Ma tahan ideid. Küsin appi.

Head vana blogiaasta lõppu meile! Detsembri postitused on kõik isiklike vastutuspiiride teemal. Loodan väga, et lugejad nautisid neid. Kui ei, ma sunnin ja käsin. Hea küll, see on nali. Ma pakun välja, et paneks kommentaaridesse suuri teemasid, millest edaspidi postitusi teha. Vorm on vaba. Mingi provokatiivne väide või deklaratsioon. Tooge enda alter egod kapist välja! Võib ka kenasti inimkeeles rääkida. Ma olen õppinud detsembrist seda, juhul kui ma oleks selle blogi lugeja, et minu asi pole teisi piirata või puua. Ega käskida.

Ainult natuke võib. Internetitrollid, nagu me oleme. Trollielu, trol-li- elu, on jah, see kõige parem....


Inspiratsiooni uueks aastaks!

Teise ringi fännklubi võib ka sõna sekka öelda! ;) :D

Ja mul on see pisike mure, et seoses sellega, et mobiiliversioonis kõrval asuv disclaimer näha ei ole, äkki peaks iga postituse lõppu spetsiaalselt kirjutama, et tegu siiski on kunstilise üritusega. Kuidas asjaosalistele tundub?

Kirjutage ja joonstage ja kes fännidest soovib ka kirjutada, saan autoriks lisada. Vanad muidu tsillivad ja muhelevad niisama, miks ikka niisama kirjutada.... Mina aga tahan väga teiste tekste lugeda!! Ja vastu vaielda toredasti, isegi kui nõustun.... või siis takka kiita;)

Head uut! Ja teravat pliiatsit!

Mina TEEN õnne. Endale.

Sina teed õnne, endale.

On viledaks kulunud ütlus, et mitte kedagi ei saa õnnelikuks teha. Mitte kedagi ei saa aidata. Santi ei saa sundida, kui sant ei taha kõndida. Armastust saab kinkida, ent armastust ei saa nõuda. Armastust saab jagada, armastust ei saa anda. Nõu ei tohi anda.

Just. Aga mida see kõik tähendab? Enda õnnelikuks tegemine tähendab TEGU. Ehk siis isik TEEB midagi. Iseenda kätega. Kätega valmis. Ent käed võivad olla ka mentaalsed käekesed, mõttelised rotatsioonid. Looming teisisõnu.

Kui Sa hoolitsed kellegi eest ja jagad iseenda õnne, siis see võib inspireerida teisi ka, et nad ise hakkavad tegelema LOOMINGUGA ehk siis ise ka kogevad õnne. Ent kui jagad iseenda õnne, teine võib jääda liikumatuks kui tukunui. Nii öeldakse. Ta ei loo midagi uut, ta ei pinguta oma käsi, ei pinguta oma mõtteid. Ta vaid reageerib.

Ehk siis - just nii võib mõista lauset "mitte kedagi ei saa õnnelikuks teha". Isik kas tunneb end piisavalt turvaliselt, et hakkab loominguga tegelema, või ei hakka.

Mida sa saad teha, on luua hästi sõbralik, tore, loominguline õhkkond, kus kriitikal pole kohta, hukkamõistu meelega ei söödeta ning keskenud iseenda käekestele. Teed ennast õnnelikuks.

Piits ei plaksu täna.

Ma nägin ennast.

Ma vaatasin talle otsa ja nägin ennast. Ta rääkis, ma kuulasin. Ent see, mida ma kuulsin... ma kuulsin üksnes ennast.

Oijah, on vist väga kulunud ütlemine, et oleme üksteisele peeglid. Ja kes teisele nime annab, see ise seda kannab. Ja see, et psühhopaadid ei mõista hirmu ja vastikust, isegi kui neile püüdlikult sõnaraamatuga seletada. Seletasin küll, ent nii hea oli mul iseenda häält kuulda. Ma täitsa naudin seda. Ja siis veel lapsed - tõesti keegi ei oota vist, et väike laps näeks täiskasvanud inimese peeneid nüansse emotsionaalses maailmas. Ja ma ise ei saanud loota endalt lapsena, et suudaksin aru saada täiskasvanute kummalistest reaktsioonidest. Ma ootasin põnevusega kasvamist.

"Ta ei mõista mind. Ta peab mind mõistma."

Mõistmine ei ole võimalik. Okei, kui inimesed on sarnased, siis võib-olla nad kogevad sarnaseid asju. Võib-olla. Meil on ikkagi sarnased geenid ja sarnane keskkond. Ent see on kõik võib-olla. Selle nähtuse nimi on "teadvuse suur probleem". Tegelikult me ei tea isegi seda, kas teised üldse olemas on. See selleks.

Ent just nii - teisi inimesi ei ole võimalik mõista. Mitte iialgi. Mitte ühelgi tingimusel.
See öeldud, miks viia end stressi iseenda mõttest, et appi, teised ei mõista mind. Mis appi? Ja misasja, et "teised peavad....". See kõik on mõttetu vestlus minu jaoks.

Jah, me võime teisi mõjutada, et nad nii üksi ei tunneks. Teeme nägusid, oleme sõbraliku ilmega, kuulame peegeldavalt. Ent see on suuresti kasuks lastega suhtlemisel, täiskasvanud mõnikord suudavad täiesti ükisi iseseisvalt mõelda, tunda, muuta oma mõtteid ja emotsioone. Muuta maailma. Nii sisemist, nii välist maailma.

Kuidas muuta? Olles ise eeskujuks. Laps näeb, laps teeb. Näiteks teed midagi, filmid, ja paned youtube'i üles. Teised vaatavad ja teevad järgi.


OK, see kõik on väga lihtne. Vahel harva kohtume lõkke ääres ja vahel mul on tunne, et vaatan kaasmaalase hingepõhja, korraks. Ja jätkame taaskord oma teed. Privaatselt.

Ent hei! Sel kõigel, mis ma olen just öelnud, on väga hea loogiline järeldus, mida ma väga palju naudin. Ma tõesti soovitan seda mõtteviisi ja arvestada selle toreda faktiga. Ükskõik kui palju me iseenda ka ei avaks, pole iial seda ohtu, et meie privaatsus oleks rikutud. Minu jaoks on see äärmiselt mugav. Sest ma ei ole kunagi läbi nähtud, lõpuni. Ja teised ei saa minu mõistust ja emotsioone enda kontrolli alla. See on võimatu.

Isegi siis, kui pingutan eneseavamisega sada protsenti, võtan selleks 5 aastat või 10 või kogu elu - ma jään ikka alati privaatselt iseendaga üksi. Ainult mida saan enda eest hoolt kanda, iseenda mõtteid mõelda, iseenda emotsioone tunda, iseenda keha liigutada, iseenda näppusid vaadata. Ainult mina. Ja see teadmine on uks minu enda kuningriiki, minu enda paradiisi.

Mida enam ma ennast avan, seda enam näevad teised ennast, kui vaatavad mind. Siis nad on minu vastu sõbralikud. See mulle sobib. Ent mina ise loon selle õhkkonna. Vaid mina.


Keegi vaatab mind ja tunneb ebamugavust. Ta näeb ennast. Jah. Ent mõni neist tahab anda mulle nuuti, et nad võiksid igavesti vaadata seina. Nad ei taha näha, iseennast ei taha näha. Seepärast on mõnes olukorras viisakas kanda maski. On peegid, kuid kõik olgu hoolega kinni kaetud. Mõni kodanik võib saada muidu trigerdatud.

Mõni vaatab mind ja tunneb siirast hirmu. Hirmu, et ta ei näe mind, või ei tunne iseennast mugavasti ära minu häälekõlas, välimuses ja minu viisis istuda. Vahel ma pöördun näiteks etiketi poole, loomaks turvatunnet, kui mina seda tahan. Ma sotsialiseerisin ennast ka - ma tean vahel, kuidas olla ja millise rütmiga on rahustav noogutada. Vahel ma tean.

Minu jutus peitub kaks kingitust.

Okei, mu jutu mõte on selles, et kui näed kedagi, ja tunned ärritust, saad enda eest hoolitseda sellega, et vaatad teises suunas. Kui arvad, et see on mõistlik. Vaata rahus teises suunas.

Ja teiseks - kui keegi Sind vaadates ärritub, ei pea kahtlustama, et kaotad privaatsuse või ärritus on sinu põhjustatud. Ei ole. Teisel on iseendaga mingid teemad minevikust ja olevikust, miks ta ärritus. Maailm ei keerle ei minu, ei Sinu ümber. Ja see, ma ütlen, on ikka kur...di hea tunne!

Vaatan oma näppe, vaatan, kuidas need liiguvad. Milline võim ja milline vabadus! Olen vaid mina ja minu näpud. On vaid minu tunded ja minu otsus olla teistega sõbralik.

Käed eemale mu identiteedist!

Kurat, ütlen ma. Ei näpi mu probleeme! Ei näpi! Ei käpi! Fuuuuu! Käed eemale! Käpad eemale! No tere-tore. Mart avastas, et tal on käed. Aga palun, ärge näppige MINU muresid, minu probleeme, minu olemust. See kõik, mis mul on, on mulle äärmiselt oluline. See on minu ainuke vara. Mulle meeldib mõelda, keerutada mõtteid, rumineerida, katsetada erinevaid lahendusi. Mulle meeldib raske tee. Mulle meeldib tegeleda ÜHE põõsa all tuulamisega. Mind, andke andeks, EI huvita teised põõsad. Mind ei huvita sinu põõsas, kuhu alla sa teed oma, täesti isikliku hunniku toredaid asju. Ma isegi ei vaata seda. Ma usun.

Minu mured, minu probleemid, minu dilemmad on minu omad. Ükski kontrollihull ei saa neid minult ära võtta. Isegi mitte Sina.

Jah, Sul on käed. Mul on ka. Näpud eemale! See on minu keha, minu hing, minu reaalsus, minu olek. Sina, kui kobad, võta näppu parem mu tissid. Näiteks. Nii saan teha mina, mida mina tahan. Olles iseendaga turvaliselt üksi. Häirimatult.

Get a life!

Hinga rahulikult, ma ikka veel teen oma asja ise. Mul on hea. Talud sa seda?

Kes mida otsustab

Kust tulevad otsused? initsiatiiv? motivatsioon? kõik see hea kraam, mille küttel inimesed suuri asju korda saadavad? Enne kui ilmselge vastuse juurde asuda, et jah – iseendast, loomulikult, bla bla, midaiganes – peaks asja vist natuke lähemalt uurima, et pääseda ülelihtsustavalt targutavate vastuste mõnitavast paralüüsist. Muidugi, asjade lähemal uurimisel võivad selguda mõned ürpisiki ebameeldivad asjaolud. Ei pruugi olla näiteks kerge endale tunnistada, et meis pesitseb kusagil teatav orjameelsus, või et, ütleme, meil on raskusi ilma emmeta hakkama saada, olgugi et nähtavasti asume juba ammu täiskasvanud inimese kehas. Ka taolised tõdemused kõlavad nagu mõnitused; ja ma usun, et asi ei ole lihtsalt minus – meil, inimestel, ongi kalduvus asju polariseerida (halb/hea, kasulik/kahjulik, mõnitus/imetlus), mis põhjendab ka meie kohati piinlikult etteennustatavat käitumist. Ja mõnitus, muuhulgas, võib olla ka paljude jaoks tugev motivaator.

Narr lugu tõesti – kõik välised näitajad viitavad tõsiasjale, et peaksin olema täiskasvanud inimene, aga sisemuses kusagil tuleb välja, et vajan ikkagi piitsa, et midagi teha. See on nii harjumuspärane, et on raske isegi märgata seda piitsa ootamise seisundit, kus ma puhkan ja mängin, trotsides kõike, mis isegi kaudselt kuidagi tööd meenutab, nihkudes üksnes siis, kui on tunda piitsa ajalist või ruumilist lähedust. Nihkudes üksnes niipalju kui on vaja, et piitsahoobist pääseda. Tuletamaks mõnikord meelde, et see piits – olgu ta näiteks siis mõnitus, pahandamine, hinne F või koolist välja viskamine – on tõepoolest reaalne, lasen ma tal ka vahelduseks endale pihta saada.

Nüüd aga kõrvalt seda mehhanismi vaadates saame koheselt aru, et see ei ole päris ratsionaalne käitumine. No fucking shit, eks ole. Kõik see värk näeb välja nagu mingi palavik või deliirium – ainus vahe on see, et antud juhul on tegu täielikult internaliseeritud käitumismustriga, mis on nii tavaline, nii argine, et seda võiks vaat et lausa isikuomaduseks nimetada. Võib ka samas ju väita, et nii ongi normaalne, et eks me kõik ju mingil määral seda tee… Aga asi on selles, et piitsa ootamisest saabki tihtipeale sedavõrd harjumuspärane tegevus, et ta kandub üle enam vähem kõikidesse eluvaldkondadesse. Seesamunegi piitsa ootamine, mis teisest küljest on ka piitsa hirm, võtab enda alla palju väärtuslikku aega ja energiat – ta halvab ja türanniseerib. Ekstreemses vormis on see piitsafetiš kõikide tegevuste lävel.

Elada alalises põgenemises, kõigest ja kõigist mingisugust hukkamõistu oodates, nähes kõikides ilmades kättemaksutaevaste peatset avanemist, olles unenägudeski tagaaetav müstiliste jõudude poolt… on elada sõna otseses mõttes hirmu valitsuses. Aga kui tõepoolest on elatud suurem osa elust taolises poolvalikulises türannias, siis kuidas mõista sellist asja nagu vabadus? Eelnevalt oleme rääkinud motivatsioonist, mis tuleb selja tagant. See on teisisõnu motivatsioon põgeneda. Kui aga lõpuks lubada endal veenduda, et meil pole tegelikult millegi eest põgeneda ega kuhugi ka pakku joosta – kui puurida läbi oma hoolega välja töötatud mängust, milles meie roll on lihtsalt jääda ellu – võib avaneda täiesti uus ja kummaline maailm… Maailm, milles peamine eesmärk pole alatasa vaadata üle oma õla, vaid kus peamiseks aineseks saab kõik see, mis alaliselt uuenevana lasub me ees.

Jäetuna üksi avastama iseennast ning ümberkaudset maailma, avastab inimene varem või hiljem, et tal on käed. Vaadates käsi, saab ta aru, et need liiguvad täpselt nii nagu ta seda ette näeb (mida rohkem seda mehhanismi rakendada, seda täpsemini vastavad liigutused tahtele). Edasi arenedes saab see kontroll nii enesestmõistetavaks, et ta muutub automaatseks. See aga tähendab, et kontroll saab väljast poolt kergemini ülevõetavaks. Ning olgugi et meie tegude üle otsustav täidesaatev võim lasub alati meie endi kätes, jääb meile üha rohkem mulje, et meid kontrollivad võõrad jõud. Samas, iga otsuse lõplikuks langetajaks jääb alati just seesama entiteet, kes otseselt kõiki jäsemeid, mõtteid ja kujutluspilte koordineerib… kui asi ei puutu just refleksiivsetesse liigutustesse.

Võimutunnetus kasvab iga teadliku otsuse elluviimisega, ent tuhmub ka kiirelt kui oma võimu mitte rakendada. Selle all ma mõtlengi pilgu suunamist selja tagant enda ette. Võtta ilma häbitundeta omaks otsuste tegija positsioon ning teada, et mitte ainult unistamine või plaanide tegemine, vaid ka nende samm-sammuline elluviimine on puhtalt meist endist lähtuv pidev loomine. Seega, tunnistagem oma võimu igas tegevuses.

Kontrollifriik armastab

Ma jälgin oma silmakestega teisi ja tahaksin neid näha teistmoodi. Ja hakkangi kamandamisega pihta, või pigem peene manipulatsiooniga. Sest ma muidu suren ära. Just. Tahan teisi õpetada, käänata, venitada, puhastada, kaunistada. Ikkagi jõuluaeg.

Ja nii ka ennast. Üks ainumas neuron tekitas mul mingi idee, ja ma vägistan end tegutsema. Nõõõõõ! Sihkat-sahkat. Tee seda ja tee toda, piira ja blokeeri, kamanda ja käsuta. Liiguta ometi, sunnik! Ma keeldun oma sisemist tarkust kuulda võtmast. Ma keeldun. Lülitan sisse ärevuse. Annan oma käitumise üle minu aju kõige algelisematele struktuuridele. Ma ei kavatsegi ennast online tuua. Mind pole kohal.

Ma püüan ka teisi kamandada, ma vajan seda. Ma püüan olla eriti kena. Ja ilus.

oi kui jube! Aeg on kuulata end, tegutseda enda hüvanguks targalt, end armastada. Ai-ai-ai. Kui paha! Sa hakka end armastama, raisk! Ma õpetan. Ma sunnin. Teen seda vaid sinu enda heaoluks. Tegele enesesõbralikkusega. Pliks ja plaks käib piits. viuh ja viuh läbi õhu su paljale kannikale. Uhh. Maailm saab päästetud. Sest mina vajan seda. Siis on mu silmaksed rahul.

Sest mina armastan sind. Minu raske töö on olla sinu vaimne õpetaja. Mina käänan su õigesse suunda veel, mina!!! Mina valin armastamise. Ma kägistan su hellalt oma roosade saapapaeltega ja oma mainiküüris hästi hooldatud sõrmekestega. Ma olen eeskujuks.

Ei üllata mind, raisk.

Tänane teema on vanade sõpruste katkemine. Kui suhted katkevad, siis kaotame olulise toe ja ellujäämist võimaldava tugisamba. Ometi, mõnikord inimesed lahkuvad me juurest kas vaikselt või draamadega. Miks?

Vastus on see, et inimesed tahavad ette teada, mida nende vestluskaaslane ütleb. Ja kui ei, on see üllatus. Ja üllatus tähendab hirm. Hirm.

Hirm tekib, kui inimene hakkab reaalselt surema. Teine hirmu põhjus on see, et täiskasvanu ei ole ära õppinud, et ta ei sure ära, enam... kuna ta pole väike laps. Väiksed lapsed surevad küll kohe, kui ema jätab mõneks tunniks lapse üksi, igal sammul on oht kukkuda, nälgida, saada surma igas asendis. Ja kui ka ei saa surma, on pidev surma-ootus igal ambivalentsel juhul.

Kui täiskasvanu kardab ohutuid olukordi, on see väga suures osas intellektiprobleem. Me võime alati ümber õppida, end ümber õpetada. Ja foobiate ravi on lihtne. Õnneks.

Tihti piisab lihtsalt tõdemusest, et aha, olen täiskasvanu, teen mõistlikke asju. Hea küll hirm, küll õpid ümber. Ja õpibki.

Uhhh! Küll on hea olla täiskasvanu! Ma ei pea kartma teisi inimesi. Ma saan neilt õppida. Ja õpin iga üllatusmomendiga. Aitäh, mu sõbrad. Ma üllatun. Õpin.

Ja ongi mu lugu läbi. Ilmselt ei pea ma sõnama enam ühtki asja, kui kõik oleks arusaadav.

Nii ka mina ei suuda alati olla vaid etteaimatav ja viisakas ja ohutu, ja olgem ausad - ma võin öelda - enamasti keegi ei suuda mu mõtteid ära arvata - on minu valik, kuivõrd ma paljastan ärevatele täiskasvanutele oma mõtteid. Sest vahel ikka inimesel on, faktiliselt, peas mõtteid. Ja neid on kiiksuga, naljaga.


Ent mõelgem - iga nali on vaid siis naljakas, kui selles paljastub mingi üllatusmoment.

Ent iga üllatus võib olla ka hirmu vallandaja, kui isik ei talu üllatusi. Ja miks ta ei talu üllatusi? võib-olla seepärast, et ta ongi juba ärevuses ja hirmunud, seega täiskasvanu temas on mõneti lahkunud. Täiskasvanut ei ole enam kodus, tema peas.

Ära hirmuta lapsi. See pole ilus.

See on põhjus, miks mõned sõbrad ja tuttavad lahkuvad. Näiteks elatakse ja õpitakse olude sunnil samas klassis või samas korteris, ja kui eemalduda füüsiliselt, ei suuda teine enam su sõnu ette ennustada. Ja sina ei oska lauseid genereerida nii, et teine suudab seda enne väljaütlemist oma peas kuulda. Ja kui nii, on iga sekund üllatus. Ja üllatus tähendab surmahirmu. Seda muidugi juhul, kui täiskasvanu ei ole tema peas online. Mõnel ei ole mitte kunagi.

Mõni on kuri iga kord, kui ta abikaasa ütleb midagi, milles ei ole kokku lepitud. On see suhtlemine topisega. Jah. Väga piinlik. Aga nemad ei tahagi olla täiskasvanud.

Ja mis siis? On ütelus, et ega santi ei saa sundida, kui sant ei taha kõndida. Miks Sa üldse tahad kellegagi suhelda? Jah, õige. Sest seda on vaja ellujäämiseks. Aga kas ikka on vaja? Jah, tuleb õppida ära kõik viisakused, kõik fraasid, kõik näoilmed, ja palun, teised ei taha üllatusi. Sa ise ju ka ei taha.

Nii, ja nii minagi panen küünla põlema kõikide mu kaaslaste mäletuseks, kellega ma kunagi olen olnud toredasti koos. Ma soovin head.

Ma loodan väga, et minu blogipostitus ei üllatunud ühtegi lugejat.

(Tervitan nüüd Kristjanit.)

Psühholoog keeras Su pekki!

Ma jagan pisikest tähelepanekut piiride seadmisest. Enesekehtestamine on päris uus sõna, ent ometi on sel nüüd negatiivne tähendusvarjund. Mida hekki? Ma kohtasin vähemalt kaht algajat psühholoogi, kes ise ka ei saanud aru, et piiride seadmine tähendab piiride seadmist ENDALE.
Kas mul on õigus kedagi käsutada, vaimselt ära nudida ja panna kedagi vastutama MINU emotsioonide eest? Kel on kohustus minu eest hoolitseda? ooo, kas Sinul, mu jumal? ei! EI! Ma olen täiskasvanu. Ma hoolitsen enda eest ise, isegi kui keeldun. Mina vastutan. Isegi kui teatan maailmale, et mina olengi elukutseline ohver. Mina olen! Ikkagi on see minu vastutus. Isegi, kui lähen arsti juurde saama õnnistust, et ma kavatsen jääda kibestunuks.... ja ei mõtle, mille eest arst saab raha.... ja nuian ikka tema isiklikku braavot mulle, õigustusi..... Olen ma ikkagi ise vastutav. Mina vastutan.
Ja ma ei vastuta sellega, et kamandan teisi, osutan nende vigadele, survestan oma kena käitumisega, oma ilu ja karmi häälega, oma auväärse vanusega, oma ametipostiga.

Piirid sean ma ENDALE. Kui vihjan teisele, mida teine teha võiks, on see vägivald. Paraku.

Kui teine on minu suhtes lugupidamatu, MINUL on musttuhat valikut loobuda suhtlemisest või teha koostööd tuhandel erineval viisil. Minul on vastutus luua endale mõnus õhkkond. Minul on vastutus olla produktiivne. Minul on vastutus teha maailmas ära midagi väga suurt ja olulist. Minul. Seega piirid sean ma endale.

Täiskasvanud inimesele vihjata, et ta pole piisavalt hea.... eemärgiga saada, mida tahan. On vägivald. Vägivald.

Kui avastad, et oled vägivaldses suhtes, on SINUL lõputu arv võimalusi, et seada piire ENDALE. Sinul on kohustus enda eest hoolitseda.

Kui Sina teeb seda,.... teen mina just seda, et.... Ja MINA TEEB alati, mitte SINA.

Ma ise püüan minimaalselt jätta end samasse ruumi isikutega, kes vahivad teisi ja ütlevad teistele, mida TEISED tegema peaksid nende heaks. Ma viibin samas ruumis maksimaalselt ühe tunni, kui minu lähedal viibivad isikud, kes vihjavad üksteisele, et teine on defektne. Ma püüan leida endale teise ruumipunkti, kui keegi püüab MIND mõjutada ja mulle midagi tõestada, selle asemel et ISE ennast mõjutada, õppida, kuulata, põrgatada ideid, üllatuda.

Mõnusad on seltskonnad, kui igaüks suhtleb selleks, et ise targemaks saada. Teisi provotseeritakse mõtlema ja üksteist õpetama, armulikult ja tänuväärselt. Aitäh, mu head sõbrad. Sain targemaks. Aitäh!

Ma tahan ise õppida, mitte olla teiste mugavuste ja ego teener. Maksimaalselt 3 tundi, ja sedagi  sünnipäevadel. Just selle piiri seadsin ma endale ise ja just seda piiri ma vahel rikun.

Psühholoogid räägivad piiride seadmisest. Psühholoogidki seavad piirid endale ise. Keegi ei ütle, kuidas Sina elama pead. Või kui ütleb, siis sead piirid endale ise. Mina ei ütle, kuidas Sina seda inimest menetled. Aga võid nõu küsida, mis mina arvan. Ma armuliselt jagan oma arvamust, kui ma tahan. Aga ma seadsin endale selle piiri, et mina ei kuula enda hääle kõla olukorras, kus näen ära, et mu vastas olev isik tahaks minu kaela käänata õigesse suunda. Suunda, kus elab moraalsus ja tõde nr 42.

"Ma kohtasin teda pimeduses. Me rääkisime. Ma ütlesin talle "kurat". Mina ütlesin."