Tuesday, July 21, 2015

Mis on vägivald

Mis on vägivald? Jätkan sarja kirjutistest, kus püüan teada saada, kes on süüdi. Ja mis on vägivald.


Mina ei defineerikski vägivalda, kui ilma läbi saab. Sest selles sisaldub hinnang, kes oli süüdi.
Näide. Kui kaks meest katusel, ja kui üks alla kukub, siis põhjus on kahtlemata gravitatsioon. Aga süü lasub ikka sellel, kes jalaga teisele p**e andis.
 

On äärmiselt keerukas, kas näiteks emotsionaalne unarussejätmine on vägivald või ei ole. Teada on, et mitte-mõistmisel on reaalsed, tugevad ja pöördumatud tagajärjed (mõnedele). Kuidas suhtuda, kui füüsilise vägivalla tunnusmärgid puuduvad? Arvamused lahknevad, eriti kui on vaja midagi ette võtta või kui tahame aidata kedagi. 
 
Ma mäletan üht intervjuud Elton Johniga, mis mulle väga hinge läks. Elton John kannatab sügavalt, kuna ta isa mitte kunagi ei tulnud ta kontserte vaatama. (Kas vanemad peavad oma laste vastu huvi tundma, või veelgi enam - tunnustama lapsi? Ei?)

Minu arvates on väga head näited ja analüüs on siin kirjas, mõtlemiseks:


blogs.psychcentral.com/childhood-neglect/2014/10/how-to-tell-emotional-neglect-from-emotional-abuse-in-a-relationship/

Wednesday, June 3, 2015

Ma pakun turvatunnet

Ma seni ei saanud aru, kui oluline on turvatunne.

Kui Margus mulle midagi seletab, minu õlul lasub talle tõestada, et ma ei mõista teda hukka. Kuulajal lasub vastutus tõestada (burden of proof), et ta mõistab. Ja mõistmine tekitabki usaldust. Ja siis võib edasi mõelda, edasi tegutseda.

Turvatunnet tuleks pakkuda vähemalt pool tundi järjest.

Nägin mänguväljakul lapse ema, kes läks endast välja, kui laps ei saanud kurvastusest üle ühe minuti jooksul. Paratamatus, lapsel kulub 20 minutit, või 30 minutit. Laps nuttis, et peab mänguplatsilt lahkuma, ja ema pahandas ja vaidles lapsega. :( :( :(

Anna aega kurvastada. Anna aega, et ta väljandaks oma nördimust, pahameelt ja et maailm on ebaõiglane.
Ja samal ajal paku talle turvatunnet. Vähemalt 30 minutit järjest.

Jah, turvatunne.
Võta aega, et pakkuda turvatunnet. Nii pool tundi järjest.

Ma väärtustan üha vähem oma elus vaidlemise kunsti. Sellesk peab ikka mõlemal nii hea tuju olema, et seda turvaliselt teha.

Tuleb silitada lapse peaksest, kui ta üritab kurvastusest üle saada. Ja nii pool tundi järjest. Nii veenad, et oled turvaline.

Üks paarike jalutas lapsega kaupsi poole, silitas peakest, rahulikult kõndisid, hoidis lapse kätt. Silitasid pead. Laps nuttis tasakesti.
Ei pahandanud.

Tuesday, May 5, 2015

Laitmatust selgroost

Töö tegemine on mingi selline oskus, mis nõuab inimeselt otsest jõudu, et teha mingit liigutust lihtsalt puhtalt selle liigutuse tegemise pärast. Teisisõnu, see liigutus on tehtav ainult siis, kui ei ole mingit mõttelist takistust selle tegemiseks. Ei ole mingit küsimust, ei ole mingit kahtlust. On ainult teadmine, et tuleb teha see liigutus. Tööga, muide, ehitatakse üles ambitsioonide paleed. Ambitsioonide palee võib mitmel korral nurjuda. Aga ega töö ei olegi lihtsalt ühesuunaline kindel planeeritud laitmatu tegevuste jada. Töö on ka pinnas, millelt õppida ja kasvada, kuna suur osa tööst on niikuinii ilma nähtava tulemuseta. Kui võtta arvesse töö tulemusi, siis enamik neist tulemustest on kasulikud ainult sedavõrd, kuivõrd töö tegijal on kannatust oma vigadest õppida.

Aga jah... kui ma tahan viia ellu mingit ambitsiooni ja ehitada endale oma kujutluste paleed, pean ma arvestama, et see tähendab seda, et ma tõesti tahangi teha tööd. See tähendab, et ma tahan teha liigutusi, mis paljuski tunduvad tundmatus kohas vettehüppamistena. Jah, töö nõuab julgust. Nõuab mingit selgroogu, et pidada vastu igasugstele ebameeldivustele ja suvalistele takistustele, mida maailm mulle jalgu loobib. Ma pean mõistma teatavat distsipliini. Saama aru, mida tähendab tuimalt midagi teha, ilma ootusteta saada mingit tulemust. Peab aru saama, et tegevus ei ole alati produktiivne ja et paljud visked lähevad ikka mööda.

Loomulikult püüan ma teha asju õigesti ja saada ikka enamasti millelegi pihta. Aga kui see püüdlus tähendab takerdumist, pean ma murdma sellest läbi toorel tahtejõul ja (hull)julgusel. Siit hakkab kooruma õpetus, mille järgi eladagi. Paljudel kordadel me ei tea, mida tuleks tegelikult teha; me ei teagi üldse mida me parajasti teeme, aga selle tundega tuleb osaliselt harjuda - just piisavalt palju, et julgeda uuesti nurjuda ning julgeda võtta riske ning just piisavalt vähe, et mitte lakata arenemast paremuse suunas.

Minu distsipliin on see, mis ei lase mul tarduda vaiksesse letargiasse, vaid sunnib mind võtma ette sööste tundmatusse. Minu intuitsioon on see, mis sunnib mind võtma pause siis kui neid tõesti on vaja. Nendest pausidest võivad sündida teadmised. Puhkus laseb mul kasvada. Aga puhkust pole võimalik pidada, kui pole tehtud midagi, millest puhata. Kui pole midagi tehtud, siis on puhkust võimalik võtta ainult puhkamisest ja see tähendab seda, et tuleb teha mingi sööst, võtta mingi risk ning teha seda, mis tundub halbadest valikutest parim.

On sein, milleni jõuad. Aga seinast on võimalik ronida üle; seina seest, kui hoolikalt otsida, võib leida ukse. Kunagi ei ole sein ületamatu. Isegi kaevust on võimalik välja ronida. Jääbki alles see teadmine, see veendumus, et alati on võimalik teha mingi enda otsus - täiesti kompromissitult ja absoluutselt enda otsus.

Tuesday, March 17, 2015

olengi ohver

Lugu helkurist.

Ma olen ohver.

  • Olukord: Inimene on surnud, (auto sõitis ülekäigurajal otsa öösel).

    Asjaolud: Surnud mis surnud. Helkurit laiba küljes pole (otsiti). Polnud. Ülekäigurada on pime. Lampi pole (tõesti ei ole). (Hiljem selgub, et kodanik viibis tund aega enne baaris, elusana, niivõrd-kuivõrd).

    Linn kaotas tubli maksumaksja ja nüüd kuna inimene enam tööl ei käi (on surnud), laekub KOV kassase oluliselt vähem raha, et väikelinna eluolu majandada. KOVs on niigi vähe ressursse ja inimesi. Muuhulgas oli varasemelt õnnetuses hukkuja KOV heaks tööl.

    Kas "süüditada" ajalehes ohvrit (KOV) et ta oli süüdi, et ei paigaldanud ülekäigurajale valgustit?

    Kas "süüdistada" ohvrit (inimene kes suri), et tal polnud helkurit ja üleüldse kes see käskis poolkooma juua ja lakku täis peaga auto ette kakerdada.

    Pealegi leiab ka kohalik kõrtsmik, et tema kui baari omanik on ohver: ta kaotas oma parima kliendi ja see pole üldse naljakas.
    K.L: "Ära unusta autojuhti kes peab elu lõpuni elama teadmisega, et tappis inimese."

  • Ohver oli ka hääletaja (üks mu tuttav rääkis selle loo), kes viibis selles autos, kui pauk käis.
    Temaga oli nii, et ta tänas õnne ("Uskumatu, et sa leidsid midagi positiivset selles loos," ütlesin ma talle, kui mu tuttav enda lugu rääkis), et võis autost vaikselt minema hiilida ja minna edasi hääletama. Ehkki oli pime, öö ja suht jahe ja mööduvad autod ilmsesti teda tähele ei pannud. Peale selle süda puperdas ja ärev oli olla. Kuu kadus pilvede taha ja vihma hakkas sadama.

Loe lisaks:
http://arvamus.postimees.ee/2633008/katrin-aava-kuidas-ohvrist-saab-suudlane

Lehmad on farmerite ohvrid, kuna lehmade aju on pisike.
http://www.smithsonianmag.com/ricksteves/the-cow-culture-of-switzerlands-berner-oberland-14995565/

Olle tells me that even cows become victims of the mountains, occasionally wandering off cliffs. He says, “Alpine farmers expect to lose some of their cows in ‘hiking accidents.’ These days cows are double the weight of cows a hundred years ago...and no less stupid. If one wanders off a cliff in search of greener grass, the others follow. One time at the high Alp above our village, 40 cows performed this stunt. They died like lemmings. The meat must be drained of blood immediately or it’s wasted. Helicopters fly them out, but it’s only meat for the dogs.”

Tuesday, February 24, 2015

põlgan mehi, kes tahavad mind armastada

Häbiväärne lugu! Mehed on nii isekad. Ma vihkan nende isekust. Nad tihti ei küsi, kas naine neid tahab armastada. Kas ma imetlen neid? Kas tahan teada nende unistusi? Kas tahan endast anda kõik, et nende unistusi täita? Kas tahan, et nende soovid saaksid minu omadeks? Kas tahan vaimustuda? Rõõmustada koos.

Ei. Tihti ma ei taha.

Ja siis nad seal on, tahavad vaid objekti, et ise armastada. Hooldada. Mind. Meid, naisi.

Mul oli kunagi üks mees, keda ei huvitanud, et ma tema unistusi teada ei tahtnud. Teda ei huvitanud. Ta hoolitses minu eest. Küsimata. Ehkki ma tegin kõik, et ta mõistaks. Olin rahulolematu, eemalolev, tegelesin oma asjadega, sain vihaseks, kui ta midagi tegi. Ta häiris mind. Ta segas mind. Ta häiris mu tegevusi. Ta muutis mu meeleolusid. Ja teda ei huvitanud. Põlastusväärne. HÄBI! Ja ta ei jätnud mind rahule. Siiani tahab mind tagasi. VASTIK

Otsige endale keegi, kes tahavad vaimustuda, kes tahab sama rada käia kui teie, siiralt.
Laske meil minna. Lubage meil oma õnne leida. Lubage leida neid, kes meile teget ka meeldivad. Et me tahame. Aga ei, te hooldate meid, uputate hooldamisega, et me ei saaks põgeneda, et keegi teine mees ei saaks meid minema viia.

Häbi.

Tõstan arvuti ees oma teekruusi praegu ja joon teie haletsuseks (24.veebruaril 2015, kell 19:13).

Mul ei ole inimestega probleeme. Ma kas tahan nende unistusi täita, või ei taha. Lihtne. Las nad olla.

Ma pidin tegema "suhte kallal tööd", et teda välja kannatada. Ma meeleheitlikult pidin leidma põhjusi, et teda imetleda. Et ma suudaksin edasi tiksuda. TIK-TIK. Minu elu kulus. Ma tõstan pilgu ja vaatan kella. Kell on 19:13. Ma ei kuule midagi ja olen rahul. Ma vajutan nüüd oranži klahvi.






( EDIT Loe lisaks siit: http://markmanson.net/fuck-yes#HVesGe:h0Mb )

Wednesday, February 11, 2015

Ära kunagi räägi teistest inimestest

Ära kunagi räägi teistest inimestest.

Mul on paar tuttavat, kes räägivad alati kellestki. Ja eriti "tore" on, kui nad räägivad alandavas toonis. Või iseenda saamatusest probleeme lahendada. Inimestega. "Tore!"

Aga no mis teha? Ära räägi iialgi mitte midagi, mida teised teevad. Mitte iialgi!

Kui Sa räägid, siis palun põhjenda enda ja minu jaoks, MIKS!?

Ma tahan kuulda, mida Sina tunned, mis on Su mõtetes teoskil. Mis rõõmustab, mis kurvastab. Mis on Su kogemused. Ja mida maailma kohta oled tähele pannud? Mida Sina oled täheldanud.
Räägi printsiipidest. Tähelepanekutest. Seaduspärasustest. Kahtlustest. Unistustest.
Mina teen ju sama.
Aga mitte iial, mitte iialgi ära võta teemaks TEISI inimesi. Las nad olla. Las nad elavad rahus. Ehita oma intiimseid suhted inimestega. Jaga kogemusi nendega. Koge! Ja siis tule ja räägi mulle enda sotsiaalsetest kogemustest.

Ma ei taha kuulda kiusu, mõnitusi, ma ei taha teada, et X on too või too. Ma ei taha teada, mida keegi X teeb. Mind lihtsalt ei huvita.

Ma näen ise, milline üks või teine on.

Ma tahan teada, mida Sa koged. Ma tahan teada, mida Sina mõtled. Ma tahan teada, mis tunne on Sinul elada.

Ma ei taha aega raisata. Ma ei taha mängida. Ma ei taha osaleda näitemängus. Mind ei oota kuskil võit.

Ma tahan elult kõike. Ma tahan kogeda. Ma tahan kogeda Sinuga koos.

Mõni inimene ilmselt ei tule selle peale, et iseenda kogemusi avada. Nad räägivad, mida nad tegid, kuidas neil õnnestus teiste inimeste käitumist manipuleerida (ilmselt on see nende ultimate goal in life?!) http://therapyideas.net/manipulation.htm
Ära Sina selline ole! Ära kunagi räägi teistest inimestest. Ära kunagi räägi, et Sa ei lahenda probleeme nendega isiklikult. Püüa kõrgemale. Taha rohkem. Meile on elu vaid üks kord antud.

I'll take it all!!