Thursday, May 30, 2019

Tuuma-style meditatsioon

Näita, kuidas sina seda teed! Tiina, näita, kuidas sina seda teed? Ja Tiina näitas, kuidas tema seda teeb.

Tiina nimetab seda asjade tuumaks.
See on sutra-style meditatsioon. Kuuldavasti on see, aga mitte see siin, kõige tuntum ja kõige levinum budistlik meditatsioon. Aga see pole see meditatsioon, see on Tiina-style meditatsioon.

Tiina rääkis, et tuuma ei tohi segi ajada füüsikaga. Sest see ei ole füüsika. Nii ta ütles Šariputrale. Ja Šariputra oli rahul. Kuna Tiina oli lugematute elude jooksul söötnud teadlikult oma keha. Ka talle.

See on päriselt-ka-vä-meditatsioon....


Päris asjade suutra

Avalokitešvara, olles päriselt harjutanud sisekaemust, mis viib kaldale,
nägi äkitselt ära, et skandhad ei ole päris need asjad.


Olles mõistnud, ei olnud ta enam katki.
Ei olnud enam katki-olemine.
Hävis mittetäielik-olemine.

Kuule, Šariputra...
Mu keha moodustab tühjuse tühjuse äärteni
ja
kogu tühjus moodustab mu keha...
See keha ei ole muust kui tühjusest
J
a tühjus ei ole miski muu kui keha.
See on kõike sisaldavdemus: just nii on olemas ka tunded, tajud, mõistelised vormid ja teadvus.

Kuula, Šariputra!
Kõik asjad
on ju see üks sama tühjus.
Olemasolu tuum on idee, et üksikute päris-asjadena
ei ole
mitte
kunagi
mitte kuskil
mitte miskit

avaruses
kõrvuti rippumas.

Ega kohakuti.



Ei ripu seal
ei sündi, ei surma,
ei olemist, ei mitte-olemist,
ei musta, ei puhast,
ei tekkimist, ei kadumist.

Niisiis ütlen, et tühjuse sees ei eksisteeri ei keha, ei tunded, ei tajud, ei mõistelised vormid ega teadvus ei käsikäes olemises, ei seljakuti olemises, ei üksteise peal kohakuti, ei üksteise kõrval kenasti reas.

Ka kaheksateist nähtuste maailma,
mis on kuus meeleorganit,
kuus meeleobjekti ja kuus teadvust, pole iga
mees uhke üksiklasena riputatud ei õhku


Ega kuhugi mujale.

Kaksteist linki vastastiksõltuvast tekkimisest ja olematuks hääbumisest
ei ripne mitte üheski õhus,
ei kuusepuul


ega kuskil mujal
ei heas kindlas kohas


Mitte üheski kohas!
.

Mittetäielik-olemine, mittetäieliku olemise põhjused,
mittetäielik-olemise lõpp, teekond, sisekaemus ja teost
atus-olemine pole asjad, mis ükshaaval riputavad end hanereas kuhugi üles, ei alla.

Kes iganes näeb Seda, ei vaja enam selgitusi lisaks.
Täielik-olemine ei vaja miskit lisaks.

Bodhisatvad, kes harjutavad sisekaemust, mis viib kaldale,
ei jõllita enam
kitsi - oma meeles ripnevaid takistusi.
Ja kuna nende meeles pole enam takistusi,
nad saavad ül
etada hirmu,
hävitada valed tajud
ning
 luua nirvaana kogu oma täiuses.


Kõik Buddhad minevikus, olevikus, tulevikus...
Harjutades sisekaemust, mis viib kaldale,
on
nad kõik võimelised teostama ehtsa ja täiusliku võime Näha.

Nad saavad olla kallas.


Niisiis, hei-hei mu Šariputra
sisekaemus, mis
on viinud meid kaldaks,
on suur mantra,
ige valgustavam mantra,
sansaarat ületav mantra,
mantra, mis on
asendamatu.

Tõeline tarkus ise on see mantra.
On võim teha ära olematuks kõik kannatused.

Niisiis, olgem mantra
sisekaemus, mis on kallas

olen
Om Gate Gate Paragate Parasamgate Bodhi Soha
Om Gate Gate Paragate Parasamgate Bodhi Soha
Om Gate Gate Paragate Parasamgate Bodhi Soha

That's what I call tühjus, Šariputra!😎


Jah, just see on see tunne, kui avastad: "Ma olen olnud loll. Mina olingi loll" 

....ja sa enam ei ole see

Sa ei ole enam oma aja laps.
http://eluteooriad.blogspot.com/2017/09/kortsus-nahaga-lapsed.html


Nii õpetas Tiina Šariputrat, keda ei olnud võimalik õpetada. Šariputral oli suur mälu ja matkimisvõime ja see oli hea.
http://eluteooriad.blogspot.com/2017/11/mina-olengi-kehastus-meie-oleme-sina-ja.html


PS selles postituses on viiteid asjale, mida mõned on, olles takistustest vabad, võimelised guugeldama "heart sutra". Ja mõistma.
Südasuutra

Friday, February 8, 2019

Unistamine koos kavatsusega

Eile mõtlesin, et võiks omandada harjumuse unistada tõsiselt. Ja võib-olla teistpidi öelduna kõlaks see isegi õigemalt -- lakata unistamast ilma harjumuseta reaalselt üritada seda ellu viia (kinnitades sellega uskumust, et unistused on unistused ja reaalsus on reaalsus). Tegelikult ei piirdu see ainult unistustega -- sõna, millega seonduvad kõige kõrgelennulisemad elu eesmärgid -- see puudutab ka lihtsamaid plaane -- minna hambaarstile, osta sokke juurde, kirjutada luuletus. Nendele mõeldes võib kohe ette kujutada, kuidas näeb ette nende teostamine -- tegu on käegakatsutavate eesmärkidega. Aga miks peaks kaalukamatest plaanidest mõtlemine kuidagiviisi erinev olema? Ei peagi, kuigi nii ollakse harjunud.

Kaalukamad plaanid peidavad endis lootuseid ja ärevusi, tegu tundub olevat asjadega, mis nii või naa jäävad saatuse hoolde. Need on "ilusad unistused". Tundub nagu nendest ei maksagi pragmaatilises raamistikus mõelda. Kui ma unistan, siis mul küll ei tule tihti ette mõtet, et aga kuidas? Mida teha, et see ja see asi "juhtuks"? Niimoodi selgub, et ma ei olegi tõsine unistaja. Ma unistan hoopis enda õrritamiseks.

Ent tegelikult tuleb mõelda teravamalt ja unistada detailsemalt. Tuleb paika panna oma unistuse koreograafia. Küsimus on paljuski suhtumises. Tahe on kahtlemata kusagil olemas, aga ilma detailideta, ilma koreograafiata, on keeruline teda rakendada. Suur osa tööst iseenda kallal on oma eesmärkide paikasättimine. Õnn mängib seda vähem rolli, mida põhjalikumalt oma sõjaplaane peame.

Kui tõsine unistaja sina oled?