Tuesday, January 21, 2020

Patu-Russell

Patu-radadel uitamisest.

Mu patt on ka see, et arvul, mida ma ei suuda kokku lugeda, olen ma süüdistanud Margust pattudes. Ma nägin, et tema on mu kannatuse põhjus. Täna aga, mõeldes Margusele, tean ma vaid seda, et mina teen pattu. Kui palju kordi ma olen vaadanud Marti, nähes teda mu õnne põhjusena. Nüüd aga, kui näen selle silmaga, teen pattu.

Ma mõistsin, mida tähendab humanistlik kirjandus. Üks Eesti õpetalne püüdis seda kirjalikult samm-sammult kirjeldada ja ma vist sain aru lõpuks.

Tegu on siis tekstiga, mille eesmärk on läbi narratiivi lugejat aidata psüühikas sinna "kõrgemale" või "valgemasse", "puhtamasse". Oeh, kui hädas ma olen. Ikka pean kasutama tavamõisteid. Et kui miski on puhas, on miski ka räpane. Et siis räpasest puhtaks või alt üles.

Lugesin Russelli ja mind hämmastas seik, kuidas ta avameelselt kirjeldab kohta, kus ta sai kirja oma sõbralt kaas-filosoofilt ja kaotas enda hea mõtlemise ning kaalus isegi enesetappu ühe päeva jooksul. Ta sai aga tagasi enda usu enda headusesse ja oli hiljem olemas, et oma kogemus kirja panna.

Ohh, kuidas ma teen ikka pattu iga päev! Mõtlen halbu mõtteid mitu ja mitu korda päevas.

Ütlen seda nii ja diagnoosin end nii, kuna ma defineerisin enda jaoks patu mõiste. Sest kui midagi on patt, on midagi ka mitte-patt. Sel teemal ongi humanistlik kirjandus.

Enda patutegude tuvastamise ja lunastuse-teemad on mul selle eesmärgiga, et oleksin nagu Russell. Tema sai enda kahtlustest jagu kõigest ööpäevaga. Ja üleüldse. Ta oli Russell. Tema töö on ju väärtus mulle ja teistele. Matemaatik. Kirjutaja. Nobel 1950 - ehk siis tõesti! Ka teised arvavad nii.

Teised. Ikka need teised ja nende arvamus ehk(?) armastus

Nojah. See teiste arvamine ja gruppi kuulumine, armastuse teemad. Ma ikka ja jälle tajun, lugedes ka seda Russelli näidet, et ka minul, ka minul on vaja teada, et Jumal armastab mind ikka kõigest hoolimata. Ent mis on mu jumala nimi? Kas minu naaber? Kas mul on vaja tunda, et mul on vaja kaas-lähedasele meeldida? Nagu ilmselt Russell korraks tundis, et teda ei mõista ta kaas-filosoof ja seda mõistmist ei tule ka. Kas reeta ennast ja hea mõtlemine? Ja nagu minul, oli ka temal reaktsiooniks hüljata enda sisemine tasakaal ja püüda sobituda irratsionaalselt kellegi pattudesse. Justnimelt. Patt - selleks on negatiivne mõtlemine. Halb mõtlemine.

Nii ka täna mina tegin pattu. Ma mõtlesin halvasti.

Kui sul, hea lugeja, on endal mõni muu humanistlik tekst välja pakkuda, võid seda kasutada, et tuletada enda meelde patt ja selle puudumine. Et sa saavutaks enda eesmärgi. Mina loon Russelli-teemalise humanistliku teksti just nüüd. Olgu see mu meelele õpetuseks! Minu eesmärk on olla, nagu Russell. Mõtlen tema meele-omadust. Ja selleks on saavutada tasakaal, hea tuju, rõõmsameelsus, efektiivsus töös. Ehkki on selge, et ta vanas kirjasõbras oli üha vähem ja vähem märgata tasakaalu, head tuju, rõõmsameelsust, efektiivsust töös.

Ma mõtlesin täna halvasti. Tajusin, et "kaotan oma sõbra". Ent see ettekujutus, millega patustasin, ongi saatanast. Reaalsuses inimeste tujud olid nagu Russellil, kes ööpäeva veetis ahastuses. Ma ei kummarda mitte Russelli ahastust, vaid tema ARENGUT, võimet sellest seisundist välja kulgeda. Ma imetlen tema kulgemist positiivse poole. Ma imetlen, kummardan teda, teda minus elamas selle positiivse, aruka, mõistuspärase, huumorimeelsusena. Sest ka mina tahan olla rõõmsus. Ja ma ei kummarda Russellit. Ma kummardan ideed temast, mis elab minus. Just sel hetkel, nüüd. Ma vaatan kella ja näen: 11:31 20.jaanuaril 2020. Russell ei ole surnud. Et ta sünniks taas ja taas. See on mu suurim soov. Kui mind valdab pimedus, kui olen patust langenud sügavale sohu. Siis ma palun, Russell, sünni sel hetkel. Nii ma olengi sina.

Ma elasin eelmisel aastal üsna pikalt koos buda munkade ja nende õpetajaga kinnises laagris. Ma tegin süüa. Külmkapi peal, nagu ka mujal, olid sildid pattude nimekirjaga, nagu Mooses meile õpetas. Või noh, selle füüsilise tahvli 3-D printis Jumal sellel mäel, korduvalt pilve seest. Ehkki rahvale ei meeldinud ja peksis puruks, oli koopia alati olemas. Ma ütlen selle välja, kuna selle aasta algul veetsin jälle oma õpetajaga aega ja ta ütles selle avalikul loengul Euroopas välja: et tõepoolest, need Piibli õpetused seal laagris ka füüsiliselt on. Mis iganes õpetaja annab sulle harjutuse või mõisted, mis sinu meelt edasi, ikka kõrgemaks, heledamaks, puhtamaks, õnneks muundavad, hoia seda endas ja harjuta, kuis jaksad. Sest vaid see, vaid see on sinu Päästja. Mitte külmkapil olev kleeps.

Nii ka mina tegin täna pattu. Ma mõtlesin negatiivselt. Ja ma kahetsen. Ma kahetsen ja püüdlen lunastusse.

Teekonnal olija karmimatest karmimad reeglid.
Minu kogemus buda-temaatikaga on, et reeglid ja nendega kaasnev distsipliin on kogu võti "sinna". Ehk siis taevasse. Rõõmsusesse. Õnne. Laagri reziim oli uskumatult karm mõnes mõttes. Ja kohe ma seletan. Arvad, et Russell on tegija, kui sai enda meele üle võidu 24 tunniga? Buda mungad ja nende õpetaja nii ei arva. Muidugi, ma ei saa nende eest kõneleda. Ma tean vaid seda, et nende endi jaoks on see nii karm reeglite rikkumine, mida lihtsalt ei saa olla. Sellega tegeletakse. Ja uskuge mind - tegeleti! Nii ka mina. Või kui ei, siis minuga tegeleti. Ei olnud teistmoodi võimalust. Kuhu mul minna oli peale lennuki? Ja negatiivse seisundi. Nulltolerants negatiivsele mõtlemisele. Ja tõeline bodhisattva loendab minuteid, mil ta võidab oma suurima deemoni. Negatiivse mõtlemise, meeleseisundi. Või kui ei, loetase minuteid tema eest. Sest kord on selline. Deemon peab kaduma.

Miks on vaja reegleid? Selleks, et igal inimesel, kui ta pole veel Buda, ehk siis.... teate küll - see ülim. Üles ärganud täiuslik teadmus. Et siis, kui isiku meeles elab deemon, halb mõtlemine, ta ei soovi kaduda ja käsutab oma peremeest pattu jätkama. Kas ka sinul on meeles, et sul on õigus halvasti mõelda ja halvasti tunda? Nii minule täna tundus. Ent buda munk on kõigist sellelaadsetest õigustest loobunud. Nii oli ka minuga suvel. Mulle tehti üsna kiiresti selgeks, et kui ka mind lömastatakse vastu seina, ei ole mul õigust vihaseks saada. Olin siis vihane. (Nagu ka Russell seda pattu tegi oma elus). Mulle tundus selsamal hetkel, et ma "ei soovi" vihast loobuda. Ja minult võeti see ära, mu viha. Ma ise murdusin ja andsin alla. Ja õnnesus tuli sel hetkel. Sest reegid olid sellised. Olin andnud eelnevat vanded ja allkirjad. Menetlus oli selline. Ehk siis efektiivne püstitatud eesmärgi mõttes. Inimesed suutsid reaalselt teha ära suure töö, et üksteist aidata selles treeningus. Ideaalis ei magatud kunagi. Kui ütlen seda, tuleb seda mõista humanistliku tekstina. Ehk siis öelda ei enda ja teiste pattude ignoreerimisele - ei magamisele.


Reeglid.
Ma täna tegin pattu. Uitasin patu-radadel. Kui pole ei reegleid ega teravat mõistust, et õigesti enda mõtlemise kategooria määratleda, mis dimensioonis ma siis üldse olen. Kui pole ei olemist, kas on ka mitte-olemist. Kas on siis mind üldse või on üksnes eksisteerimine?

Või olen lihtsalt asjaolude ohver. Ja need asjaolud on minu enda mõtlemine. Olen iseenda mõtlemise ohver.

Võin ka sellest rääkida avalikult, kuna sellest mu õpetaja ka sel aastal avalikult rääkis. Ehk siis kui juhtub sada head asja, ja üks halb asi, siis kui hoiad meeles seda üht halba, on see sita hoidmine oma südames. Käid ringi, süda sitta täis. Nii ka ohvrid käivad ringi, kui nad hirmunult just ei lama.... süda sitta täis. Ent see sitt ei püsi seal niisama, seda hoitakse, sellest hoitakse kinni... ja kuna ka hoidmist ei ole, on vaid taas-tootmine. Oledki sa üks sita tegemise masin. Sest lihtsamalt saab ka patust loobuda ja harjutada, veelkord harjutada oma õpetaja juhiste kohaselt võimendama seda head, sooja ja puhast, kõrgemat ja õnne.

Kui miskit üldse tasub hoida, siis õnnesust. Ja kui oledki ka patu-Russell, lase lahti, hävita deemon kolme minutiga. Sest saab ja nii on su kohustus teha seda NÜÜD. Ja kui ei, siis kutsu sõbrad appi. Et sünniks siis Russell, nagu mina teda enda sõbraks pean!! Sest ma olengi tema. Oma parematel hetkedel. Ei, ma ei hülga sind. Isegi siis mitte, mu suurim jumal, kui ma naabri halva tujuga ei sõbrutse.

Kui vaatan Margust, Marti, või keda iganes.... isegi kui teen mõned minutid pattu, kas olen nii suur ohver, kui olin ma varem? Ja kui ei, kas olen siis Russell? Või ikkagi Tiina. Selles on küsimus.

Ja üleüldse, mis on mu väärtus, kui aeg-ajalt olen sitamasin? sel teemal oleme ka varem mõelnud. Loe siit.http://eluteooriad.blogspot.com/2012/01/depressioonist-matemaatikast-ja-inimese.html