proosaline ja ma oleksin pidanud tegema õigeid järeldusi terve aruga. See oli ju kohe alguses selge, et teise maailm jaguneb mustvalgelt kaheks - kättemaks ja soosikud. Vihatud olukord võib tekkida ka minuga. Kas olen selleks valmis?


Tõenäoliselt minuga seda ei juhtu, kuna mulle meeldivad teistsugused inimesed. Paindlikud ja mõistlikud.

Ma aktspteerin aga muutumist ja talun, kui keegi muutub minuga koos olles ja ühel hetkel hakkab just mind põlgama. Võib-olla ma ise muutungi põlastusväärseks just talle? Saatus? Ettenägemata arengutee? Ei tea. Pea ärapööramine elu eest ei kaitse.

Aga praegu olen ma vaba hing vaatama, jälgima, valima nagu ma praegu tahan, mida ma praegu väärtustan. Ma pole loll ega pime, ma ei teeskle ei kumbagi.

Niisiis tagasi algusesse. Jälgi. Kuula. Vaata, vaata. vaata. Näe! väga hoolikalt. Veelkord. Selline ta ongi. Kas ma armastan? Kas ma tahan? Aga tegelikult? Selline ma olengi. 

Selliseks inimeseks ma olengi saanud.

Tänud kõigile lugemast ja minuga just möödunud hetkil üheskoos kaasa mõtlemast :)

Noorus võtab sõna.

Tallasin jõuliselt oma jalgrattapedaalidel kodu poole, mõeldes samal ajal, kuidas blogisse peab ilmuma tekst sellest, kuidas ma olen igatsenud kirglikuse järele. Kuidas ma tunnen, et vaja on midagi tõeliselt tahta. Et peab vähem jääma reserveerituks, vähem hoidma ennast tagasi lihtsalt seepärast, et kardan maksta õiglast hinda mingi eesmärgi saavutamise nimel.

Ma tajun, et minu elus on pikka aega valitsenud suur udu... isegi enamik hetkedest mu elus. Ma janunen selguse järele, igatsen seda tunnet, et ma tean, mis ma tahan teha. Üldsegi igatsen julgust tunda... valida pooli... otsustada... jääda ustavaks iseendale. Liiga palju on olnud kartust, et teen midagi valesti, ütlen midagi valesti, otsustan midagi valesti. Kardan eksida ja maksta hinda oma sihtide nimel.

Aga ma tean, et minus on jõudu otsustada ja meelekindlust seda otsust järgida. Unustan vaid, kuidas tahta. Unustan maalida endale pilte oma unistusist, et neid ihaldada. Unustan vahel, et need üldse olemaski on.

Ma jääksin haavatavaks kuna oleksin siiras ja avatud; ma pettuksin paljudes asjades, kaotaksin korduvalt oma pea; eksiksin loetlematuid kordi ära, uitaksin hullumeelsuse piirimail... aga minust saaks inimene.

halastusseksist ja aseksuaalsusest

Tere!
Ma väidan, et mõnede meeste arusaam naise seksuaalsusest on erakordselt ebaõiglane. Muidugi paistab see nõnnamoodi ebaadekvaatsena vaid naise vaatepunktist :P Ajalooürikutes leidub sõimusõna "frigiidne", tänapäeval on kuum "aseksuaalsus"  :)

Mehed! Kas naise keha ja psüühika on tõesti köögimasin, mille kasutusõpetust on naine unustanud lugeda? :P Kas iga naise liigutus on mehele välispidi analüüsida-kommenteerida? Alternatiiv oleks naiselt küsida eelistuste kohta, aga...

mees: "See naine on ju aseksuaalne!"

Minu vastus:

"Leidub naisi, kellele tundub mõte mehe haledusele alluda vastumeelne (väljapääsu soovivad seemnerakud, sinised munad, "vajadused" ja-mis-kõik-veel). :P halastusseks. 

Kui pole tunnet, et mees on tõeliselt mõistnud, pole soovi mehe "võludele" anduda. :(

Pole mõistmist, pole turvatunnet. Stress ja mure ja pahameel pole romantilise seksimeeleolu vallandaja. 

Kuigi - on naisi, kes põgenevad eespool nimetatud emotsioonidest, veetes põgenemise aja füüsiliselt kellegagi samas ruumis JA suunavad tähelepanu ja tegevust teadlikult(,) hõõrumaks end vastu mehe keha "

Aseksuaalsus?
Mõned naised eelistavad tundeid ja armumist ja mõistmise kaudu turvatunnet, enne kui neil tekib mõnus mõte mehega seksida. Ausõna.
On see meditsiiiniline probleem?
On see diagnoos, mehed?

Palju häid mõtteid soovides
Tiina

vägivalla laiem definitsioon

(täna ma kirjutan nii, nagu Tiina seda tegelikult ehk päriselus teeks inimesele X)

Hiljuti selgitasin oma tuttavale, mis on vägivald. Vähemasti suhtevägivallast oli meil erinev arusaam. Minu tunnetus on kasulikum, kuna avab paljude probleemide suhtes silmad. Tahaksin oma nägemust jagada, kuna see pole kõigile intuitiivselt mõistetav.

Ma jätan kõrvale variandid, mis kõigile niigi selged: peks, solvamine, kavatsusega haiget tegemine, piina valmistamine, omanditunne.

Kuidas aga suhtuda olukorda, kui üks partner on teatud ebameeldivas meeleolus ja teine püüab teda lohutada? Kas see tundub vägivallana? Olen hetkel kindel, et enamusele ei! :(

Aga. Kujutleme selle olukorra. Ütleme, et mul on emotsioon ja keegi tuleb ja teatab: "ei, Ei! palun muuda see ära! (sest see on halb, paha, hirmus)". Ta karjub: "mulle ei meeldi su meeleolu, ma võtan selle ära (ja heal juhul panen midagi muud asemele)". :)
Kas panid tähele? panid? Kas märkasid?

Kes on mu kubjas ja käskija? Kes? Kas Sinul on omanik? Kes on see kohtumõistja, mis on lubatud ja mis ei ole? Kui on halb tuju, siis on pagana hea põhjus. Ma mõtlen asjade üle, ma märkan, ma elan. Ma hoolin. Kui pole head lahendust või ideed, filosoofiat ja arusaama, on hetk, mil kannatan. Ma tõesti kannatan. Mul pole eriti roosiline, tuleb tunnistada, ma tunnen midagi. Sellest vaevast sünnivad ideed, imelised teod ning kirg mõistmaks asjade olemust. Vabanaenuna ma tunnen õnne ja joovastust, armastust. Ju siis olen tegelenud loominguga, vahest vestelnud südamest südamesse oma sõbraga, otsides metafoore. Pildid kombineeruvad osakestest imetabaselt. Meil on eriline hetk.

See on minu nägemus, see on mu tunne.

Suhtes aga ikka tekib hetki, mil tekib kiusatus vägivallatseda ja ahistada. See on kurb. Teine tunneb nukrust ja ärevust - ja juba ma justkui võin öelda, mida ta tegema peab. Vähe sellest: ma tean, mida ta tundma peaks, ja isegi seda, kes ta olema peaks. Ei muretse väga, enamasti tõeliselt elus inimene saab mu kiusatuse vastusena intuitiivselt väga, väga vihaseks. Hing kaitseb ennast. Iseasi, kas ta seda viha sõnastada oskab. Kui ta on mu ori, muutub ta veel depressiivsemaks. Sest depresioon pole kurbus, see on alla surutud viha. Vägivald on, mis muu?!

Kas tabasid? jajah!

vägivald.

Nukrad tüdrukud on kerge saak nõrkadele meestele. Kõigile. Kui on. Aga ligi nad tõmbavad, kes neile näitaksid oma vägevust.

Justkui.  
Sääl ta istub, vaevu naeratab, nii traagiline, ja minu käes on võim ja vahendid manipuleerida. Mina lähen ja ütlen ja teen, nagu ma tahan. Ja ta teeb. Ta muutub. Ta orjab.  Justnagu ma tahan. Ma olen võimas, vägev, ta on mu peopesal, ainult minuga on tal hea. Ma olen hea peremees. Ja - see MEELDIB TALLE.
Perverssus, seltsimehed, on ühe sammukese kaugusel. Jajaa.

Kas sina suhtud oma partnerisse üleolekuga? Võib-olla oled ise vägivalla salajane ohver. Ilma sõnadeta, karjud vaikuses abi järele. Ma tean, mis tunne on olla kellegi meelest "vale". Mu tunded ja mõtted ja teod ja soovid ja unistused ei ole aktsepteeritavad. Me peame kohe end muutma, kuna me PEAME, kellegi meelest. Me kõik teame seda tunnet. Või muidu!

Kallis, kui sul on stress ja tunned end halvasti, oled sa kohustatud minu lohutamise peale muutuma rõõmsaks. Või muidu ma tunnen, et ma pole piisavalt mees ja leian kellegi, kes vajab veel rohkem päästmist kui sina. Adjöö, teisisõnu. Niiet? 

Just nii, mu kiisuke, see hakkab sulle meeldima. Jaa, see meeldib sulle, mida ma sinuga teen.

Perverssus? :P

Kallis lugeja, tänud tähelepanu eest. Ma tahaksin, et inimesed mõistaksid, et sedalaadi varjatud nõudmiste varjus on suur oht muuta oma lähisuhted erakordselt halvaks. See on ju tegelikult vägivald, kui meil ei ole ruumi olla me ise oma tunnetega ja oleme kohustatud neid alla suruma. Kas see on partnerlus, kui inimeseks olemise täius on lubamatu? Kes me olema peame siis? Kui viha ja kurbus, hirm ja isegi rõõm pole lubatud, kes me siis üldse oleme? Asjad riiulil?

Tahaksin, et inimesed mõtleksid rohkem ja saaksid aru, et neil ei ole ju suurt häda midagi, isegi kui nad tunnevad tundeid. Miks tahetakse niiväga "päästa"? Kas sa tead kedagi, kes on päästmismaniakk? Äkki sa ise oled endale see maniakk? (too kujutlus läheb jälle perversseks:P) Inimene manipuleerib ja teeb kõik, et teine muudaks jõuga oma olemist-olemust vastutahtsi. Enamasti ju ei taha. Maniakiga intervjuus nad ütlevad "ma tahan teda ainult niiväga aidata".  Ja "ta ei suuda enda eest ise vastutada" ja muid ettekäändeid nagu "ainult mina tean, mis talle tegelikult meeldib"

Sa ei tea, kuivõrd ma naudin praegu asjaolu, et mu tekst läks jälle, taaskord (kergelt?) perversseks. :)

Nii ka mina tahan ja austan vaba tahet. Mu kirjutised on tihti agressiivsed ja peaksid tekitama kerget ebamugavust, kuna ma leian, et lugeja emotsioon aitab paremini mõtlema "sundida". Aga. Vaba tahe. Ma võin, ma ei pea. Kuskil on piirid. Mulle meeldib idee, et meil on vaba tahe; või kui seda pole olemas, on meil vähemasti teadmine ja äratundmine, mis meile meeldib. Inimene, kellest ma lugu pean, vastutab enda eest ise ja osutab selgelt, kus on taluvuse piirid. Ja mis meeldib. Ma ei sure, ei põgene, ei ahastu. Oled sa tõesti inimesena vale?

Mulle meeldib mõttekaaslasi leida. Seda küll. Kas keegi on mu omand, kes PEAB olema ja tegema ja tundma nagu ma tahan? Ma ise vihkan üle kõige väljendit: "kuule, ära mõtle üle", kuna minu armastus jõuab kohale alles siis, kui ma olen üle mõelnud ja veel, ja veel ringiga tagasigi ja tunnetanud, et ma olen midagi taibanud. See on tõeline kirg, minu sees. Kui keegi sunnib "mitte üle kahe ühiku mõtlema", siis minu suhtes on see hingetapp.

Vägivald. Selgitasin seda. Ma tahan mõistmist, kuid ma ei sunni seda peale. Kui ühined mu arvamusega, või lased selle endasse mõtlemiseks, oleme loonud suhte. Vabatahtliku suhte. :) Me jagame kirge. Mõtteid, võtame aega teisse süveneda. Laseme midagi õpetada. Vabast tahtest.

Noh, et meeldib või nii... :P

Mulle väga meeldib kirjutada, lugusid rääkida. Kes seda ka naudib, mind nimelt, meid juba ühendab miski. Ja see on midagi muud kui vägivald. :) Ma leian, et see on lahe. Mul on kaaslasi, see on lihtsalt super-äge.  :D

Aga mitte keegi pole mu omand. Selles on mu erinevus tavaarusaamadest. Isegi suhe pole mu omand. Järgmise korrani. Margus ja Mart on jätkuvalt hõivatud, nad ei viitsi näppe liigutada (ma mõtlen kirjutamist klaviatuuril). Tervitan teid. Ma mõtlen kõiki.

PS Teget, peale mõttepausi nüüd tunnen, et oleks küll lahe, kui Margus ja Mart oleksid minu omad. Ilgemalt tore oleks. küllap ma pean veel mõtlema, mida nendega pääle hakata. aga küllap saab ka seda.

Vaidluste sõnumid (intelligentsetele)

Kodus, toas on Mees ja Naine, ja kass. On 4 silma, ja kaks kassi silma; 4 inimese kõrva ja 2 kassi kõrva seda kuulmas. OLUKORD. PALJU ERINEVAID OLUKORDI.

Mees: (mees alustab süüdistamist) "Sa tahtsid mind solvata. Sa tahtsid (!) mind alandada!!!"

Naine: "Ei!" (saab väga pahaseks)
mõtleb: "mu kallim ei usalda mind" "Mees SAI MU TAHTLUSEST valesti aru"
Naine: "EI SEE POLNUD NII! PALUN USU MIND"

Mees: MIKS SA EI VÕIKS AKTSEPTEERIDA, ET MA SAIN SINUST VALESTI ARU. Miks sa pahaseks saad, kui ma arvan, et sa tahad mulle paha? Miks sul katus ära sõidab? Ma ei usalda sind. MIKS SA EI LEPI SELLE FAKTIGA??? Miks siis?

****
KÜSIMUSED, MILLELE MÕELDA, täna.
1. Miks sa ei taha leppida, kui sind süüdistatakse ebaõiglaselt?
2. MIKS SA EI LEPI, ET SIND MÕISTETAKSE VALESTI?
3. Miks sa tahad selgitada asjaolusid?
4. Miks sa üldse tahad, et su mõtteid teatakse?
5. Miks Sa tahad kulutada aega, et enda motiive selgitada?
6. Miks Sa ei lepi sellega, kui sind süüdistatakse nendes asjades, mida sa ei tahtnud teha?
7. Miks Sa alla ei neela, kui Sulle öeldakse, et sinu juttu ei usuta? Miks? Miks on õiglus oluline? MIKS OMETI?

Tõepoolest. Miks Sa tahad, et kõik saaks selgeks? Milleks seda vaja? MIKS AEGA KULUTADA?

****
TEGEVUSKAVA (valik meeldivaid variante)

1. Mis siis ikka.
Võtan omaks.
Ju siis.
Mida mina ka tean!
Ju siis oli nii.
Teistel on õigus.
Jälle eksisin. Teised teavad paremini, mis mul peast läbi käis. Oh mind!! Tahtsin küll head, aga....

2. Issand. Jälle. Jälle süüdistus. Jälle. Ta eksib. Ma pean olema tasa või ta arvab, et olen hull. Tegelikult ju pole. Aah. Olen nii pahane. Pean end alla suruma. Pole midagi, kodurahu nimel.

3. Jälle see olukord.
Ma ei talu, kui mind ebaõiglaselt süüdistatakse.
Tahtsin head, kuid kukkus halvasti välja. Jälle.
Kas mul on võimalust oma väärikus säilitada?
Vist ei ole. Ma ei nõustu etteheidetega, mida ma teinud ei ole.
VÕTTA OMAKS? Ma ei saa. See ju pole nii.
VAIELDA VASTU? Ei. Siis ta karjub mu peale.
Ütleb, et kaotan enesevalitsuse. Ütleb, et ma pole normaalne. See on nii kurb.
*
Mul on nii valus. Kohe ta teeb veel kriitikat. See on valus. Ükskõik, mida ma teen, jään ta silmis kaotajaks. Kas ma tahan vaikida? Kas ma tahan leppida olukorraga?
Ma parem lahkun väärikalt. Mul on valus. Aga ma ei reeda end. JA SEE ON HEA TUNNE.

********
 Ma olen mõelnud.
Praegu paistab, et siirus on oluline. Väga oluline.
Usaldus pole see, kui ütlen, et mul on täna agendas 2 kohtumist, kiri laual ... ja veel mõned faktid mu elust.

Inimesi tuleb usaldada. Sellega on probleem paregu. Pole usaldust, pole suhet. On halb draamaetendus. Tahad, jätkame?

Kuidas ma saan usaldada rohkem?
Kuidas teised panna mind usaldama?

Ma usun, kui ütled, et tahtsid head.
Mulle ei meeldinud su käitumine. Aga ma usaldan, kui ütled, miks sa seda tegid.

Kui ma ei usalda, ei ole mul mõtet häält tõsta.
Pole mõtet ärrituda. Kes reedab usaldust, see ise kaotab mind. Ma saan vaid mõelda, kas tahan edasi tegutseda ja kuidas.
*
Ma lihtsalt teadvustan fakti, et ma ei usalda. Miks?
Kas ma tahan seda? Kas teine tahab? Mida saan teha?
Kui teine tahab tõesti halba, mida siis teha? Kes on vastutav?
*
Ma võin öelda, kui mulle miski meeldib.
        Ma võin öelda, kui mulle miski ei meeldi.
                                         või tahan tunnustada
                                         või teatada oma vastikusest
                                               ......

Mida teha ei tohi, on: "Sa käitusid sedasi, kuna sa tahtsid mulle halba, kuna sa tahtsid mind alandada. Sa tahad teha elu ebamugavaks.
Sa tahad kulutada meelega aega.
Sa teed kõik, et mul oleks halb!
Sa tahad minna selleks välja, et põgeneda. Sa tahad vältida. Sa oled hull. Sa oled haige. Sa ei tohi seda teha."
**
-EI, MA LÄHEN KURVASTUSEST JA VIHAST SEGI. VAID SELLES SUL õigus on.

*****

Ma olen pigem üksi, kui lepin ebaõiglase kriitikaga. MUL POLE MIDAGI ÖELDA, ILMA ET RAISKAKSIN OMA AEGA.
1) vaielda?
2) olla vaikselt nurgas?
3) ära minna?

Ma lepin asjadega, aga ma ei lepi süüdistustega.
****
Ma oleksin pidanud (?)
(kas ikka oli seda kohustust? väsinuna, nagu sinagi?)
väsinuna aimama, teadma, tajuma, et....
Ma ei näinud seda ette.
Mis teha?
Ma loodan, piisab sellest, et ütlen, et ma ei tahtnud paha. Kas edaspidi piisab?



kallis? uhhuu?!


Ma panen oma käe lauale ja vaatan seda, tunnetan ängi oma kehas. Mu sees on kõdu, mu süda ei löö. Ma seisan seal. Kannatan. Ei ütle midagi. Ma olen. Talun. Jah, ma olen köögimasin, mille kasutusõpetust pole ma taibanud lugeda. Ma olen väga halb tüdruk. Väga halb. Paha. Mu keha on see, milles tuleb mulle õpetust anda, öelda, mida ma tegema pean, mida tunnistama ja mida veelkord tegema, tundma ja mõtlema. Et oleks õige. Mu aju on minust eemalolev üksus, millele pole mul ligipääsu. Teised ütlevad, mida ma tahtsin, kuidas ma manipuleerisin ja mida mõtlesin. Olen mäluta, olen aruta. Kisendan. Ja see annab mulle tunnistust mu diagnoosist. Arstionu, ma hakkan terveks saama, ütle mulle, kuidas ma olema pean. Ütle mulle, kes ma olen? Hull? Kuidas ma saan olla vähem. Mees, anna mulle õpetust, peksa mulle malakaga mõistus koju, ma laskun põlvili, ma anun. Ütle mulle, mis on hea! Ma anun. Tee midagi. Päästa mind mu enese käest. Mind pole olemas. Tee mind, et mu keha õigesti liiguks. Olen hea laps. Tahan. See hakkab mulle meeldima.  Näita mulle, kuidas mu keha tunneb mõnu. Jaga väärtuslikku õpetust. Arstionu? Kallis..?

Kuidas hooldada suhted ära

NB järgnevad katkendid võivad olla solvavad ja sisaldada ebatsensuursusi. Kirjanik on viisakas ja vabandab kõigi ees ette (ja panen ette ka taha, kui vaja).


“mul pole hea meel, kui ema mind sõimab. ta muretseb mu pärast. tal on mustmiljon reeglit peas, mida ma lihtsalt pean tegema. kui ma ei tee seda, kuida ta tuju või unenägu tahtis, siis ta võtab endale õiguse olla kirjeldamatult närvis ja sõimata mind. ta on kitsarinnaline, arg, konservatiivne, eelistab pigem vabandada. see on ta lemmiksõna.  kas mainisin silmakirjalikkust? viisaka mulje jätmist teistele, kuid omadel näo täis sõimamist. Kes on olulised, on faking võõrad. Küla on oluline. keegi teine. ülemused on olulised. vanemad inimesed on olulised, keegi kirikupapp on oluline. “

/---/
ainukesed, kes ei ole olulised, on need, kes on “omad”. nende juuresolekul võib endale kõike lubada. omasid võib kästa, kuidas nad peavad käituma võhivõõrastega. neile võib jagada tarkust, kuidas viisakalt ja kenalt käituda tänaval, kus kiimased vanamehed neiule pilke heidavad.  ema hurjutab oma tütrekest olema väärikas ja kasutama ainult sõna “Teie ” või “jah, härra”, kui kõrgemal ametipostil olev isik kutsub ta õlleläbule. väärikus peab olema igas keharakus ka siis, kui too tegelane vägistamist alustab. justnimelt. ära unusta, kellega tegu, tütreke. viisakus.

*nii palju reegleid, mida tuleb täita. rituaale, et vältida suhtlemist. et oleks välistatud küsimus: “kuidas läheb?

/---/

ei, ainult matsiplikad lähevad isiklikuks, ainult maakad lubavad endale võimalust laskuda intiimsustesse. tõeline moraalijünger istub lühikese seelikuga seal nurgas ja vahib sihitult ringi. ta on väärikas, kuid ometi tahab mehele saada. sellest see seelik. keegi peab ta võtma. ta peab täitma reegleid.

/---/

*On ka reeglid, kuidas armastajapaar peab käituma. Ämm valvab, et minia musitab tema poega õigesti. Äiapapa hindab, kas pojake suudab hinnalisele miniale pakkuda väärikat prantsuse suudlust täpset õigel ajal ja õiges kohas. Ka tema vana süda tahab uhkust tunda. Või noh, ta süda tahab saada rahu ja veenduda igal ajahetkel, et tõesti-tõesti, ta pojake pole veel suhteid mokka keeranud, jättes daamile õigel sel sobilikul hetkel mantli selga aitamata. Kes teda naine ikka tahab? Ta ju möku. Tuleb pingutada. Tuleb faking pingutada. Ja tuleb õpetust anda. Mõlemale.

/---/

“Neile tuleb nuudiga sisse peksta see, mis lapsepõlves tegemata jäi. Nüüd nad ju täiskasvanud, oh häda, mokas. Hukas! Väänikud. Pujaanid. Muidusööjad ja hoorad.  Häda. Mina, vanainimene, pean ikka veel stressama, et nad päris hukka ei läheks.Sest mina ju tean. Minule peksti lapsepõlves malakaga mõistus perssest pähe, minu emale ja vanamemmele... nii ka mina pean hoolitsema, et sama hool saab kantud ka mu järeltulijatega. Ma tahan ju ometi lapselapsi näha! Lõpuks! ja minu ajal ei olnudki sellist sõna kui stressama; meie küll siis ei teadnud sellest mitte midagi.”






“Ma pean olema kindel, et nende suhted õnnestuvad.
Ma tahan lapselapsi. On seda siis palju palutud?”

Miks ma õpin

Kunagi Mart siin ka tõstis üles teema: miks Sa käid ülikoolis?! Lubasin Mardile sellele provotseerivale küsimusele jätku, ja nüüd siis ka teen seda. Vahepeal mõtisklesin, kuidas jääda piisavalt kenaks. Jah, ma ei taha sel teemal eriti sõna võtta. Liiga valus ka isiklikult. Ärge võtke mind isiklikult oma personaalruumi tungijana, kui juhtumisi mõtlete nüüd ausalt enda kavatsustele. Solvuda pole vaja.
Eks meil kõigil ole omad inimlikud vajadused,  head põhjendused valmis mõeldud ja salajased põhjused. Mõistan.

Mulle tundub, et paljud need Isendid (igal on ka järjekorranumber) on ülikoolis justkui bioloogilised masinad, lasevad aga ühtlase kiirusega keskkoolis ja lõpetavad akadeemilises seltskonnas. Ainult et, see pole kuigi akadeemiline... ega intelligentne, see seltskond.

Miks sa ülikoolis õpid? Või - miks sa ei ole ülikoolis. On sul sellele hea ja aus vastus võtta?! Justnimelt - aus vastus. Aitäh.

Ma ei taha olla karm. Ma lihtsalt nendin tegelikkust. Paljud on ülikoolis niisama oma laiskusest, selle varjamiseks. Teised on sellepärast, et oma neurootilisusele mingi väljund leida. Hullus. Hirm elu ees, paanika. Mis minust saab, appi. Ja ma PEAN siin olema, siin olen ma kaitstud ja siin on hea. ?! Emme käskis, või muidu ma ei julge koju minna.... Minu vanaema (sõda näinud ja teab mis latselatsele hää), muidu ütleb minust lahti... :( Või - ma tahan, et mu elukaaslane mind enam idioodiks ei pea - ma pean saama kvaliteeditunnistuse - lõpudiplomi. Ma f***g PEAN! Näitama kellelegi koha kätte, olgu see siis ma ise või keegi väljaspool.

Taaskord - ma pole kriitiline. Nii see lihtsalt on paraku. Ma võin nutta, võin naerda. See võib mulle meeldida, võib mitte meeldida. Ülikoolist tuleb ka aru saada - raha on vaja. Asi on rahas. Alati on. Heategevus kaua ei ela, ta sureb ajapikku nälga, parimadki meist. Samamoodi, nagu hord wannabee-tudengeid imeb end ülikooli külge justkui ema tissi otsa, samamoodi vajab ülikool neid "tudengeid". Kedagi, kes täidaks mingi vajaduse (või täidaks read plaanimajanduses).

Ülikool. Parim paik kus olla?! Või on mingi muu põhjus? Ajalooliselt on selline müüt, et ülikooli tulid tohtutu teadmistehimuga inimesed, kelle homöopaatiline tasakaal on muidu tasakaalust väljas, kui teadmisi ei saa. See vajadus ja tung maksis rasket raha, kuid ikkagi tuldi ja rabeleti akadeemiasse välja ja kaevuti teadmistesse. Ehk liiga idealistlik pilt? Tung saada ja olla just siin, Akadeemias, seda mida elul kuskil mujal siin maailma pääl mitte kuskil mujal pakkuda ei ole.

Tänapäeval aga näeme sessi ajal tudengeid mööda Tartu linna maas, purjus, ainult et saaks veel paar minutit oma "kohustustest" põgeneda. Veel veidi, et lükata edasi oma hooratööd - eksamiks õppimist. Veel paar sekundit, et hoida kõrvale raamatutest. Veel mõned korrad käia lunimas professorit, et ta lubaks järeleksami järeleksamile. Veel! Veel üks kõnelus teemal, et hindamine on liiga karm, veel üks rahulolematu meeleavaldus, kui õppimata eksamilt läbi ei saa. Veelkord. Miks mulle ei pakuta tasemel teenindust?

Teadmisjanu mul pole, aga mul on muud eesmärgid. Kes tundis end ära?! Valus, eksole. :) Seda minagi.

Ideaal?! Sa pead olema valmis nälgima tungi pärast, et teada saada sõnade õigekiri. Sul peab olema tung ja kirg, et ka sisuliselt aduda, mis on homöopaatia ja homöostaasi erinevus. Sul pidi olema piinlik minu pärast. Oli või?

sõnastada võimaluste maailm

Me kõik nägime ja lugesime Mardi eelmist postitust. Päris mõtlemapanev, eksole?

Mul on vastulause, mis oleks mõistlik. Pole mõtet külvata ärevust, arvates et Mardil on õigus ja kui Sina teisti käitud, oled sa kohe kuidagi rumalam. Ei!

Ärevus ja äng on põhiseisund, mille ehk Sinagi saavutad, olles "naturaalne" ja "loomulik". Sisemine tarkus ütleb sõnadeta, et hohohooiii, on aeg sattuda paanikasse. Väita, et see on see õige tegu... ja ideaal.... mnjah, valus on!!

Sisetunne vahel eksib. Me võime lugeda ajalehest artiklit "pendlimees eksis". Sisetunne võib uinutada meid õndsa unne ohtlikul ajal, sisetunne võib külvata paanikat, kuigi kõik on hästi.

***

Ma räägin, kuidas on vahel kasulik põhjalikult argumenteerida ja katsetada.  Täna hääletasin Liinaga Tallinnas. Tema väitis valjult "ma ei taha ära vägistatud saada. Tiina, pane omale püksid jalga!"

Mitu hääletajat, püksata, said esimestena peale kui meie. Varsti ta teatas mulle umbes midagi sellist (mälu võib petta, kuna see oli päris ärevakstegev)  "oota, Tiina sul oli õigus. Ma kohe võtan püksid ära, vaatame, kas saame peale. proovime (ja ma vaatasin õudusega, kuidas ta tegi liigutuse, nagu tahaks oma teksapükse jalast saada)

Mina: "Liina, kuule, kas on veel mingeid ALTERNATIIVSEID seletusviise su katsele? Katsetulemustele?"

****

Jah! Nii et kuigi sisetunne on tark, võib keelest leida suurt abi. Sõnasta, kirjuta, leia teisi viise, mõtle loovalt, pane mummukestega kirja, eksi mõttejadade keerdkäikudesse. Vaidle oma sõbraga, seleta oma kassile midagi ära!

Vaata seda võimaluste maailma kaugemalt. Sa vaata seda ja lahusta selles oma ärevus. Ma võin eksida. Mu tunne võib petta, mu sisemus rahuneb, kui vaatlen seda kirjut erinevate võimaluste universumit. Mu turvalisus tuleb sellest, et ma ei tea mitte midagi. Aga mu ees mustvalgelt on tühiste argumentide rida, ma veendun selle olemasolus, ma salvestan need faktidena sügavale mällu. See rahustab. Ma ei tea mitte midagi. Mu sisetunne on kehaline hallutsinatsioon.

*me ei saa teada, mis oli nende hääletajate saatus

Teooriad ja sõnastamine ja värgid...

Vahepeal juhtub, et satume nii hoogu kõige sõnastamisel, seletamisel, asjade üle arutlemisel, vaidlemisel ja igasugustel muudel sõnalistel tegevustel, et tunnetuslik pind kaob jalge alt, kaotame oma suuna ja jooksutame oma juhtmed kokku... jõuame paradoksideni, jäikade sõnastruktuuride tupikutesse, kohtume fantoomprobleemidega ja kujutame ennast oksa tõmbamas või põlema panemas.

Elu ei pea olema raske. Minu arust me saame enamus asjadest juba algselt suurepäraselt aru ja muudame nad sõnastamisega ainult arusaamatuks.

Sa tead seda! Sa teadsid seda juba algusest peale!

süüdistusi tahan ma just sel moel kuulda

Maailma on juba toodetud nii palju teksti, ja miks peaksin lisama sellele hulgale? Täna on mul põhjus. Mul on ettepanek ja hüpotees ja palve suhtemise osas neile, kes loomu poolest on kahtlustavad, paranoilised, aimavad halba kogu aeg.

Selle asemel, et põhjustada tohutu stress kaaslastele (minule!!) ja süüdistada miljonis kuriteos, võib-olla oleks kavalam kuidagi teisiti käituda ja valida peenem taktika? Mis mõtet on teatada: "sa oled see... ja see teine.... , kuna mulle tundub...., ja sa kavatsed kurja...., ja sa ei hooli..., ja sa oled veelkord... ja...." ja sa ja ja ja... (närv kasvab kogu aeg)

Loogika!? Kulla inimesed. Kui ma olen tõesti see, kelleks sa mind nimetad, siis mis kasu on mulle, kuritahtlikule pätile, kaabakale ja litsile, seda öelda? Mis mõtet? Ma eitan kategooriliselt kõike! Mul on oma loogika ja tõendite üle vaatamise süsteem, millest ma järeldusi teen.

Mõelgem nüüd hetkeks! Ma kordan fakti: Ma eitan!

Kas peaksin vastu vaidlema? Kas peaksin vaikima?

Jaa, ma näen, et need kissis silmad jälgivad terasel pilgul iga mu liigutust, iga mu vaikusehetke, iga mu hingetõmmet. Mida ma ei tea, on see, mis kavatsused mul on. Ma ei tea! On sul mõtet neid mulle öelda, kui ma nagunii ei nõustu nendega? Ma olen ju stressis sedasi.

Minu ettepanek paranoiahoogudeks.

1. Lihtsalt mine ligi ja KÜSI. "Kas sa kavatsed mulle halba? Kas sa kavatsed mu vara hävitada? Kas sa kavatsed minu raha ära varastada?"

2. Mina vastan: "ei!"

3. Salvesta see fakt mällu. Ole kindel, et ka mina seda küsimust märkasin. Vaatame üksteisele silma.

4. Jälgi tulevikku. Kui selgub, et ma a)varastasin su paljaks b) lõhkusin tõesti su vara ära c) tegin muudmoodi kurja jne, SIIS ütle avalikult : "SA VALETASID!"

Alles siis räägi teistele, et ma olen X, Y, Z, rõhuasetusega FAKTIDEL, mitte su sisetundel ja kahtlustel.

Mul on teooria, et see teeks mu enesetunde palju kergemaks. Sa jälgid mind küll, kuid siis on mul võimalus oma tegude eest vastutada. Mina sinu TUNNETE eest vastutada ei saa. Kes saakski? Kes?!

Halb näide:

Sa oled hull!

- ei ole!

Kuhu sedasi jõuame? Sinu sõna minu sõna vastu. Nii ongi, lepi sellega. See vaidlus ei vii kuhugi.

PS! Kui keegi seltskonnas avalikult kaotab pea ja laimab ja süüdistab ja kõigil on piinlik, siis on ülipõnev võtta taktika, kus Sa jaatad kõike. Soovitan, väga lõbus. Jah, ma jaatan kõike! Kõike! või "Mina ei eita midagi" Ja küsin: "kas lõugamine on tingimata kohustuslik?"

Saa parem heaga tuttavaks - märter!

[räägib mees, aus sõjamees, omas kodus]

Elu on sõda.

Kui keegi on sulle sõja kuulutanud, siis teeselda, et mitte midagi pole juhtunud, on väga vale tee. Kui on selge, kui suheldes on pilgud kohtunud ja hinged selguses noogutanud ja tunnistanud seda hetke, et jah, meie vahel on sõda ja see on täiesti kindel... mida Sina teed? Ma räägin täna, mida teeb "kena märter".

On palju inimesi, kes on otsustanud olla "kenad" ja "märtrid". Selgusehetkedel nad teesklevad rumalat ja teevad pähe näo, nagu nad ei taipaks midagi. Nad söödavad end ette, et pärast saaksid halada ja ulguda, et kuidas see küll juhtus, et vastane nende pool tagumikku lõunasöögiks haukas. Ja nad muudkui annavad end siia ja sinna ja igale poole ja teesklevad üllatust näol, kui jälle ase ära varastatakse ja pool nahka seinale riputatakse. EI, kütid on olnud ausad - nad on eelnevalt olnud kindel, et nad on  TEAVITATUD, et on sõda. Mida Sina teed, kui keegi hakkab sinuga sõdima? Kas aktsepteerid elu nagu see on või eitad võitlust ja enese eest seismise vajadust?

Ja siis - taaskord - halavad "märtrid" oma hävitatud elu varemetel, ja nuruvad kõikide haletsust. Nende silmis on siiras viha. Aga tead mis on õudne?  - See pole viha oma rumaluse ja kergeusklikkuse pärast, sest nad pole iial rumalad ja taipmatud, mitte iial; see on viha elu vastu, sest nad TEADSID täpselt, mis toimub. Ja lasid endaga teadlikult ja magusa naudinguga sedasi toimetada, mässates selle aktiga justkui elu enda ja looduse seaduste vastu.

Kuidas küll selliseid inimesi aidata? Eip, see on vale küsimus. Kuidas end nende eest kaitsta? on õige! Seal nad on, halavad ja paluvad "abi", uskudes selgete silmade taga raudkindlalt, et kuidas küla neile, nii nemad külale. Ja seal nad siis on, salakavalalt kättemaksuks Elu enese vastu, ründavad kõiki - oma lähedasi, sugulasi, sõpru ja hingekaaslasi. Sest temale, hädisele, ju tehakse liiga. Nüüd...  "on Minu kord," teatab ta endale - kuid tema ei hoiata ette, tal pole aumehe tunnetust selgete reeglitega duellile kutsuda. Nemad ei katsu jõudu, nemad on Märtrid.

See on valimatus. Neisse ei suhtuta hästi; õnneks haakub see suurepäraselt märterlusega.

Hundid ei murra oma kodu lähedalt, muuseas. Nemad küll. Kui me ei taha muutuda inimprahiks, leppigem, et vahel on elu sõda, lahingud ja võimumängud. Eitamine on enese söötmine teistele ja oma liigikaaslaste söömine. Kas see on mõistlik ja arukas kättemaks elule? Aumehed, jookske, te ei saa magada Märtrite lähistel! Tal on relvi, mille olemasolust pole teie, autundega empaatilised karjaloomad, teadlikudki. Märter toitub teie hingedest, ta vajab seda - oma haavade lunastuseks. Keegi peab ju surema, et saada lunastus pattudele.

manipuleerimine?

[vana tark naine räägib lõkke ääres]

Ma elan nagu oskan ja mul on head kavatsused ja olen oma eetikatundega kooskõlas ja olen ja elan. Jah, ühel päeval Sa hakkad oma hinge kallal närima ja avastad, et Sinu eksistentsil on kõigele mõju. Sa kasvad suureks ja Sa avastad, et mõjutad teisi ja planeeti ja loodust lihtsalt oma eksisteerimse faktiga. Istud vaikselt puu all, ja juba loomade käimised moodustavad uusi kujundeid, nad suunduvad ümber sinu ja liblikas leiab Su õlal paiga, et korraks maha istuda ja tiibu sirutada. Isegi kui sured, on Sul teistele mõju. Sa elad mälestustes edasi ja mõned lilled surevad, et su haual Sind mälestada. On see halb? On Sul tõesti ainuvastutus selle pärast, et julged elada ja teistele olemas olla ja elada ja mõjutada? Kas eelistad muunduda liibuvaks mustuseks mööblil hämaras salongis?  Kas oled pisike talutav täpp tapeedil, kes midagi ei tee ega kellelegi korda ei lähe?

Ma tean inimesi, mu laps, kes eelistavad määrdunud seinaga ühte sulada - ja vabandavad ja mõtlevad oma tohutule manipulatiivsele potentsiaalile. Nad tunnevad end jumalaina, kelle siira loomingu nimi on Manipulatsioon. Nad nuusutavad elu mõrkjat erutavat lõhna, tunnevad iha ürgses tantsus osaleda, iga rakuke tahab tuksuda selles joovastavas rütmis. Ei! nad tahaksid sirutada käe, kuid keelavad tundmise endale igavesti. Nad kannatavad, vahtides lummatuna kristallvaasil liikuvaid varje. Arst ütleks Sulle, et nad on ärevil ja valves ja haiged ja vajavad süsti ja steriilseid heledaid seinu. Aga ei, nad magavad ja on otsustanud mitte kunagi ärgata. Nad avavad oma suu ja sealt kostub habras kare hääl, mis väidab olevat tugev ja uhke enda üle oma ülla võimega sel alternatiivsel viisil eksisteerida. Nad väidavad end olevat teistest üle, nad kutsuvad ka Sind muda üksluist mekki tunnetama. Nad liigutavad oma tuimi ja tühjusega täidetud jäsemeid, kuid hing on vangipõlves heidetud roiskuvasse keldrisse. On nad surnud juba?

On see halb, elada ja jagada end teistega ja kasutada oma teadmisi ja kogemust? Kas teised on võimetud andestama Sulle Su ebatäiuslikud teadmised? Kas teised hinged Su ümber panevad pahaks Su elu ja loodusrütmidega kohandumist ja teiste inimhingedega ümber käimise tarkust? Sa oled ja elad ja jagad enda kohaolekut. Sa räägid õdedele lõkke ümber lugusid. Aeg-ajalt juhtub, et teed teistele haiget ka. Vahel rõõmustad neid, Sa rõõmustad nendega koos. See on täielik leppimine eluga, nagu see oma olemuses parasjagu on; see on rahu tegemine enda olemasoluga. Vahel oled eeskujuks, kelle selge pilgu järgi eksimatult ja kindlalt seada fookus õigesse kohta, et lihtsalt olla tunnistajaks Emakese looduse imele. On seda siis nii võimatu andestada, mu laps?