Räägin ühest olulisest tähelepanekust, millega olen viimasel ajal teravalt kokku puutunud.
Inimesed unustavad ära, et nad ei esinda ainult iseennast, kui neile makstakse palka organisatsiooni esindamise eest. Nad unustavad selle ära isegi oma tööpostil!
Ja nüüd soovitus - ükskõik, kellega sa suhtled, eelda alati, et inimene võtab absoluutselt kõike isiklikult. Räägi lihtsas keeles. Tuleta talle armastusväärselt meelde, et ta esindab gruppi. Juhi tähelepanu sellele, et ta valiks seisukohad teadlikult.
Aga mis siis juhtus? Soovite näiteid? Olgu. Hiljuti nägin pealt, kuidas signalisatsioonide paigaldaja tegi oma tööd ja parandas valvatavas ametiasutuses juhtmeid (või mida iganes ta tegi), ise üleni turvafirma logosid täis kleebitud. Asutuse töötaja astus tema juurde, tervitas ja teatas, et tal on mure. Ta kurtis väga tõsiste probleemide üle, muuhulgas selle üle, et kui signaal läheb käima (tihti), siis turvafirmast mitte keegi ei tule enne õhtut vaimuhaigust tekitavat heli maha keerama.
Jätkus vaidlus ja õigustamine. Asutuse töötaja oli vestluse lõppedes pehmelt öeldes ahastuses.
Turvafirma töötaja ei saanud aru, et ta esindab turvafirmat - et just tema asi on probleemide eest vabandada ja klienti aidata. Selle asemel ta õigustas ennast, et see pole TEMA süü. Tundus, et turvasüsteemide paigaldaja ei saanud üldse aru, kuhu ta kuulub. Ta justkui jäi enda lihtsustatud mudeli juurde - "Olen käsutäitja. Ma ei taha midagi teada, mida mu tööaandja teeb, seniks kui mulle palka makstakse. Mul on tükitöö ja loba viidab aega"
Oeh. Tundub, et organisatsioonid on jätnud oma kodutöö tegemata ja töötajaid hoiatamata - tööpostil oled sa just see, kelle heaks sa töötad.
Olen näinud isegi politseinikke, kes ei adu. Üks neist tõstis demonstratiivselt oma käed üles ja teatas: "Ma teen ainult oma tööd!" andes inimlikult mõista, et teda kui inimest ei huvita minu probleemid, kuniks paberid saavad korrektselt täidetud ja ta boss noomitust ei tee.
Ja tõsiseim lugu - praegu teen vastutahtsi koostööd firmaga, kes petab raha välja oma klientidelt. Kaasa arvatud minult. Kõik töötajad, kelle saaks vastutusele võtta, nad süüdimatult teatavad, et nemad "ei tea ja ei vastuta" ning veeretavad oma vastutust teistele töötajatele. Jah, võib-olla on nad tõesti head inimesed, aga nad teavad oma tööandja kohta. Nad pole kunagi teadnud, et nad esindavad oma tööandja väärtushinnanguid. Eksilikult nad arvavad, et neid ei saa vastutsele võtta. Aga saab küll. Kohtus selgub nii mõnelegi üllatusena, et ka kuritööle kaasa aitamise eest on karistused. "Me oleme vaid käsutäitjad"
Mis see sotsiaalpsühholoogia nähtus oligi?!
Samas ma tunnen juba nende tööandjate hirmu, kes peavad otsustama, kas isiku kognitiivne võimekus on nii suur, et agendiseisusest aru saada ja - seda ka meeles pidada. Tüüpiline on kaubapaigutaja supermarketis, kes hinnapäringu peale solvub ja süüdistab klienti: "Miks te üldse arvate, et mina selle hinnasildi ära kaotasin?"
Mõnes mõttes sa vastutad ka oma sõprade tegevuse eest. Ka seadustega. Oled kambas, kes sooritab kuriteo, oled vastutav tagajärgede eest. Sul oli info, sa ei tegutsenud. Sa kannad oma grupi väärtusi isegi siis, kui väidad, et "mina seda pole teinud".
Niisiis, ütle mulle, kes on su tööandja ja ma....
Või kes on su abikaasa...?
:)
Wednesday, June 20, 2012
Monday, June 4, 2012
Pikk monoloog aususest
Tere kallis lugeja. Postitan seekord ammuse kirjatüki, mille kunagi unustasin postitada. Tahtsin rääkida ära, mis on AUSUS. Ei, ma ei ütle, mis see on. Ma kohtan oma eluteel ausust. Ma kohtan valetamist. Ma näen inimesi, kes elavad oma elu. Ma kohtan neid. Me räägime. Mina imestan. Nemadki. Peame üksteist imelikeks, saame üksteisest valesti aru. Elame mööda, või kohtume vahetult.
Mul on kahju, et oleme üksteisest kaugel, mu mõttekaaslased. Ma mõtlen armastusega päevale, mil jälle kohtume. Ärgem aga unustagem siis mõtiskleda, osaleda suhetes ja kuulata vaikselt tundeid. Ja jagada.
Järgnevalt avaldan ammuse kirja sõbrale. Kirjutasin selle ühel sumedal suveööl, teadvuses soov jäädvustada mõtted tuleviku silmadele lugeda, lootuses teemat üha täiendada ja täiustada, lammutades tollase Tiina pisikese maailma tõed.
KIRI AUSUSEST
Ausus. Imelik sõna. Inimesed mõistavad seda erinevalt. Ma loodan, et sa ei arva, et mul on professionaalne kretinism. Psühholoogid üritavad sõnu defineerida. Minagi üritan aru saada, mida teine inimene mõiste all silmas peab. Teadlased teevad seda (ma loodan), ja inimesed peaksid ka seda tegema suhtluses (minu ideaalmaailm).
Ausus. Kohe asun sõna defineerima, tuues näiteid oma maailma seiklustest. Ma kasvasin üles nn "rullnokkadega", ja mul oli raske aru saada, mida mõisted tähendavad. Tähendab - ma teadsin, kuid minu maailm oli teistsugune. Nüüd, kui olen ülikoolis olnud, nad teatavad umbes nii: "kuidas sa saad olla nii loll. nii lihtsat asja ei tea!" neil on mingi släng ja dogmad. See öeldud, võib väita, et kõigil inimestel ole niimoodi. Ka Sul. Nad tulevad kultuurist, kodusest või subkultuurist, milles on oma taust ja teemad, millest ei räägita. Kala ujub vees ja ta ei räägi, et vesi on märg. Kui kultuurid põrkuvad, võime defineerida "märg". Sina elukogenud, koolitarkust täis, tead seda :P Paradigmad ja värk, eri koolkonnad füüsikas....
Ausus. Esiteks on ausus julgus küsida. Tunnistada, et me elame eri maailmades. Sina omas, mina omas. Jah, ma päris filosoofiks ei hakka ega klassikuid tsiteerima... Saad mõttest aru küll. Ausus on see, et ma tunnistan: ma olen oma tajude maailmas, igavesti üksi (kui olla dramaatiline), kuid ma soovin sinuga läbi klaasi kasvõi suhelda. Vaadata sind... (või stalkida facebookis). :P Milleks? Et loota, et äkki mul on miskit õppida ja eeldusel, et teised siiski on olemas (!), saada osa nende kogemusest, mitte olla illusioonides...
Ausus. See on soov küsida. Mida sa mõtled selle all? Mida sa mõistad, kui ütled sõna "ausus"? Ma räägin sulle muinaslugu, kuid ma olen "aus" ning ütlen, et see on välja mõeldud. Ma ei taha sind meelega eksitada! Sest ma olen "aus".
Aususest veel... :p Isiklikust tajukogemusest. Hiljuti hujutus üks veider lugu ja selle ma ka praegu räägin, et avada hilisemaid mõtteid aususest. Keegi noormees leidis mu reidikonto ja otsustas et tema tahab kokku saada. Mõtlesin, et see pole võimalik, mul seal on maailma kõige koledamad pildid ja kõige eemaletõukavam tekst ja mitte keegi viimastel aastatel pole enam avaldanud soovi hakata mu armukeseks. Seega - see on erakordselt veider ja huvitav. Kuna mul suhtlemisvajadus oli suur, läksingi "kohtingule". Sõbrad küll hoiatasid, et... tea küll! Läksin, saime kokku, rääkisin endast, oma meeleolust, miks mul seal konto on, mida tema minust ootab, küsisn jne.. Ta ei osanud midagi peale hakata minuga. Ta oli pehmelt öeldes shokeeritud, mida võis näha ta silmist. Ma ei flirtinud ega lollitanud, olin hästi viisakas ja tundsin tema vastu huvi. Tõeline hämming valitses ta poolel! Meil tõenäoliselt polnud ühtki ühist sõpra... Noh, eks ma siis küsisingi, mida ta mõne mõiste all silmas peab, kuid mida tema tegi...? Ta avaldas pettumust, et ma olen nii loll... et ma ei tea nii lihtsate mõistete sisu. Ta oli mu peale pahane, kuna tahtsin olla aus! Ma tõesti tahtsin vastata. Ma pole loll, ma tean küll, et alguses peab lollitama jne... Aga milleks?
Noh, pärast skaibis suheldes ja üritades defineerida ja mulle selgitada, selgus, et tal oli tõesti eriskummaline arusaam... Vau! Hämmastav, minu maailm rikastus. Tema aga oli pahane, et kuda ma nii veider olen. Ta isegi ütles, et ta ei kavatse minuga käima hakata, kuna ei julge, kuna "sa oled liiga imelik ja veider". Mis see oli? Lõpuks olime ausad. See oli lihtne mõiste, ma sain targemaks, tema aga ei olnud huvitatud vist mitte millestki... või noh...
See on ju ausus, et tahad suhtlemiseks aluse panna? Ausus, et kui midagi ütleme, ei tekitaks see pingeid ja viha juurde (kuda nii loll, mõistmatu, pahatahtlik jne).
Kuulan kodustele remonttöödele taustaks deangelost.... njaa! noh, mis iganes sellega, aga ma mõtestan flirdi mõistet teistmoodi nüüd. mitte et tema seda oleks öelnud, vaid ma ise mõtlesin kaudselt tema mõtete taustal... Ütleme, et 2 võõrast kohtuvad. Esmatähtis on päästa oma nägu, päästa oma "maine". Kokku saavad ju kaks võõramaalast. Kohutavalt ärev on ja kohutavalt häbi. Siis - mida teha?! Flirt! See on aus valetamine. Ja see on oma olemuselt lihtsalt geniaalne asi. Nali ja huumor ja tögamine annavad vaid ühe efekti, mida ma olen kaua juba nii sõnastanud sell näitega:
_mis, kas sa mõtledki nii või sa teed nalja?
_kui sa võtad, et see on tõsi, on see tõsi, kui sa võtad seda naljana, on see nali.
:D
Mul osa sõpru-tuttavaid käivad ringi, ajavad naistele kätt püksi. Nii äämuslikult, et see on üdini naljakas. Pole kahtlustki, et too tüüp on humoorikas, eksole? Keerab kogu suhtluse äärmusesse! Ja see on lõõgastav. Samas - kui naine on siiski temast huvitatud, võib naine teha "vastunalja" ja nii huumori mõttes vedada voodisse :D Ja mis ta siis see naine teeb? - Kuidas sa seda nimetad? - nalja teeb loomulikult! irw :P
Ausus - kui flirt on äratuntav ja me mõlemad teame, et see ON flirt, on see ausus. Väga lõõgastav. Me teame, mis värk on. Ja detailid on tühiasi, võime võtta naljana, võime tõsiselt rääkida mõistujuttu. Aga me teame üksteist, me ei saa solvuda mitte millegi peale, kuna me lihtsalt pole tahtnudki solvata. Sellisel tögaval suhtlusel on see efekt, et ma mitte iial, mitte kunagi ei pea kaitsma "oma nägu", isegi nelja silma all, ega ka omade seltskonnas. Võimumängud jäävad ära, kui on sõprade seltskond.
Aususest teistmoodi. Ma suhtlen mõnedega, kes on ülikergelt solvuvad. Ma valin iga sõna, iga hingetõmmet, tean harjumusest ja vilumusest, kuidas nendega "ümber käia". On päris stessitekitav. Näiteks täna. Mu sellesse kategooriasse langev sõber palus mul olla temaga aus. Minus tekkis kohe frustratsioon ja viha.
Ma mõtlesin midagi sellist: "jah, sa tahad ausust. aga ma ei saa. sa oled kuradi laps alles. Sa jonnid kogu aeg, kui ma ei ütle, mida sa kuulda tahad. ja nüüd sa sunnid mulle peale selle raske olukorra"
Ma ütlesin, et hüva, teeme nii. Minust oleks aus vastata, oleme ju sõbrad. Sa tahad seda ja kui see on sinu soov...
Nonii, tema küsis küsimuse ja mina vastasin ausalt, mis reaktsioone võiks võõral inimesel tekitada see küsimus.
Tema reaktsioon: "Tead, sulle on ka nii raske mokka mööda olla! Ma olen sinuga ka aus!"
Kuna sina, mu sõber, oled ilmselgelt väga tundlik inimene, sa saad aru, et siinkohal "ausus" oli mõeldud solvanguna! "tead mis, ma olen aus, ja ütlen sulle näkku kõik mis ma sinust arvan ja panen sul suu kinni just nüüd ja kohe selsamal silmapilgul, KUNA SA ÜTLESID MIDAGI; MIS MULLE EI MEELDI!!!!"
Mis selles olukorras teha? Mina olin haavatud ja solvatud. Ma teadsin, et ta vihastab, kuna ta pressis minult välja mu arvamuse. Ta karistas mind sel ülilapsikul moel. Nagu alati!! Minu emotsioon oli viha tema ja enda peale. Sest ma teadsin, et ma ei saa, ei või olla aus. Ma oleksin pidanud valetama, ma oleksin pidanud ehk vaikima?! Aga ta palus! Ta palus! Mina vastasin, ja pärast ta solvas mind meelega, väites enda olevat ausa.
Ausus. See on relv. See on põhjus mölapidamatuseks.Ma ütlen välja kõik oma uitmõtted ja lollused ja fantaasiad, kuna... ei! ma pole latatara, ma olen "aus". :P irw. Ma tean inimesi, kes mõnuga mind mõnitavad ja väljendavad oma põlgust minu vastu sellega, et räägivad kogu seda sitta kõigile peale minu, väites, et nad tahavad olla "ausad" oma tunnete ja mõtete suhtes ja võivad seda "ausalt" kõigile laterdada, kuna nende moto on olla aus. Või siis on neid, kes iga vestlusele panevad punkti, minu kohta solvanguid ja kriitikat tehes, kohta ja seltskonda valimata... kuna nad tahavad olla "üdini ausad".
Käsi rinnal, ripsmeid plaksutada, kulme tõsta ja teatada "ma olen ju lihtsalt aus" pole nii mõnelegi neiule mingi probleem.
Manipuleerimisvõte, võimumängude võte, vestluse katkestamise metoodika... nimeta vaid! Ausus.
Ausus. Nüüd tuleks mõelda ka veel mainekujunduse aspektile, kui sellest mõistest kõnelda. Mis on ausus tegevuste suhtes? :P
Mina isiklikult olen jutustanud lugusid endast ja oma sõprade tegevustest, mis MEELEGA loob vale mulje. Kui seda teha kõigi asjaosaliste juuresolekul, jääb üle osalistel vaid lõbustatult ja mõtlikult teatada: "mnjaa, kõik faktid on õiged... kõik faktid ON õiged..." :D
Ma ei tea, palju sa mainekujundusest tead. Põmst on see tegevuse kireldamiseks raami andmine. KUI ma täna istusin terve õhtu laua taga, arvuti, ees, mida ma ütlen?! Kuidas sina seda ütleksid?
1. Ma istusin arvuti taga terve õhtu ja surfasin internetis? (mis mulje jääb? fakt on õige)
2. Ma otsisin täna terve õhtu oma lõputöö jaoks internetist materjali. (samad sõnad :P)
Ehk siis, mida öelda, mida ütlemata jätta....
Ausus mainekujunduses. Kas faktide ülesloetlemine on ausus? Kas ma pean kõik üles lugema? Et võiksin olla aus. Ei! See pole esiteks füüsiliselt võimalik! Teiseks on vaja leida sobiv sõnastus ja anda täpselt õige kogus infot, õige muljega, õige võttega. Et Sul, mu mitte-nii-vana sõber, kui sa viitsid ikka seda teksti lugeda, jääks täpselt õige mulje minust ehk võimalikult soodne ja meeldiv mulje, kui kavatsen ka tulevikus oma monolooge jätkata. Suhtlemine sisaldab seega ületamatuid kuristikke, mis paneb sõna "ausus" üliraskesse olukorda.
Peale selle mu matemaatikaõpetaja rääkis midagi "aususest enda vastu" selles võtmes, et mind kuidagigi sundida koduseid matemaatikaülesandeid lahendama. Ta üritas väita, et ega ma enne ei tea, kas ma ülesannet lahendada oskan, enne kui proovin ja avastan, et võib-olla, kallis Tiina, sa ei oskagi! Ta tahtis, et oleksin enda vastu aus! :) Ausus siis katsetada asju?! Lõhkuda illusioone, järele kontrollides? Tegelikult ta tahtis minus süüd tekitada, kuna ausus enese vastu on meie ühiskonnas hea asi, mida üks intelligentne neiu peaks prioriteediks pidama. Sa ei taha väita, et sa ei tahagi olla enda vastu aus?! ...st lahenda ülesandeid, kurivaim! või sa ei jõua kuhugi ja see on ande raiskamine.
Ausus-teadlikkus. Enese vastu aus olemine on vist oma käitumisele põhjenduste otsimine. Aga jah, selle kohta on tabav ütlemine vastu panna: "loll on see, kes põhjust ei leia". Seega on aus öelda vahel: "ma ei tea". Või on see hoopis nõrkuse märk? Või lolluse?
Mina ennast palju ei tunne, seega ma ei saa olla aus. Kõik teised, kes mind kõrvalt vaatavad, need on ausad oma kriitikas. Ka see on üks vaade aususele - ei loe, mida sa arvad. Loeb see, kuidas sa teistele välja paistad. Teised ütlevad sinu kohta ausaid asju, mis on puhtaks pestud su soovunelmatest... justkui. Ka see vaade aususele on minu meelest täiesti tavaline. "ei loe see, mida mina arvan, ma vastan ausalt, ma ütlen mida teised arvavad, või massid". See on hullumaja. "sa oled hull. sa ei saa sellest aru. sa ei saa olla aus. vaid teised saavad öelda, et su maailm on haige! sa oled hull, ma kordan, ma olen aus. ole sina ka aus (enda vastu) ja võta see vaade omaks" Abielupaar tülitsedes tahab, et seinad oleksid "ausad" - ütle meile, kumb meist siin loll on :D
Paarike tülitseb teemal, mida keegi on tahtnud öelda oma laustega. Võetakse appi diktofon (oletame?). Ja see diktofonilint saadetakse Eesti Keele Instituuti sõltumatute keeleekspetidele komisjonile analüüsida. Neilt tuleb "aus" vastus. Või noh, keeruline on nende töö, släng ja muud asjad, konteksti ka ei tea, selleks peab ju ka olema mingi ekspertide rühm nende kodus elama ja hindama olukordi :P Jah, "aus" ja "objektiivne".
Noh, ja seda arstide eetika asja ei hakka üldse lahkamagi. Kas surevale peaks ütlema, kunas ta sureb? Kas mitteütlemine on valetamine? jne
Ma nägin ammust meestuttavat linna peal mõni aeg tagasi. Ma küsisin, et kuidas tal selle ringi hooramisega lood nüüd on? :P Ja et kas tal tüdruk on ja kas ta teab. Ta ütles, et jah, ta ei nimeta seda valetamiseks. "Ma nimetan seda tõe väänamiseks". Jah, tõesti, ta andis mõista oma kehakeelega tollele tüdrukule, et see tüdruk on talle ainuke ja õige jne (teda varasemalt teades oletan), kuid ta teadis täie aruga, et loob valemuljet ja jättis oma teada kõik muud asjad, mida see tüdruk otseselt ei küsinud. Tema oli aus kui beebi pepu. Ta oli uhke selle üle, ta oli kaval, osav, ta oli mees. Kui tüdruk teada saab, võib ta jäiselt teatada, et tema pole valetanud, tema on olnud aus, ja mispärast hull bitch üldse mängib närvihaiget, kui ta ise suvaliselt eeldas, et see noormees on "ingel" ja miksjaoks ta julgeb teda süüdistada. Tema on lihtsalt ta ise, nii on. Tema ei valeta, ta on aus.
või noh, meie olime sel hetkel ausad, kui riiamäest üles kõmpisime. Ma rääkisime nii intiimselt, vaevalt et keegi teine naine seda mõistaks. Ta jagas oma kavalust mulle, ta tundis heameelt. Vaevalt, et see vaene tõenäoliselt alaealine naiivne neiu eriliselt õnnelik on, kui ta naiselikule mainele ja arukusele nelja silma all vesi peale tõmmatakse...ühel hetkel. Ausus.
Siis veel üks juhtum, mis küsib, kuivõrd kõrvalvaataja oma tegevusetusega saab aus olla. Kunagi kohas, kus töötasin, üks noormees ajas mulle nilbet juttu, ma arvan et ka teistele. Kõik teadsid. Ta vist polnud peast päris korras?! "kes on voodis Tartu kõige parem? mina olen!" teatas ta haletsusega, et mina nii head diili ei taha teha. jne... täiesti kohutav tüütus oli, ja ausõna ma ei liialda. ta oli häbitu litsmees, uhkustas oma panemistega. Siis, ühel õhtul töökaaslastega baaris tuli ka tema juhuslikult sinna mingi ülimalt armunud näoga neiuga. Nii! mida teha? Kas meist on aus lihtsalt teha nägu, nagu midagi polekski? Kas minna ja öelda, et su mees on täielik tõbras? Mina tahtsin olla aus, kuna ma ei suutnud sellele neiule otsa vaadata. Aga. mulle tehti selgeks: "see pole sinu asi". Kas oleks aus öelda kogu tõde, elementaarne, vajalik, otsustamiseks ülioluline tõde?! See noormees oli minu asi, kuna ta ise tegi end minu probleemiks. Seega - mida teha sellega, kellega ilmselgelt polda ausad? Minust tuima nägu, emotsioonitut nägu või isegi naeratavat nägu teha on julm valetamine. Või ei ole? Või on see "tõe väänamine?". Ausus on kusmaal?
Aus on ka õiglane. Aus on lõpetada monoloog ja magada ausat und.
Aga veel üks lugu, peategelane neiu L. Kunagi, kui veel koos matemaatikat õppisime ja tema otsustas minna füüsikasse, oli ta maal elavatel sugulastel kohutavalt suur meeleheide ja mure. Issand hoia! Püha jumal, loll laps. No mismoodi sa mehele saad niimoodi?! Ühelegi mehele see ei meeldi, kui naine end targemaks peab! Mees peab tundma end targana naise kõrval. Kui saadakse teada, et õpid füüsikat... Kas seda kuidagi varjata ei saa? Kuidas sa aru ei saa, ei mõista seda, noor neiu?! Enne võisid oma füüsikahuvi varjata, aga nüüd ei saa olla aus (viisaka vestluse fakt on füüsikaõpingute mainimine).
Jah, lõpetuseks tahangi öelda moraali - ei ole vaja rääkida endast KÕIKE! :D
Targutajad ja diagnoosid ei meeldi kellelegi.
Tiina
aus ‹-a 2› adj.
1. oma suhtumises, käitumises, tegevuses jne. tõest ja õiglusest juhinduv, ebaõiglust, pettust mittesalliv; lepetest, lubadustest jne. kinnipidav; tõde salgamatu, otsekohene.
2. van (neiu, naise kohta moraali seisukohast:) rangete elukommetega; vooruslik. Püüdis võrgutada ausaid neiusid ja naisi. Aus naisterahvas, truu oma mehele. *Peaksin seletama, et aus tüdruk ei tohi sobida korraga kahe mehega. H. Raudsepp.
3. kõnek korralik, tubli, väärt. Maja, suvila on aus. Pidu tuleb aus. Talv oli küll vilets, aga suvi tuli aus. Püksid on ausad, osta ära. Hein kasvas aus. Palk on aus. Elektrikerisega saun ei saa siiski vana ausa maasauna vastu. Konjak on ikka üks aus märjuke. *Igatahes mürgel peab saama aus. A. H. Tammsaare.
4. van lugupeetud, austatud. *Ärge pange pahaks, aus preili .. J. Pärn. *Hakkan kohe peale, et aus lugeja rutem lõpule saaks ja mõnd paremat peale võiks lugeda. E. Särgava.
Mul on kahju, et oleme üksteisest kaugel, mu mõttekaaslased. Ma mõtlen armastusega päevale, mil jälle kohtume. Ärgem aga unustagem siis mõtiskleda, osaleda suhetes ja kuulata vaikselt tundeid. Ja jagada.
Järgnevalt avaldan ammuse kirja sõbrale. Kirjutasin selle ühel sumedal suveööl, teadvuses soov jäädvustada mõtted tuleviku silmadele lugeda, lootuses teemat üha täiendada ja täiustada, lammutades tollase Tiina pisikese maailma tõed.
KIRI AUSUSEST
Ausus. Imelik sõna. Inimesed mõistavad seda erinevalt. Ma loodan, et sa ei arva, et mul on professionaalne kretinism. Psühholoogid üritavad sõnu defineerida. Minagi üritan aru saada, mida teine inimene mõiste all silmas peab. Teadlased teevad seda (ma loodan), ja inimesed peaksid ka seda tegema suhtluses (minu ideaalmaailm).
Ausus. Kohe asun sõna defineerima, tuues näiteid oma maailma seiklustest. Ma kasvasin üles nn "rullnokkadega", ja mul oli raske aru saada, mida mõisted tähendavad. Tähendab - ma teadsin, kuid minu maailm oli teistsugune. Nüüd, kui olen ülikoolis olnud, nad teatavad umbes nii: "kuidas sa saad olla nii loll. nii lihtsat asja ei tea!" neil on mingi släng ja dogmad. See öeldud, võib väita, et kõigil inimestel ole niimoodi. Ka Sul. Nad tulevad kultuurist, kodusest või subkultuurist, milles on oma taust ja teemad, millest ei räägita. Kala ujub vees ja ta ei räägi, et vesi on märg. Kui kultuurid põrkuvad, võime defineerida "märg". Sina elukogenud, koolitarkust täis, tead seda :P Paradigmad ja värk, eri koolkonnad füüsikas....
Ausus. Esiteks on ausus julgus küsida. Tunnistada, et me elame eri maailmades. Sina omas, mina omas. Jah, ma päris filosoofiks ei hakka ega klassikuid tsiteerima... Saad mõttest aru küll. Ausus on see, et ma tunnistan: ma olen oma tajude maailmas, igavesti üksi (kui olla dramaatiline), kuid ma soovin sinuga läbi klaasi kasvõi suhelda. Vaadata sind... (või stalkida facebookis). :P Milleks? Et loota, et äkki mul on miskit õppida ja eeldusel, et teised siiski on olemas (!), saada osa nende kogemusest, mitte olla illusioonides...
Ausus. See on soov küsida. Mida sa mõtled selle all? Mida sa mõistad, kui ütled sõna "ausus"? Ma räägin sulle muinaslugu, kuid ma olen "aus" ning ütlen, et see on välja mõeldud. Ma ei taha sind meelega eksitada! Sest ma olen "aus".
Aususest veel... :p Isiklikust tajukogemusest. Hiljuti hujutus üks veider lugu ja selle ma ka praegu räägin, et avada hilisemaid mõtteid aususest. Keegi noormees leidis mu reidikonto ja otsustas et tema tahab kokku saada. Mõtlesin, et see pole võimalik, mul seal on maailma kõige koledamad pildid ja kõige eemaletõukavam tekst ja mitte keegi viimastel aastatel pole enam avaldanud soovi hakata mu armukeseks. Seega - see on erakordselt veider ja huvitav. Kuna mul suhtlemisvajadus oli suur, läksingi "kohtingule". Sõbrad küll hoiatasid, et... tea küll! Läksin, saime kokku, rääkisin endast, oma meeleolust, miks mul seal konto on, mida tema minust ootab, küsisn jne.. Ta ei osanud midagi peale hakata minuga. Ta oli pehmelt öeldes shokeeritud, mida võis näha ta silmist. Ma ei flirtinud ega lollitanud, olin hästi viisakas ja tundsin tema vastu huvi. Tõeline hämming valitses ta poolel! Meil tõenäoliselt polnud ühtki ühist sõpra... Noh, eks ma siis küsisingi, mida ta mõne mõiste all silmas peab, kuid mida tema tegi...? Ta avaldas pettumust, et ma olen nii loll... et ma ei tea nii lihtsate mõistete sisu. Ta oli mu peale pahane, kuna tahtsin olla aus! Ma tõesti tahtsin vastata. Ma pole loll, ma tean küll, et alguses peab lollitama jne... Aga milleks?
Noh, pärast skaibis suheldes ja üritades defineerida ja mulle selgitada, selgus, et tal oli tõesti eriskummaline arusaam... Vau! Hämmastav, minu maailm rikastus. Tema aga oli pahane, et kuda ma nii veider olen. Ta isegi ütles, et ta ei kavatse minuga käima hakata, kuna ei julge, kuna "sa oled liiga imelik ja veider". Mis see oli? Lõpuks olime ausad. See oli lihtne mõiste, ma sain targemaks, tema aga ei olnud huvitatud vist mitte millestki... või noh...
See on ju ausus, et tahad suhtlemiseks aluse panna? Ausus, et kui midagi ütleme, ei tekitaks see pingeid ja viha juurde (kuda nii loll, mõistmatu, pahatahtlik jne).
Kuulan kodustele remonttöödele taustaks deangelost.... njaa! noh, mis iganes sellega, aga ma mõtestan flirdi mõistet teistmoodi nüüd. mitte et tema seda oleks öelnud, vaid ma ise mõtlesin kaudselt tema mõtete taustal... Ütleme, et 2 võõrast kohtuvad. Esmatähtis on päästa oma nägu, päästa oma "maine". Kokku saavad ju kaks võõramaalast. Kohutavalt ärev on ja kohutavalt häbi. Siis - mida teha?! Flirt! See on aus valetamine. Ja see on oma olemuselt lihtsalt geniaalne asi. Nali ja huumor ja tögamine annavad vaid ühe efekti, mida ma olen kaua juba nii sõnastanud sell näitega:
_mis, kas sa mõtledki nii või sa teed nalja?
_kui sa võtad, et see on tõsi, on see tõsi, kui sa võtad seda naljana, on see nali.
:D
Mul osa sõpru-tuttavaid käivad ringi, ajavad naistele kätt püksi. Nii äämuslikult, et see on üdini naljakas. Pole kahtlustki, et too tüüp on humoorikas, eksole? Keerab kogu suhtluse äärmusesse! Ja see on lõõgastav. Samas - kui naine on siiski temast huvitatud, võib naine teha "vastunalja" ja nii huumori mõttes vedada voodisse :D Ja mis ta siis see naine teeb? - Kuidas sa seda nimetad? - nalja teeb loomulikult! irw :P
Ausus - kui flirt on äratuntav ja me mõlemad teame, et see ON flirt, on see ausus. Väga lõõgastav. Me teame, mis värk on. Ja detailid on tühiasi, võime võtta naljana, võime tõsiselt rääkida mõistujuttu. Aga me teame üksteist, me ei saa solvuda mitte millegi peale, kuna me lihtsalt pole tahtnudki solvata. Sellisel tögaval suhtlusel on see efekt, et ma mitte iial, mitte kunagi ei pea kaitsma "oma nägu", isegi nelja silma all, ega ka omade seltskonnas. Võimumängud jäävad ära, kui on sõprade seltskond.
Aususest teistmoodi. Ma suhtlen mõnedega, kes on ülikergelt solvuvad. Ma valin iga sõna, iga hingetõmmet, tean harjumusest ja vilumusest, kuidas nendega "ümber käia". On päris stessitekitav. Näiteks täna. Mu sellesse kategooriasse langev sõber palus mul olla temaga aus. Minus tekkis kohe frustratsioon ja viha.
Ma mõtlesin midagi sellist: "jah, sa tahad ausust. aga ma ei saa. sa oled kuradi laps alles. Sa jonnid kogu aeg, kui ma ei ütle, mida sa kuulda tahad. ja nüüd sa sunnid mulle peale selle raske olukorra"
Ma ütlesin, et hüva, teeme nii. Minust oleks aus vastata, oleme ju sõbrad. Sa tahad seda ja kui see on sinu soov...
Nonii, tema küsis küsimuse ja mina vastasin ausalt, mis reaktsioone võiks võõral inimesel tekitada see küsimus.
Tema reaktsioon: "Tead, sulle on ka nii raske mokka mööda olla! Ma olen sinuga ka aus!"
Kuna sina, mu sõber, oled ilmselgelt väga tundlik inimene, sa saad aru, et siinkohal "ausus" oli mõeldud solvanguna! "tead mis, ma olen aus, ja ütlen sulle näkku kõik mis ma sinust arvan ja panen sul suu kinni just nüüd ja kohe selsamal silmapilgul, KUNA SA ÜTLESID MIDAGI; MIS MULLE EI MEELDI!!!!"
Mis selles olukorras teha? Mina olin haavatud ja solvatud. Ma teadsin, et ta vihastab, kuna ta pressis minult välja mu arvamuse. Ta karistas mind sel ülilapsikul moel. Nagu alati!! Minu emotsioon oli viha tema ja enda peale. Sest ma teadsin, et ma ei saa, ei või olla aus. Ma oleksin pidanud valetama, ma oleksin pidanud ehk vaikima?! Aga ta palus! Ta palus! Mina vastasin, ja pärast ta solvas mind meelega, väites enda olevat ausa.
Ausus. See on relv. See on põhjus mölapidamatuseks.Ma ütlen välja kõik oma uitmõtted ja lollused ja fantaasiad, kuna... ei! ma pole latatara, ma olen "aus". :P irw. Ma tean inimesi, kes mõnuga mind mõnitavad ja väljendavad oma põlgust minu vastu sellega, et räägivad kogu seda sitta kõigile peale minu, väites, et nad tahavad olla "ausad" oma tunnete ja mõtete suhtes ja võivad seda "ausalt" kõigile laterdada, kuna nende moto on olla aus. Või siis on neid, kes iga vestlusele panevad punkti, minu kohta solvanguid ja kriitikat tehes, kohta ja seltskonda valimata... kuna nad tahavad olla "üdini ausad".
Käsi rinnal, ripsmeid plaksutada, kulme tõsta ja teatada "ma olen ju lihtsalt aus" pole nii mõnelegi neiule mingi probleem.
Manipuleerimisvõte, võimumängude võte, vestluse katkestamise metoodika... nimeta vaid! Ausus.
Ausus. Nüüd tuleks mõelda ka veel mainekujunduse aspektile, kui sellest mõistest kõnelda. Mis on ausus tegevuste suhtes? :P
Mina isiklikult olen jutustanud lugusid endast ja oma sõprade tegevustest, mis MEELEGA loob vale mulje. Kui seda teha kõigi asjaosaliste juuresolekul, jääb üle osalistel vaid lõbustatult ja mõtlikult teatada: "mnjaa, kõik faktid on õiged... kõik faktid ON õiged..." :D
Ma ei tea, palju sa mainekujundusest tead. Põmst on see tegevuse kireldamiseks raami andmine. KUI ma täna istusin terve õhtu laua taga, arvuti, ees, mida ma ütlen?! Kuidas sina seda ütleksid?
1. Ma istusin arvuti taga terve õhtu ja surfasin internetis? (mis mulje jääb? fakt on õige)
2. Ma otsisin täna terve õhtu oma lõputöö jaoks internetist materjali. (samad sõnad :P)
Ehk siis, mida öelda, mida ütlemata jätta....
Ausus mainekujunduses. Kas faktide ülesloetlemine on ausus? Kas ma pean kõik üles lugema? Et võiksin olla aus. Ei! See pole esiteks füüsiliselt võimalik! Teiseks on vaja leida sobiv sõnastus ja anda täpselt õige kogus infot, õige muljega, õige võttega. Et Sul, mu mitte-nii-vana sõber, kui sa viitsid ikka seda teksti lugeda, jääks täpselt õige mulje minust ehk võimalikult soodne ja meeldiv mulje, kui kavatsen ka tulevikus oma monolooge jätkata. Suhtlemine sisaldab seega ületamatuid kuristikke, mis paneb sõna "ausus" üliraskesse olukorda.
Peale selle mu matemaatikaõpetaja rääkis midagi "aususest enda vastu" selles võtmes, et mind kuidagigi sundida koduseid matemaatikaülesandeid lahendama. Ta üritas väita, et ega ma enne ei tea, kas ma ülesannet lahendada oskan, enne kui proovin ja avastan, et võib-olla, kallis Tiina, sa ei oskagi! Ta tahtis, et oleksin enda vastu aus! :) Ausus siis katsetada asju?! Lõhkuda illusioone, järele kontrollides? Tegelikult ta tahtis minus süüd tekitada, kuna ausus enese vastu on meie ühiskonnas hea asi, mida üks intelligentne neiu peaks prioriteediks pidama. Sa ei taha väita, et sa ei tahagi olla enda vastu aus?! ...st lahenda ülesandeid, kurivaim! või sa ei jõua kuhugi ja see on ande raiskamine.
Ausus-teadlikkus. Enese vastu aus olemine on vist oma käitumisele põhjenduste otsimine. Aga jah, selle kohta on tabav ütlemine vastu panna: "loll on see, kes põhjust ei leia". Seega on aus öelda vahel: "ma ei tea". Või on see hoopis nõrkuse märk? Või lolluse?
Mina ennast palju ei tunne, seega ma ei saa olla aus. Kõik teised, kes mind kõrvalt vaatavad, need on ausad oma kriitikas. Ka see on üks vaade aususele - ei loe, mida sa arvad. Loeb see, kuidas sa teistele välja paistad. Teised ütlevad sinu kohta ausaid asju, mis on puhtaks pestud su soovunelmatest... justkui. Ka see vaade aususele on minu meelest täiesti tavaline. "ei loe see, mida mina arvan, ma vastan ausalt, ma ütlen mida teised arvavad, või massid". See on hullumaja. "sa oled hull. sa ei saa sellest aru. sa ei saa olla aus. vaid teised saavad öelda, et su maailm on haige! sa oled hull, ma kordan, ma olen aus. ole sina ka aus (enda vastu) ja võta see vaade omaks" Abielupaar tülitsedes tahab, et seinad oleksid "ausad" - ütle meile, kumb meist siin loll on :D
Paarike tülitseb teemal, mida keegi on tahtnud öelda oma laustega. Võetakse appi diktofon (oletame?). Ja see diktofonilint saadetakse Eesti Keele Instituuti sõltumatute keeleekspetidele komisjonile analüüsida. Neilt tuleb "aus" vastus. Või noh, keeruline on nende töö, släng ja muud asjad, konteksti ka ei tea, selleks peab ju ka olema mingi ekspertide rühm nende kodus elama ja hindama olukordi :P Jah, "aus" ja "objektiivne".
Noh, ja seda arstide eetika asja ei hakka üldse lahkamagi. Kas surevale peaks ütlema, kunas ta sureb? Kas mitteütlemine on valetamine? jne
Ma nägin ammust meestuttavat linna peal mõni aeg tagasi. Ma küsisin, et kuidas tal selle ringi hooramisega lood nüüd on? :P Ja et kas tal tüdruk on ja kas ta teab. Ta ütles, et jah, ta ei nimeta seda valetamiseks. "Ma nimetan seda tõe väänamiseks". Jah, tõesti, ta andis mõista oma kehakeelega tollele tüdrukule, et see tüdruk on talle ainuke ja õige jne (teda varasemalt teades oletan), kuid ta teadis täie aruga, et loob valemuljet ja jättis oma teada kõik muud asjad, mida see tüdruk otseselt ei küsinud. Tema oli aus kui beebi pepu. Ta oli uhke selle üle, ta oli kaval, osav, ta oli mees. Kui tüdruk teada saab, võib ta jäiselt teatada, et tema pole valetanud, tema on olnud aus, ja mispärast hull bitch üldse mängib närvihaiget, kui ta ise suvaliselt eeldas, et see noormees on "ingel" ja miksjaoks ta julgeb teda süüdistada. Tema on lihtsalt ta ise, nii on. Tema ei valeta, ta on aus.
või noh, meie olime sel hetkel ausad, kui riiamäest üles kõmpisime. Ma rääkisime nii intiimselt, vaevalt et keegi teine naine seda mõistaks. Ta jagas oma kavalust mulle, ta tundis heameelt. Vaevalt, et see vaene tõenäoliselt alaealine naiivne neiu eriliselt õnnelik on, kui ta naiselikule mainele ja arukusele nelja silma all vesi peale tõmmatakse...ühel hetkel. Ausus.
Siis veel üks juhtum, mis küsib, kuivõrd kõrvalvaataja oma tegevusetusega saab aus olla. Kunagi kohas, kus töötasin, üks noormees ajas mulle nilbet juttu, ma arvan et ka teistele. Kõik teadsid. Ta vist polnud peast päris korras?! "kes on voodis Tartu kõige parem? mina olen!" teatas ta haletsusega, et mina nii head diili ei taha teha. jne... täiesti kohutav tüütus oli, ja ausõna ma ei liialda. ta oli häbitu litsmees, uhkustas oma panemistega. Siis, ühel õhtul töökaaslastega baaris tuli ka tema juhuslikult sinna mingi ülimalt armunud näoga neiuga. Nii! mida teha? Kas meist on aus lihtsalt teha nägu, nagu midagi polekski? Kas minna ja öelda, et su mees on täielik tõbras? Mina tahtsin olla aus, kuna ma ei suutnud sellele neiule otsa vaadata. Aga. mulle tehti selgeks: "see pole sinu asi". Kas oleks aus öelda kogu tõde, elementaarne, vajalik, otsustamiseks ülioluline tõde?! See noormees oli minu asi, kuna ta ise tegi end minu probleemiks. Seega - mida teha sellega, kellega ilmselgelt polda ausad? Minust tuima nägu, emotsioonitut nägu või isegi naeratavat nägu teha on julm valetamine. Või ei ole? Või on see "tõe väänamine?". Ausus on kusmaal?
Aus on ka õiglane. Aus on lõpetada monoloog ja magada ausat und.
Aga veel üks lugu, peategelane neiu L. Kunagi, kui veel koos matemaatikat õppisime ja tema otsustas minna füüsikasse, oli ta maal elavatel sugulastel kohutavalt suur meeleheide ja mure. Issand hoia! Püha jumal, loll laps. No mismoodi sa mehele saad niimoodi?! Ühelegi mehele see ei meeldi, kui naine end targemaks peab! Mees peab tundma end targana naise kõrval. Kui saadakse teada, et õpid füüsikat... Kas seda kuidagi varjata ei saa? Kuidas sa aru ei saa, ei mõista seda, noor neiu?! Enne võisid oma füüsikahuvi varjata, aga nüüd ei saa olla aus (viisaka vestluse fakt on füüsikaõpingute mainimine).
Jah, lõpetuseks tahangi öelda moraali - ei ole vaja rääkida endast KÕIKE! :D
Targutajad ja diagnoosid ei meeldi kellelegi.
Tiina
aus ‹-a 2› adj.
1. oma suhtumises, käitumises, tegevuses jne. tõest ja õiglusest juhinduv, ebaõiglust, pettust mittesalliv; lepetest, lubadustest jne. kinnipidav; tõde salgamatu, otsekohene.
2. van (neiu, naise kohta moraali seisukohast:) rangete elukommetega; vooruslik. Püüdis võrgutada ausaid neiusid ja naisi. Aus naisterahvas, truu oma mehele. *Peaksin seletama, et aus tüdruk ei tohi sobida korraga kahe mehega. H. Raudsepp.
3. kõnek korralik, tubli, väärt. Maja, suvila on aus. Pidu tuleb aus. Talv oli küll vilets, aga suvi tuli aus. Püksid on ausad, osta ära. Hein kasvas aus. Palk on aus. Elektrikerisega saun ei saa siiski vana ausa maasauna vastu. Konjak on ikka üks aus märjuke. *Igatahes mürgel peab saama aus. A. H. Tammsaare.
4. van lugupeetud, austatud. *Ärge pange pahaks, aus preili .. J. Pärn. *Hakkan kohe peale, et aus lugeja rutem lõpule saaks ja mõnd paremat peale võiks lugeda. E. Särgava.
Subscribe to:
Posts (Atom)