Mida naised tahavad - tarvilikud ja piisavad tingimused

Rääkisin täna Tallinna suunas sõites pikalt ühe oma sõbrannaga. Tema tõi välja, et need 4 noormeest, kes talle terve tema elu jooksul atraktiivsed on tundunud eristusid teistest 3 omaduse põhjal:

1) Lai maailmapilt ja intelligentsus. Et oleks huvitav inimesega suhelda.

2) Enesekindlus või "Objektiivne maailmapilt". Esimene oli minu termin, teine tema oma ja kumbki pole päris õige. Sisu on aga küllalt lihtne: et inimene aktsepteerib, et ta ei ole täiuslik, et tal on tugevused ja nõrkused, ning et ta on üldiselt nende mustriga rahul ja tunneb ennast selles osas mugavalt - ei uhkusta tugevustega ega häbene nõrkuseid.

3) Empaatiavõime - et teine pool mõistaks, ja just emotsionaalsel tasandil.

Minu arusaamist mööda on (1) pigem filter - rumala poisi vastu võib algselt tõmme olla, aga pikas perspektiivis muutub see väga kiiresti kas tüütuks või igavaks. Kui mehel ikka midagi öelda ei ole, siis ega ta kaua atraktiivne ei püsi.

Kõige olulisem faktor, mis mehe kas atraktiivseks või mitteatraktiivseks teeb on just see (2). Vaidlesime neiuga pikalt selle jaoks sobiva termini üle, sest meie mõlema pakutud variandil olid teatud vead. "Enesekindluse" all mõistetakse tihti seda, kui inimene usub, et ta on kõigeks võimeline ja kõiges hea - ning see ei ole see. Pigem vastupidi, selline "oskan kõike" enesekindlus on enamasti kompensatoorne mehanism varjamaks inimese hirmu vigu teha ja teistele milleski alla jääda. Ning seda hirmu tunnevad neiud enamasti kaugelt. Samas ei ole tegu ka "Objektiivse maailmapildiga", sest inimese arusaam oma tugevustest ja nõrkustest ei pruugi tegelikkusega 100% kooskõlas olla. Peamine selle punkti juures on pigem see, et inimene on valmis leppima mitte täiuslik olemisega ning ei karda oma vigu tunnistada ning selle juures sirge seljaga elu jätkama.

Empaatiavõime ehk (3) on aga meeste puhul pigem toetavas rollis - mees peab oskama neiu tahtmiseid, soove, vajadusi ja unistusi mõista, kuid ta ei pea neile järgi andma ja vastu tulema.

Siinkohal on paras sisse tuua ka Tiina eelmise postituse tähelepanek, mille võtaksin lühidalt kokku väitega, et neiudel on noormeestele meeldimise seisukohalt (2) ja (3) rollid vastupidised - empaatia on peamine, ning enesekindlus mängib pigem toetavat rolli.

Juhiksin tähelepanu ka sellele, et välimus on siinkohal valemist välja jäetud. Põhjus on selles, et meeste puhul on naistele välimuses kõige olulisemad siiski asjad, mis peegeldavad kas (2) olemasolu (sirge selg, kindel silmavaade, rahulikud liigutused) või selle puudumist (küürus ja kössis olek, närvilised ja äkilised liigutused jne). Nende põhjal on (2) taset võimalik suhteliselt täpselt määrata väga kiiresti, praktiliselt sekunditega - ning neiud teevad seda täiesti automaatselt ja tihti sellest ise teadlik olemata s.o. seda teadvustamata. Kui tulla tagasi selle juurde, mis meestele naiste juures meeldib, tuleks välimus ühe kriteeriumina sisse panna - kuigi ka siin on see suuresti signaal (2) ja (3) tasemete kohta.

Oluline on siiski tõdeda, et kõik kolm on vajalikud tervisliku suhte jaoks, sest vastasel juhul kaldub suhe paratamatult pigem kahe inimese omavahelisele sõltuvusele või vajaduste rahuldamisele kahe võrdse osapoole vahelise suhte asemel. Sama oluline on siiski ka nende omaduste vaheline tasakaal - meeste puhul peab rõhk selgelt olema enesekindlusel (2), neiudel empaatial (3).

Edit:

Vestlus ühe sõbrannaga andis (2) jaoks väga hea kirjelduse: inimene peab ennast mugavalt tundma sellena, kes ta on. Mitte üritama olla keegi teine või tundma, et see, kes ta on, ei ole kuidagi piisavalt hea.

Empaatia on kole. :(

(räägib kena tütarlaps)
/---/
Mul on lihtne su küsimusele vastata, kuna teema on väga lihtne. Mehed. ja naised.
 Meeste mõtlemine võib olla hämmastavalt lihtne. Ometi oleme harjunud pidama lihtsameelseteks naisi. Tõsi.

Ei, mehed ei vali ainult välimuse põhjal, kellega nad tahavad suhelda. Ei. Mitte ainult. Lisaks on vaja, et pilgud kohtuvad ja silma vaadates on selge, et mees on heaks kiidetud. Ohtu pole karta. Empaatia. Mis saab olla romantilisem, kui kaubakeskuses naise maha pillatud apelsin, millele haarab kaks kätt, üks võõra mehe. Pilgud kohtuvad (välimus jääb silma) ja see pagana empaatia. Maskid on hetkeks langenud, inimesed on end unustanud. Ilmselgelt situatsioon on nad hõivanud, haaranud tähelepnu, uinutanud valvsuse, toonud esile ilusa inimlikkuse. Hetke ilu ja muu selline.... Empaatia. Elu. Ilu. Hinged.

Inimesed on maailmas nii üksi. Nad tahavad mõistmist. Vahel piisab lemmikloomast, vahel tahetakse tõeliselt mõistuslikku olendit. Ühist hingamist. Mõtlemist, ühist see tähendab... khm.

Kas te ikka näete mind? Kas te ikka kuulete mind?
-JAH!
-Ma ei mõista teid!

OO, inimhing, kas keegi kuuleb?
- (otsetõlkes südamele) jah! tegelikult ka.
NONII, NÜÜD MA HAKKAN SIND ENDA OMANDIKS PIDAMA!!!

Mina, naine, tõusen püsti ja teatan, et meeste jaoks on armastus väga isekas asi. Välisel vaatlusel nad sooritavad selle käitumise mingi objekti suunas, kellelt ootavad jätkuvat empaatiat ja heakskiitu. Kui ei, on kole. Naised aga meesolendite õnneks tihti kohe sulavad, kui näevad, et ikka mees neid tahab, KÜSIMATA endalt kriitiliselt, kes see meesisend on. Meeleheide on suur, aga NAISTE JAOKS POLE NII OLULINE, ET MEES OLEKS EMPAATILINE. Ei, isegi et vastupidi. Pahad poisid ajavad nad kuumaks, khm.... (enda eest ei räägi, rumalatest tipsidest vaid ja groteskihuviliste intelligentide ees kummardus nende kannatustele ja üürikesele "huvitavatele momentidele" nende elus)

Empaatiline mees on semu, memmekas, sõber. Kellele kurta, kellega sõbrannatseda. Haletseda, noh...

Empaatia on väärtus naises, kes kasiks moosinägusid ja lohutaks neid. ja et ta meest, et mõistaks.
Naisel on mõistmiseks sõbrannad. Punkt. Sõbrannad mõistavad mehe peksu valu.
Sõbrannad mõistavad naise tujusid, õigustavad ja mõistuspärastavad neid.
Naised ootavad alfast isast, kes sooritaks nende peal emotsionaalseid manipulatsioone. mõnus?! Kindlasti.

Mees, sa otsid mõistmist, sa otsid head välimust, sa otsid teravat mõistust ja taipamist, sa tahad naisega oma teemades kaasa rääkida. Ja on loomulik, et kui juba on mõistmine ja turvatunne, ei tohiks olla ka kehalise läheduse vastu midagi. Või on?? Või on välimus LIIGA oluline?

Naised, kes on valimatult võõraste meestega empaatilised; toppida ka rinnad letti, lõpetavad hordi stalkeritega.
Naised, kes ajavad käed puusa ja jalad harki, ei muundu seksobjektist meesteks meeste väljakul. Neid peetakse ebanaiselikeks ja kohtlasteks, ja nad muutuvad Margaret Thatcheriks.
:)

Mina tahan olla
1. seksobjekt
2. naiselik
3. tark
4. võimukas
5. privaatselt, kui aga tahan. no stalkers.

Mul on hea keskendumisvõime, kui ma räägin ja kuulan. Ei pruugi märgatagi, kui võõras käpp on randmeni... (või siis vahel küünarnukini, juurikani....)
Tead, ma kardan sihukesi asju.... :S
Ja kardinaid ei viitsi ka kontrollida kurbade passijate pilkude eest. No tõesti. Sa ju mõistad mind?



keegi...?







uu?

Varjan oma tundeid. On see tugevus?

Nonii. Minu meelest teesklemine. Pettus, varjamine. Lolli mängimine. Lihtsalt mängimine.
Pokker.
Keegi ei väida, et pokker on halb. Okei, väidetakse. Mina ei väida, hetkel.
Pokker. Pokkerinägu?

Mõnede inimestega suhtlemine on raske. Väga raske. Aga ei, ei ole raske, kui pokkerimäng käpas. Teesklemine, pettus, varjamine. Reeglid. Ja viisakus, nimetavad seda. "Püüd hästi läbi saada" ja "pingutamine". Väidetakse.

Valetamine. On norm. On kohustus.
 Siirus ajab lihtsalt paanikasse. Nägudelt peegeldub hämmastus, ja hiljem õud. Lõppeks saavad vihaseks, ja kulminatsiooniks paranoia. Toimetulek kuidas...? Teeseldes. Pettusega. Varjates. Nägu, nemad on moraalselt olukorrast üle. Viisakad. Ja pahased, kuna... kogu maailm ei viitsi kaasa mängida. Vihased. Pettunud.

(Osad mängivad teises liigas. Salakeel, you know...)

----
Tekib raudselt küsimus, miks suhelda selliste petturitega? Kelles on probleem? Kelles? Ja kelle probleem? Kelle?
Ja kas probleemi üldse ongi? Või on see ainult probleemsetel?? On või?
Kas probleem on selles, et Sa ei viitsi teise stiiliga kohaneda? (võiks ju teisega arvestada?)
Kas probleem on selles, et Sa ei oska teise stiiliga kohaneda? (kelle süü see on? kelle kohustus on kohaneda?)
Kas probleem on selles, et See Teine ei tahagi teada TÕDE? Jah??? Ja miks sa arvad, et Sa võid seda esitada omal viisil???
Äkki Sa ise oled selline, et teistel tekib tunne, et peaksid nendega kohanema?? Oled ise hälvik. Hea hüpotees.

Kammitsetud, ebakindlad ja laisad inimesed, nagu me oleme.

Vabandage, kui ma natuke liialdan või üldistan, aga teate...

Minu (üks) teooria elu kohta on see, et meil on kangesti palju teooriaid enda elude kohta ja ei oska ühtegi valida ning takerdume iga päev sellesse samasse valikusse kinni, kui me raske südamega võtame vastu otsuse midagi teha. Tunneme ennast kammitsetutena, ükskõik, millise valiku kasuks me ka ei otsustaks. Me ei ole vabad. See, et olemas on lõputu hulk valikuid, ei tee veel inimest vabaks. Me ei suuda ennast vabaks lasta. Otsustame teha tööd - keha ei taha oma positsioonist kuhugi liikuda. Silme ees peab olema mingi auhind või persse peab olema torgatud mingi suur ora... Otsustame niisama paigal istuda, mitte midagi teha, ja kohe saabub südamesse ebakindlus, hirm, et me ei ole ju seda ära teeninud, kui tööd enne tehtud ei ole. Me ütleme selle kohta tänapäeval, et me "lükkame edasi" oma töid või siis "prokrastineerime" (ma vihkan seda sõna). A mis siis, kui me otsustame, et me ei teegi oma töid? Siis me põhimõtteliselt läheme moodsa inimese põrgusse. See on asi, mille vastu eksimine päädib moraalse surmaga. Meist saavad paadialused (nii me igal juhul oma lapsikutes päädes kujutame ette).

Jah, me võime otsustada ükskõik mida, aga ilma sisemise vabaduseta, sisemise iseseisvuseta, ei aita meid ühegi otsuse läbimõeldus... sõltumata kõigest puudub meie eludel mõte - eriti kui me seda veel taga ajame. Meie (kesiganes tunneb ennast selles punktis puudutatuna, kuulub selle "meie" alla) valikute aluseks on väga tihti mingi kaudne abstraktne skeem, millega me ei tunne mingit lähedust. Võtame aluseks kas või... näiteks psühholoogia... või kas või isegi zen-budismi... või matemaatika; tõepoolest, kas või tai-chi. Mingil hetkel võib ükskõik mis distsipliin muutuda ühe inimese mõistuses ääretult abstraktseks, kaudseks, tserebraalseks ja elutuks. Ta keeldub sinna panemast midagi enamat, kui toorest aju- ja lihasjõudu. Mõnes mõttes oleme me mingid käkid, kes ei liigu kunagi paigalt ja eelistavad kõike ja kõiki eemalt oma mätta otsast jälgida (me võime väliselt millegagi kaasa minna, aga see on paljas teesklus).

Ma saan aru suhtumisest, et aeg on kallis ja et hea on oma otsused läbi mõelda... Aga asi, mis jääb tähelepanu eest varju, on see, et me võtame need otsused vastu poolikult. Üks osa formaliseerib need otsused ära, viib nagu täide, teeb kõik nii, nagu plaanitud on, aga teine osa jääb siiski kõrvale istuma ja südamesse raskust lisama... Ma ei teagi, milles see probleem on. Me ei nõustu, ei taha, ei julge, ei tihka, ei malda oma kallist eksistentsi eksperimendi tarbeks ära kulutada? Võib-olla see ongi see - osake meist jääb elust kõrvale, ei julge ennast kätte anda ning panustada oma usku meie tegemistesse... et need tegemised oleks tehtud (kerge) südamega.

Kategooriateooria

Olen viimasel ajal pikalt analüüsinud oma enda käitumis ja mõttemalle, ning jõudnud mitmetele huvitavatele järeldustele. Siinkohal jagaksingi ühte nendest.

Inimesel on komme maailmast sotti saamiseks asju erinevatesse kategooriatesse lahterdada. Juba väiksed lapsed õpivad eristama siniseid ja kollaseid asju, naisi ja mehi, ööd ja päeva. Kõik need on üldlevinud kategooriad, mille jaoks on olemas ka konkreetsed sõnad ning millest kõik enam-vähem ühtmoodi aru saavad - ning mis seega moodustavad mingis mõttes aluse üksteisega suhtlemiseks.

Kategooriate tekke kohta on ilmselt palju erinevaid teooriaid (kognitiivset psühholoogiat õppinuna oskan ise vähemalt kolme üldtunnustatut nimetada), kuid mulle neist enim meeldib siiski just see, et inimene otsib mingeid sarnaseid omadusi, ning klasterdab siis sarnased objektid ühe kategooria alla. Seda, muuseas, oskavad statistiliste andmete pealt teha ka arvutid, ning sellega tegelev arvutiteaduse haru "masinõpe" on tänapäeval üks kasulikumaid valdkondi, mida tunda. Aga ma kaldun natuke teemast kõrvale.

Teooria aluseks on see, et kategooriad tekivad lähtuvalt nendest asjadest, millega inimene on elus kokku puutunud, ning mille puhul eristamine on mingil põhjusel oluline. See seletab hästi ka paljude filosoofiliselt kiiresti absurdsusteni viivate kategooriate nagu "head ja halvad inimesed" olemasolu - häid inimesi on vaja halbadest eristada, sest headega tuleb tihedamalt suhelda, ja halbadest pigem eemale hoida. Oluline on aga tähelepanek, et kui värvide või mees/naine olemise osas on kategooriad inimestel väga sarnased, siis "hea inimese" kategooria võib erinevatel inimestel olla väga erinev.

Olgu, see kõik on veel küllalt loogiline ja common sense. Mis on aga minu enda viimase aja avastus on see, et väga paljude probleemide taga ongi tegelikult ebafunktsionaalselt välja kujunenud kategooriad. Vead jaotuvad laias laastus kahte:

1) ei eristata kahte kategooriat, mis tegelikult eristamist vajavad.

2) eristatakse kahte kategooriat, mida tegelikult eristama ei peaks.

Esimese kohta on näiteks õppejõud, kes kohtleb samal moel tudengit, kes jätab kodutöö tegemata selle pärast, et ta ei tunne et tal sellest midagi õppida oleks ning tudengit, kes jätab kodutöö tegemata, sest ta ei oska. Mõlemad vajaks tegelikult eraldi lähenemist - esimesele tuleks pakkuda väljakutsuvamaid ülesandeid, teisele aga rohkem toetust ja abi, et ta järgmisel korral hakkama saaks. Mõlema "laisaks" tembeldamine on õppejõule muidugi lihtne väljapääs, aga probleemi tegelikult ei lahenda.

Teine on aga palju keerulisem, ning ongi hetkel see, mille osas tegin avastuse. Nimelt on mul endal päris tugevalt juurdnud kaks kategooriat oma tegevuste kohta - kas töö või puhkus. Töö alla käib lisaks palgatööle ka väga palju muid asju, kodus koristamisest ja toidu tegemisest iseenda ja oma mõttemustritega tegelemise või isegi trennis käimiseni.

Ning selle tulemusena olen ma pidevalt väsinud ja tunnen ennast ületöötanuna. Ning sõbrad vaatavad mulle korra otsa ning kinnitavad seda ja rõhutavad, et ma peaks rohkem puhkama. Proovisin seda lahendust - ei tööta eriti. Niiet mõtlesin edasi.

Probleem on tegelikult mujal, nimelt kategooriate vastandlikkus - ehk maakeeli, töö sisuliselt välistab puhkamise. Ma kas teen tööd, või puhkan, ning teooria järgi peaksin siis need asjad tasakaalu saama. Teooria on ilus, aga praktikas viib see selleni, et ma ei naudi tööd, sest teen seda väga intensiivselt (vastandina puhkusele) ning ei naudi puhkust, sest tunnen et ei sisusta seda kasulikult ning lihtsalt raiskan oma aega, sest peab (ma natuke võimendan üle, aga sisuliselt). Mitte väga funktsionaalne käitumine.

Palju mõistlikum oleks asjadest mõelda lähtuvalt ühest teisest kriteeriumist - nauditavus, ehk kas ma naudin hetkel seda, mida ma teen - ning üritada töö ja puhkuse balansseerimise asemel maksimeerida oma naudingut - seda nii "töö" kui "puhkuse" ajal. Nõude pesemine võib väga nauditav tegevus olla, kui selleks sobiv aeg valida. Ning ka muud tööd on võimalik enda jaoks nauditavaks teha, kui neile õigesti läheneda. Ning kui terve päev tegus olla, ning kasulike ja huvitavate asjadega tegeleda, võib koju tulla veel vägagi energilisena, ning ka seal asjalik olemisega jätkata, selle asemel, et väsinult diivanile teleka ette vajuda.

Jah, inimestel on füüsiliselt piirid, kuid väga palju on siiski kinni ka suhtumises. On hetkel vähemalt minu tööhüpotees. Vajab eksperimentaalset testimist.

tüüpiline mees 20ndates. Pähh.

Hei sõbrad. Kui Mardi probleem näikse olevat teemade puudus ehk millest kirjutada ja argus,  siis mind seevastu häirib terve hunnik materjali minu sees, kuid komistuskivideks on teadmatus kuidas kirjatada, ja argus. Nüüd, kus vanad sõbrad on rohkem mu mälupiltides kaugel Tartus, ängistab mind vahetu kontakti puudus, milles varasemalt on koorunud loomulik võti ja vorm. Ma tean, või teadsin, naeratus näol, kuidas ja millisel toonil.... Ja kuigi mu vorm ei pöördunud mitte just alati Sinu hinge, kes sa juhtusid minu kirjatükke lugema... kuid alati kirjutades ma mõtlesin kellelegi. Pühendatu tunneb end eriliselt, kuna patt oleks sellisest aust ära öelda.

Viimasel ajal, niisiis alustan aga kohe pihtimisega, on mind häirinud üks temaatika inimsuhtluses. Vabandust, et kirjutan jälle nii pikalt ja segaselt. Eks see mullegimõistetamatu. Äkki on kellelgi lihtsam arusaam, mis mindki valgustaks? Tähendab, mind "häirib" see minu meelest tüüpiline stiil, kuidas kahekümnendates mehed suhtlevad.

20ndates mehe tüüpiline puudus - nad on lapsed
Mitte just väga ammu kerkis see minu jaoks eriti teravalt silmi torkima. Üks tuttav mees, kes polnud mu sõber, kutsus mind välja. Ma keeldusin põhjendusega, endagi üllatuseks, et ma ei käi väljas võõraste kahekümnendates meestega, kuna nendega suhtlmine on liiga kurnav. No mida? Vaatasin enda sisse ja tõesti, ma justkui ei viitsi minna ja mängida kohtingul lolli, täita tänapäeva noorte suhtlemisrituaale ja tunda peensusteni salajaste märkide rida, mis peaksid andma tunnustust sõbralikkusest või "enamast" kui lihtsalt sõbralikkusest. Kas ma viitsin ületada kultuuride erinevuse minu ja tema vahel? Ei! sest et 20ndates mehe peamine eesmärk pole intiimsus, see on "õigete" rituaalide täitmine!!!


Ma pole konserv, kuid ma olen valmis reegleid täitma. Võõrastega on see hädavajalik. Kuidas muidu saan ma märku anda sellest, et ma tüli ei nori? Aga mehed, tüüpiliselt, ootavad minult kui naiselt TÜÜPILIST flirtimist. Nojah, ma ei oska tüüpiliselt flirtida. :( Aga pole hullu, on lootust, et seda peetakse armasaks ja seksikaks. Oeh, ma ei viitsi. Ma tahan tõeliselt muljeid vahetada, suhelda tegelikult. Öelda, mida ma mõtlen, arutleda oluliste teemade üle, mõtiskleda maailma loomise üle. Aga siin ma olen, lõhkise küna ees, vaja on teha uusi sõpru. Kas alustada rituaalidest? Kuidas ma aru saan, kas inimene on valmis lõpuks ka oma hinge avama või käibki temaatika vaid kuulujuttude ja klatshi tootmise tasemel? Olles Tartu boheemipesast ära Tallinnas, tabas mind kainestav tegelikkus. Ma olengi anarhist.

Nonii, reeglite, rituaalide, flirtimise sooritamine. Mehed! Neile näikse see eriliselt meeldivat! :P No krt, kui me oleme vaid kahekesti, keda me lollitame? Kellele muljeid püüame maha müüa? Ma vaatan otsa ja ma näen seal tühjust ja nõuet, et ma pean üht või teist ütlema või tegema. Võib-olla olen ma liiga loll või väheinformeeritud, ma ei tea teie asjade käimise kohta. Ma olen mujal (raamatukogu, kommuunielu) aja ära kulutanud. Nojah, ja öelda nad ei saa, see on Reeglite vastane. Kuidas sa ütled mulle, et olen loll. "ära ole loll, taipa ise, mida sa valesti tegid!" Mida ma tegin valesti sellel tänaval, kui kahekesti juttu ajasime? Mida?

Olen eestlane, kuid minu kultuurikeskkond ei ole sobilik, et suhelda tüüpilise eestlasest 20ndates mehega!!!

Nonii, kallis lugeja, kas taipad, millest ma räägin? Ma ei taha Sind lolliks teha, kuid selguse mõttes toon ka paar illustreerivat näidet. Põhirõhk on sellel, pane tähele, et mina kui naine pean "päästma mehe näo"! Kusjuures, mida rohkem ma nede enesehinnangut pean upitama ja lollakaid asju ütlema (mida ma ei tea, kuna olen istunud kuskil mujal kui abieluturul), seda enam mees MINU SILMIS oma mainet kaotab. Seda enam ma ei taha temaga suhelda. Sellest loogikast 20ndates tüüpiline mees aru ei saa :)

Mees: "Sa käitusid valesti. Sa oleksid pidanud hoopis tal näo täis sõimama"
Naine: "Ma tõesti ei teinud seda, kuna ma pole selline inimene, kes avalikult häält tõstab"
Mees: "Sa ei oleks pidanud end alla suruda. Sa oled kaassõltlane"
Naine: "Kas kaassõltlane pole mitte see, kes end teistest kõigutada laseb?"
Mees: "Tal ei olnud õigust nii käituda"
Naine: "miks mitte. Kas pole nii, et igaüks käitub, nagu ta oskab"
Mees: "kellelgi pole õigust nii käituda. sa oleksid pidanud reageerima ja väljendama selgelt"
Naine: "ma väljendasingi. Sellest hoolimata ma ei hakka tema asju lõhkuma või ära viskama. Sest ma vaatan pärast peeglisse ja küsin endalt, mis inimeseks ma olen saanud. Kas ma olengi see, kes avalikult oma lähedasi häbistab, sõimab ja hävitab vara?"
Mees: "ära ole kaassõltlane"

jne, jne, ja nii edasi kuni õnnetu lõpuni
...:P
Mees kõnnib väga pettunult ja vihaselt minema. Pärast teatab, et ma olin teda solvanud, kuna ma ei taha "asju arutada". 


Kallid lugejad, see ongi tüüpiline 20ndates mees!!! Ma näen neid igal pool, kuigi mitte just alati ise suhtlemas, vaid kohvikus kõrvallauas, tänaval, igal pool, noorte neiude kompanjonideks. Ja kõik kannatavad. :( Ega muudmoodi paarikesed mu tähelepanu ei köida ka. Sõbralikult käsikäes jalutamine pole action. :P

Eelpool toodud näites ma teadsin täpselt, mida see mees tahab. Ta tahab tunda, et ta nõuanne on midagi head väärt. Ta tahab kuulda, et ta on mees. Ta tahab, et ma tema enesehinnagut upitaksin. Ta tahab mulle midagi tõestada.

Aga mina õnnetuseks, nagu ka mainisin, ei taha nendega suhelda. Ma ei taha patsutada lolli nõuande eest õlale, ma ei taha tunnistada, et mina kui naine toimin valesti (käitusin tema meelest ju diagnoosi vääriliselt!). Ma ei taha tunnistada, tõesti-tõesti, et väärin psühholoogilist diagnoosi, mida mees luges mõnest kahtlasest raamatust. Ma ei taha, et iga arutluse tulemusena soovitatakse mul psühhiaatri vastuvõtujärjekorda pöörduda. (kas psühhiaater peab klaarima meie tüli või muutma mind selliseks, et sulle meeldiksin? kuidas?)

Mees,
Ma ei taha käituda nii, nagu sinu meelest on ainuõige (eriti kui sa ise oled veel tatikas 20ndates ja elukogemust pole. kuda sa siis tead seda ainuõiget viisi?)
Ma ei taha öelda asju, mida sa õigeks pead. Ma püüan ise mõelda. Mind ei huvita alati, mida su eelnevad tüdruksõbrad on sulle öelnud armastuse märkide kohta. Ma ei küsi neilt, kuidas sinuga toimetada. Ja pealegi, ilmselgelt on nad milleski ebaõnnestunud.
Ma EI taha kuulda, et pead mind hulluks (diagnoosid), või lolliks (ei oska end ülal pidada, või ei taipa õigeid vastuseid).
Kui sa tahad enda mainet minu silmis tõsta, siis kindlasti sa oskad ise olla, mõelda, kuulda. Ja ei solva mind. Ma eeldan, et vihjed hulluksminemisele või lollusele (idootsusele) on mõeldud solvanguna. Ja enamasti nad ka on. :)

Nonii, see ongi koht, kus 20ndates mehe loogika ja mõistus ilmselgelt kinni jääb. Ta alustab targutamist, kuid selle asemel et ma tal värava lasen lüüa, siiralt arutlen ja väljendan oma kogemust ja praegust seisukohta.
Mees,
Ojaa, ja see nägemus on juba sellepärast erinev, et olen teisest soost, isegi et teisest liigist. :P Ma liigun teistsuguses seltskonnas, suhtlen emastega teise vaatenurga alt kui sina isasena. Sina oled ilmselgelt Mees, ei unusta ma hetkekski. Aga Sina unustad. Selle asemel et targutada ja olla väike laps, parem naudi võimalust mind (ja naissugu) tundma õppida. Ma ei pea sulle meeldima. Sina aga tahad, et ma alistuksin sinu tooretele väidetele ja oleksin su iluasi. Kui suudaksin su solvanguid mitte märgata, kui suudaksin su vägivalda mitte märgata, oleksin ju idioot. Siis ma olengi see loll beib, kes tahab ainult sinu raha. Jajaa, põhjus ja tagajärg on ikkagi olemas, sest selle sa ju oma probleemiks väitsidki olevat - et naised on lollid kõik, kes sinuga hängivad.

Nojah, mina ilmselt ei mängi sinuga, ega hängi. :(

Mis meestega ma mängin?
:) hea küsimus. Kui mees saab vanemaks, siis ta taipab ära, et naise seisukoha kuulamine võib olla väga huvitav, kasulik ja intiimne tegevus. Vaielda on ka kohutavalt seksikas :) Ja on! Väitluses võitmine on väga tore tegevus, otsi siis väljakutseid. Naised, kes mehele "ära teevad", on väärt kaaslased. Neis on sisu. Naine, kes nõustub iga lolli väitega, ongi kas loll või tallaalune. Miks peaks keegi olema sinu lollike või jalamatt? Vabast tahtest? :P

Näite juurde. Nii palju kui ma aru saan, omast kogemusest, siis ma oleksin pidanud olema väga delikaatne ja aktsepteerima selle mehe arvamust, tolle nägemust. Iseenesest hea plaan :) Aga jah, vahel ma ei viitsi kogu aeg mõelda, kuidas delikaatne olla. Ei viitsi. Ja siis, tundamata Reegleid, libastun. Ja siis see mees ütleb mulle sõimuga täpselt, kes ma olen ja mida ma teha tahtsin. irw, irw irw. või ta lahkub demonstratiivselt ja mul polegi kedagi, kellega mängida-hängida.

Kas ma olen meeleheitel? hea küsimus. oleneb, kui meeleheitel. tahan teha uusi sõpru, ei viitsi alati kõigele mõelda, ja see tekitab ärevust. Äkki siis lihtsalt oleks ja ei mõtlekski reeglitele? Lepiks kokku, et ei taha solvata ja edaspidi ja ei otsiks lausete alternatiivseid tõlgendamisvõimalusi? Äkki lepiks kokku, et ei üritaks patuoinast otsida? Äkki ei üritaks seintelt abi paluda, et kes meist siin loll nüüd on? See öeldud, ilmselt jah suhtlen rohkem enesekindlate inimestega või siis vanade sõpradega. Karm. :P

Mida rohkem ootust, et täidaksin Reegleid, seda vähem tõenäoline on minuga lähedaseks saamine. Definitsiooni järgi juba. Hea teenindaja kuu?! Teenindan õigesti? Kas sina teenindad õigesti mind?! Ja nii igavesti! IGAVESTI? :O

Ole siis normaalne inimene, tee oma asja. Kui tahad midagi huvitavat öelda, siis kuulan huviga. Tee seda, püüa teha, et ma aru saaksin. Ma püüan aru saada ise ka, näha sõnade taha. Ja ava ennast, räägi mis sulle meeldib ja mis mitte. Mida sa asjadest arvad. Eks siis teen sama, vahetame kogemusi, tunneme end hästi.

Ja tulles tagasi algusesse. Mul on raske vormi leidmisel, kuna ma ei tunne reegleid. Aga kui oled normaalne ja oma vanusest ehk ka üle, ei solvu Sa minu kohatisest rohmakusest ega võib-olla sinu meelest toorest püüust probleemi teadvustada. Ja ei sõima mind suu pruukimise pärast. Vahel olen julge ja ütlen midagi ;)

Head suhtlemist!