Lollus on üks nõtruse vorme. See tähendab, et terve inimene tahab hoiduda lolliks jäämisest täpselt samamoodi nagu ta tahab hoiduda ülesöömisest. Mõlemad on vähemalt osaliselt sõltuvusseoses elustiiliga, mis tuleneb kultuurist, kasvatusest ning nendega kaasnevatest väärtushinnangutest.
Võib tunduda, et oma intellektuaalse erksusega seame me endale ka mõttetu takistusraja lihtsate asjade saavutamiseks. Näiteks - milleks kaaluda liiga palju, kellega me vahekorda tahame astuda, kui me saaks lihtsalt ilma liigse põiklemiseta (võib-olla mõningase põiklemisega) kohe asja kallale asuda? Milleks püüda aru saada kellegi eriarvamusest, kui selle asemel saaks talle lihtsalt pikku molli virutada ning lahendada sellega ka ebamugav olukord, kus ühes lauas asub kaks erinevat vaatepunkti? Jumal hoidku selle eest, kui miski seab meie harjumuspärase maailmapildi kahtluse alla! Mugav on palju lihtsam olla kui erk. Magada on lihtsam kui ärkvel olla. Surnud on ilmselt ka lihtsam olla kui elada.
Eelnevates näidetes on "lihtsus" see, mida kasutatakse lühinägelikult rumalate ja destruktiivsete tegude õigustamiseks (ma ei pea silmas magamist, muide). Mul ei ole lihtsuse vastu tegelikult midagi. Ütleksin lausa, et lihtsalt elamine, kui see õnnestub, on üks tarkuse näitajaid. Küll ja veel võib kohata lollust, millega kaasneb naeruväärne kilplasetöö või tarbetu draama. Mõnikord peidab lollus ennast isegi saavutusvajaduses. Mõelda vaid kui palju verd, kannatust ja surma on maailm näinud lihtsalt sellepärast, et kellegil pole jätkunud (emotsionaalset) intelligentsust, taipamaks et sõdade pidamine ei suurenda tema tillukest nokut.
Intellektuaalne lühinägelikkus on see, mis teeb indiviididest zombid ning inimmassidest lambakarjad. Taolist lühinägelikkust soodustavad minu arvates kultuurilised mõjurid, mille kütuseks on inimeste loomulik tendents leida probleemidele lihtsaid lahendusi. Inimesed ei vaevu aga tunnistama, et see, mis vahetult tundub olevat lihtne lahendus, võib olla ühtlasi ka fataalne illusioon, mille veenvuses peitub meie häving.
Võib tunduda, et oma intellektuaalse erksusega seame me endale ka mõttetu takistusraja lihtsate asjade saavutamiseks. Näiteks - milleks kaaluda liiga palju, kellega me vahekorda tahame astuda, kui me saaks lihtsalt ilma liigse põiklemiseta (võib-olla mõningase põiklemisega) kohe asja kallale asuda? Milleks püüda aru saada kellegi eriarvamusest, kui selle asemel saaks talle lihtsalt pikku molli virutada ning lahendada sellega ka ebamugav olukord, kus ühes lauas asub kaks erinevat vaatepunkti? Jumal hoidku selle eest, kui miski seab meie harjumuspärase maailmapildi kahtluse alla! Mugav on palju lihtsam olla kui erk. Magada on lihtsam kui ärkvel olla. Surnud on ilmselt ka lihtsam olla kui elada.
Eelnevates näidetes on "lihtsus" see, mida kasutatakse lühinägelikult rumalate ja destruktiivsete tegude õigustamiseks (ma ei pea silmas magamist, muide). Mul ei ole lihtsuse vastu tegelikult midagi. Ütleksin lausa, et lihtsalt elamine, kui see õnnestub, on üks tarkuse näitajaid. Küll ja veel võib kohata lollust, millega kaasneb naeruväärne kilplasetöö või tarbetu draama. Mõnikord peidab lollus ennast isegi saavutusvajaduses. Mõelda vaid kui palju verd, kannatust ja surma on maailm näinud lihtsalt sellepärast, et kellegil pole jätkunud (emotsionaalset) intelligentsust, taipamaks et sõdade pidamine ei suurenda tema tillukest nokut.
Intellektuaalne lühinägelikkus on see, mis teeb indiviididest zombid ning inimmassidest lambakarjad. Taolist lühinägelikkust soodustavad minu arvates kultuurilised mõjurid, mille kütuseks on inimeste loomulik tendents leida probleemidele lihtsaid lahendusi. Inimesed ei vaevu aga tunnistama, et see, mis vahetult tundub olevat lihtne lahendus, võib olla ühtlasi ka fataalne illusioon, mille veenvuses peitub meie häving.
